Põhjanaabrite laaned ja sood.

Olen käinud üsna paljudel Eestimaa RMK ja kogukondade matkaradadel, et osata hinnata nende inimeste tööd, kes vähese tasu eest ja suure entusiasmiga on rajanud mugavaid ligipääsusid meie loodusrikkuse nautimiseks. Igaühele ja tasuta. Ka lõunanaabrite mõnedesse väärtkohtadesse on õnnestunud pilku heita.Teisel pool Soome lahte aga ootab avastamist omailmeline ja siinsest üsna erinev metsade ja järvede maailm. Üks nädalavahetus, kaks päeva ja kaks erinevat maailma. Aitäh külalislahketele öömaja pakkujatele ja mõnusatele reisikaaslastele.

Esimese päeva põhiobjekt - Nuuksio rahvuspark Helsinki tagamaadel http://www.luontoon.fi/et/nuuksio

Radade skeemisid ja nõuandeid saab Haltia looduskeskusest http://www.luontoon.fi/fi/haltia  

Selgelt tähistatud ja hooldatud rajad lubavad kogu tähelepanu keskendada looduse nautimisele. Ilus ilm on meelitanud metsa igas vanuses inimesi. Siin-seal kostab väiksemate laste kilkeid, kuid kohatud kooliealiste gruppisid  võib näha hoolega kuulamas grupijuhi selgitusi, kelleks võib olla ka vaid mõnevõrra vanem õpilane. Piknikupaiku grillkohtadega jagub ning need leiavad ka tänulikku kasutamist. Hooajal pidavat küll rohelusse tung nii suur olema, et auto parkiminegi võib paras peavalu olla. 

Pildid tehtud ühe Haukalampilt algava ringraja äärest. Mitmekorruseliste majade kõrgused, astangutena tõusvad kaljud ei mahu kaadrisse, mütski võib peast maha kukkuda ülespoole vahtides.  

Käharpea kalju

Noored kuused otsivad entusiastlikult vähimatki kaljupragu kuhu oma juured suruda

Vanemad puud langevad kui aeg käes

Vaikne veepeegel

Vuliseva veega ojake

Sammaldunud kivide "jõgi"

Teine päev. Retk Torronsuo rahvusparki http://www.luontoon.fi/fi/torronsuo Rajaskeemisid ja nõuandeid saab Häme looduskeskusest http://www.luontoon.fi/hameenluontokeskus.

Torro rabasoo erineb mõnevõrra meiemaisetest. Põhjuseks asukoht graniitalusel ja mäeküngaste keskel. Tegemist on üle 10 kilomeetri pikkuse soomaastikuga, kus vesisemad laugaste piirkonnad vahelduvad kuni 10-meetri sügavuste turbalasunditega raba-aladega.  Lisaks kerkivad siin-seal rabapinnast tunduvalt kõrgemale metsastunud mineraalsed rabasaared. Ühes sellistest küngastest asub ka mahajäetud vilgukivi kaevandus. Oh neid säravaid suveniirisid, mida innukad turistid oma käekotikestes kodumaale transportisid. Torronsuod ümbritsevad mäed on rikkad haruldaste mineraalide poolest. Ühe mineraali maailma-esmaleid tehti just sellel alal ning see mineraal sai  lähedalasuva Sukula küla järgi nimeks sukulatiit. Soo tunnusmarjaks on jõhvikas. Torro rabasoo on ainus ehedalt säilinud märgala maa lõunaosas. Siin on leidnud  pelgupaiga  mitmed haruldaseks jäänud liblikad ning linnud. Soomes on  käivitatud ulatuslikud soode taastamise projektid ning praeguseks on kaardile kantud juba mitmeid taastatud sooalasid.

Kõigepealt tõuseme Kiljamo nimelisel rabasaarel kõrguvasse linnuvaatlustorni.
Näeme laugaste vahel üle soo looklevat laudteed.

