Vihmahoogude vahel

Vighmahoogude vahel on näha, et enamus taimi sooritab oma sügisesi etteasteid vesitest ilmadest hoolimata. Sügisastrid vaid muutusid nii rääbakaks, et tuli maani maha lõigata.

Septembriõitsemine nõmmepeenras.

Kanarbikud hakkasid värvi näitama juba tükk aega tagasi. Pildil olevad on kõik mitu talve peenras  elanud.  Mõned on ekstra lätlaste sordid, noortaimena võluvalt eredad spiraalsed  tutsakad. Paraku just need on praeguseks metsikuma väljanägemise omandanud.  Enamik on sügisostud tavalisest aiapoe valikust.Teravapungalised, mitte kunagi päriselt avanevate õitega põõsakesed hoiavad oma välimust kevadeni, kuid päriselt õitsevad on erksamad. Peenras on mõlemaid. 

Sügislille õitsemine ei ole pikk, kuid selle eest efektne. Aia esimesel aastal sai muretsetud mitmeid liike ja sorte, teiste hulgas ka eputavad "vesiroosid". Talvitusid maas kenasti. Järgmisel suvel panin sibulad aiavaasi. Sügisel olid ilusad küll, kuid kevadeks olid hävinud. Paksude 5 cm seintega suur savivaas telgis. Poleks arvanud. Las siis olla tavalised. Parasjagu, et suvine lehtede kolletumine häirivaks ei muutuks.

Suuretiivaline kikkapuu

Kahe tänavaäärse piirinaabri krundid on saanud oma algilme haljastaja käe läbi. Praktilised ja vähest hooldust vajavad. Omanikke on näha põhiliselt muru niitmas ning rehatöödel. Aga seal tagapool krundi sügavuses on ise-loomingulised naabrid. Üks neist on istutanud  omale poole võrkaeda eriliigiliste lehtpõõsaste rea. Käin ikka aeg-ajalt üle aia piilumas. Varakevadel näsiniine õitsemist, suvel topelt jasmiini õievahtu. Heki nael aga hakkab särama sügisel. Põhimõtteliselt vana tuttav, kuid eriti efektsete viljadega kikkapuu. Täna siis püüdsin talle täpsemat nime leida. Loodetavasti sai õige.

Suuretiivaline kikkapuu -Euonymus macropterus

Põõsa lehed hakkavad värvuma -
sombuse ilmaga jääb pilt tegelikkuset tublisti tuhmimaks.

Suuretiivaline kikkapuu kasvab erinevatel andmetel 2-7 meetri kõrguseks hõredaks põõsaks, eelistatavalt neutraalses või aluselises mullas. Pildil olev isend ei ole kiiret kasvu näidanud, kuid võib-olla teda ka kärbitakse nagu teisigi selle heki põõsaid. Põõsake on juba praegu kaunis, kuid pärast lehtede langemist täiesti vastupandamatu. Viljad inimesele mürgised, kuid linnud siiski neid pidid sööma ja nii seemneid levitama. Põhimõtteline luba pistoksi võtta on olemas, kuid see ruumipuudus ja "eks läbi võrkaia on ju ka päris hästi näha" on jätnud paljundusplaanid uinunud olekusse.

Roosa ja sinine

Roosa ja sinine hibiskus on mõlemad veel õites. Vihmatundlikkus on neil keskmine, mõni roos on õrnakesem . Seemnesaaki küll sel aastal loota ei ole, vaatame kuis neil teine talvitumine läheb.

Roosat ja sinist pakub  päris ohtralt ka päsmaslill. See on üks tubli suvik, ei karda põuda ega vaju lonti vihmas. Olen enne kasvatanud siniseid, tänavu siis sai külvatud segupakk, kus erinevates toonides sinised koos valge ja roosaga.

Tore oli eile paar õhtutundi koos oodatud külalistega veeta. Ilm ka soosis ja lubas seda teha värskes õhus. Pimedaks vaid läheb lubamatult vara! Täna tekkis trepile veel üks väike pakike - aitäh,Thela. Need trilliumi mugulad, mille pärast ma muretsesin, olid küll väga hästi pakitud - täiesti värsked kergelt niiskes mullapurus. Püsikute juurdehankimisega sel suvel üle piiri ahnitsemist on õnnestunud vältida - eks napp ruum distsiplineerib. Kahjuks-õnneks ei saa päris sama öelda sibulaliste kohta. Ka mõlema ühitellimuse varustajaga võib rahule jääda, enam vähem lubatud ajal ja BULBIst kõik, ning Aiamaailmast peaaegu kõik, nagu tellitud oli. Aiamaailm võttis ise ühendust ja pakkus asendust paarile sordile, mida ei olnud nii palju, kui tellisime.

