Andaluzia - meri ja mäed

Täna pakun mõned pildid omapoolseks täienduseks Kadakapere Hispaaniareisile. Neil vedas , et nad "kogemata" mägedesse sattusid ja eriti vedas, et nad oma suure masinaga ka Google Maps-il 27 km ning  37 minutise pakutud sõiduajaga takistusriba mandariinikülani edukalt läbisid.
Meie reisi aasta oli 2005, maandumispaik Granada Lõuna Hispaanias, edasi rendiauto ja telk.

Kui uskuda reisikorraldajaid, siis  Andaluzia on eelkõige  Costa del Soli päikeserannik. Eks ole tõesti tore pea aastaringselt nautida rannamõnusid, kuid meiesugustele mereriigi kodanikele pakuvad huvitavamaid hetki kohtumised mägedega ja pilk inimeste elule koos mägedega või isegi lausa mägede sees. Nii pühendasime oma kahenädalasest aprilli-lõpu  mai alguse  reisist otseselt merele vaid mõned tunnid. Meri aga oli tegelikult näha päris kaugelt ja kõrgelt. Rannikumäestik on avatud lõunasse ning tõuseb amfiteatrina põhja suunas..

Allpoolsetel piltidel näha oleva Guadixi koobaslinnani viis Granadast lai hästisõidetav tee. Kui uskuda internetti, siis praegugi elavad linnaelanikest umbes pooled koobas-linnaosas oma kaasaegselt varustatud ühtlase mikrokliimaga elukoobastes. Värske õhk jõuab eluruumidesse kõrgete valgete korstende kaudu. Kui meie käisime.oli avatud ka üks väiksem muuseumkoobas. 

Samas lähedal Purullena küla läbisõidutänav oli kahelt poolt ääristatud keraamikapoodidega. Saadaval keraamika kogu Andaluusiast ning ka kaugemalt Hispaaniast. Kõik käsitsimaalitud motiividaga. Meie ostud olid väga tagasihoidlikud, kuid ajaproov näitab, et võib soovitada. Glasuur püsib kindlalt nõudel.

Koobaste uuristamist soodustab suhteliselt pehme kivim, koopalinna taustaks on huvitava kujuga ilmastiku vormitud mäeseinad. Eriti silmapaistev looduslik müürikujundus on toimunud kohas nimega Torcal de Antequera. Seal on ka tähistatud jalutusrajad. Mai algul puhus müüride vahel üsna külm tuul. 

Õitevahus põõsastik on oletatavalt laukapuud. Põõsaste all sinetasid igihali õied oma looduslikus elupaigas. Kõrgus merepinnast pisut üle kilomeetri.

Järgnevad pildid valgete külade seeriasse kuuluvast Yunquerast. Varahommikusel linnaväljakul ning väljakuäärsetes baarides on näha eranditult mehi. Turiste vist peale meie hetkel asulas ei viibinud. Üle väljaku levib karges mäestikuõhus tsitruseõite värske aroom. Samal ajal kaunistavad puid ka valmis viljad. Kõrgus merepinnast 700m.

Ülalpool  vaade rõdult, mis oli koduks paarile, kus mees pärit Argentinast ja naine endiselt sotsialistlikult Saksamaalt. Tüüpiline piirkonnale, mis viimase paarikümne aasta jooksul on läbi elanud tormilise turismiarengu. Paella, mille jaoks värskeid komponente käidi hankimas erinevatest poodidest ja turult , valmis parajasti lõunaks ning serveeriti rõdul, kust pilt tehtud. Pange tähele et kõik vaateväljas olevad majad on mitmekorruselised, kuid võtavad enda alla vaid väikese tüki maapinnast. Igale korrusele mahub üks suurem või paar pisukest tuba. Selline seadus neil. Normaalseid küttekoldeid majades ei olnud, ülakorrusel nägime vaid mingit pisikest soojussalvestita plekkahjukest. Pidi vahel külm küll olema.

Matkarajad mägedes pakkusid häid vaateid, kuid ei olnud hirmjärsud. Tegime päevase ringi Grazalema looduspargis. Otse kivide keskel päikeses kasvas rohekas lumeroos ja mingi salvei.

Lumeroos

Mägedes on rohkelt allikaid, kuid üha kasvavale elanikkonnale kipub looduslikest varudest napiks jääma. Meie käisime kevadvärskel ajal, suvel haljendavad vaid need rohttaimed, milleni viib veevoolik. Mägedes olevad järved on pea kõik kunstlikud veehoidlad. Veehoidlate ääres mitmelpool tasulised puhketsoonid -kämpingud.

Peatus teel ülespoole, Grazalema loodusparki. Allpool paistavad äsja läbisõidetud tee looked.

Kui olime ühe öö külmetanud kõrgemal mägedes pea tühjas kämpingus ühe veehoidla ääres, otsisime järgmiseks ööks paiga tükk maad allpool. Künkal kahe mägitamme all olime parasti eemal veel allpool asuvast asulast. 

Kusagilt varemloetust-kuuldust oli tekkinud ettekujutus lopsakatest lillerohketest mägiaasadest, mida tegelikult eriti kohata ei õnnestunud -kui et ühes kohas vaid ja seegi kõrge tara taga. Ühel päeval sai üles otsitud Malaga külje all asuv avalik piknikuala oliivisalus. Paik osutus väga populaarseks. Tavalise päeva lõuna ajal olid kohalikud inimesed perekondade kaupa pakkinud autosse kaasa rikkaliku toiduvaru, lauad  ja lapsed ning tulnud rõõmsal meelel külg-külje kõrval loodust nautima. Siesta. Pidasime meiegi piknikku - püstijalu, sest kõik kivisel maapinnal kasvavad taimed kipuvad olema teravate okastega. Kohati paistsid ka mõned õitsvad looduslikud lilled, mille ilule vanemad laste tähelepanu juhtisid.