Potatom ehk kartultomat.

Mõni aeg tagasi avaldati meedias järjest 'sensatsioonilisi' pilte uuest viljast, mis kannab korraga nii tomateid kui kartuleid. Rahvas ka arutas ja arvas. Igasugu huvitavaid arvamisi oli. Tegelikult juba kauges lapsepõlves olin ma tomati kartulile pookimise kohta lugenud ilmselt mingist noore naturalisti käsiraamatust. Aga proovimata see jäi - tomat oli sel ajal veel pisut uus vili ka, kussa ikka hakkad taime rikkuma.  Aga me kohtusime siiski. Tänavu suvel jalutas seesinane kunstkäsitöö saavutis mulle ise vastu  - üsnagi norgus olekus aga hing ikka sees ja uhke silt potil.  Müügikoht oli vist pisut ülehinnanud eestimaalaste sensatsioonijanu ja superviljad jäid kasvukas ruumikitsikusse. Suvi ei tahtnud ju kuidagi alata ja nigelamad taimed  visati välja. Egas midagi, kui täitsa niisama pakutakse, sai koju viidud ja mulda pandud. Paar kartulit piilus juba istutamisel mullapalli servast. Murdsin katse eheduse nimel mulla pinnale trügiva kartulivõrse ära ja istutasin taime aia äärde maha.

Seal ta siis kasvas umbes kaks kuud. Meiekandis oli põuane suvi ja kartul-tomat just palju juua ei saanud.  Lehed läksid pisut rohelisemaks ja paar punast vilja sai mõne aja eest ära proovitud. Päris maitsvad ja magusad olid. Vihmaga hakkas üks tomat juba lõhki lööma ning sai otsustatud saak koristada.

Kõigepealt valmis tomatid põske ja siis kartulit võtma. Varrest tõmmates ja kühvliga aidates tuli juurepall üsna istutuspoti kujuliselt maast välja. Paar väiksemat mugulat pudenes maha ka. Palli sisemuses olid ka mõned kartulid.

Muld ära pudendatud ja juur pesusse. Vaja ju uurida, et kuidas ta tehtud on.  Kõigepealt pidi maha panema kartuli ja sellel paraja varre laskma peale kasvada. Samal ajal elas tomat iseseisvat elu ja kasvatas omalegi paraja varre, võimalik et isegi õitses  juba. Siis lõigati mõlemal taimel ülearuseks jäävad osad maha. Pookelõige tehti vist diagonaalis, kinnitusvahendi jälgi ei osanud leida. Küll aga oli üks kartuli lisavars ära näpistatud ja klambriga ots suletud. Võimalik, et poogendi kokkukasvamiseni lasti sel lisavõrsel kogu süsteemi toita. 

Mõnevõrra ootamatult aga tegelikult loogiliselt ei toitnudki kartul üksi tomatist parasiiti, tomat oli täitsa isesisvad uued juured kasvatanud pookekoha ülemisse serva.

Kartulisaak potti keema ja kui valmis, mahtus parajasti taldrikule. Kollased, tihedad kuid muredad kartulid. Päris hea maitsega. Kui ma poleks kartuli vart ära murdnud, oleks ehk rohkemgi kartuleid saanud.

Joon alla

Kümme aastat Aaviku aia emandana oli aeg, mis Thelale  antud. Ei vähem ega rohkem. Selle aja aialugu võib samm-sammult jälgida blogist https://thelaaed.blogspot.com.ee . Aaviku aed oli enne ja jääb edasi. Enne oli hoopis teistmoodi. Olid sirelid, toomingad ja viljapuud ning põõsad, nii nagu vanal ajal kombeks. Thela  teostas end aias hoogsa energiaga ja laiahaardeliselt. Istutas mustmiljon  roosi, hulgaliselt püsililli, puid ja põõsaid. Kaevas tiigi, võttis võsa maha  ja niitis heina. Rajas pojengi-istanduse ning asutas aiapoe. Ega siis mitte ihuüksi. Lepatriinu ja tema pere oli alati olemas ja abikäsi pakkumas ning mõned aastad toimetas ja ehitas aias ka üks südamele armas aeda, roose ja loomi armastav isand. Seegi aeg sai otsa äkki, kui kaaslane kutsuti vikerkaare taha. Aia elu jätkus. Ilma kanade, jäneste ja kes-teab veel milliste lindude-loomadeta. Realiseerus teine ajajoon. Augusti alguses 2017 aga tulid sõbrad hüvasti jätma aia emanda endaga. Aaviku koerad ja kass Aalu saavad jääda edasi oma koju, algab Lepatriinu aia-ajastu. Midagi säilib, midagi kindlasti muutub. Lepatriinule ning kaasale palju jõudu raskest algusest ülesaamisel ning oma aianägemuse realiseerimisel. Järgnevas hetkejäädvustus aiast teatepulga üleandmise päeval.