Väikesed elulõngad - lõpetuseks

Eelmises postituses jäid näitamata mõned meie aia sinise elulõnga "Clematis viticella" aretised.

Need on siis vahevariant nn "suurte" ja "väikeste" vahel. Enamasti on õied väheldased ja kõlguvad suhteliselt pika õievarre otsas. Õied on tavaliselt laialt avatud nagu suureõielistel, kuid leidub ka kellukjaid nagu päikeselemb "Betty Corming"  (selle päikesearmastuse pärast mul seda ei ole).

Need aretised, kelle esivanemate hulgas on siniverelisemaid eksmplare, ei erinengi eriti mistahes väheldaste õitega "suureõielisest". Hiljuti võeti vastu otsus, et viticella nimetust võivad kanda vaid need aretised, mille üks otsene vanem on viticella. Sellegi poolest on sinise elulõnga  häid omadusi märgata mitmetel nüüd suurte elulõngade klassi loetavatel hübriididel nagu näiteks minugi aias kasvav "Blekitny Aniol". ja mitmed Kivistke aretised.
Minu viticellad on kõik olnud sügisel täiesti maha lõigatud ja igaks juhuks väike mullakuhjake peale kallatud. Meie muld on kerge ja liivane, kevadel vaid pisut eemale lükata.

Ees aukohal põhiliigi seemiku portreevõte. Väikesed keskelt heledamad lillatoonilised õied. Tänu Köögikatale  kasvavad selle liigi esindajad paljudes aedades. Kolmandal kasvuaastal mu aias on kõrguskasv suhteliselt tagasihoidlik. Sügavas varjus õitseb ka, kuid vähem. Kuigi ma olen neid kohusetundlikult edasi jaganud, on mul ikka veel mõned ära anda.  Igaühele oma viticella!

"Minuet" - suure valge keskosaga roosatipulised  õied vaid pisut suuremad kui põhiliigil. Õitsemine väga rikkalik. Olen näinud teda kõrget 4-meetrist sirelipõõsast vallutamas. Koos punaroosa "Abundance"-ga moodustus kena kirju muster. Pildil olevale aiale ronis ta täiesti iseenese tarkusest. Püüdis ronida ka aia taga kasvavate elupuude otsa, kuid need on naabri omad ja nii sai julmalt aiaservalt tagasi rebitud. Ripub siis allapoole (tagasipöörde kohast sai kinnitatud)  Korralik võre juba paigaldatud , järgmisel aastal lubatakse pool meetrit kõrgemale ronida.

Siin ka "Abundance" portree. Kahjuks sai see taim suunatud liiga karmile ellujäämiskursusele - prügimaja otsaseina tänava äärde. Kuiv, kehv ja pime koht. Koertele ka ahvatluseks. Ega ta seal rohkem pole suutnudki kui vaid ellu jääda. Naabriks juba Kata Kange istutatud.Vaja ümber asustada

Ehituspoe sügisene juhuost osutus väga heaks valikuks. Siin juba varemgi tutvustatud "Polish Spirit".  Algtaim leitud ühest Poola kloostriaiast. Üheks vanemaks arvatakse viticellat, teine jääb tundmatuks. Mõni müüja pakub seda ka suureõielise pähe. Ilusad suured õied ja muudkui õitseb ja õitseb. Püstistele tugikeppidele  punderdatud enne uue tugivõre paigaldamist. 

Kokkuvõtteks.

Elulõngad on uhked ja elujõulised taimed. Haprana näivad varred on ettevaatlikul käsitsemisel soovi korral  igati suunatavad.

Paari-kolme meetri kõrguseks suudavad kasvada pea kõik elulõngad. Küsimus on rohkem selles, et kas ja kui palju neil plaanitud toestuse jaoks kasutamata kasvuvõimsust üle jääb. Ülejäägi võib siis suunata horisontaalselt või taas allapoole rippuma.

Varast kevadist rohelust ja õieilu pakuvad vaid talvituvate vartega mägilõngad. Kogu aeg rohelise õitseva seina saavutamiseks peab neid kokku istutama väheste hiliste täiesti külmakindlate sortidega või virgalt majandama mahalõigatavate ja allesjäetavate varte segadikus. "Kadaka eri" kaherealine istutusplaan võib anda huvitavaid tulemusi.


Suureõielisi ei maksa päris maha kanda. On ju ikka tõesti väga kaunid.  Uuemad sordid on reeglina kompaktsemad ja alumine õiteta osa on väiksem. Enamus neist võivad samuti nagu väikeseõielisedki võre asemel toetuda okaspuudele, suurtele kividele või müürilt allapoole rippuda. Kui juured jäävad põhja poole, siis päike "tõmbab" taimed ise ettepoole.

