Vilkuv täht ja tormipilv

Ilmajuttu siiski ainult niipalju kui hädavajalik.

Möödunud laupäev oli üks tore päev. Suund sai võetud Ellamaale iga-aastastele aiapäevadele. Järvseljalt olid tellitud mõned taimed ning ootus oli ka näha, mida huvitavat on lisandunud arboreetrumisse. Paraku jäi seekord pikem jalutuskäik ära, sest pärast põgusat müügiplatside tutvumisringi hakkas taevast suure hooga vett alla langema. Kauplemise tempo langes mõnevõrra, kuid päriselt ei peatunud.Tsiil nägi väga huvitav välja oma punase mütsinoka ja kummikuuega, kui ta paljaste säärte välkudes paduka all ostjaid teenindas. Ometi üks laadaplats, kus kaup vihma ei karda! Me Futuga mõlemad jõudsime kiirelt veel mingi taime kaenlasse kahmata ja arveldada; siis jooksuga autosse  ja edasi Risti suunas Neljandiku juurde. Sinna oli oodata ka Haapsalu suunalt tulijaid. Uus titt ja üsna noor aed tuli ju üheskoos üle vaadata. Miskipärast ei jõudnud fotokas kotist välja, niigi jätkus tegemist ja jutustamist.

Mõnusalt renoveeritud majakese kohta Futu juba kirjutas, seal on kõik põhiline juba paigas. Aial aga seisab ees veel pikk kujunemistee. Eeldused on väga head. Krunt on üleni üks lauge kallak, mille põhjapoolses kõrgemas osas paikneb maja näoga tänava poole. Tänapäeval oleks ehitis ehk kallaku alumises osas ülespoole tõstetud, kuid see maja oli hoopis ülalpool küljes maa sisse süvendatud  ning tekkinud astangule mingi maasisene toestus konstrueeritud. Astanguserval  troonis pärandkultuuri esindajana suur jasmiinipõõsas, mis kohe pärast istutamist oli ilmselt päris kena paistnud oma asukohal. Pärandkultuuri oli maja ümber veelgi. Peaaegu lõunaseinale toetus näiteks suur keerdus tüvega toomingas, mille järgi külarahvas juba iidsetest aegadest harjunud kartulipaneku aega vaatama. Et kui õitsema läheb, siis on õige aeg. Kusagil keset potentsiaalset sissesõiduteed tagaaeda laiutas vana pojengipõõsas, mille ümber juba kanda kinnitanud ka uuemad taimed. Õnneks olid maja müügiks ettevalmistajad platsi üsnagi lagedaks teinud ajaloolistest kuurikestest, maapealsest vanametallist ja kõdupuidust. Alles olid jäetud paar toredat suurt õunapuud, mille alla palaval päeval hea varjuda. Peenramaa paiknes krundi alumises osas ülalt vaadates paremal ja seal sel ka täiesti sobilik koht mu meelet. Päris alusetu see aiakujundaja jutt ideelisest segadusest ei ole; kõige naljakam asi aias on "see ei ole peenar" ehk paarikümne sentimeetrine taimeriba naaberaia servas, mille esitluse tõttu blogis tekkis ettekujutus, et tegu on umbes 500 ruuduse tillukese krundiga, mille kõige kaugemas osas paikneb roosimaja. Tegelikult aga paikneb majake koos roosiaiaga kohas, kust avaneb uhke vaade allapoole langevale avarale rohumaale, mis läheb üle rohelusse uppuvateks naaberadadeks ning kogu vaadet raamistab taamal olev looduslik kõrghaljastus. Mida enamat võiks soovida! See aiamajake on täiesti uuslooming ning ka koht, mis sobib igati uue päris omakultuurilise aiamaastiku tuumikpunktiks. Oh ja siis veel see tõeliselt toekate puitpostidega uus vaheaed aiamajapoolses küljes. Ma ütlen, et meesterahval selles majas on silmad ja käed õigel kohal! Ongi hea, et pisipere nõuab esialgu niipalju tähelepanu, et aiakujunduse plaanid saavad vormuda vähehaaval. Usaldage rohkem iseennast ja sest pole lugu kui kõik esimese korraga lõplikult paika ei saa. Taimevalik ja paigutus maja seinast kasvavas kruusataimlas annab märku aia tulevastest hiilgeagadest.

Aga mis sealt Nurgalt siis viimasel hetkel näppu jäi. Üks potike huvitavate sakiliste leheservadega heledaõielise kukeharjaga. Taim oli umbes 25 cm kõrgune ja tõotas tugevat kompaktset puhmikut. Hiljem veerisin potile kribatud nime ja see oligi ilmale vastav ehk tõlkes "tormipilv"

Kukehari "ThunderCloud" 

Järvseljalt olin ma ka tellinud ühe uuema kõrgemat sorti kukeharja. mille kirjeldus meelitas pika, oktoobrisse ulatuva õitsemisajaga. Kuna sel juhul kõik õied korraga lahti ei saa olla, ehk siis sellest nimeks "vilkuv täht". Aga võib-olla kõigub oma suht peenikestel vartel. Las siis kõigub, peaasi et ei heidaks päris pikali.

Kukehari "Twinkling Star"

Neid uusi kukeharju sai kokku kolm, eks näe kas kõik jäävad sõelale meie ranges valikaias.
Kolmas on pärit  TTTT ajal kaasa haaratud oksakesest, tundmatu nimega ja samuti hambuliste lehtedega kukehari. Tegelikult üsna kõrge aga hetkel tormilise paljunduse tõttu madal puhmas. Kahjuks samuti juba oma roosakaid õisi avamas - kriitiline on ju just "pärast õitsemist" väljanägemine.

Kukehari TTTT

 Järgneval pildil aga  valkjate õietuttidega mesilasi hullutav vana olija aias, kellest ma tema liigse lamamisearmastuse tõttu plaanin lahti saada. Võrratu kevadel, normaalne õitsemiseni augustis, edasi paras risudik peenras.

Mesilaste lemmik valkja õiega kukehari, lamanduv.

Kõige lõpuks aga ilus hilissügisene õitseja, hetkel ei mäleta kas Herbstfreude või see aia vana erkroosa. Pungad hakkavad juba veidi roosakat tooni näitama.