Andaluzia - meri ja mäed

Täna pakun mõned pildid omapoolseks täienduseks Kadakapere Hispaaniareisile. Neil vedas , et nad "kogemata" mägedesse sattusid ja eriti vedas, et nad oma suure masinaga ka Google Maps-il 27 km ning  37 minutise pakutud sõiduajaga takistusriba mandariinikülani edukalt läbisid.
Meie reisi aasta oli 2005, maandumispaik Granada Lõuna Hispaanias, edasi rendiauto ja telk.

Kui uskuda reisikorraldajaid, siis  Andaluzia on eelkõige  Costa del Soli päikeserannik. Eks ole tõesti tore pea aastaringselt nautida rannamõnusid, kuid meiesugustele mereriigi kodanikele pakuvad huvitavamaid hetki kohtumised mägedega ja pilk inimeste elule koos mägedega või isegi lausa mägede sees. Nii pühendasime oma kahenädalasest aprilli-lõpu  mai alguse  reisist otseselt merele vaid mõned tunnid. Meri aga oli tegelikult näha päris kaugelt ja kõrgelt. Rannikumäestik on avatud lõunasse ning tõuseb amfiteatrina põhja suunas..

Allpoolsetel piltidel näha oleva Guadixi koobaslinnani viis Granadast lai hästisõidetav tee. Kui uskuda internetti, siis praegugi elavad linnaelanikest umbes pooled koobas-linnaosas oma kaasaegselt varustatud ühtlase mikrokliimaga elukoobastes. Värske õhk jõuab eluruumidesse kõrgete valgete korstende kaudu. Kui meie käisime.oli avatud ka üks väiksem muuseumkoobas. 

Samas lähedal Purullena küla läbisõidutänav oli kahelt poolt ääristatud keraamikapoodidega. Saadaval keraamika kogu Andaluusiast ning ka kaugemalt Hispaaniast. Kõik käsitsimaalitud motiividaga. Meie ostud olid väga tagasihoidlikud, kuid ajaproov näitab, et võib soovitada. Glasuur püsib kindlalt nõudel.

Koobaste uuristamist soodustab suhteliselt pehme kivim, koopalinna taustaks on huvitava kujuga ilmastiku vormitud mäeseinad. Eriti silmapaistev looduslik müürikujundus on toimunud kohas nimega Torcal de Antequera. Seal on ka tähistatud jalutusrajad. Mai algul puhus müüride vahel üsna külm tuul. 

Õitevahus põõsastik on oletatavalt laukapuud. Põõsaste all sinetasid igihali õied oma looduslikus elupaigas. Kõrgus merepinnast pisut üle kilomeetri.

Järgnevad pildid valgete külade seeriasse kuuluvast Yunquerast. Varahommikusel linnaväljakul ning väljakuäärsetes baarides on näha eranditult mehi. Turiste vist peale meie hetkel asulas ei viibinud. Üle väljaku levib karges mäestikuõhus tsitruseõite värske aroom. Samal ajal kaunistavad puid ka valmis viljad. Kõrgus merepinnast 700m.

Ülalpool  vaade rõdult, mis oli koduks paarile, kus mees pärit Argentinast ja naine endiselt sotsialistlikult Saksamaalt. Tüüpiline piirkonnale, mis viimase paarikümne aasta jooksul on läbi elanud tormilise turismiarengu. Paella, mille jaoks värskeid komponente käidi hankimas erinevatest poodidest ja turult , valmis parajasti lõunaks ning serveeriti rõdul, kust pilt tehtud. Pange tähele et kõik vaateväljas olevad majad on mitmekorruselised, kuid võtavad enda alla vaid väikese tüki maapinnast. Igale korrusele mahub üks suurem või paar pisukest tuba. Selline seadus neil. Normaalseid küttekoldeid majades ei olnud, ülakorrusel nägime vaid mingit pisikest soojussalvestita plekkahjukest. Pidi vahel külm küll olema.

Matkarajad mägedes pakkusid häid vaateid, kuid ei olnud hirmjärsud. Tegime päevase ringi Grazalema looduspargis. Otse kivide keskel päikeses kasvas rohekas lumeroos ja mingi salvei.

Lumeroos

Mägedes on rohkelt allikaid, kuid üha kasvavale elanikkonnale kipub looduslikest varudest napiks jääma. Meie käisime kevadvärskel ajal, suvel haljendavad vaid need rohttaimed, milleni viib veevoolik. Mägedes olevad järved on pea kõik kunstlikud veehoidlad. Veehoidlate ääres mitmelpool tasulised puhketsoonid -kämpingud.

Peatus teel ülespoole, Grazalema loodusparki. Allpool paistavad äsja läbisõidetud tee looked.

Kui olime ühe öö külmetanud kõrgemal mägedes pea tühjas kämpingus ühe veehoidla ääres, otsisime järgmiseks ööks paiga tükk maad allpool. Künkal kahe mägitamme all olime parasti eemal veel allpool asuvast asulast. 

