Tuesday, July 31, 2018

Campanula incurva

NB! Postituse lõppu lisatud veel kokkuvõte kasvutingimuste kohta 31.07.2018
Campanula incurva, sün. Campanula Leutweinii,
Tsoon 6, monokarpne.
Eestikeelset nime tuleb nõutada!

Kelluke, kes paneb proovile aedniku kannatuse mitme aasta jooksul, et siis suure õiekuhjaga hüvitust pakkuda. Ning seejärel kaduda. Nii kõlas legend. Ja peaaegu nii see ka läks.

Mitu aastat tagasi (kui mitu?- kolm olevat, seega 2015 ) hankis Kiskjasiil selle kellukese seemneid, külvas maha ning jagas osa taimi sõpradele laiali. Ega siis kohe polnud teada, kuidas ta käitub või kas ta ülepea talvitub. Aga talvitus küll ja kord juba oma hoolde võetud, kussa elavat hinge ikka peenrast välja viskad, kuigi õiteta leherosetina ta mingi eriline vaatamisväärsus ei olnud.

Tänavu siis lõpuks hakkas tunduma, et hooldusprojekt lõpusirgele jõudnud. Mitmes suunas maadligi laiali sirutuvatele vartele ilmusid õiepungad. Rõõm ja kergendustunne korraga :) Järelekuulamine teiste hoodusperede hulgas näitas, et kellel kadunud asjade hulgas, kellel ikka veel mõtleb. Annan siis ülevaate tema kuumaperioodi tõttu ehk liiga lühikeseks jäänud õitsemisajast. Tegin ka selle vea, et ei noppinud ära õitsenud õisi, sest esimestel tipuõitel olid väga lühiksed õisikuvared ning murdmisel valgus piima, mis tardus imelikuks tumedaks plumpsuks.

16. juunil on taim üleni kaetud õiepungadega.

15. juuliks on pilt juba üpris kena

19.juuli. Kõige esimesed jääsinised laternad on juba kustunud,
kuid on lisandunud uusi

22.juuli. Enam paremaks minna ei saa.

29.juuliks on plats värsketest õitest puhas aga midagi paistab paremal potikeses 


KAS UUS ALGUS?

Tunnistan siis üles, et tegelikult sain ma vastutavale hoiule 2 taime. Võimalik , et isegi 3, sest vasakpoolsel oli 2 püstist mastiosa. Kuna tundus, et vastupidiselt surnuksõitsemise prognoosile ei kavatsegi proua Incurva täielikult kaduda, siis kohe uudishimulikult kühvel mulda. Nuga käepärast, et lõigata lahti elusana näiv rosett kuhtuva varre küljest. Aga nuga ei läinudki tarvis! Aitas tasakesi sikutamisest-saputamisest ning vana ja uus taim eraldusid teineteisest. Täiesti oma turdharudega juurestik oli mõlemal osal. Veel n aastat ootamist? No EI! Vähemalt see väljakaevatu peab uue hooldaja leidma. Kui romantikata vaadata, siis need õied on ju üpris samad kui keskmisel kellukal, ainult paiknemise on eriline. Keskmise kelluka kaheaastane tsükkel tundub äkki üsnagi vastuvõetav. Incurvast  vasakul õitseb valgeõieline karpaadi kelluke juba juunikuust alates, tõsi küll juba üsna väsinud moega. Pole ka ime, tigu on õisi näksimas käinud - muu roheline osa oli vist liiga kibe.


Taim potis ja uue kasuvanemaga on hooldusleping juba allkirjastatud.
Ülejäänud osas mõtlesin, et ehk lasen seemnel valmida. Kui oleksin õitsenud seemnealged ära noppinud, siis oleks taim veel uusi õisigi pakkunud nagu kellukatel kombeks. Pisikesed õiealged on näha aga väga kängu jäänud seal arenevate seemnete kõrval.

