Mis inimesel viga, talvel tõmbab paksud vatid ümber, põhjamaa suverannal promeneerib bikiinides ning troopikapalavuses varjub konditsioneeritud kaubanduskeskustesse.
Taimed aga on juuripidi maas kinni ning peavad ka kuidagi hakkama saama. Saavadki. Mõned koguni nii edukalt, et neid võib leida lausa igalt laiuskraadilt, kus vähegi suve pakutakse. Teised jälle on kitsamalt spetsialiseerunud kuid see-eest oma nišis eriti edukad.
Tulbid on panustanud talvekülmale ja kiirele kevadstardile. Neist kaunitest lilledest võivad troopika-aednikud vaid unistada.
|
Show-winner toob kevadesse puna |
|
Praestans Unicum on ainus omataoline |
|
Uustulnukas Darwin-hübriid "Yellow wave" -
esitleb kõigepealt oma lopsakaid kollaka lainemustriga lehti.
|
|
Nõmmkannisid olen seni vältida püüdnud, sest vaatamata oma armsale olekule on nad kribude klassis ruumiraiskajad - katavad pinda na hõredalt. Seekord aga ei suutnud vastu panna Kristiine aiakeskuse uinuval püsikutealal silma hakanud valgelt puhkevale tutikesele nimesildiga Androsace carnea ssp brigantiaca - Punane nõmmkann. |
|
Väga armas kaheleheline silla vahelduseks murusinisele. |
|
Salaja olid õitsele puhkenud ka valged siberi koerahambad
|
Nüüd aga pealkirjas lubatud kuumakindlate näidised. Ega nad nii võõrad olegi. Meie rikkus - neli aastaaega ja köetud toad lasevad meil osa saada nii mõnestki kaugest soojamaa hellikust. Kui talvituda ei suuda, pole hullu, nimetame üheaastaseks ja kasvatame ikka. Äärmisel juhul aknalaual.
|
Ämblikliiliad - Malasia linnade teeservades niisama rohkelt kui meil võiksid olla nartsissid |
|
Metsik begoonia Borneo mägimetsas |
|
Kevadmeeleolu 35 kraadises kuumuses. Singapuri orhideeaias. |
|
Ma ei tea mis lill see on. Kasvas pisut jahedamas kõrguses haljasalal. |
|
Sellised liiliaõielised jäid vaatevälja ootamatutes kohtades kusagil põõsaveeres. |
|
Tüüpiline lillepeenar lauspäikeses. Triibuline "hein" oli kasutusel kõikjal, kus sooviti jätta rohumaa muljet. Ei ole tups-rohtliilia. Oranze väga tuttava olekuga peiulille-saialille-kosmose variatsioone leidus mitmetes peenardes. Punaseid oli ka palju näha, kuid jäid lähemalt uurimata. |
|
Rand-lehtertapp (Ipomoea pes-caprae (L.) R.Br. ) kasvab kuumal lahtisel liival, kus ükski teine taim vastu ei pea. Tema aga ajab hoogsalt mitmemeetriseid juurduvaid võsusid ning igal hommikul katab end uute õielehtritega. Jäigad paarislehed on pisut sinakad ja lihavad. |
Lõunamaa lillede kodustamisega tuleme toime, kuid kirevate õitega puid-põõsaid tuleb ikka õige mulje saamiseks kohapeale imetlema sõita. Pildil on külluslik bouganvillea kollektsioonaed. Bouganvillead on võimelised vallutama suuri puid, kuid lasevad end ka taltsutada kunstipäraks bonsai väikevormiks. Paleede ees, esindusväljakutel ja plekk-katusega osmiku ainsa ilutaimena. Metsas iseseisvalt ei kasvanud, küllap on inimese toodud tulnukas sealmail. Meil ju ka mõned suht-koht kahvatud potitaimed poeriiuleis leiduvad. Kellegi kodus pole seni kohanud.
Jah, issanda taimeriik on lõputu :D
ReplyDeleteVäga ilus tulbipeenar! Ja see sillasinine on nii värske ja helge, armas värvus. Lilled on kõik nii imelised, kui nende eest natuke hoolitseda, siis kui värviliseks nad meie maailma ikka teevad!
ReplyDeleteJa viimasesse pilti uppusin ma nüüd ära ... :)
Tänan jagamast neid kuneid õisi!
Maailm on ilu täis. Meie oma pole sugugi halvem kui mujal, tulbid on ju võrratud :)
ReplyDeleteKui ma oleks sooja maa aednik, siis, oeh, kui palju juurde õppima peaks. Kogu see kuum kraam. Tulbipeenar on väga ilus. Sa oled hea käega aednik, eriti kui ma mõtlen sellele, kuidas sa ühest mitu teed.
ReplyDeleteOi kui tore tulbi-krookuse kooslus. Soe-särav. Tore, et korraga. Meil juba krookused läbi ja tulbid tasapisi tulekul. Soojameeleolulised pildid on ka väga huvitavad.
ReplyDelete