Juuliorhideed ja muud haruldused Kõrgessaare õppepeenral

Kõrgessaare, Hiiumaa, 11.juulil 2018.

Õppepeenar pole tegelikult peenar, kus eksponaadid rivis, nimelipik küljes. Tegemist on loodusliku rohualaga, kus väikesel maa-alal kasvab 10 liiki Eesti käpalisi. Õitseajad on erinevad, jaanipäeva paiku on erinevaid õisi kõige rohkem, ent neid jätkub ka juulisse. Iga demonstreeritava taime kohta on alale paigutatud infotahvlid. 

Üldpildil annavad tooni niiskemal ribal kasvavad angervaksad,
 käpaliste märkamiseks tuleb laudrajal püsides hoolega ümbrust silmitseda,
otse vastava infotahvli all neid tavaliselt ei kasva.

Lisaks käpalistele tutvustatakse ka paari muud kohalikku haruldust.
Haisva jooksjarohu üsna suured roosad 'herneõied' on kenad ka õitsemise teisel poolajal. Mandril esineb seda taime rohkem. Jooksjarohi on nime saanud sellest et teda kasutati ravimtaimena eriti jooksva raviks. Haisev - sest katsudes jääb käte külge iseäralik lõhn. Hea meetaim, mesi ei haise :)

Värvi-paskheina enam kollase värvi samise  eesmärgil ei kultiveerita, tema looduslikke leiupaiku Eestis palju ei ole. Esmapilgul jumikas, kuid eristavaks tunnuseks on lehterjate servaõite puudumine. Teine kaitsekategooria.

Edasi paar kergesti äratuntavat neiuvaipa.

Soo-neiuvaip kasvab looduslikult niiskel lubjarikkal mullal Eesti lääne- ja põhjaosas. Tal on mullas pikkade sõlmevahedega harunev risoom ning ta paljunebki enamasti vegetatiivselt. Soo-neiuvaip on kaubanduskikult üsna levinud ning teda saab soovija oma aeda soetada ilma loodusest välja kitkumata. Kolmas kaitsekategooria.

Tumepunane neiuvaip on üsna sage kruusateede serva asukas. Tema tolmpeened seemned on kruusateede rajamise käigus edukalt uutele asupaikadele rännanud. Tema ühepoolses hõredas kobaras paiknevatel õitel on vanilliini lõhn, ent maitseaineks need õied õnneks ei sobi. Kui elupaiga pinnas muutub happelisemaks, siis kaob ka tumepunane neiuvaip mõne aja pärast. Kolmas kaitsekategooria. Looduses tumepunasem kui fotol.

Väikseid rohelisi suuri käopõllesid otse silma alla ei jäänud, põhimõtteliselt olen neid looduses näinud küll aga ei oska pakkuda täpset õitsemise aega. Platsil leidub veel üks haruldasem kribu - teise kaitsekategooria taim harilik muguljuur. Ka kärbesõis oli vist juba oma õitsemise lõpetanud, nagu ka hall käpp ja kahkjaspunane käpp. Kuigi silmad sihtisid õitsevaid taimi, tegi pisut murelikuks asjaolu, et äraõitsenud käppade varsi jäi silma vaid mõni.

Parajasti täisõies oligi märgata veel vaid ühtainsat roosavärvilist orhideeliiki. Palju eksimisvõimalusi loetud liikidega  platsil ei ole, seega tuleb uskuda , et pildil on HARILIKU KÄORAAMATU kogumik

Harilik käoraamat -Gymnadenia conopsea.

Minu jaoks oli see esimene teadlik kokkupuude selle käpaga, niisiis püüdsin hoolega pildistada, et määramiseks vajalikud detailid kõik pildile jääksid. Nagu teistelgi meie käpalistel võib värvitoon ja õisiku täpne kuju olla varieeruv. Ilma mustrita roosades toonides õis, enamasti täppideta vahelduvalt kinnituvad kitsapoolsed lehed, sirged kahele poole sirutatud 'käekesed', pikad õiekannused. Meeldiv lõhn pildile ei jäänud. Kolmas kaitsekategooria.