Värvikas   kompositsioon kollakasrohrlistest sammaldunud kivimuksudest,
 hõbejatest puuokstest ning mahedast kuuserohelisest Kiljamo torniplatsi servas

Teele

Üks üsna vesine ala, tundub olevat turba-auk

Tee keskel on ka paar puhkekohta

Kohati läigivad laugaste veesilmad

Just sellist mändi sa tahaksid oma aeda

Rabasse ratastoolis? Torros on seegi võimalik.
 Vaatlusplatvormile viib parklast 150 m pikkune sobiva laiusega laudtee   

Eerikate aeg

Kui mul oleks suur nõmmeaed, siis kevadel roosataks seal ruutmeetrite kaupa eerikaid. Aga
et mu aed on väike ja varjuline, siis tuleb hulga vähemaga  leppida. Enam-vähem valges kohas. Piltidel on kolm punase eerika (Erica carnea) puhmast juba üsna suure ala haaranud. See liik ongi kõige vastupidavam meie tingimustes. Ühe talve järel oli valge põõsa põhjapoolsel küljel pisut külmakahjustusi.

Kolmest laiutavat eerikapõõsast on pildil näha kahte

Valge on kõige õrnakesem

Heleroosa - kraps ja tubli

"Kõige punasem " punane eerika on ilusat sügavroosat värvi õitega.

Eerikad on väga head hapupeenra taimed, sest juba sügisel moodustuvad  kenad rohekas-valkjad õiepungad, avanenud õied on vaid pisut uhkemad oma värvisäras. Inetud ei ole nad ka pärast õitsemist.
Lisaks punasele on mul aias mõni teistsugune ka, kõige perspektiivsem tundub värd-eerika (Erica x darlyensis), selle põõsason vast liiga varjus, kuid kolm talve vana ja päris arvestatavalt õiepungasid peal. Värd-eerikaid on ka praegu saada, kuid miskipärast kohtasin neid Hansaplanti või Hortese  siseruumides. Soo-eerikaid sai ühel üsna hilisel sügisel mõned koju toodud. kuid esiteks muutuvad nende õisikud pärast õitsemist inetuks pruuniks ja teiseks - nad talvitusid nii kehvalt, et viskasin kevadel välja. Küllap oli halb talv ja kevadistutus oleks parem. "Siiski elus" on juba aastaid üks halli eerika igerik põõsake, aga õied on tal hästi kenad.

Kevade säravad värvid

Sellel haruldasel inglise talvel sai eriti selgeks, mida väärtuslikku on silmale pakkuda talvelilledel ehk neil, kelle eestikeelses nimes esineb sõna lumi. Lumikelluke, lumekupp, lumeroos. Ka see pole päris juhuslik, et paljude aiahoolikute igatsev pilk on just sel kevadtalvel pöördunud okaspuude ja muude igihaljaste taimede suunas. Kiirele lühikesele kevadele orienteeritud aiad on tänavu pikalt porikarva. Metsas seevastu on alati ilus ja kuigi meie laantes ei kasva mägede kirkaid õiekesi, annab sinilillede sina juba praegu sära metsaservadele. Aeglaselt arenev varakevad sobib hästi väikestele külmakartmatutele sibullilledele. Võime küll kiruda kaubandust, kus iga viies sibulapakk sisaldab midagi muud, kui pakil kirjas, kuid valik on suur ja igaüks, kes soovib, võib oma aeda või aknalauale hankida kasvõi mõnegi killu rõõmsaid kevadvärvisid.

Allpool pisikene pilguheit Sveta fantastilisse kiviküngaste aeda. Eelmine külastus sellesse alpiaeda oli pisut vähem kui aasta eest. Paar nädalat on kevadel pikk aeg ning targalt kujundatud aias jätkub pilgupüüdjaid igasse päeva  Aia asukatest on suur osa kasvatatud seemnest. Selles aias mõjuvad ka kõik isekülvanud lillekesed väga loomulikult. Olgu siis lumekupud, kirgaslilled või litterheina lillad laigud mitmel pool. Selge on siiski see, et selle lillesümfoonia dirigendikepp on ikka perenaise kindlas käes. Pildile jäid ka mõned omanäolised pisikesed kalliskivid. Järgneva kuu jooksul on oodata veelgi säravamaid õidepuhkemisi.