Pakun lõpuks veel ühe lingi selle taime kohta. Nagu ongi oodata mitmeaastase kasvuajaga taime puhul, seemned säilivad kaua ning idanevus isegi paraneb. Kehtib seemnete külmas säilitamise puhul. Mainitakse ka, et kuigi teksti autoril haihtus taim pärast õitsemist, on kuulda, et alati see nii ei lähe.Et sobivates kasvutingimustes võib Incurva kauemaks jääda. Siin see link: http://www.robsplants.com/plants/CampaIncur#seeddetails

Kokkuvõte netist. Seda ettearvamatu käitumisega kellukat on kasvatatud ka 3-ndas tsoonis, seega külm talv ei tohiks olla peapõhjuseks taime hävimisel. Klassifitseerub alpitaimede hulka - piisavalt niiskust ja hea drenaaz. Võib teha ka isekülvi. Enamusel õitega piltidel on näha ka mõned kivid, sageli paikneb taim kallakul, isegi vertikaalse seina praos. Jahedamas kliimas õitseb kauem. Õitsemiseni 2 kuni n aastat. Minul kasvas kividega ääristatud peenra servas, liivakas maa, tegelikult kahel pool taime veel maasse kaevatud potid lumikellukestega, mis mõningal määral imiteerib ehk sellist tsehhi tüüpi alpiaeda. Mõnedel kasvatajatel õitseb taim kohe järgmisel aastal teistkordselt pärast esimest õitsemist vähemas mahus ning siis kaob. Õitsemiseaegne vihm võivat rikkuda taime välimust, kuid ainuüksi ülespoole suunatud õied ei saa olla põhjuseks, kust muidu teated üle kuu aja pikkusest õitsemisajast. Mul ka kastmisvesi algul jõudis õitesse kuid suure kuumusega sest väga probleemi ei tekkinud. Hiljem püüdsin igaks juhuks ettevaatlikumalt kasta. Campanula incurva pidavat olema pärit Kreekast; kohati kutsutakse ka kreeka kellukesesks , lihtsalt kellukeseks või kaubanduses romantiliselt Heavenly bells - taevased kell(uk)ad. Eestis olen kohanud peale Aalujate veel Sveta aias, kes teadis selle olevat kaheaastase. Ei teagi kas tal juba see õitsenud on. Õite värvus varieeruvat helesinisest valgeni, enamasti hele jääsinine.

Saturday, July 14, 2018

Veider ja vaimustav


Kõrgessaare asula läheduses oli tee ääres viit Eiffeli Torn. Sellenimeline atraktsioon oli küll põgusalt silma jäänud kiirel päevaplaani koostamisel, ent jalgrattamarsruudil, mille vaatepunkte järgisime polnud Eiffeli kohta sõnagi. Pöörasime siiski käänulisele teele ning vähem kui kilomeetri pärast jõudsime esimesel pilgul nagu laadaplatsile. Lunastasime piletid 2 Eurot tükk, läbisime piletikontrolli ja liikusime punase katusega majakese suunas. See osutus iseteenindavaks jäätisepoeks. Hinnakiri seinal ja rahakarp laual. Enne veel aga asusid pilku püüdma arvukad installatsioonid. Heade ideede pink, erinevat kiiged ja kuurialune, kust oleks võinud osta päris toredaid kadakast painutatud tugitoolisid.


Dr. Manfred - piletikontroll

Kahele poole sissepääsuteed oli 2015 aastal istutatud mitukümmend puukest. Leidus nii eestimaiseid kui võõrliike. Äratallamise eest olid puukesed kõik raamidega kaitstud, kuid kahjuks olid sildid ebatäpsed, lapse konarliku käega maalitud ning poolkustunud. 



Põhiobjekt on vägagi muljeavaldav ning näeb tegelikult üsna värske välja. Wikipeediast võib lugeda 'Hiiumaa Eiffel on torn Hiiumaal Kõrgessaare vallas Kootsaare poolsaarel Reigi küla põhjatipus, mille ehitas kohalik külamees Jaan Alliksoo oma koduõuele . Torn valmis 2007. aastal ja on 31,4 meetrit kõrge ehk 1/10 Prantsusmaal asuvast Eiffeli torni kõrgusest.' Peaaegu valmimisest saadik on käinud sulelahingud torni lammutamise teemadel. 2017. aasta veebruaris ilmus optimistlik kirjutis Maalehes: 'Hiiumaal on valmimas uus Eiffeli torn.' -et kõik oleks Euronõuete kohane. Siiski optimistlik ennustus ei ole (veel?) täitunud. Torni sissepääsu juures seisab pehkinud välimusega trepp keelavate siltidega. Võimalik, et see on meelega sinna paigutatud, et agarate külastajate indu vähendada.Loe rohkem:  http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uudised/paevapilt-hiiumaal-on-valmimas-uus-eiffeli-torn?id=77251804

Torni keskkohast väljaulatuvate pikkade talade külge on riputatud kiik. Aga miskipärast ei tulnud pähe proovida mis tunne oleks. See kiik on tegelikult näha ühel väikepildil kahe punase torniga majakese taustal. Võimalik liikumisulatus ka jalajälgede järgi näha.

