Suure reede aiavaade

Riisuda ei ole siin Linnametsas veel mitte midagi. Ega üldse mingeid aiatöid teha. Ilma teevad igihaljad taimed, ka sügisel vaasidesse sätitud oksakimbud on veel üsna kohevad. Kuigi savipotsikud pole just kõige kindlam valik meie talvedesse, võin mina enda omadega rahul olla. Aeg-ajalt ikka on lihtsamat sorti aia-anumatele soodsaid pakkumisi ja nii saab kerge vaevaga lisavõimalusi väikese aia elustamiseks. Pildil nähtavatest on enamus juba mitmeid talvesid õues olnud. Valdavalt on õuenõudel eraldi sisemine anum, kuid mitte kõigil. Naiteks esimese pildi suur paks savipott on üleni mulda täis, kontpuupõõsas selles sai alguse mitu kevadet tagasi mulda torgatud okstest.

Aed on ikka veel enamuses valge teki all.

Igihaljad sõnajalalised lumevaiba august piilumas

Tulnuk-luuderohi. Kasvas kukerpuu potis, ronis sealt välja
 ning vallutab nüüd viinapuu mändi. Tänavune miinimum oli 24 kraadi.

Uus kukemari näitab erksat talivärvi, sügisel oli säravas kollakasrohelises rüüs 

Esialgsel vaatlusel on ka uus pieris japonica "Prelude"
 lume all talvel end hästi tundnud.

Ei tea kas sellise jääklombi alt mõni pistoks ka elusalt välja sulada suudab

Variegata pukspuukese vormilõikamise jäägid pudeli all on paremates tingimustes,
kuid kas ka piisav, et juurduda.

Talveseade Milda Linnusemetsa kuuseoksast ja kohaliku aia männiokstest. Suures potis ämbri-veigela tundub ka täitsa elus olevat. See põõsas on varem ka okkavallis talvitanud.  

Lumekuppusid võiks kohe hulga rohkem olla. Tegelikult ongi juba innukad isekülvi noortaimed oma kollakad ninad mulla pinnale upitanud. Esialgsel vaatlusel tundus isegi, et õied tulemas, kuid ei veel.

Näitan ausalt ka kahjustused ära. Hele potsik on ligi kümme talve trepil veetnud. Sel aastal aga viskas pealmise glasuurikihi kildudena maha. Väikeses potsikus on muld ja seal on umbes kolm aastat kasvanud kirjulehelised kivirikud. Sadava vihma eest on see ilma põhjaaauguta potsik trepil kaitstud, talvel tuiskav lumi pole suutnud  kahju teha.

Ilusaid kirjude munade pühi kõigile!

Laulvad liivad

Lääne-Eestis Nõva kandis paikneb unikaalne maastikuala, kus laulvate liivadega mererannaga paralleelselt mõnesaja meetri kaugusel  paikneb puhta rabaveega väikejärvede kett. Metsad on marjarohked, mõnes järves on ka kalu. See piirkond on säilitanud oma loodusliku ilme "tänu" aastakümnetepikkusele keelatud tsooni staatusele. Viimasel ajal on märgata , et inimesed on asunud sedagi piirkonda hõlvama - uued kinisvaraarendused eriti magusatel kohtadel. Õnneks on olemas looduskaitse ja riigimetsa süsteem ning loodetavasti veel päris kaua saavad kõik loodusehuvilised neid kauneid paiku vabalt külastada. Piirkonnas on välja ehitatud toredaid laagriplatse , tähistatud matkaradasid ja tegutseb RMK looduskeskus.

Sellist pilti nimetaksin mina miljoni dollari vaateks.

Õhtupäikeses kullendavate kõrte vahel katab maapinda põdrasamblikuvaip, millesse on pikitud liivatee lillasid ja kukemarja rohelisi laikusid.




Merele lähemale jõudes leidub rohkem vabasid  liivalappe, mille keskel muutub üksik näljane oblikapuhmaski säravaks staariks.

