Thursday, September 9, 2021

Sügisesed alpikannid

 Aiandusaaasta keerab kiiresti lehti talve poole. Krüsanteemidest on lahti vaid esimesed madalamad - valged ja kollased. Heleeniumid kullendavad, püsikastrid lillatavad, hilised kukeharjad ajavad end üha rohkem kohevile, madalamad on täies õies juba tükk aega. Roosiõisi on ka, aga vähe. Kui pilk liigub maa ligi, hakkavad silma naapoli alpikanni - Cyclamen hederifoliumi õied. Esialgu on nende lehti veel vähe näha. Näitakski korra, kes neist õitsevad ja arutaks kas edasi loota isekülvile või külvata. Olen küll nii kohapealt ostnud kui tellinud, kuid kuna alpikann ei laiene, sobib paljundamiseks ainult seemnekülv. Kõigi alpikannisortide seemned, mida meil on võimalik kasvatada, valmivad juulis. Peab hoidma silma peal, sest avanenud kuprast kaob enamik seemneid lihtsalt olematusse, näiteks sipelgate kõhtu. Isekülvi taimed tekivad mul küll väga väikeses raadiuses, suur osa neist pudeneb sinnasamase vana sibula peale. seega kogun suvel seemneid ja külvan, tavaliselt pudelisse, et püsiksid niisked ja oleksid ülesleitavad. Jätan pudeli õue, varjulisse kohta. Pisikesed hakkavad õitsema paari-kolme aasta pärast, kui rahulikult võtta. Tärkavad külvid kas kohe või järgmisel kevadel; isegi on juhus et tärkasid alles ülejärgmisel. Üldiselt võib neid tärkamisele järgneval aastal ka pikeerida, sest mul kipuvad külvid alati liiga tihedad olema. Kui pikeerida avanmaale, siis võivad linnud suvel noori sibulakesi nagu mingeid mammusid ära nokkida või saavad sibulakesed hukka nokaliste niiske mulla varumisel, eriti põuaga.

Mõlema järgneva pildi peal on näha noori isekülvi naapoli alpikanni lehekesi - nood on pisemad ja ümarad. Ja mina küll ei tea kas need on sellest või eelmisest aasast. Esimesel pildil minu külvatud ja istutatud, õige mitu aastat tagasi. Teisel pildil on isekülv minu esimese alpikanni ümbruses. Selle mugul kasvas umbes 10 cm suuruseks ja siis ühel kevadel oli mädanenud.

Minu külvatud tumeroosa alpikann

Tumeroosade alpikannide isekülv

Mul on kunagi ostetud valge ja tumeroosa ühes potis. Igal aastal õitseb rohkelt, teeb ka isekülvi, kuid osa noori hävib talvel. Nüüd pikeerisin mõned mullused ära sealt eemalt põõsa alt. Sealt ma ei ole külviks seemet võtnud, ei tea ka mitu neid nüüd juba on.Alpikannid on nimelt petlikud, sirutavad oma õievarsi ja lehevarsi üsna kaugele kesksest mugulast.

kaht värvi alpikannid kõrvuti

Nüüd uued eelmisest varakevadest. Siin on osa hõbelehtedega, osa õige tumepunaseid, osa heleroosasid ja osa veel mõtlevad. Teises reas on näha suvel pikeeritud Coumite väikeseid ümaraid lehti.


Tumepunane Naapoli alpikann

Mitmesuguseid Naapoli alpikanne

Naapoli alpikanne on veelgi aga eesmärgiks ei ole taimede loendus.

Praegu peaks veel õites olema Euroopa alpikann - Cylamen purpurascans- ja seda kogu suve. Aga suvi oli erandlik. Euroopa alpikannipõõsas oli suve jooksul täisesti lehtedest vaba. Seemnekupraid oli vastavalt eelmise aasta õitemisele rohkelt ja nad valmisid juulis. Kui seemnekuprad korisatud ja mõned vihmad sadanud, hakkas purpurascensil äkki kiire. Valmistas mõningal määral õisi aga kõige rohken ilusaid kirjusid lehti.