Kusagilt varemloetust-kuuldust oli tekkinud ettekujutus lopsakatest lillerohketest mägiaasadest, mida tegelikult eriti kohata ei õnnestunud -kui et ühes kohas vaid ja seegi kõrge tara taga. Ühel päeval sai üles otsitud Malaga külje all asuv avalik piknikuala oliivisalus. Paik osutus väga populaarseks. Tavalise päeva lõuna ajal olid kohalikud inimesed perekondade kaupa pakkinud autosse kaasa rikkaliku toiduvaru, lauad  ja lapsed ning tulnud rõõmsal meelel külg-külje kõrval loodust nautima. Siesta. Pidasime meiegi piknikku - püstijalu, sest kõik kivisel maapinnal kasvavad taimed kipuvad olema teravate okastega. Kohati paistsid ka mõned õitsvad looduslikud lilled, mille ilule vanemad laste tähelepanu juhtisid. 

Helbed

Hetkel langeb taevast küll pigem piiskasid kui helbeid, kuid Kata heegelhelveste saagat lugedes meenus laste lumehelbetöökoda. Alles veel see leht  ning  albumilehtede allservas olevad järjenumbrid on päris suured juba.Võib ise konstrueerida või valmis galeriist teiste töid imetleda ja allalaadida. Pea igal lehel on mõni vägagi kunstipärane helbekene esitletud.
Kui keegi pole veel proovinud, või koht meelest läinud, siis http://snowflakes.barkleyus.com

Katsetasin ise ka - toimib:

 Üks vabalt valitud albumileht

Säästuehtes linnasüda

Juhtus nii, et just jõululaupäeva hommikul oli meil kaks tundi aega vaja parajaks teha Balti jaama piirkonnas. Selle aasta avalik jõulukuusk pole veel kordagi ümber kukkunud ja nii julgesime vaatamata lõikavale tuulele suunduda raekoja platsile. Mida nägime, seda pakun ka teile vaadata

Niikaua kui mina mäletan, on see purskkaev olemas olnud. Kohe vaskpoolse tunnelisuu lähedal Balti jaama poolt tulles. Ilus nii suvel kui talvel.

Appi, kas see ongi selle kuuse loomulik asend? Ei hoiatuslinte ega tugesid.

Plastikust hirv võib olla uhke oma missiooni üle - esindada avalikkuse ees liighinnalisest materjalist originaali

Juba midagi jõululist -  ehitud vaateaken ja jõuluturu reklaam. Kell on kolmveerand 10

Pika tänava otsast sisse vaadates võib nautida inimtühja igasuguste kaunistuselementideta tänavat. 

Huvitav, kas avalikele asutustele on antud juhiseid kasina joone hoidmiseks? Isegi "Maiasmoka" vaateaknal pole mingit spetsiaalset jõulukujundust. Saiakangi kohal rippusid küll eelmistel aastatel imetletud valgusvõrgud, kuid seekord ilma valguseta. Võib-olla on valgusehete vähesus tingitud üleminekuraskustest säästupirnidele.

Tunnustavalt peab märkima, et lumekoristust südalinnas on sel aastal päris tõsiselt võetud. Platsil on vaid mõned äravedamata kuhilad. Vahetult platsi ümber olevad tänavad on lumest puhtad mis puhtad.

Esimene pilk raekoja platsile - tarastatud see plats!

Linnarahva rõõmuks nosib tarandikus häirimatult heina väike põhjapõdraseltskond. Teisel pool söödahoidlat veel kaks isendit

Üksteise järel hakkavad avanema müügiputkade luugid. Ka majakeste vahele on ilmunud mõningaid inimesi. Kohe jõulusem tunne. 

Kuuse alumistele okstele on lapsed riputanud omatehtud ehteid ja soovikirju

Peagi on näha, et platsi täitnud suitsuvine ei pärine pelgalt ümbruskonna korstendest vaid - midagi põleb! Usaldame tuletõrjujate võimekust ning ei tormagi sündmuspaiga suunas. 

Tagasivaade suitsuvines platsile. Põles Pärnu mnt 8 pööning. Liiklus olevat seiskunud mitmeks tunniks. Inimesed kõik elus, mõned korterid said üle ujutatud. 

Shnelli tiigi kunagine liuväli on muutunud ajalooks. Õnneks siiski mõned avalikud uisuplatsid Tallinnas on.

Balti jaama vaadates võib ainult ohata, kui mõelda millised uhked jaamahooned on teistes Euroopa pealinnades. Oma aja tunnusmärk seegi. Avarad ootesaalid on täis ehitatud turukaubanduse stiilis. Suundume endisesse linnalähsjaama hoonesse, mis täidetud rasvaküpsetiste hõngust

Kohvikruusi põhja ei valata enam paksu magusat konservpiima. Ka ei ole näha trumlit soojendatud sardellidega. Aga tseburekid on ausad - krõbedad ja kuumad (peost söömiseks on sepakäsi vaja). Häid jõulusid!