Torni jalamil keelusilt ja ka roigastõkked paika sätitud. Kuid meil eriti kahju ei olnud, sest ronimiseisu ei olnud just suur. Eks paar alumist korrust oleks ehk ikka ära proovinud ka.
Vaatamist ja proovimist jätkub maapinnalgi küllaga. Näha olevasse kerasse mahtus inimene sisse ronima. Võimalik, et see oli mõeldud liftina mingile kõrgusele.




Pisikene  'Eramaja'

Sõlme kasvatatud puud

Esiplaanil nõiamaja, kus on ainult üks õige sissepääsukoht. Sellest majast algab retk umbes kuude erinevasse objekti, kusjuures ühest kohast teise tuleb pugeda läbi torude. Kahtlane, kas priskemat sorti täisinimene neist läbi mahuks, kuid parajas mõõdus ja eas olles peaks küll päris põnev olema.


Vasakul on sissepääs suurde pimedasse labürindimajja. Kui oma valgusallikat pole, pidi saama laenata taskulampi. Üks meist asub julgelt proovima oma orienteerumisoskust Pealtvaataja liigub maja taha, et jälgida, kas üldse ja millisest uksest labürindis eksleja välja ilmub.
 Happy end on pildil näha. Teise ukse peal oli otsekohene kiri 'Siit väljub idioot'. Majas oli tõesti palju tubasid olnud, igas toas umbes 4 nummerdatud ust. Seinal testküsimused ja nummerdatud vastused. Edasi liikusid vastavalt valitud vastuse numbrile.




Siin pildil on näha Seiklusraja viimased kaks objekti. Hoolikal vaatlusel paistavad ka ühendustorud. Territooriumil paiknes veel hulk erinevaid fantaasiaehitisi ja kadakajuurtest imevigureid. Kes huvitub , võib pilte suuremalt vaadata. Kaugeltki kõik objektid ja atraktsioonid ei jäänud pildile. Esimene allolevatest piltidest on võetud istudes kahe inimese kiiktoolis, mille keskel lauake. Teine osapool sai oma jäätise kiiremini söödud ja lahkus, millepeale teadagi temapoolne ots kõrgele õhku tõusis :)







Lõpuks saareloss spetsiaalselt tema tarvis kaevatud tiigi keskel ja värskelt valminud eriti tähtis asutus parkimisplatsil. Pöörake tähelepanu kätepesu nõule, millest paneb vee nirisema vajutus allpool olevale pedaalile.


Friday, July 13, 2018

Kuidas haljastada laulvaid liivasid.

Kes küll tuleks sellega toime?  Kes istutaks, rohiks ja kastaks?  Ometi on seda on edukalt tehtud ja 'tegijaks' on Loodus ise.  Liikide arv ühel istutusalal on minimaalne. Rohimist pole vaja, kui koht sobib kasvamiseks parasjagu kindlale taimeliigile. Kasta pole vaja, kui juured sügaval soolases liivas või põõsakesed lainepritsmete mõju piirkonnas. Lausistutustele sekka on pikitud ka soolotaimi. Seeme tuli tuulest puhutuna, pudenes inimese saapa küljest või lendas kohale linnu kõhus.


Vareskaer vasakul, merisinep paremal ja keskel laulev liiv 

Liiv-vareskaer (Leymus arenarius) levib hoogsalt risoomidega.
Anna talle ainult veidi soolakaid jookisid. 
Järvseljal müügis . 

Pea on ühest varrekesest saanud juba puhmas

Liiv-merisinep (Cakile Maritima)
esimesed arglikud võrsed tihenevad peagi mõnusaks lillatavaks padjandiks
Üksik randmalts (Atriplex littoralis) seisb väärikalt eesliinil - alalises üleujutusohus. 