Diana ja Paul ei ole paar

[Tegelikult ei ole nii familiaarne elulõngade nimetamine päris korrektne, sest Diana nime kannab ka üks suureõieline sinine Kivistike aretis.  Hästi otsides võib leida ka suureõielise elulõnga Johan Paul II. Loodan siiski, et antud kontekstis segadust ei teki ]

Tore, et kellelegi veel elulõngad meeldivad! Eelkõige Kadaka rõduseinale mõeldes tuli tunne, et vaja puust ja punaseks teha mõned faktid elulõngade eraelust. Mulle meeldivad suureõielised  küll, kuid närbumistõve oht teeb ettevaatlikuks. Olen ka ise juba mõne "Piilu" haru sellele pahale tõvele kaotanud. Tänavu õnneks tõbi ei lööbimud vaatamata vihmarohkusele. Olen ta igaks juhuks ka rooside pritsimisringi   sisse arvanud..
NB! kõik elulõngad on mürgised nagu paljud muudki meie aedade taimed.

Veelkord siis ekstra väikeseõielistest elulõngadest.
Nad on tublid ja toredad, kuid väga erineva välimusega  ja erinevate hooldusnõuetega. Praktiline elulõngakasvataja ei istuta samale toele ühte istutusauku või väga lähestikku erineva lõikamisgrupi taimi. Kevadised õied  tekivad alati talvitunud vartele. Muretult talvituvate vartega sügisõitsejaid on aga väga vähe. Seesama valgeõieline Paul Farges, veel mõni tema sugulane  ja kollased Tanguutia elulõngad. Neilgi võivad varte ülaosad külmakahjustusi saada. Sellest pole probleemi, sest varsti katab uus juurdekasv kuivanud ladvad ja  õied tekivad ka päris maast kerkivatele esimese aasta vartele. Lähestikku istutusel  peaks arvestama ka taime laiutamisvõimega, kõrguskasvuga ja sellega, kas õied on paremini vaadeldavad alt- või ülaltpoolt. Edasi lugege teooriat Mahhovite elulõngalehelt.  Esimesed ostud saidki tehtud otse Mahhovite elulõnga-aiast, põhjalik ekskursioon ja konsultatsioon lisaboonusena kaasa.

Nüüd konkreetsed näited .
Printsess Diana ja teised teksase elulõngad (Clematis texensis)on paremini vaadeldavad ülalt.Neid soovitatakse paigutada madalale toele või lasta ronida mõnele igihaljale põõsale. Minu Diana toeks seni kasutatud  mulda surutud haruline kuivanud puu murdus tuules ja seepärast turritab puhmast välja mõningaid hädaabi kaikaotsi. Eks tuleb veidi kõrgem ja tugevam tugi muretseda järgmisel aastal. Diana on pika õitseajaga - alustab vaikselt juuli lõpupoole- augusti alguses ning veab vahelduva intensiivsusega külmadeni välja. Talveks lõikan maha ja viskan väikese mullakuhjakese peale.

Diana esiplaanil priimulapeenra otsas,
paks  roheline sammas tagaplaanil kuulub hetkel Paulile.

Selle männi põhjapoolsele küljele on istutatud kaks erinevat lõikamisvaba väikeseõielist elulõnga ja minu rumalusest veel "püsik-lillehernes", mille kuivanud varsi tuleb teiste elusate vahelt välja noppida.  Suve keskpaigast õitsemist alustav Paul Farges(Clematis fargesioides)  laotab oma kerged varred osavalt hästi laialt ja õhuliselt ümber puu, mingeid täiendavaid tugesid puhmasse paigutatud ei ole (kõige esimesi ülespürgivaid varsi sai pisut seotud puutüve külge, hiljem pole seda enam vaja olnud) Nähtavale kõrgusele ronimiseks kulus tal kolm aastat. Õitsemisaeg ja intensiivsus on järjest suurenenud. Nagu juba mainitud, selle taime võiks ka sügisel osaliselt või täielikult maha lõigata. Mingil juhul ei tohi aga sügisel lõigata kevade roosat eputajat - suurekroonilist mägilõnga (Clematis macropetala) "Ballet Skirt." Õied avanevad tal mai viimastel päevadel või juuni algul, kui Paul alles asutab ärkama. Õitele järgnevad kenad tupsud, mis suve teisel poolel jäävad enamuses korterinaabri varju. Vahel tekitab ka veel mõne roosa suveõie.Tema kasv jääb umbes kahe kuni kahe ja poole meetri piirile. Vajadusel võib lõigata kohe peale õitsemist.

