Tulbid - uued vanad

Esimese ringi tulbid on juba mõnda aega õilmitsenud. Valge "Concerto" on juba viis aastat sama koha peal ning on oma sibulad nii sügavale sokutanud, et kätte neid ilma ekskavaatorita sealt enam ei saa. 

Oma esialgsel kohal ilutsevad ka punased mitmeõielised Praestans-tulbid.

Sulnis "Sweet Lady", samuti üks mu pikaaegseid lemmikuid, juhatab sisse teise seeria. Pildil päikesekiirtest liiga kollaseks värvitud.

Siin aga ülemises reas "Ancilla" nii nagu mina teda tean ja armastan. Ja samuti viies aasta juba . Alumises reas on see, kes saadeti sügisel Ancilla nime all. Üks kahest, kas pole Ancilla  või on sort maha käinud. Punaste toonidega on koonerdatud nii sise- kui välisvaates. Erinevus on ka käitumises. Kui õige Ancilla hoiab oma tähekujulist avatud vormi ka üsna tagasihoidlikus valguses, siis uus kasutab iga pilvetutti ettekäändena et end koomale tõmmata. Õitsele puhkes samuti hiljem, kuid seda saab kindlalt öelda alle järgmisel aastal.

Siin aga ehtne "Early Harvest", õied  nagu tuleleegid. Parim välimus poolavatult. Ega ta kipugi iga päikesetera peale end täiesti lahti sirutama.

Postituse pealkiri "Uued vanad" aga viitab sellele kurvale tõsiasjale, et varaste Kaufmanni ja Greigi tulpide aretust praktiliselt ei toimu juba aastaid. Uued saavad nood olla vaid uue omaniku jaoks.

Uusi soove aga on. Kindlalt on vaja oma aeda saada päris õige "Corona". Varane ja kenaks kollase sisuga üsna suureks tähekeseks avanev. Ma olen umbes kolm korda püüdnud hankida, kuid ei ole veel pihta saanud. Tuleb vist pilgud pöörata Augise sibullillevaramu poole, kus pakutakse väga ehtsa välimusega vormi "Zelta Corona " nime all.

Külmakindlad ja kuumakindlad

Mis inimesel viga, talvel tõmbab paksud vatid ümber, põhjamaa suverannal promeneerib bikiinides ning troopikapalavuses varjub konditsioneeritud kaubanduskeskustesse.

Taimed aga on juuripidi maas kinni ning peavad ka kuidagi hakkama saama. Saavadki. Mõned koguni nii edukalt, et neid võib leida lausa igalt laiuskraadilt, kus vähegi suve pakutakse. Teised jälle on kitsamalt spetsialiseerunud kuid see-eest oma nišis eriti edukad.

Tulbid on panustanud talvekülmale ja kiirele kevadstardile. Neist kaunitest lilledest võivad troopika-aednikud vaid unistada.

Show-winner toob kevadesse puna

Praestans Unicum on ainus omataoline

Uustulnukas Darwin-hübriid "Yellow wave" -
esitleb kõigepealt oma lopsakaid kollaka lainemustriga lehti.

Nõmmkannisid olen seni vältida püüdnud, sest vaatamata oma armsale olekule on nad kribude klassis ruumiraiskajad - katavad pinda na hõredalt. Seekord aga ei suutnud vastu panna Kristiine aiakeskuse  uinuval püsikutealal silma hakanud valgelt puhkevale tutikesele nimesildiga Androsace carnea ssp brigantiaca -  Punane nõmmkann.

Väga armas kaheleheline silla vahelduseks murusinisele.

Salaja olid õitsele puhkenud ka valged siberi koerahambad
 

Nüüd aga pealkirjas lubatud kuumakindlate näidised. Ega nad nii võõrad olegi. Meie rikkus - neli aastaaega ja köetud toad lasevad meil osa saada nii mõnestki kaugest soojamaa hellikust. Kui talvituda ei suuda, pole hullu, nimetame üheaastaseks ja kasvatame ikka. Äärmisel juhul aknalaual.

Ämblikliiliad - Malasia linnade teeservades niisama rohkelt kui meil võiksid olla nartsissid

Metsik begoonia Borneo mägimetsas

Kevadmeeleolu 35 kraadises kuumuses. Singapuri orhideeaias.

