Tuesday, October 30, 2012

Külmapagulane


Pildil bulbiine täiskõrguses portree. Tegelikult said  mõned kõige pikemad õievarred maha võetud. Ikka ei raatsinud välja jätta. See taim väärib imetlust oma lakkamatu õitsemise poolest üha pikenevatel peenikestel õievartel, mis ei vaja mingit tuge.
Taim oli suvel kivihunniku otsas, tuules, rajuvihmas ja päikeses ning elas üle mitmed pluss-miinus nulltemperatuuri hetked. 
 Kevadepoole tekib niikuinii tahtmine mõned seemned mulda panna - siis hakkab aknalauaruumi iga sentimeeter väga hinda minema.  Las ta siis praegu ilutseb seal, võib-olla säilitan mingi tükikese uueks suveks õue.

Orhideekasvatuse  jaoks ei ole mul mingeid tingimusi (loe ruumi), nii et loodan teie ilusatele piltidele pimedas sügistalves.


Kuigi üleminak mitte-aiandushooajale oli väga äkiline, siis võin end õnnitleda viimaste külmaeelsete õhtute virga tegutsemise eest. Mulda istutamata jäi vaid paar taimepotsikut, needki toimetasin pärast esimest ehmatust kompostihunnikusse loodetavalt ajutisse asupaika. See lumes viinamari ongi ainuke selline hiline, "Alfa" . Eelmisel sügisel jõudis valmida. Tänavuse pimeda suvega niikuini eriti suhkrut koguda ei jõudnud.  Roosid on juba varem oma külmakindlust tõestanud ning õnneks katab lumekiht ka neid mõnevõrra õrnemaid taimi, millele oli veel plaanis juurtele soojustust lisada. 
Sibulatest on niiskes liivas jahedas kohas ooteseisundis ports viimase hetke hinnaga soetatud õrna ülase mugulakesi, mis sai paraku ette leotatud just enne lumesadusid. Okaspõõsastelt küll kollaseid okkaid välja raputada ei jõudnud, kuid võib-olla antakse veel uus võimalus. 

Sunday, October 28, 2012

Viinamarjad on hapud

Viinamarjad on hapud ja külmunud


 roosid on paksus lumes


koit roosatab männi ladvas.  


28. oktoober 2012

Friday, October 26, 2012

Päeva pilt


Keset udu-umbes lumesajust päeva oli väike selgem paus. Lõunapäikese ja tuule koostöös raputasid pärnapuud hommikuse lumekasuka maha ja kaugemal üle kollendavate latvade helendas lumevalge linn.

Thursday, October 25, 2012

Hiiretoitu soodsalt

Kes ei ole veel oma krundil elavaid vähemaid vendi nagu hiiri või mügrisid varustanud piisava koguse suupärase toiduga, võib seda veel viimasel hetkel enne talve teha üsna soodsa hinnaga. Mürgiseid nartsisse õnneks pakutava hulgas ei paista olevat.. Vaata Aiamaailma värvide järgi segapakimüüki Kõik pakid on ühe hinnaga ning selle eest saab 50-200 sibulat olenevalt kas rohkem kallimaid või odavamaid hulgas. Lubavad ka soove arvestada kui võimalik.


Linnametsa aias on viimased tulbisibulad lõpuks lahtiselt või anumatega maas. Sai veel õhtuhämaruses labidaga mullas urgitsetud. Ämbris tulbisibulatele väike ennustatav külm küll midagi ei tee, kuid maa kaevamine võib tülikamaks muutuda. Momendil veel krüsanteemid täisõies. Õitseb ka Kadakalt eksikombel minu aeda sattunud punakate lehtedega lursslill, kuid kahjuks on mu enda eelmisel aastal istutatud tavalise  lursslille  (Cimcifuga simplex) õienupud veel kõvasti kinni. Karta on, et puhkeda nad ei jõuagi. Vaat kui palju mõjub varjuline kasvukoht. Kahju.  Annan talle veel kolmanda võimaluse järgmisel aastal.


Bellale on õuesuvi põnev olnud. Tuleb ju tasa teha kõik see, mis teistel kiisudel varases nooruses omandatud. Tore on vaadata, kuidas ta hasartselt täiskiirusel hoovi ühest servast teise kihutab. Puu otsa ronimisel on saavutatud kahe ja poole meetri piir.  Loomulik tasakaalutunne on tal väga kehv, kuid treeningud jätkuvad kiiduväärse visadusega. Alles see oli, kui esimest korda kõnniti aia ülemisel laual, nüüd juba vallutatakse hoopis kõrgemat ja kitsamat ronitaimevõret. Kerge see ei ole, varbad harali, saba sirgus ja ikka kipub üks või teine käpp ripakile kukkuma.