Väänkasvudes väravakaar.

Lopsakate põõsaste ja kõrgete püsikute vahelt viib tee taha-aeda ja tiigi äärde 

Päevaliiliad on vähenõudlikud värvipillajad.  

Dramaatiline vaade suurtele lillepeenardele rohuväljal, kõrge metsasein taamal.

Põlispuud on mitme põlvkonna ühisprojekt. Lilled tulevad ja lähevad, Nemad jäävad kauemaks. Väikesed puukesed sirguvad Aaviku aias suuremate turve all kõikjal, kuhu silm peale läheb. Üks vana puu lebab maas ja unistab uuest elust puuskulptuurina.

 Aia Emand kivil naeratab saladuslikult ja loodab ka jääda pikemaks

Pojengiväli murus oli sel aastal juba üsna rohkelt õisi näidanud.
 Puhmaste vabakäeline paigutus ent on väljakutseks trimmerdajale.

Ülisuured kõrrelised  rippoksalise  kuuse jalamil
 kaarduvad  otsustavalt üle kohaliku rohurinde. Ilus.

Väikesed tarnatutid salumetsa looduslikule floorale kaua vastu panna ei suuda. Aga varakevadel on kanged konkurendid maa alla tõrjutud ning uhke sammaldunud  kivi turjal on ehk pisikestelgi oma säramise moment.

Et pikemalt elus ja ilus olla, peab selles looduses olema suur

Tiik rajati madalamale kohale, mis enne oli lihtsalt mülgas, 

See vaade peaks tuttav olema mõnelegi Aalujale. Alles oli kevadsuvi, tiigiserv oli äsja lagedaks puhastatud ning käis virtuaalne plaanimine, mida sinna kõik võiks istutada, et kunstielukad end koduselt tunneksid. Minu meelest projekt õnnestus, kuigi pool kujundustööd tegi loodus.  Tahaks öelda nüüd, et stopp, valmis..

Kevadsuvel https://thelaaed.blogspot.com.ee/2017/06/

Pink kutsub istuma,puhkama, meenutama 

Seesama punase päevakübara puhmas, kus aastate eest sündis Aalujate käibefraas "kaevame välja!"

Siit tamme alt saadeti lahkuja viimasele teele. Eemal kividel põlesid küünlad, ilm oli mahe ja loodus augustikuiselt lopsakas. Üks särinaga elatud elu oli elatud.

 Pildile on jäänud ka rida suurelehelisi hortensiaid,  mille üks esimesi julgeid pakkujaid oli Aaviku Emanda aiapood.  Paremal aga .. jah, parimate kavatsustega aeda toodud, kuid usaldust kuritarvitama hakanud tulnukas Sahhalini suunast. Just nagu ahjualune, kes algul palus kulbitäit suppi, pärast aga neelas kogu paja tühjaks. Kirburohu võrsed ongi juba hortensiate vahele end koduselt sisse trüginud. 

Roosidest sai Thela aed alguse. Rooside istutamine kivipragudesse oli vaevarikas, kuid  rõõm kaunitest õitest oli tasuks. Roose on aias palju-palju. Roosiõied on kaunid, ka kõige lihtsamad.  

Müügiplatsilt jäid silma ruskeroodse vahtra ilusad lehed. 

Üks hilisemaid  tulijaid väikeste aiakujude peres.

Viimane pilk kirevale lillevaibale. Hüvasti, Thela!