Päikeseloojangu maja

Eesti kagunurk! Siit loodenukast parajasti nii kaugel, et ühepäevane retk end ei õigusta.  Loodushuvilisele aga ahvatlevaid paiku ja radasid oi kui palju. Sel suvelõpul oli meil rõõm oma silmaga näha mitmeid kohti, mis nimetusena ammu tuttavad, kuid oma silmaga üle vaatamata. Kes ei oleks kuulnud Paganamaast. Neile, kes vahel RMK lehele piiluvad, on kindlasti silma jäänud ka Päikeseloojangu Matkamaja. Just selle majakese juurest algabki Meenikunno raba- ja metsarada. Majake ise asub kõrgel rabarinnal männimetsa all, vaatega lääne suunas. Silt teadetetahvlil annab teada, et võtmeraha on 58 eurot, majake mahutab 9 matkajat. Saab pliidil süüa teha ja kamina ääres end soojendada.

Otse maja juurest viib laudtee puhta veega laukajärvekese äärde, rabanõlv ise on augustis kaetud eriti kunstipärase põdrasambliku-kanarbikuvaibaga. Läheduses leidub ka pohli, mustikaid, sinikaid, kukemarju  ning seeni.

Ülal rabaraja algusest tagasivaade Päikeseloojangu majakese suunas:
Raba taimestik ei ole väga liigirikas, kodumaiste põhiliikide ülevaade mahub ka väiksemasse "kunstrabasse" aiahullude tiigiservas. Kujundusvõtteid võib spikerdada loodusest endast.

Ülal soovõha kallalehahed, allpool poolvalminud jõhvikad turbasambliku padjal, garneeringuks tärkavad porsavõrsed ja tagapool küüvitsa kitsalehelised võrsetipud.

Sitked sooheinad kasvavad eriti hästi vesisemates kohtades, rabaserva lähistel on meiemaise rodo - sookailu elupik. Mõni vapram haavapuukegi on juba kohal pakkumas pisut erksamat sügisvärvi.

Teisel kaldal tõuseb kilpjalgadega ääristatud trepp läbi männinoorendiku vaatetorni juurde..

Väike üllatus kõrgel õhus männitüvede vahel. Tornist paistab tagasivaade tuldud rajale. Taamal sinetab lähtekoha metsaviirg.

Lõunaplats jääb meist seekord kasutamata, tagasitee suundub üle sillakese vasakule.
See sinka vonka tagasirada on alles üsna hiljuti tähistatud, varem oli valida vaid, kas täiesti sirge metsasihi või juba käidud  laudtee vahel. Päris suurte sadude järel siiski võivad mõnes mudakohas jalad märjaks saada.

Rohkem igihaljast ilu metsa-aedadesse! Miks mul ei ole veel ühtki kollajuppi?
Sobivad ometi hästi pohlavartega või katavad põnevalt sõnajalgade ümbrust.

Rada on hoolikalt tähistatud ja infotahvlitega varustatud. Väga hea, sest muidu äkki ei märkakaski seenejahis pisut kõrvale jäävat hiidpahka kasetüvel või ei teaks arvata, et üks üsna tavalisena näiv  veeauk on koht, kust osa rabavett maasügavusse voolab. Sipelgariik raja lõpuosas tähelepanuta jääda ei saa. Pruune tornmajakesi on üsna tihedalt, üks kõrgem kui teine. Mastaabimärkija keeldus objektile lähemale astumast ja nii tundub kuhik tegelikkusest ehk pisut madalam.

Üks toredamaid matkaradu, igati soovitatav külastada!

http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/puhkealad/rapina-varska-puhkeala/1379
http://www.rmk.ee/teemad/looduses-liikujale/puhkealad/rapina-varska-puhkeala/1387
http://www.matkajuht.ee/et/meenikunno-matkarada/

Paabeli torn

See superehitis on ikka veel pooleli ja keelesegadused kestavad... Seekord siis "iseeneslikud" keelevahetused. Ütlen kohe, et mul ei ole endalgi selget ülevaadet kuidas miski täpselt juhtub. Püüdsin Muhediku muret uurida ja panna ka enda blogile  (Chrome browseriga) eesti keele. Üllatus-üllatus, eesti keelt minu loetelus ei leidunud. Panin siis soome keele. Kommentaarid ja tekstid teiste blogides tundusid küll kõik normaalsed, sealhulgas kolm korda järjest sarnase tekstiga  Muhediku poolt Aiahullu blogisse tipitud
Aga pilt design poolelt keelemuutuseks blogis on siin. Keelemenüü paikneb ülal paremas nurgas mutrikese kõrval.

Loodan , et Muhedik on oma keelesegadusest juba ise kuidagi jagu saanud. Kui mitte, vajaksin pisut rohkem infot uurimiseks. Privaatsuseseaded ja muud detailid on mitmes kohas laili, muuhulgs paremal ülanurgas asuva browseri üldiste seadistuste sebraruudu all.

Maja ümber ei ole mitte üldse mitte midagi mida pildistada, kui just eeskujulikult lumest puhastatud väljakuid ja teid  ning lumega tsementeeritud seinu eksponeerida ei soovi. Selle eest seisab hea majapidamisse lisandunud lumepuhur koos oma väsimatu operaatoriga.

Talvemuinasjutud siiski on elus- pildil Kregleni tallide jõuluhobune .

Kõigile sõpradele kena lumeaja jätku!