Ma ei tea mis lill see on. Kasvas pisut jahedamas kõrguses haljasalal.

Sellised liiliaõielised jäid vaatevälja ootamatutes kohtades kusagil põõsaveeres. 

Tüüpiline lillepeenar lauspäikeses. Triibuline "hein" oli kasutusel kõikjal, kus sooviti jätta rohumaa muljet. Ei ole tups-rohtliilia. Oranze väga tuttava olekuga peiulille-saialille-kosmose variatsioone leidus mitmetes peenardes. Punaseid oli ka palju näha, kuid jäid lähemalt uurimata.

Rand-lehtertapp (Ipomoea pes-caprae (L.) R.Br. ) kasvab kuumal lahtisel liival, kus ükski teine taim vastu ei pea. Tema aga ajab hoogsalt mitmemeetriseid juurduvaid võsusid ning igal hommikul katab end uute õielehtritega. Jäigad paarislehed on pisut sinakad ja lihavad.

Lõunamaa lillede kodustamisega tuleme toime, kuid kirevate õitega puid-põõsaid tuleb ikka õige mulje saamiseks kohapeale imetlema sõita. Pildil on külluslik bouganvillea kollektsioonaed. Bouganvillead on võimelised vallutama suuri puid, kuid lasevad end ka taltsutada kunstipäraks bonsai väikevormiks. Paleede ees, esindusväljakutel ja plekk-katusega osmiku ainsa ilutaimena. Metsas iseseisvalt ei kasvanud, küllap on inimese toodud tulnukas sealmail. Meil ju ka mõned suht-koht kahvatud potitaimed poeriiuleis leiduvad. Kellegi kodus pole seni kohanud.

Malaisia - 4 Puuviljapargis

Plaanides agrotehnoloogia pargi külastust Malaisia puhkusesaarel Langkawil, sai mõeldud, et seal õnnestub näha võimalikult palju eri aiaviljasid kasvamas ning kuulda ka asjatundjate juhatavaid sõnu. Varasemalt külastatud näidisfarmides on rõhk olnud õpetlikul momendil, degusteerimised on jäänud üsna sümboolseks. Siin aga toimus suisa vastupidine stsenaarium.

Kui "rongijaama" ootepaviljoni oli kogunenud paras hulk inimesi, sõitis ette autorong, mis aegaviitmata võttis kursi kuhugi puuviljaaia sügavusse. Silma eest libisesid või pigem rappusid mööda erinevate viljade kvartalid ja kena järvekene. Vaatepilt oli mitmekesine ja huvitav, kogu aeg oleks tahtnud hõigata, et pidage ometi kinni. Kussa sellega. Ettenähtud kohas ootasid puuviljakastid ja rõõmsameelsed teenindustöötajad, kes kiires tempos vaagnatele puuvilju tükeldasid. Igaühele kätte suur taldrik, kuhu võis oma isu järgi värsket kraami varuda. Tõesti, pakutu oli väga maitsev: peaaegu seemneteta suus sulavad arbuusid, banaanid, tsitruselised, tähtviljad, erinevat värvi draakoniviljad, melonid, rambutanid ja palju muud. Küsimise peale öeldi ka nimetusi ning seda, kas kasvab puus või maas. Kuna peatuskoht asus otse tähtviljapuu istanduses, siis neid puid sai lähemalt uurida. Samas toimus ka vigurpiltide tegemine, kus inimese peopesale nagu oleks asetatud hiigelkaramboola. Pärast söögipeatust jälle kohe rahvas sõidukitesse ja tagasiteele. Üks peatus oli veel - jackfruiti puu juures, kus suurele viljale olid ette riputatud prillid - pildistatigi innukalt põmmpeaga iseennast. Sellega agrotehniline haridus lõppes ja rong suundus tagasi väravasse. Nuta või naera. Ahjah, sõidu pealt õnnestus silmata seni nägemata draakoniviljade kasvatuse väljakut.

Tähtviljapuu -Starfruit, Averrhoa carambola ja selle vili karamboola. 
Pildil on ka paar rohelist vilja, mida on lehtede vahelt üsna raske märgata.