Kevadistest väikeseõielistest on mul ka mõned valgeõielised ning uuekene tumepunane, kuid esimene võimas siniõite sein saab tekitatud  Eestis aretatud topeltõielise mägilõnga "Estrella" poolt mai teisel poolel Supertubli - ta kasvab otse naabri sireliheki põhjaküljel ning katab aiavõre mitme meetri laiuselt. Päris alumises varteosas osas õisi ei teki, kuid aiaservast taas  allapoole rippuvad oksad katavad õitevaba osa täiesti.   Estrella kevadõisi näitasin kevadpostituses, siin eelmise aasta septembriõitsemine võrkaia ülaserval. Kevadõitsemine sügisese ilutsemise tõttu nõrgemaks küll ei jäänud. Tänavu sügisõitsemist ei ole.

Estrella sügisõitsemine septembris 2011

Juuliks on maast õitsemiskõrgusele kerkinud tervelehiste elulõngade varred. Tervelehised elulõngad on muidu kenad ja pika õitsemisega, kuid nende toele kinnitamisega peab hoolas olema - ise nad end toele kinnitada ei oska. Looduses kallutavad end kõrgete naabrite külje vastu. Sellesse rühma on oodata uusaretisi, sest varane õitsemisalgus , suhteliselt suured õied ja haiguskindlus on plussid, millega tuleb arvestada. Üksikud viimased õied minu selle rühma esindajatel veel praegugi küljes.

Tervelehiseid elulõngu  on nii laialt allapoole avanenud kellukjate õitega kui "tasapinnalisi" ülespoole vaatavaid. Esimesi esindab mu aias sügavlilla "Pamjat Serdtsa". Üsna suured õied puhkevad  ainult ladvaosas, kõrgus sel aastal umbes kaks meetrit, tavaliselt pisut vähem. Ei nõua küll palju valgust,  kuid minu pimepraos kahe ploomipuu vahel ei saa ta end just väga efektselt demonstreerida. Alustab augustis. Temale võiks mingi teise puhma ettepoole istutada. Minul on seal piparmündid..

Kohe pärast puhkemist vaatab õis kellukjalt allapoole

Õitsemise edenedes avaneb õis peaaegu tasapinnalisenal 

Erksiniseid kohe maa lähedalt  algavaid õietähti pakub juba juulist alates tervelehine elulõng "Arabella". Välimuselt nagu lihtsalt üks pisut väiksemate õitega tavaline elulõng. Paraku ei ole mul pakkuda Arabella üldpilti, panen siis üksiku õie nagu müügikataloogides pakutakse. Ajapikku pleegivad õied helehamaks.

 Ilus ja õitseb kaua.  Selliseid on veel teisigi. Eesti sort "Juuli" on üsna sarnane ja pidavat veelgi varem alustama. Väidetavalt sobivad seda tüüpi madalamad elulõngad ka pinnakatteks, kuid otse vastu pinnast neist mu meelest küll suurt asja ei ole - teod ja niiskus. Iseasi, kui nad saavad laiutada ronides üle teiste taimede või suurte kivide. Kivistike elulõngaaias on ühe peenra kohale paarikümne sentimeetri kõrgusele tõmmatud võrk - õitsemisajal võib päris kena välja näha.
Mandel-elulõngasid, mis pakuvad suuri lõhnavaid väikeste õite pilvesid, kuid käituvad nagu tuge vajavad kõrged püsililled, mu aias ei ole. Laiskusest ilmselt. Ja ehk ka seepärast, et esimest kohatud mandel-elulõnga nuusutades oli lõhn pigem aimatav kui tuntav. Polnud vist sobiv hetk.

(jätkub)

Sügispäikeses

 Laupäevaks oli laadakalendris mitmeid pakkumisi, Võhma juurikas ehk kõige ahvatlevam. Võrdlev pilk muldapanekut ootavatele sibulavarudele ning võimalikule vabale aiaruumile - ja sõidumõtted said peast välja aetud. Ilma poolest oli kojujäämine päris hea valik - aeg-ajalt pea kohale kerkivatest pilvedest ei jõudnud maa peale eriti midagi. Aias on veel kõik roheline, kui üks tulipunane mustikapõõsas välja arvata. Täna fookuses ronijad. Elulõngadest jätkavad peale pildil roosatava Printsess Diana hoogsalt veel  pisikeste õitega  valge "Paul Farges" ning tumelilla "Polish Spirit". Mingeid väsimuse märke ei ilmuta ka väikeseõieline tuules võnklevate õitega "Minuet". Teistel tublisti õitsenud elulõngadelgi puhkeb veel uusi õisi. Paar hädapätakat on elulõngade hulgas siiski. Üks roosalilla, kes ostetud valgeõielise pähe on mingi eriline pungasööjate lemmik ja pärast kaheaastast katsetamist läheb kõrvaldamisele. Vähemalt meie aias tast asja ei ole. Väljasaatmisele läheb ka väikeseõieline kahvatulilla karuputkelehine elulõng. Sel viimasel pole muud viga kui et minu spartalikes tingimustas kase all jõuab ta avada vaid esimesed õied kui juba sügis käes ja lehed hakkavad otsast kolletuma. Köögikata lubas küll mõlemale varjupaika, kuid selle roosalilla võiks pigem kohe likvideerida.