Monday, October 22, 2012

Väga punane tamm

Paar aastat tagasi kui meie aias veel igal sammul tammepoegi ei olnud tärkamas, pisteti mulle taimevahetusel pihku pisikene potikene tammepojaga. Torkasin sama potiga männi alla mulda ja sinna ta jäi üsna tähelepanuta. Eelmisel sügisel äkki läks pilk peale -ohhoo, et see ongi siis punane tamm.  Lehed ka sakilisemad kui teistel. Istutasin ta veidi suuremasse potti ja suvega on puuke nii palju kasvanud, et sügisvärvis paistab juba eemalt. Nüüd aga pärast Muhediku tammede tutvustust tekkis kahtlus, et äkki on hoopis sootamm.




Eks ma vaatasin pilte internetist ju küll, sootamme lehed võiksid sügavamalt hõlmised olla, kuid noortaime lehtede kuju ei pruugi päris tüüpiline olla ja tõrusid pole veel pakkuda. Allpool üldvaade, kus muudki peal, võetud nädal tagasi päikesega. Eespool puna-rohekirju on uuekene,  astilbe "Colour Flash". Tegelikult ma olen seda näinud Tsiili piltidel ja veel kuskil.  Minu tähelepanu aga köitis see taim K-rauta taimehoovis just õitsemise lõppfaasis oma kena üleni pruunikaspunase lehestiku tõttu. Küsin siis müüjalt lehevärvi kohta, et kui kaua selline värv tal olnud on. Kogu aeg, see taim peabki värviline olema. Ja kui kaua see taim teil müügil on olnud? Juba nädal aega, kõlas vastus.
Vaatasin kodus järgi ja Juhani soodusnädalal tuli koju kaasa. Huvitavad lehed, kuigi veidi rahutu mulje jätavad. Õisi puhmal rohkelt, kenad maheroosad olid. Uus lehestik jälle kirju-mirju.


Istutamata aedade seeriast pildike kõrrelisehekist, mis autoturu kõverat poolroostes aiavõret kenasti elustab


Monday, October 15, 2012

Päikeseline

Kraadiklaas akna taga näitas päikesetõusul esimest korda sel sügisel üht miinuskraadi. Aias selle tagajärgi  eriti märgata ei olnud. Ilus hommik, mitte midagi ei saja pähe.

Kell juba üheksa läbi, kuid puude varjud lubavad vaid üksikuid päikesekiiri aeda.

Rooside esimene õitsemine jäi hiljaks ja oli nii hoogne, et teiseks etapiks enamus end enam ette valmistada ei jõudnud. Nagu alati pakkusid mitu seeriat omajuursete esindajad, ülejäänutest on veel õitsemishoos Nostalgie ja Nina Weibull toetab teda  pisut. Kõik juba ka mullatud.
Kivihunniku suvitusseltskond allpool on veel paigal. Sügisehtes rippmaasikas, mis kasvataski üsna maitsvaid kõhnapoolseid marju, kuid ei ühtki taimepoega. Roosakd rippuvad narmad kuuluvad pael-kukeharjale, mille õisi nägin vaid Tiia piltidelt. 

Sadeväljalt pärit pisipöörisepoti kollakasroheline lisaasukas, mille ma kirinõgeseks kvalifitseerisin ootab tõsisemat külmaproovi.
Aga seal kivihunniku tipus sirutab ülespoole oma ruljaid lehti ja pildile mittemahtunud igavesti õitsevaid õievarsi kevadine ekspromptost bulbiine; aste allpool sügisel tumepunaseks värvunud magustaim lippia. Milda, ma saan aru küll, et kui kevadist pisikest nähes pakkusid  lahkelt oma köögiakent, siis nüüd võib-olla ei tundu see enam eriti hea ideena. Igatahes saadaval kuni pole veel külmunud.


Mitte iga taim ei paku varjulises aias erksaid sügisvärve. Eriti "igavalt" käituvad igihaljad taimed. Hiibapuukene saabus meile paar sügist tagasi peaaegu tellispunasena, roomav kadakas Andorra Compact uhkeldas hallikasroosas kuues. Meil aga muudavad nad hilissügisel oma rohelise heal juhul vaid pool tooni tuhmimaks. Mikrobiootad siiski kunagi päris külmaga tõmbuvad lillakaspruunikaks nagu ette nähtud.
Pildil aga on meie kõige erksamad värvujad - mustikapõõsad.. 
Üks mustikapõõsas, mis kavatseb vist üsna kõrgeks kasvada, Tugikepp on juhuslikult pildile jäänud, mustikad tugesid ei vaja. Ainsana ei tea ma selle mustika nime (osta ära, kasvab ruttu ja on maitsev).

Minu lemmik ainus aedhortensia Mustila hakkab lehti kollaseks värvima,õied endiselt valged.