Tähtviljapuud ise olid pisut laiuva võraga väheldase õunapuu suurused. Korraga on puudel peal õisi 
ning valmimata ja valminud vilju. Saaki saab aastaringi.

Nüüd aga pilk suurtele haisuviljadele.

Prillistatud Jackfruit, kohalikus keeles nanga, lad. Artocarpus heterophyllus,
eesti keeles erilehine leivapuu, ja selle vili jaka 

Leivapuuga on mul eriline kiiks - juba lapsena võtsin vastu otsuse, et kui suureks saan, käin kaugetel maadel, ja  maitsen kaugemaa puuvilju ning kõige-kõige huvitavam puu tundus olevat leivapuu. Pilte sai vaadata vanaisa "Maailm ja Mõnda" raamatutest. Jackfruiti ma teadsin küll ja olen ka proovinud, kuid aimamata, et ta on sugulane puule, mis tõesti ka inglise keeles leivapuu nime kannab. Kuna leivapuu(de) alane haridus oli puudulikuks jäänud, siis ei osanud hõlmist leivapuud loodusest tähele panna ega ka vilju müügilettidelt otsida. Välimuse järgi on need suured viljad ju väga sarnased. Aga lehed puudel on erinevad. Pildid Wikipeediast:

            

Artocarpus altilis, Breadfruit, eesti keeles hõlmine leivapuu  (miks pole lisatud, et vili on leib?).

Ma nägin ju selliseid puid ka, kuid viljasid ei taibanud otsida. Selgub, et hõlmised leivapuud on väga viljakad ja troopikas laialt levinud. Eriti agaralt levitati seda puud koloniaalaegadel - hea odav toit alamrahvale.

Atrocarpuse suguvõssa kuulub teisigi puid. Inglise keeles seostub neist leivga veel 

·      Artocarpus camansi,      breadnut (leivapähkel), mille arvukatel seemnetel olevat pähklimaitse.

 Eesti keeles aga koondatakse leivapuude nime alla kõik hetkel taimenimestikus esinevad Artocarpus-ed:

·      kõrge leivapuu  Artocarpus elasticus (+veel  kümmekond sünonüümi) viljad söödavad

·      tervelehine leivapuu levinud nimega cempedak Artocarpus integer - viljad olevat jackfruiti ja duriani         vahepealse maitsega, seemned mittesöödavad

·      lõhnav leivapuu  Artocarpus odoratissimus levinud nimega tarap  või ka marang , rohekasvalkja viljasisuga  koos terve kamba lähedaste liikidega erineva värviga viljalihaga. Kohapel jälgi nimetusi:   pedalai = buah tarap; pindan = mountain tarap.

Lähemal vaatlusel avaneb leivaviljanduses aga veelgi mitmekesisem pilt. Võib-olla ma kunagi uurin edasi, kuid siin lihtsalt Breadfruiti-nimekiri Wikipediast 

·         Breadfruit (Artocarpus altilis) hõlmine leivapuu, õispuu mooruspuuliste suguvõsast.

·         African breadfruit (Treculia africana), selle puu kõvad võrkpallisuurused viljadki kõlbasvad süüa.

·         Highland breadfruit (Ficus dammaropsis), hiidlehine viigipuu ,kapiak, ülisuurte lehtedega ja niruvõitu , kuid siiski söödavata viljadega troopiline viigipuu, pärit Uus-Guinea kõrgaladelt. Põhiliselt ilupuuna kasutusel, pisut külmakindlam.

·         Mexican breadfruit (Monstera deliciosa), looduslikult pärit liaan Lõuna-Mexicost mille lehtedest valmistatavat salatit. Ma ei teadnudki, et mingi monstera lehed ka süüa kõlbavad. Siiski hoiatatakse meil levinud toamonsterate lehtede söömise eest. Viljad on kindlasti söödavad, kuid viljadeni jõuab taim toas harva. 

Jakad  või nende sugulased müügiletil.

Hariliku durianipuu Durio zibetinus L. viljad durianid. 

