Pildil bulbiine täiskõrguses portree. Tegelikult said mõned kõige pikemad õievarred maha võetud. Ikka ei raatsinud välja jätta. See taim väärib imetlust oma lakkamatu õitsemise poolest üha pikenevatel peenikestel õievartel, mis ei vaja mingit tuge.
Taim oli suvel kivihunniku otsas, tuules, rajuvihmas ja päikeses ning elas üle mitmed pluss-miinus nulltemperatuuri hetked.
Kevadepoole tekib niikuinii tahtmine mõned seemned mulda panna - siis hakkab aknalauaruumi iga sentimeeter väga hinda minema. Las ta siis praegu ilutseb seal, võib-olla säilitan mingi tükikese uueks suveks õue.
Orhideekasvatuse jaoks ei ole mul mingeid tingimusi (loe ruumi), nii et loodan teie ilusatele piltidele pimedas sügistalves.
Kuigi üleminak mitte-aiandushooajale oli väga äkiline, siis võin end õnnitleda viimaste külmaeelsete õhtute virga tegutsemise eest. Mulda istutamata jäi vaid paar taimepotsikut, needki toimetasin pärast esimest ehmatust kompostihunnikusse loodetavalt ajutisse asupaika. See lumes viinamari ongi ainuke selline hiline, "Alfa" . Eelmisel sügisel jõudis valmida. Tänavuse pimeda suvega niikuini eriti suhkrut koguda ei jõudnud. Roosid on juba varem oma külmakindlust tõestanud ning õnneks katab lumekiht ka neid mõnevõrra õrnemaid taimi, millele oli veel plaanis juurtele soojustust lisada.
Sibulatest on niiskes liivas jahedas kohas ooteseisundis ports viimase hetke hinnaga soetatud õrna ülase mugulakesi, mis sai paraku ette leotatud just enne lumesadusid. Okaspõõsastelt küll kollaseid okkaid välja raputada ei jõudnud, kuid võib-olla antakse veel uus võimalus.