Kõigil vist juba on aias peaaegu valge või õrnroosa kõrge jaapani ülase puhmad. Kaunid ja pikalt õitsevad suve teise poole lilled, mille ainsaks puuduseks on väga hoogne puhmiku laienemine.

Veidi vähem levinud on pisut madalamad erksamate  liht- või pooltäidisõitega hübriidülased.
Pildil kolm-neli talve aias olnud hubei ülane "Pamina". Kena kompaktne põlvekõrgune puhmas, mis märkimisväärselt laienenud ei ole. Kasvutingimused küll kehvad "kasealused".



Kui ilmus esimene poeg üsna kaugele emataimest, siis olin kindel, et ta on seemik. Praeguseks on tekkinud veel mitu poega pisut lähemale.  Sibulakoosoleku ajal paari neist sõpradele välja urgitsedes selgus, et mingi peenikene niit suundus mulla alt emataime suunas.
Nii et ikkagi võsunditega levib, kuid tekitab uue taime nagu maasikas.
Hübriidülaste sortiment aiaärides on üha laienemas,  Kevadel ostsin huvi pärast kuiva juurikapaki ja ellu ärkas seegi,  "Lady Gilmour " nimeks.

Wednesday, October 10, 2012

Hajahaljastus

Enne külmasid veel pilk pealinna südamesse. Seekord Viru Keskuse Tammsaare pargi poolsele platoole. Kui Tammsaare park oma kahe üksildase vaasiga mõjub kargelt ja stiilselt, siis kaubanduskeskuse äärne sillutatud kõrgem osa jätab hoopis teistsuguse mulje. Tundub, et hoolikalt on alles hoitud kõik erinevate ajastute välikohvikute lilleanumad ja -kastid ning seejärel linnahaljastajatelt taimestus tellitud. Taimeistutajad on oma tööd hästi teinud ja kui üldpilti ei püüa haarata, siis on silmailu küll. Seadsin parajasti fotokat võtteks, kui kaadrisse tekkis seljakotiga noorepoolne meesolevus, kes kummardus lillekasti kohale ning sirutas käe taimede suunas. Vaat kus loodusesõber, mõtlesin. Tema aga tõmbas lillepuhmast välja tühja pudeli, suskas selle rahulolevalt seljakotti ja suundus järgmisi taimesaarekesi revideerima. Igaühele oma.


Element nr 1 - suur savivaas

Vaasirida

Element nr 2 -puitkast

Kombinatsioon elementidest 1 ja 2

Element nr 3 - betoontoru kuivanud okastaimega

Grupp elementidest nr 3

Nüüd kõik koos

Vihm kisub kivistki seened välja
P.S.
Kui need õnnetud kuivanud kadakad välja arvata, püüdsin ikka "ilusaid" pilte teha, kus objektide paremad küljed esile tuleksid.

Wednesday, October 3, 2012

Rohkem alpikanne aeda!

Täiendus 2013 kevadel maikuus.
Eelmisel sügisel ei jõudnud alpikannilehed täissuurusesse kasvada. Nüüd, pärast lume alt välja sulamist on lehed mahajäämuse suuruse osas enam-vähem tasa teinud. Meie kuiva varakevade puhul sai ka kastetud.

Sügisel suht hilja juba soodusmüükide ajastul sai ka veel poest ostetud viimased kaks pakikest lestaks kuivanud mugulatega 4 tükki kokku. Toibutasin pisut vees ja korraldasin talvituskatse. Tulevasel kasvukohal pinnases okka mults peal- elus, toas aknalaual napi kastmisega - loomulikult elus ja mõned rohelised lehekesed ka peal, lavas potiga mullas, okkakuhjake peal -elus; 14-15 kraadisel esikuriiulil enam-vähem kuivas - täiesti hävinud. Õuetalvitujatel pole eriti rohelisi lehti peale kasvanud. Praeguseks on ellujäänud kasvukohal pinnases, sildid juures. Eks näe, mis toimub sügisel.

**********************************

Alpikann, see kunagine jagamatu valitseja talvisel poti- ja lõikelilleturul on tuttav igaühele.Mõne aja eest hakkas poodidesse  ilmuma ka väikeseõielist naapoli alpikanni, või vähemalt nii teda nimetati. Oleks siis teadnud, et järgmisel suvel võinuks mugulad hoopis aeda istutada. Hea, et see teadmine lõpuks ka kohale jõudis.
Minul on praegu ainult üksainuke  pesakond sügiselõitsevat naapoli alpikanni. Aga peaks olema palju rohkem. Mitut tooni roosasid ja valgeid. Kevadisi tahaks ka. Alpikanni õitseaeg on tunduvalt pikem teistest pisikestest sibul-mugullilledest.Vist juba augusti lõpus ilmusid esimesed lehitud õievarred. Septembri teisest poolest on hakanud ka lehed maast ülespoole kerkima.