Teksase elulõnga "Printsess Diana" tumeroosad tulbiõied püsivad kaua.

Hädapätaka ainus vähem näritud  õis

Karuputkelehisel elulõngal on esimesed õied ja palju puhkemata pungi

See suvi ei olnud sobiv lehtertappude sortimendiga tutvumiseks. Külvasin potikestessse lavas, kuid külm ja vihm suve algul närvutas enamiku kohale istutatud noortest kogunisti ära. Paar taime nüüd lõpuks jõudsid mõned õied avada, lehed endal päris pitsiliseks näritud. Ikkagi hea, et meie kliimas need kassitapu sugulased umbrohuks ei muutu..

Kevadise olekuga sügislilled toovad aeda varakevade tunnet. Kui seda talve ees ei oleks, võikski ring uuesti alata. Kuigi jah, krookuse suurprojekti algmaterjalgi alles kohale saabumata.

Mis kasvab maja ees ja pargi sees

Järjekordne postitus seeriast linna lilled. Seekordne teekond on lühike ja algab otse  esindusteatri vastast. Pikk peenar eraldab parkimispatsi kõnniteest. Korrapärase klassikaline peenra ja õitsva niidu sümbioos. Peenar on tihedalt täis istutatud roosat Kalevi keppi (Gaura lindheimeri), keskosas sekka ka valgeõielisi  Tuules noogutamas lilla Argentiina raudürt (Verbena bonariensis). Bioloogiliselt püsikud, põhjamaa tingimustes üheaastased. Aiandid saavad ikka oma tellimused, selliseid sügisel "kauamängivaid" lilli tuleb külvata märtsis.

Tammsaare pargi puudealuses hämaruses kasvab vaid rohi. Ainsa ilustusena kaks aiavaasi Tammsaare kuju esise kiviplatsi servades. Tooni annab ilubataadi (Ipomea batata) heleroheline lehestik,täienduseks sinine tiiviklill (Scaevola aemula) ja kõrgust markeerimas taas Argentiina raudürt. Bataadid on tore leid haljastuses, neid on olemas mitmeid erinevaid toone. Vaata näiteks Kanepi aiandist.Huvitav, kuidas neid ületalve hoitakse - kas mugulana või lehestikuga taim, millest siis kevadtalvel pistikuid tehakse.

Pärnu maantee poolses servas pikk rivi eriti lopsakat igavestiõitsevat begooniat - haljastuse klassika. Värske lisandina esiplaanil kollaseleheline roomav metsvits. Tagaserva kindlustamas madal pöetud tuhkpuuhekk.

Kitsemampel

NB! TALLINNA LOODUSMUUSEUM avab uksed juba sel reedel, 14.09.2012 SEENENÄITUSEGA. Kindlasti näidatakse seal ka kitsemampleid.

Olen seenel käinud lapsest saadik, kuid üks seen, mida ma mingite seeneraamatute järgi kindlalt selgeks polnud saanud, oli kitsemampel. Seened on ju üsna muutliku välimusega. Nüüd lõpuks õnnestus koos isikliku instruktoriga kitsemampli koolitus läbi teha ja enam ei pea sellest seenest üle astuma. Hea seen ju. Panen oma äsjaomandatud tarkused illustreeritud kujul siia üles. Võib-olla kellelegi abiks või vähemalt endale meeldetuletuseks.
Üht originaalkirjeldust võid lugeda  siit  Muidu OK, kuid milline on ookerkollane värv? Meie kohatud seened ei olnud küll mingi kollase nime väärt. Võib-olla kusagil mujal või vihmasema ilmaga.Tuleb silmas pidada.

KITSEMAMPLI PIDISEERIA  -  OTSI HÕBEJAT "HÄRMATIST "KÜBARAL!
Kitsemamplid on teistest samal ajal samas metsas kasvavatest  veidi sarnastest pruunikatest või lillakatest seentest eristuv kõigepealt kübara värvijaotuse poolest.