Malaisias on durianid ja jackfruitid  väga populaarsed, söögi- ja müügikohtade ümber hõljub kõikjal nende lõhn.
Mina olen duriane ka varem maitsnud, pole hullu, kuid kombinatsioon banaanist, ananassist ja küüslaugust nõuab harjumist et nautida. Seekord sai ära proovitud duriani-piimajook. Tõhus ja toitev, kord lööb üle magus maitse, samas jälle saab valdavaks küüslauk. Ära sai joodud, kohe teist ei soovinud.

Kokkuvõte: leivaga kui olulise toiduga on seostatud mitmeid taimi, mille ühiseks omaduseks on suur võime inimesele põhitoidust pakkuda. Sageli suurte viljade näol, vahel ka lehtedena ja puutüve-tärklisena. Meie siin põhjamaal aga peame oma leiva väikestest viljaterakestest küpsetasma ja nii meli ongi vaid leivavili, mitte leivapuud.

Kauneid kevadpühi ja jätku leivale!

Tuules ja tibavihmas, tera päikest ka sekka

Linnahaldjad tööhoos

Selle kevade peenar  sai armsalt õrnades värvides

Aiamaailma liiliasibulad on seekord päris korralikud

Fortunei kikkapuu Emerald n Gold - kaunis igal aastaajal

Parim kollane krookus ilma nimeta "Best buy" pakist. Avanenuna hästi küps kollane

Igihaljastest oli mõningaid talvitumisprobleeme eerikatel. Pildil taamal juba staazikad punase eerika puhmad. Uutest sügisestest jäid mõned ellu, mõni ei jäänud. Sügisene istutus ju niikuinii alati õnneasi.

Väravaalune kevadompositsioon kassitõkkega.  

Sel aastal võib esimene tulp puhkeda tavalisest tükk maad varem. Tavaline tähtaeg on meie aias 1. mai paiku.

Malaisia-3 Kõik need tuhanded palmid

Uks palmimaailma on siin:  http://www.palmnutpages.com/palms_genera_species.cfm

Selle veebilehe koostajad on analüüsinud 8300 liigikirjeldust, millest hetkel on unikaalseteks tunnistanud 2500 liiki (species)184 perekonnast (genera). Ega olegi põhjust end kehvalt tunda väheste palmiteadmiste pärast. Ka spetsialistid-entusiastid on kimbatuses. Paljud palmid esinevad ainult väga piiratud raskesti ligi-pääsetavates kohtades laiali üle kogu troopikavöötme. Paljud liigid hävivad koos kasvukohaga  enne kui nad omale ametliku nimegi saavad


Parasvöötmes suudavad hea hoolitsuse korral ellu jääda mõned, lähistroopikas mitmed liigid, kuid troopikas on palmide õige kodu. Vähehaaval hakkab aeg-ajalt soojadele maadele sattuv põhjamaalanegi märkama liikide erinevusi; mõni palmiline saab isegi nimepidi tuttavaks.

 Esimese soojamaareisi esimesel õhtul aastaid tagasi hakkas juba hämarduma, kui vaatevälja ilmusid tänavat ääristavad  palmid. Läksin kohe ligi ja katsusin tüve oma käega, et kindlalt veenduda - ongi päris ja kasvab õues. Tegu oli kanaari datlipalmiga (Phoenix canariensis), mille "datlid", kuigi söödavad, on liig nigelad gurmeelauale. Viljade asemel leiab kasutust palmimahl, millest valmistatakse siirupit ja viimaset omakorda siirupmagusat kollast palmilikööri. Päris datlipalmiga (Phoenix dactylifera) lähem tutvus ootab loodetavasti veel ees. Koos degusteerimisega, ma mõtlen. Paljudel palmidel ripub pundardena vilju allapoole, kuid ilma kindla teadmiseta ometi hamba all proovima ei kipu.

