Ruka talikuurort Soomes asub Kuusamost põhja pool Rukatunturi külje peal.. Polaarjoone lähedus määrab talvise päeva pikkuse. Päike, mis kella kümneks on end horisondi kohale upitanud, hakkab juba kella kahest otsustavalt allapoole vajuma ning kella kolmeks on süttinud lambid arvukate suusaradade ääres. Mäetõstukid lõpetavad kell viis. Nende viimastega mul asja ei olnud, kuid põhjamaal on muudki huvitavat pakkuda, Esimese päeva valge aeg sai veedetud Lammintupa nimelises perelõbustuspaigas. Ümberringi murdmaasuusarajad, kõrval järv lastele lumesaani õppesõitudeks, põdra- ja koerasaanisõidud. Kohvikus sai kaminal vorsti grillida, süüa täislõunat või proovida kergemaid suupisteid.
|
Põdrad olid paari-kolmekaupa üsna avarates aedikutes, enamusel sarved saetud, kuid üks valge uhkeldas täissarvis. |
|
Põdrasõit toimus hästi treenitud põdra poolt veetava madala põhjaga kerge reega. Rada tegi tiiru metsas ja jõudis samasse paika tagasi. Põdratreener kaasa ei kõndinud, ulatas vaid ühe jämeda köieotsa sõitjale, millega pidi saama looma pea küljele tõmmata kui too otsustab liig kiiresti kihutama hakata. Ei kihutanud ta ühti. Paar korda tuli hoopis edasiliikumisele ergutada käteplaksutamise ja hop-hop hüüetega. Pärast anti hoidkst korvitäis põdrasamblikku ja lubati põtru toitma. Toidetavad olid äärmisse aedikusse toimetatud. Kuidagi sai ühe käega korvitäis tühjaks söödetud ja teise käega rida piltegi klõpsutatud. See valge oli päris ülbe, toitu võttis ettevaatlikult pehmete mokkadega aga väiksemat kaaslast nügis muudkui õlaga eemale. |
|
Lõunaks tops teed ja asjakohane poropiirakka. Väga maitsev oli. |
|
Edasi kõndisin koerakasvanduse tara taga ja püüdsin edutult veenda kohapeal viibivate soomlaste hulgast kedagi minuga koos koerasõitu proovima. Miinimum inimeste arv oli kaks ja soomlast juba reegleid rikkuma ei meelita. Minu rõõmuks helistas kolleeg, kel suusamäe kukkumistest isu otsa saanud. Jõudsin kaaslast oodates veel jalgsitiiru ümbruses teha. Instruktsioon tehti kiirkorras paari minutiga. Kui hästi ülemist pilti vaadata, siis teel seisab koerasõidu "tõukekelk". Üks istub ees peaaegu vastu maad nagu bobikelgus, teine seisab taga jalastel ja juhib kelku keha kallutamisega pöördekohtades ning vajutades pidurit allamäge sõidul. Pidur oli umbes nagu raudreha, mille piid allapoole. Instruktor sõitis moorotorsaaniga igaks juhuks ees ja koerad suure rõõmuga teda jälitamas. Päris tore sõit oli - kaks ja pool kilomeetrit. Sissesõidestud rajal piisas viiest veokoerast. |
|
Rakendi esipaar. Peaagu kõik koerad on kohalikus kasvanduses sündinud, siberi ja alaska huskyd ning nende segaverelised järeltulijad. |
|
Keskmisel kohal rakendis jooksis üksi suur sinisilmne koer. Alumisel pildil on näha ka tagumine koerapaar. |
|
Pärast sõitu võis sõidukoeri patsutada ning suunduda noorte puuri, et noodki harjuksid erinevate inimestega. |
|
Ööbimispaik kandis nime Ruka Village ning oli ka välisvaates mõnevõrra rikkalikuma disainiga kui ümbruskonnas hulgaliselt leiduvad tumehallid kastikujulised mökkid. Sisustus oli igati läbi mõeldud. Sissepääs koodiga, keldris suusavarustuse hoiukapid, koridoris tasuline alkomeeter, toas riietekuivati, köögivarustus, vannitoas nii vann kui saun. Oli tunda, et hooaeg ei olnud parajasti täies hoos, aastavahetuse puhkused möödas, valgem aeg veel ees. Suusalund jätkub maikuuni, vahel isegi juunini. |
|
Ümbruskonnas kasvas sihvakete puudega kuuse-kase-männi segamets, mis järveäärsetel rabastunud aladel hõrenes - nii nagu meilgi. Erinevalt meie metsadest oli üsna palju näha metsakuivi puid. Puhta lumega vaated olid kosutavad küll, kuid mäe tipus käinud näitasid piltidelt, et ikkagi on võimalik kohe ja sealsamas imetleda ka paakunud lumme mässitud puudega muinasjutumetsa, mille pärast nii mõnigi fotohuviline lapimaale kipub. Esialgne plaan oli vastavalt Google maps soovitusele tõstukiga mäele sõita ja siis üleval jalutada raadio-telemastini, kust saab alla juba kindlat autoteed mööda. Aga võta näpust. Talvel ei lubata ilma suuskadeta tõstukile (istmetega ikka, mite see pulk jalge vahel). Ainult et kui tellid grupile alates neljat inimesest mäematka lumeräätsadega, siis saavat küll. Noh ega siis midagi, asi see 5 kilomeetrit kaks korda jalgsi läbida. Eelmise päeva kaaslasel ei olnud ka veel mäesuusa isu tagasi tulnud.
|
|
Kõndisime autoteega rööbiti kulgeval ideaalses korras hoitud kergliiklusteel. |
|
Terava silmaga on näha, et meie sihtpunktiks oleva mäe ülemine serv on palistatud mökkidega. Siiski, see kõige kõrgem parempoolne nukk on Juhannuskallio looduskaitsealakene ja ilmselt jääb mökivabaks. Kilomeeter edasi ongi vasakule pööramise koht ja tõusu algus. |
|
Polegi pikalt vaja astuda kui tee jõuab valge metsa vahele |
|
Teletorn juba paistab |
|
Üleval teletorni lähedal asub luksuslik hotell, mille baar on avatud kõigile. Baaris pakutakse suure vahukooremütsiga kuuma kakaod. |
|
Vaade baari rõdult |
|
Looduslik kunstisalong baari nurga taga |
|
Veel pilk mäepealsele maastikule ja tagasiteele. |
|
Tagasiteel möödume ühest tavapäraselt tumehallist suht kallist hotellist. |
|
Algamas oli valgusfestivali nädal, mil virmalistele lootma ei jääda vaid võetakse illuminatsioon ise käsile. |