Servad on pruunikamad-kollakamad;toonilt üsna võrreldavad kõigile tuntud pisikese "piimaseenega"

keskkohas  hõbevalkjas-sinakas-lillakas varjund (NB! võib olla peaaegu ühtlaselt värvunud, kuid mitte kunagi ei ole värvid vastupidiselt).
Altvaade on umbes sama tooni  kreemikas-kollakas nagu põhivärv või  pisut heledam 

Varre alaosas puudub tupp.
Varrel on rõngas

Puudub piimmahl - seen on üsna tahe või isegi kuiv.
Vars on küll pisut kiuline, kuid siiski käega murtav
Lõikepind ei värvu
Lõhn - nagu kännuseentel
Söödav on nii kübar kui vars.
Kupatamist ei vaja. Praadides meeldiv, pisut omapärane seenelõhn
Sobib hästi koos kukeseentega.
NB! Ei ole kännuseen vaid kasvab maapinnal

Kitsemampli pesakond. Hõbejas kirrne paneb pildid pisut liiga helendama.

Beebiseen võib algul üleni lillahõbejas paista. Selgesti on näha tulevase rõnga kujunemisalge kübara allservas.

Loor ühendab kübaraserva jalaga.  Seenekese kasvades kujuneb sellest välja iseloomulik tunnus:
rõngas varrel. Tihti pisut viltune, põhiosas varrele liibuv suunaga alt ülespoole. Kübara tipuosas hakkab  lillakas kuma rohkem välja paistma, laiemaks kasvanud küljelt paistab õige alusvärvus.

Vanemal seenel kerkivad servad ülespoole ja näitavad rohkem põhivärvi. Lillakas keskkoht kübaral muutub selgemini eristuvaks.

Päris vanad, suuremad seened võibad taaas peaaegu üleni hele-kollakas-pruunika tooniga olla.

Kitsemamplid väga suureks ei kasva. Vaid pisut üle 10 sentimeetri jääb laeks. Vanakese täisvaatel allpool  on selgelt näha vöörõngas.Jalg ei ole enam nii hele, kuid eoslehekesed on säilitanud esialgse värvi.
Altvaade on pisut heledam või sama tooni kui vaade pealt. Eoslehekesed on võrdlemisi rabedad, kuid mitte nii hullusti kui pilvikul..

Altvaadet jäi pisut napiks. Uuri täiendavalt siit

TEISTE SEENTE PILTE
KUI TEAD TUNNUSEID; SIIS EI LÄHE SEGI:



1.  Pildil mingi vöödik. Kui ülalt vaade tekitab kahtlust, vaata kindlasti kübara alla. Enamiku teiste vähegi sarnaste seente kübaraalune on tume.  - Siin varrerõnga asemel vaid vööt, kübar pealt üleni pruunikas, kübara alus on pruunikas-tume.  Sellistega ei kipu küll segi minema !

2. Lilla ebaheinik, mis moodustab tihti terveid ringe, lilla/lillakas värv on vähegi suurematel seentel üsna selgelt välja kujunenud. Vaata kübara alla! Ka lõikepind värvub lillakaks. Kasvab suhteliselt suureks. Kupatatult täiesti söödav seen, pisut hapuka alatooniga;  ei kuulu just mu lemmikute hulka Segiajamine ei ole eriti tõenäoline, ning mina vähemalt olen neid seeni kunagi ka kupatamata praadinud ilma halbade tagajärgedeta. Ettevaatus siiski soovitatav.
Seenel puudub rõngas. Pilt kunagisest loodusmuuseumi seenekollektsioonist

3. Haisev vöödik. Mürgiseen! Segiminek kergelt välditav.
Delfi pildialbumist võetud pildil on haisev vöödik kitsemamplist  küll väga hästi eristuv, kuid looduses võib esmapilgul pealtvaates üsna sarnase mulje jätta. Pane tähele! Haisva vöödiku kübara keskosa on  pruunikam, just vastupidi kännumampliga.Vaata ka kübara alla - eoslehed on tumedamad! Meil varre poolitamist diagnoosiks vaja ei läinud, kuid pildilt on näha, et pind värvub kollakaspruunikaks. Ausalt öeldes kübara aluse uurimiseks maha murtud seened küll märgatavalt ei haisenud, nina päris vastu ei toppinud ka. Täiskasvanud seene varrele ei kujune rõngast.

Igaks juhuks veel üks pilt, http://www.naturephoto-cz.com/haisev-voodik-picture_et-14601.html
kus sarnasus kännumampliga pisut suurem ning selgelt on näha vastupidine värviskeem kübaral.

Kui tead , siis tundub lihtne, Kui ei tea ja meeles pead, peaks selle juhatuse järgi toime tulema - loodetavasti.