Lehtma sadamas käib pidev palkide pealelaadimine - metsa esialgu jätkub Hiiumaal . Kõik pildistatud taimed kasvavad rannaservas või pisut kõrgemal vallil ja valli taga,

Liblikõielise puhmas valliservalt
Tüüpiline juulibukett rannaniidul - madarad, imikad ja maokeeled 

Ega söödikud ainult aiataimi ründa - must täi metsiku oblika varrel














Teema jätkuks: revolutsioon liivakastikujunduses - Neljandiku patent




Thursday, July 12, 2018

Juuliorhideed ja muud haruldused Kõrgessaare õppepeenral



Kõrgessaare, Hiiumaa, 11.juulil 2018.


Õppepeenar pole tegelikult peenar, kus eksponaadid rivis, nimelipik küljes. Tegemist on loodusliku rohualaga, kus väikesel maa-alal kasvab 10 liiki Eesti käpalisi. Õitseajad on erinevad, jaanipäeva paiku on erinevaid õisi kõige rohkem, ent neid jätkub ka juulisse. Iga demonstreeritava taime kohta on alale paigutatud infotahvlid. 

Üldpildil annavad tooni niiskemal ribal kasvavad angervaksad,
 käpaliste märkamiseks tuleb laudrajal püsides hoolega ümbrust silmitseda,
otse vastava infotahvli all neid tavaliselt ei kasva.

Lisaks käpalistele tutvustatakse ka paari muud kohalikku haruldust.
Haisva jooksjarohu üsna suured roosad 'herneõied' on kenad ka õitsemise teisel poolajal. Mandril esineb seda taime rohkem. Jooksjarohi on nime saanud sellest et teda kasutati ravimtaimena eriti jooksva raviks. Haisev - sest katsudes jääb käte külge iseäralik lõhn. Hea meetaim, mesi ei haise :)



Värvi-paskheina enam kollase värvi samise  eesmärgil ei kultiveerita, tema looduslikke leiupaiku Eestis palju ei ole. Esmapilgul jumikas, kuid eristavaks tunnuseks on lehterjate servaõite puudumine. Teine kaitsekategooria.

Edasi paar kergesti äratuntavat neiuvaipa.

Soo-neiuvaip kasvab looduslikult niiskel lubjarikkal mullal Eesti lääne- ja põhjaosas. Tal on mullas pikkade sõlmevahedega harunev risoom ning ta paljunebki enamasti vegetatiivselt. Soo-neiuvaip on kaubanduskikult üsna levinud ning teda saab soovija oma aeda soetada ilma loodusest välja kitkumata. Kolmas kaitsekategooria.



Tumepunane neiuvaip on üsna sage kruusateede serva asukas. Tema tolmpeened seemned on kruusateede rajamise käigus edukalt uutele asupaikadele rännanud. Tema ühepoolses hõredas kobaras paiknevatel õitel on vanilliini lõhn, ent maitseaineks need õied õnneks ei sobi. Kui elupaiga pinnas muutub happelisemaks, siis kaob ka tumepunane neiuvaip mõne aja pärast. Kolmas kaitsekategooria. Looduses tumepunasem kui fotol.

Väikseid rohelisi suuri käopõllesid otse silma alla ei jäänud, põhimõtteliselt olen neid looduses näinud küll aga ei oska pakkuda täpset õitsemise aega. Platsil leidub veel üks haruldasem kribu - teise kaitsekategooria taim harilik muguljuur. Ka kärbesõis oli vist juba oma õitsemise lõpetanud, nagu ka hall käpp ja kahkjaspunane käpp. Kuigi silmad sihtisid õitsevaid taimi, tegi pisut murelikuks asjaolu, et äraõitsenud käppade varsi jäi silma vaid mõni.



Parajasti täisõies oligi märgata veel vaid ühtainsat roosavärvilist orhideeliiki. Palju eksimisvõimalusi loetud liikidega  platsil ei ole, seega tuleb uskuda , et pildil on HARILIKU KÄORAAMATU kogumik

Harilik käoraamat -Gymnadenia conopsea.

Minu jaoks oli see esimene teadlik kokkupuude selle käpaga, niisiis püüdsin hoolega pildistada, et määramiseks vajalikud detailid kõik pildile jääksid. Nagu teistelgi meie käpalistel võib värvitoon ja õisiku täpne kuju olla varieeruv. Ilma mustrita roosades toonides õis, enamasti täppideta vahelduvalt kinnituvad kitsapoolsed lehed, sirged kahele poole sirutatud 'käekesed', pikad õiekannused. Meeldiv lõhn pildile ei jäänud.