Kookospalmidega (Cocos nucifera)on ka lihtne - neil on suured kookospähklid küljes. Kes siis kookost ei teaks.Üks naljakas seik juhtus Tais, kus turult sai ostetud omateada lihtsalt piima, mis proovimisel osutus magusaks ning tihkeks. Sellist palju ei joo ja pärast sooja ööd võis maitsta kookose-hapupiima. Peaaegu nagu jogurt oli. Ahjah, lapsed külas müüsid omatehtud kookospiima jäätist ning see maitses hästi. Hiljem pole olnud juhust seda maiust kohata - arusaamatu, miks ei toodeta.
Eks vähehaaval jäi silma, et osal palmidel on sulgjate lihtsate lehtede asemel lehvikud tipus. Teadlikumalt mõeldes - enamasti on need olnud haljastuses kasutatavad wašingtoonia palmid. Mitmed liigid neist kanntavad ka mõnevõrra miinuskraade.
Indoneesia reisil sai palmiteema täiendust tutvudes palmipuskari tootmisega. Koos degusteerimisega. Alkoholi toorainet saab väga erinevatest palmidest.  Unistus värsket palmimahla proovida täitus topsi õllekarva kääriva vedeliku kujul. Just puu otsast alla toodud. Nii, et soojal maal on pigem mõtet proovida värskelt valmistatud suhkruroomahla - vahel pakutakse seda ka jahutatult ning sidruni või laimilõikudele valatuna. Õhku jäi filosoofiline küsimus - kuidas küll on võimalik alkoholivaenuliku islami võidukäik maades, kus palmilatva paigutatud puutünni kogutav mahl hakkab pähe juba tundide pärast, pole vaja mingeid kääritamistorusid ega kuudepikkust ootust.
Hiinareisil jäid esmakordselt silma kenad saledad rohelise tüvega kõrged palmid. Eriti majade juures.Nojah, need osutusid tegelikult beetelpalmideks (Areca catechu L.). Süüdlased mitmete kodanike tulipunases suus, kahtlases silmaläikes ja tänavaid reostavates tumepunastes süljelärakates. Beetelpalme kasvatatakse kõikjal, kus nad kasvavad. Muidugi ka Malaisias. Beetli viljad ehk beetelpähklid - betel nuts meenutavad rohelisi tammetõrusid. Tarbimiseks vajatakse veel  pipraliste hulka kuuluva ronitaime lehti (piper betel), - betelvine, ning lupja. Allpool oleval pildil on beetelpalmilehvikuid näha paremal kõrgumas oma peenikeste tüvede otsas.

Rannakuurordi teeäärne haljastus Langkawi saarel. Teel kõnnivad turistid.

Väikselt pildilt ei torka ehk silma, kuid vasakut teeserva ääristavad väga sümpaatsed palmid, mis meenutavad kohevaid rebasesabasid betoonposti otsas. Lähem uurimine tõi selguse , et tegemist on kuningpalmiga (Roystonia boringquena?)

MÄRKUS: 2016.märts, pärast Filipiinidelkäiku. Võimalik, et eelnevalt kuningpalmiks pakutud "rebasesaba" palm ongi tegelikult hoopis rebaspalm, Wodyetia bifurcata. See endeemne palm Austraaliast sai aiandusmaailmale tuntuks alles 1978. aastal ning olevat tänapäeval üks populaarsemaid palmisid haljastuses.

Vandepalm (liquala) Kõrgemate puude varjus läheb pilk peaaegu täiuslikele läikivatele rohelistele hoolikalt volditud lehvikutele. Need on väheldased palmid, mille hulgas leidub nii tervelehelisi kui jagunenud lehtedega esindajaid. Noorte vandepalmide Licuala acutifida tüvest olevat valmistatud jalutuskeppisid. Pildil tervelehised võivad olla  liquala orbicularis või liquala grandis. Neljaribiliste lehtedega on ehk liquala spinosa. Vandepalmiliikide nimekiri on päris pikk, võimalik, et nimed ei saanud täpsed. Mingit selle rühma palmi kohtasin ka Tai loodusmetsas, haruldane ja endeemne oma asukohas. Mu lemmikud!

Mu isiklik "palmiaed" sai viimaselt reisilt täienduseks veel paar tähelepanuväärset ja kergesti äratuntavat palmi.

Otsekui  sinihallist plekist välja lõigtud ja kokku monteeritud bismarkiapalmid (Bismarckia nobilis) seisavad häirimatult täispäikeses.
Ainus liik oma perekonnas, populaarne  haljastuspalm.