Kapsapott

Nii uhket sügiskompositsiooni mul varem olnud ei ole. Kõik tänu sõbranna E-le, kes oli nõus mu kergemeelselt ostetud dekoratiivkapsaseemneid oma aeda maha külvama. Päris mitu pakki. Ootamatult olid kõik seemned idanenud ja nii moodustus tema rammusa mullaga aias kirev rida. Mõned kapsad olid küll isetahtsi arenenud - kes kasvatas ühe korraliku söögikapsa pea, kes asus kõrvalpungadest väikesi peakesi kasvatama nagu rooskapsas. Üks valge oli kasvatanud lihtsalt ühe pika peenikese rotisaba pealaele. Enamus siiski olid sirgunud ja värvunud vastavalt sordile. Kahju, et sõbranna eesaed pea olematu on, muidu võiks uhke väljapaneku korraldada. Nüüd võib juhtuda, et see veidrate juurviljadega vagu tarbeaia keskel jääb vähestele silmadele imetleda. Aitäh igatahes südamest.

Nõmme laadaüritusel sai ka käidud. Taimevahetus tundus päris võimas. Nihutasin vaid oma taimetotsikud ühe järelkäruga kohale tulnud taimejagaja kärusse ja pikemalt pakutavasse ei süvenenud. Mine tea, muidu ehk oleks mõni tuust end külge haakinud ja otsi siis jälle kohta, mida pole kuskilt võtta. Üks uus kontakt sai küll telefoniraamatusse salvestatud. Korraldajad olid püüdnud hoolega, lavalt kostis lõõtsamängu ja vilksatasid tantsuseelikud.Valjuhääldajast hõigati huvilisi seenekoolitusele. Kokkuvõtvalt aga - üritus seisab teelahkmel. Asukoht oli ümber kolitud suuremasse parki ja varasemat koduväravakaubandust jätkus ühe käe sõrmede jagu. Palju müüjaid oli väljastpoolt. Müüjad olid otse loomulikult püüdnud haarata parimaid platse ja nii oligi moodustunud keset avarat tühja parki üks kitsas müügitänav, mille keskel ostjad-uudistajad tihedalt tunglema pidid. Laste mänguplatsid küll olid eraldi avaramas paigas. Eks korraldajad pea otsustama, kas nimetada üritus ümber "päris" laadaks, kehtestada platsimaks ja kutsuda kokku rohkem müüjaid, või teha samm tagasi intiimsema kodukandi tänavaürituse suunas.

Ülalpool olev  olev pilt on ühest letist, kus pakuti küllalt soodsa hinnaga tulbisibulaid. Kakskümmend tükki pakis. Juttu tehes anti mõista, et hind on päris õige, müüja tegeleb ka lõiketulpide kasvatusega kasvuhoones ja eks need sibulad siis "äraõitsenud" lillede jäägid ole. Sellegipoolest, algajale tulbikasvatajale hea võimalus. Ajatustulbid on ju enam-vähem samad, mis avamaalgi kasvavad.  Üldiselt taimeistikuid müügil ei olnud, ühes nurgas keegi oma aia põõsaülejääke küll pakkus. Hindu ei uurinud. Supid söödud, koogid maitstud ja koju kapsaid istutama.

Pühapäeval Nõmmel laat ja rohevahetus

Kui sa oled sel nädalavahetusel Tallinnas või lähedal, siis ehk huvitab. 

Juba homme, pühapäeval 9. septembril toimub Talinnas Nõmmel järjekordne üritus sarjast "Roheliste väravate tänav" See on selline kodukandi laat, mis päris edukalt on juba mitu korda toimunud. Viimati sel kevadel. Päris tore üritus mu meelest. Kauplejatelt kohamaksu ei küsita ja rahvas lustib rõõmuga. Kodukohvikud püüavad üksteist üle trumbata erinevate hõrgutisega, võid osta mis kellelgi müüa või osa võtta mõnest töötoast. Ka eelmistel kordadel on toimunud tagasihoidlik rohevahetus. Seekord on seda päris usinalt reklaamitud ja mõtlesin, et viin ka mõned taimetutsakad kohale. Siin rohevahetuse link  ja kogu ürituse reklaamleht . Ürituse asukoha kaart näitab ära muuhulgas ka rohevahetuse asukoha.

Meilt ei ole see Hiiu park ka kuigi kaugel Eelmised korrad on olnud laada keskkoht veidi lähemal kuid väiksemas Õie pargis. Ilmateade lubab ka enam-vähem normaalset ilma, nii et tulge aga käima. Muidugi on avatud ka meie värav, kuid mitte ametliku laadapunktina vaid heade sõprade jaoks.