C. purpusaens

Näitan veel eelmisel aastal külvatud C. purpurascensi poegi pikeerituna eraldi potikestesse. Neid on kõige vähem saada, kuigi meie kliimas on ta ainuke , kes peaks hoidma suvi läbi lehti ja õitseaeg on ka varane ning väga pikk. Mul oli neid kaks tükki aga üks oli terve eelmise aasta lehtedeta pärast rohket õitsemist üle- eelmisel aastal. Äkki said pealsed teoroaks. Katsusin mulda, sibulamugul tundus kõva ja üsna suur, jätsin ootele. Nüüd aga ponnistab ta omale uusi lehti kasvatada, Väga edukalt see just ei lähe aga aega on.

C purpuascens, peelmise suve külv

Praegu ei ole C.coumid veel eriti alustanud oma lehede välja sirutamist. No tegelik õitseaeg on neil ju järgmisel kevadel, aga kui ilm lubab siis juba talvel. Need, mis Poolast tellitud on küll lehes ja näitavad pisut õisigi aga Poola on lõuna pool ja ei tea kuidas neid kasvatatakse.


Tuesday, January 26, 2021

Borneo - mälestusi 2014 aastast.

 Varsti juba terve aasta on pühendatud covidile ja reisimine on täitsa plaanidest maas. Väikese imestusega vaatame eelnevate aastate jooksul võetud pilte - jajah, sai ikka kaugetes kohtades käidud. Virtuaalne meelelahutus on seevastu pea ainus praegu võimalik ja ongi saanud üle vaadata mitmedki vanad ja uued filmid. Tahaks teile soovitada filmi, mis on võetud Borneol(Malaisia). Peategelaseks endine näitleja ja missiooniks- teadvustada vihmametsades veel leiduvate eluvormide tähtsust. Film ise on siin: https://jupiter.err.ee/1196674/judi-dench-borneo-looduses. Võib-olla ei kõneta see film eriti inimesi siin kaugel põhjamaal, kuid ise seal käinuna tuleb meelde, et kuigi sai ülevaade antud Malaisia taimemaailmast, eriti orhideedest, botaanikaaedadest ja rahvusparkidest ei saanud puudutatud üldse seal silma hakanud probleeme. Viimase mõnekümne aastaga on vihmametsade pindala vähenenud kolmandiku võrra - napi osani kogu saare pindalast. https://www.smithsonianmag.com/smart-news/borneo-has-lost-30-percent-its-forest-cover-past-40-years-180952072/ Pole selge, kas artiklis on tegu kogu saarega või selle Malaisia  Sabah nimelise väikese osaga, mida meie külastasime. Juba 2014 aastal tundus, et metsi on veelgi vähemaks jäänud. Selle asemel on monokultuurina õlipalmi istandused, mis annavad küll rahvale tööd ja riigile raha, ent on jõutud juba piirini, kust edasi ei ole enam teed. Metsatulekahjud ja üleujutused, kohvikarva pruun vesi jõgedes (vaadake ka filmist), metsikute taimede ja loomade massiline väljasuremine. Vastukaaluks metsade väljasuremisele on mitmasuguseid algatusi ja liikumisi. https://news.mongabay.com/2020/11/conservationists-replant-legal-palm-oil-plantation-with-forest-in-borneo/ Paljude hiidpuude küljes on nimesildid, on ehitatud teid puude latvadesse, isutatakse taas õigeid dzunglitaimi. Loomade jaoks on rajatud mitmeid "varjupaku" kus siis poolmetsikuna elavad loomad käivad kindlal kellaajal toitumas turistide hordide imetleva silma all. Meie küll käisime lõpuks ühes loomaaias - kõik elukad olid seal esindatud ning nähtavad. 

Hoopis teistsugune,ent samast kohast on H.Relve  6-osaline filmiseeria Borneo dzunglitest. https://etv2.err.ee/1136323/hendrik-relvega-borneo-vihmametsas

Muidugi on see film neile, kes tegelikult tunnevad huvi taimede ja inimeste elu vastu ja sellisena sisaldab hulga rohkem infot. Soovitan.


