Ilus roheline aastalõpp

Eks meil paar kuuseoksa ka ikka kusagil majapidamises pesitseb, kuid piltidele tikuvad ikka rohkem jõululilled. Peenardes on kõrged kukeharjad kõik pruunistunud ja maha lõigatud, kuid trepil pole vihm õisikuid leotama pääsenud ning nood näevad veel ikka üsna roosad välja.

 Eksitusalpikannid (cyclamen silicicum), mis kevadiste asemel saadeti, kasutavad taasavanenud õitsemisvõimalust. Eks näe, kas nende püüdlikkust tasutakse ellujätmisega sel talvel või mitte. Põhimõtteliselt ei loeta perspektiivikaks meie kliimas.

Mahoonia säravkollane õiekiirik kardetavalt täisiluni ei jõua. Oma kodukohas õitseb ta soodsal aastal jõulu paiku, vähemsoodsal avaneb kevadel. Mõned õiekesed kobara südames on küll juba pooleldi lahti; ma ütlesin talle küll, et võiks kiirustada, kuid teatavasti on taimed kurdid.

Jõuluroos püüab ka kõigest väest ilus olla.

Kuldkingakese sügiskrookused peaaegu avanenud. Need, mis mitu-setu nädalat pärast sügissibulate laialijagamist riiulisopist välja veeresid. Nüüd vastutaval hoiul kevadeni.

Mõtlesin küll rohelist muru näidata, kuid tegelikult on ju tõsise talve puhul ka kogu madalapoolne okkaline ilu valge lumevaiba all peidus. Aga need mustad okkakotid tagaplaanil on pühendatud Kiwamehele. Loodan, et kunagi saad ka ära viia, ma ei saanud ju ära öelda naabrimehele, kes hoolitsevalt kotid kohale tassis ja aia äärde rivistas.

Esimene talvevahe

Täiendus pühapäeval.

"Ootasin ja ootasin hommikul millal valgeks läheb ja siis äkki ta läkski valgeks - üleni valgeks" 
(ülalt naabrinaise lausumine)

Nõnda siis ongi mõne tunni jooksul kiirtempos alla puistatud parajalt paks lumekiht. Hakkan kirjutama sorditavate piltidega tabeli juhendit, mis varsti on nähtav omaette lehel blogipeas.

Laupäevapost:
Kui korra juba lumi maas olnud, siis tõesti  nagu varakevad. Seda enam, et oksaprahti oli pärast tormi maas rohkemgi kui mõnel kevadel. Tormiöö meie und ei häirinud, alles tänasel valgel hommikul sai tulemusi näha. Päris imelik, et lauake  lebas kividel ja klaas täitsa terve. Sellega sai kähku korda.

Maja tagant oli langetatud strateegilised pesunööripuud. Üks lebas küljeli vabal kohal. Kukkudes oli ta ka teise puu viltu lükanud. Õnneks jäi too kandma kolmanda latva, muidu oleks maja nurgani ulatunud küll.
Kogenud puudelangetajal õnnestus kõik seegi kord. Kasutas altpoolt tükeldamise tehnikat. Esimene kord kahe meetri kõrguselt tüvi läbi, mispeale puu potsatas  maapinnale sama nurga all nagu oli langenud - ladvaosa jäi ikka veel ülalt kandma. Operatsiooni korrati ning siis mahtus puu juba maapinnale langema - taas hästi täpselt kahe kõrvuti kasvava puu vahele.

Puidutööd majarahva ühiste jõududega said hämardumisajaks tehtud. Kõik juuritud ja tükeldatud ning virna laotud. Mina küll viilisin otsesest küttevarumisest kõrvale. Kasutasin juhust ja tassisin rohelisi männioksi oma lemmikute ümber ja muidu silmailuks. Kui oksi otsapidi kahutanud maasse toppisin, kujutasin ette, kuidas tubli Futu oma aias rohimisega tegeleb. Mina piirdusin küll vaid mõnede seni püsti püsinud püsikute maha lõikamisega.
Aias on kätte jõudnud okaspuude ja igihaljaste pilguvalitsemise aeg.

Rodonurga asukad püüavad suurema või väiksema eduga okaspuudeks ümber kehastuda. Üldpilt on siiski päris värske. Erinevalt pehmemate suureleheliste taimede märja pesu moodi väljanängemisest. Oh, ma pildistasin küll bergeeniapuhmast ja sõrmkübaralille lontlehvikuid - hoiatuseks et liiga hoogu ei läheks nende fännamisega. Siia aga mõned hetke tragimad.

Fortunei kikkapuu "Emerald n Gold". Teenimatult vähe tähelepanu saanud. Ilus iga ilmaga ja pole agressiivne laieneja. Tuleks võtta tõsiselt tema paljundamist, et ta oma haljastuspotensiaali paremini välja näidata saaks.
Lõpuks pildike mu lemmiku alpikanni talvisest elust. Saladuskatte all ütlen, et selle taime seemikud aknalaual lillepotis on hetkel täitsa elus, kuid enne kevadet ei julge nende lähedal kõvasti hingata ka mitte.