 AIAMAAILMA tellimus on kohal. Tiia ja Nodsu! Teie tellitud sibulad võite kohe kätte saada. Teised tellijad muidugi võivad ka saada.Jagasin mugulad juba laiali, päris normaalsed paistavad. Kõige kiirem on vist selle rohtlaliiliaga - mingi kotitäis pikki juurikaid. Panen homme niiskesse liiva.
BULBIST võib alles alates järgmisest-ülejärgmisest nädalast kõige varem midagi ootama hakata.

Pildi allkirjaks on kiusatus kirjutada "Kaabuga Mees homse ürituse auks väravat roheliseks värvimas". Tegelikult pole ei kaabut ega värvipottigi. Tegu on hoopis tähtsama sündmusega - meie paar aastat peaaegu valmis, kuid alaliselt avatud asendis olnud autovärav hakkab nüüdsest  nupuvajutuse peale paremale ja vasakule liikuma. Paar näidisliikumist isegi sooritas enne kui ilmnesid mõned probleemid, mis loodetavasti peagi lahenevad. Ise tehtud, hästi tehtud! 

Tamula promenaad

Võru linn võib uhke olla oma kohe-kohe kolmeaastaseks saava rannapromenaadi üle. Maastikuehituse õppuritele  hea  näitlik  õppevahend, kõigile teistele üks mõnus jalutus- ja tegutsemispaik. Siin mõned pildid, ise kohalkäimine on igati soovitatav.

Kaldpinna haljastus koosneb suurtest madalate põõsaste pindadest (enelad, kadakad, kukrepuud, tuhkpuud).
Allservas liivateedest vaibad. Thunbergi kukerpuu leegib juba sügispunas.

Purskkaevust pidi suvel voolama vesi madalate murunõlvade vahel
mere poole looklevasse jalapesu kanalisse

Kõrgemad ja madalamad kõrrelised

Kogu rannaalal valitseb hästi taltsutatud looduslikkus. Suplejad võivad veeni jõuda mugavaid teid pidi, torukujulisi riietuskabiine paistab päris suur hulk kobaras koos. Mõned liivapeenrakesed on paigutatud otse keset laudpõrandat.
Kunsti kah. Allpool oleva liivamonumendi juures olev silt kuulutab, et tegu on liivalinnaga.
Rannal oli ka püsivam monument- jämedam ümar sammas nagu hiidlille vars kahel poolt  pungitavate sigisibulatega. Nimeks "Elujõud"

Lõpuks olen ka mina laisk ja kõige alla saab pandud copy-paste puhkaeestis lehelt 

Tamula rannapromenaad algab Tamula hotelli juurest ja kulgeb piki randa Roosisaare sillani. Promenaadi ilmestavad erinevad atraktsioonid: laste mänguväljak kiikede, ronimisvõrgu ja liumäega; roheline muru neile, kes ei soovi rannaliival pikutada, tribüün istepinkidega ja järvele viivad pontoonsillad.

Jalutajatele on puhkepeatusteks mõnusad pink-kiiged, kust on hea partide ja luikede askeldusi jälgida. Rannas on võimalus võrkpalli mängida, kontserte kuulata ja keha kinnitada.

Huvitav teada:
• Tamula rannapromenaadi pikkus on 800 meetrit
• pälvis Eesti maastikuarhitektuuri Aasta Teo 2009 tiitli

Ilupildid lõunast

Läinud nädala paar ilusat päikselist päeva sõpradel külas Võrumaal. Esimene õhtu ehtsalt lõunamaises katusealuses läks sujuvalt üle augustiööks. Meil siin põhjas on sääski veel küll, kuid seal olid nad miskipärast peaaegu täielikult ära kadunud.  Mõnus! Aed - jah, seda sai vaadatud küll, kuid ega ikka nii ruttu ära vaadata ei jõua.

Nagu pealkirjas lubatud, siin allpool mõned näited peremehe ilufotodest. Neid palun mitte mujal kasutada. Aiataimede pildid olid juba varem üles võetud. Naine kurtis, et sest ajast, kui kaasa soetas uued makrovõtete objektiivid, pole enam lootagi aia üldpilte. Metsapiltide jaoks tassis ta meie loodusretkedel kaasas üsna rasket fotokotti. Kõikidesse pildistatud seentesse tekkis tal isiklik suhe ja soov puravikupraadi maitsta võitles sooviga kogu see ilu puutumata jätta. Õhtuks oli siiski seeneroog.

Karvane päevakübar

Mesilane kassinaeris

Kibuvitsamarjad

Viimane mooniõis

Siilikübarad

Harikseen nagu Sibeliuse monument

Hea kärbseseeneaasta

Kännumamplite hiinalinn sai kasvama jäetud - see oli nii uhke

Kauneim punapuravikupere

Seeneriigi kuningas - kivipravik

Päeva nael - kiili lähivõte 

Naela pea ehk kiili silm