Nüüd aga mõned pildid.

Looduskaitsealal üsna kõrgel leidusid ka mõned läbipaistva veega jõed:


Tee puude latvades. Palju õppematerjali tee ääres olevatel siltidel. Muuhulgas ka palju materjali lindude kohta, kes pidavat nende puude ladvus pesitsema. Ei tea küll kuidas neid näha-kuulda saab. Meie olime kohe avamisest platsis aga külalised ei hiilanud just vaikuse pidamidega. Kõrvalasuvast tornikesest kostus innustunud klassi laul - nagu mingi kooli hümn.


Ühe pildi sisu.Kõigil puudel on eri nimed ja neid on palju. Mõned puud ongi kadunud koos metsaraiega enne kui ende nimigi teatavaks sai.


Õlipalmi istandustega on kaetud peaaegu kogu maa. Udus näivad needki üsna romantilised. Nagu kõikjal troopikas, on ka siin puutüvedel omaette elu, kuid see on mõistagi hulga ühekülgsem kui looduslikus metsas.

Õlipalmi maharaiutud viljad tee ääres. Lootsin kaasa osta õlipalmi õli,kuid nii lihtne see ka ei ole. Palmiõli ehedal kujul polegi saada, põhiliselt kuulub see mitmesuguste küpsetusmargariinide koostisse. Ka on eraldi veel mitut liiki õli neis viljades. nagu näiteks tuumaõli. Uurisin istanduste ja õlivabrikute hingeelu, kuid avalikuks külastuseks ühtki pakkuda ei olnud. Palm hakkab esimesi vilju kandma 4 aastaselt ning jätkab seda kaua, ent kasulik on võtta umbes 10 või pisut rohkem aastat saaki. Kõigile, kes soovivad rajada õlipalmi istandust on juhised siin http://www.fao.org/3/t0309e/T0309E01.htm


Uurides materjali Borneo kohta hakkas silma kõige ilusamaks nimetatud koht. Oli isegi kahju ei kõik ööbimised olid planeeritud, kuid tegime kõrvalepõike mööda asfaltteed mis viis endise nafta-tehase juurde. No ilusast kohast ei olnud seal midagi järgi jäänud. Kuigi endisi naftatööliste elamuid pakuti välja ööbimiseks, seisid need enamasti mahajäetuna. Paadid, mis näha, kuuluvad kaluritele, kuid saaki saavad nad püüda kusagilt kaugemalt.


Naftareostus varem imeilusas lahes. Vesi on pruun, vee pinnal on näha õlitilku, mööda põhja hõljuvad surnud vee-elukad .

Külal vaiadel pole aga kuhugi kolida. Neile ehitati asfalt-tee ja neid varustatakse vaatidega joogi- ja pesuveega. Praegugi tõuseb klimp kurku kui meenub haisva mere kohal paadisillal kohalike noorte nukker laul. Lahe ümber uitasid mõned turistid, kes ilmslt olid kirjandusest leidnud selle endise toreda väljasõidukoha.

Siiski, oli ka meeldivaid üllatusi. Üsna pealinna külje all nägi kirjanduse põhjal ujumiskõlbmatu rand küll päris hea välja. Ikkagi meres ja hoovuseid ei tea.


Loomaaias - kaeluskaru


Loomaaias - ninaahv. Kahjuks on siingi vaja taltsutada põhiliselt pealtvaatajaid ja nii lahutab vaatajaid ahvist klaasitahvel.

Need suured sisalikud (peaaegu sama suured kui kardetud hiidvaraanid oma elukohas) aga olid üpris lahtiselt väljasõidusaarekesel. Neil oli küll kõht täis, sest nad asusid otse söögilaudade kõrval


Kuna seal ei ole nagu meil, et kui on soe siis on ka kaua valge, on pimeduseaegele meelelahutusele ka mõeldud. Puudu on vaid muusika ja vahelduvad värvid - pildile jäi korraga üks.


Igal pool vaatajatele mõeldud õpperadade ääres oli ka mõnusaid puhkenurki. Lõpetakski sellega nostalgiliselt