See mitmetüveline, ladvaosas säravpunaste tüvede ja leheroodudega palm, oma perekonna ainus esindaja Cyrtostachys renda (Lipstick palm, red candle-wax palm, red sealing wax palm) on endeemne Malaisias, Sumatral ning Borneos. Külma ei kannata üldse. Teist temasarnast ei ole olemas.Pidavat olema raskesti paljundatav, kuid Malaisias kohtab teda tihti. Meie nimesepad on kahjuks loobunud värvikamatest võimalustest ning ilmselt sõnaraamatu abil ristinud kaunitari sumatra looktähkpalmiks. 

Ülaltutvustatud palmid on kõik pildistatud haljasaladel, kus on piisavalt ruumi, et kogu puud pilguga haarata.
Teisiti on lugu  looduspargis, kus huvilise nina ette jääb pelgalt puutüvi. Võra kaob lootusetult kuhugi silmale läbitungimatusse rohelusse.  Allpool kaks näidet. Hirmuäratavate okastega palm vasakul kannab ladinaeelset nime Oncosperma horridum ja võib ühe- või mitmetüvelisena sirguda kuni 20 meetriseks. Parempoolne tuhande jalaga betoonpost on aluseks ainulaadsele uhkele suurele kalasabapalmile (Caryota gigas - giant fishtail palm). Sel palmil on erilised suured kalasaba meenutavad lehed. Kasvab jõudsalt, ning võib mitmekümne aasta jooksul sirguda üsna kõrgeks kuid õitseb ja viljub vaid üks kord elutsükli jooksul. Aiahullu blogis ongi  pilt õitsvast kalasabapalmist Tegelikult võivat palmi hukkumist ära hoida, kui kõrvaldada õied või juba õienupud. Saatuslikuks saab viljumine, mil kõi toitained transporditakse viljadesse.

Palmiloo lõppu aga lõbus pilt ahviperest "palmiraksus" otse hotelli seina ääres. Sama karja pärdikud inspekteerisid ka ujujate rannaliivale jäetud kotte ja rõivaid.

Ahvid aleksandripalmi otsas (Ptychosperma macarthurii)

Malaisia II Liblikafarmis

Kui me Kuala Lumpuri liblikafarmi kassaruumi astusime, taheti meile kohe külge kleepida makstud-märgised, sest olime sattunud otse kallite kaasmaalaste rühma sekka. Rumala peaga tunnistasime üles, et me ikka peaksime ise maksma oma külastuse eest. Germalo kahenädalane Malaisia-reis. Mõnega sai ka pisut juttu tehtud ning arvamused reisi kohta kõlasid positiivselt. Nii, et kellel pisut rohkem raha ja vähem viitsimist uurida ja seigelda, miks mitte.
Aga liblikaaed ületas ootused ses mõttes, et liblikaid lendles ringi tõesti palju. Mu kunagised muljed Tenerife liblikaaiast olid olnud üsna kahvatud - võib-olla polnud hea aeg. Nüüd aga võis iga soovija omale virtuaalse liblikakollektsiooni koju viia. Kui ei viitsinud eluseksemplare jahtida, siis võisid uurida seinale nõelte otsa tipitud näidiseid:

Näidistega ja õpetlike tekstidega oli täidetud mitu tuba,
 terraariumides sibas ringi ka elusaid sitikaid ja satikaid.

Liblikate ja lillesõprade rõõmuks oli aias rohkelt õitsevaid taimi. Alustele oli lisaks laotatud lahtisi õisi ja puuvilju.  Liblikad sipsisid nii kiiresti tiibadega, et polnudki kerge tabada rahulikku hetke. Taimed on ikka hulga vastutulelikumad modellid.

Inimesed liblikaid ei heidutanud, nad vist leidsid inimeste küljest midagi suupärast, igatahes sirutasid kohe oma "londid" välja ja kukkusid kompima

Mõned liblikad olid eriti suured ja ilusad

Mõnel oli ka tiibade alumine külg erksa mustriga

Üks elusliblikas kaunistas asjalikku nõuannet -
juhatust, kuhu tuleks  suunduda vajaliku kulumaterjali järele.

Ka vabas looduses võis üsna sageli kohata ringilendlevaid liblikaid, pärast liblikaaia külastust tundusid nood nagu kuidagi rohkem tuttavad, kuigi nimetuks nad jäid.