Naapoli alpikann (cyclamen hederifolium)


Lehed on naapoli alpikannil väga ilusad. Pilt on tehtud 30. märtsil. Suveks kaob maapealne osa märkamatult, taimed jäävad suvepuhkusele.
Suvel 2009 potitaimena ostetud kaksikmugulakese istutasin ühe heitlehise rodo külje alla üsna pinnale. Võhik mis võhik. Tegelikult loetakse alpikanni esimeseks eelistuseks lubjarikkamat pinnast. Ka on naapoli alpikann eripärane selle poolest, et juured ilmuvad mugula küljele ja ülespoole. Sügisel õitses ja talveks kallasin kuhja okkaid peale. Jäi ellu. Järgmisel suvel puistasin pisut mulda juurde.

Pildilt on näha, et äraõitsenud õite varred on spiraali keerdunud, viies tulevased seemnekuprad varjule mullapinnale lehtede alla. Seemned peaksid valmima järgmisel suvel. Kartusest võimalikke noortaimi vigastada  pole ma püüdnud uurida, kas, või kui palju mugulaid on juurde tekkinud. Kolme talvitumise järel olen juba peaaegu uskuma hakanud, et alpikannide kasvatus avamaal võib olla võimalik, kuid väike mure ikka jääb

Potialpikanni (cyclamen persicum) lehed on söödavad, vt retsept: täidetud alpikannilehed. Teiste alpikannide lehed pole vist nii maitsvad. Mugulat aga ei maksaks süüa, pidavat olema tugev lahtisti.

Monday, October 1, 2012

Tublid kukeharjad

Nõmme metsaalune ei ole just koht, kuhu võiks rajada kukeharjade kollektsioonaeda. Valdav enamus neist on küll nõus leppima lahja pinnasega, kuid päikesevalguse osas on nõudmised rangemad. Siiski päris ilma kukeharjadeta pole Eestis vist ühtki aeda. Enne meie tulekut kasvasid siin aias kolm kõrgemat harjalist ja kõige tavalisem roomav roosaõieline. Tegelikult eriti me neid roosasid õisi ei näe, kuid pinnakatjana täidab ta oma ülesannet edukalt. Kaks kõrgematest õitsevad  suvel ning sooviksid tuge juba õitseajal, hiljem muutuvad päris rääbakaks. Kolmas aga osutus tõeliselt heaks leiuks. Seisab ka üsna varjulises kohas ise püsti, on umbes 30 cm kõrgune ja õitseb praegu ilusate roosade õitega.  Pildil koos Herbstfeude ja roosaka kukeharjaga.

"Herbstfreude " ja nimetu roosa
 ning roosakas kukehari  (sedum alboroseum) "Mediovariegatum "

"Herbstfreude"oli liialt laiutama hakanud, ülejääk sai trepililleks
Pikema suvega paigus kärbitakse "Herbstfreude" taimi suvel, kuid see lükkaks  õitsemise liiga hiljaks - mul  on peenras puhma alusel kivid. Trepitaim näeb rohkem päikest ja peab näljasemelt läbi ajama oma väikeses potis ning talle sobib hästi. Kõrgetest mahuks ehk üks sort veel. Kindlasti sügiselõitsev, varjutaluv ja  ja laitmatult vormihoidev. Selline, mis mõjuks hästi ka suhteliselt väiksema puhmana.  Karm valikusõel siin mändide all :) Kujutan ette mingit valge leheservaga nagu näiteks "Autumn Charm" nime kandev "Herbstfreude" sugulane. Või siis hoopis mõni tumepunane.

Kukeharju on mul veel mõned. Osa alles proovi peal, mõned ka juba läbi kukkunud.  Suvistest roomavatest väärib tähelepanu ohjeldamatult õitsev kollaste tähekujuliste õisikutega sort.  Olen jaganud, kes on soovinud. Allpool aga paar madalat nõmmepeenra asukat, üks juba talvitunud, teine uuekene. Mõlemad lehestiku, mitte õite pärast.
Värdkukehari (sedum hybridum) "Winter Lemon"
koos kahe erinevat tüüpi kanarbikuga. Veel  hilissuviselt  heleroheline

Talvel muutub ta punakuldseks ning kuldkollane värv püsib enamuse suve.
 Võib-olla on nimi pandud toore sidruni järgi sügisesel ajal.

Talblehine kukehari (sedum spathulifolium Hook)

Kõiki kukeharju on imekerge jagada. Juured tulevad alla igal ajal, kuid praegu võib mõnele sordile välitalvituseks veidi hilja olla. Neist kahest minu poolt välja praagitust on ühel tegelikult ilusad tumepunased õied, õitseb augustis.  Eesti looduslikud valge ja kollane kukehari muidugi ei küsi luba vaid külvavad end ise. Kollane tunneb end hästi ka mustikate turbapeenra servas.