Õnneks on võimalik kogu seda ilu nautida liiga tegemata äärmiselt tallamisõrnale pinnasele. Laudtee viib telkimisplatsilt otse üle luitevööndi rannale.

Selle ranna varustuse hulka kuulub ka riietuskabiin, kuid inimesi liigub siin suhteliselt vähe. Enamiku järveäärsete telkijate huviobjektiks on järv ja iseäranis seal sees elavad kalad. Rannal aga laulab lumivalge liiv vähimagi sammu või jalakaare all.

Suvekuul on liival palju inimeste jalajälgi. Alumisele pildikesele sai aga jäädvustatud vihmapiiskade täpimuster ja linnujalgade jäljeread  merihumuri võrsete kõrval

Tumepunane neiuvaip Epipactis atrorubens (Hoffm. ex Bernh.) Besser   on ainus käpaline, mille levikut Eestis on inimtegevus viimastel aastakümnetel soodustanud. See kuivalembene taim armastab kasvada lagedatel klibuvallidel ja rannametsades. Kruusateede rajamisel on koos teematerjaliga uude kohta edukalt üle kolinud ka käpad. Nii palistavad juuli teisel poolel tumepunaseid vaniljelõhnalisi õisi kandvad kuni poole meetri kõrgused õievarred kruusateede servi ja teeäärseid metsalagendikke. Päris igal aastal need taimed maapealset osa ei kasvata. Otsides kultuuristatud orhideede müüginimekirju, võib leida neist mitmeid tema sugulasi, muuhulgas ka Eestis leiduvat soo-neiuvaipa, näiteks siin http://www.albiflora.be/files/docs/pricelist_4.pdf  Ennustan õueorhideede ostu-müügibuumi lähematel aastatel . Märgid on juba näha.

Siin aga täielik kollektiiv-eluvormi sõltlane. Seenlill saab oma toidu sümbioosis seenniidistikuga puujuurtest. Samas on see seenniidistik kasulik ka puu juurtele, aidates neil paremini vett ja mineraalaineid kätte saada.

Istutamata aiad ja kurdlehise roosi eri

Avapilt on pärit ühe suvemaja esiselt rohuplatsilt. Niitmisel säilitatud maarjasõnajala puhmad naudivad konkurentsipuudust ja vihmast suve  ning on saavutanud meetrise kõrguse. Siin ei ole sellest lugu,et kogu rohelapike on täis sama taime kolmnurkseid lehetippe, kes passivad ajahetki kahe niitmise vahel.

Suvemajade "küla" on rajatud märga mere-äärsesse lehtpuumetsa, mida on inimkõlblikuks muudetud kuivenduskraavidega. Meie sõbra maalapp võib rõõmu tunda ka seda kolmest küljest piiravast loodusklikust ojakesest. Kõrge metsa all on pea vööni looduslik taimekooslus, mida hetkel elustavad mets-tähtheina õietähekesed.

Merre suubumise eel on ojakaldal rohkem valgust.
Kaharate õisikupööristega mets-piipheina võib leida ka aiaäride müüginimekirjadest. 

Lagedal liivikul on rohukate kidur. Siin tunneb end hästi kollane nõiahammmas.

Luiteid kaunistavad jäikade lehtedega hallid vareskaerapuhmikud

Kurdlehine roos haarab enda alla kogu vaba ruumi metsa ja  liivaranna vahel.
See kaug-ida tulnukas on Eesti vallutanud kahe viimase aastasaja jooksul.
Üks õnnelikumaid botaanilisi vallutusi - taim on ilus ja kasulik. Õigesti kasutatuna abiks ka haljastuses.  Esivanemaks mitmetele kaunitele  pargiroosi sortidele

Kurdlehise roosi pilt sobib iseloomustamaks Köögi-Kata iluaianduslikke tingimusi. Nimelt elab ta kaunisse loodusesse ehitatud korrusmajas, mille ümbrus pärast ehitamist n-dkümmend aastat tagasi ka hoolikalt haljastati. Taimedeks kurdlehine roos ja  enelad. Need majaelanikud, kes aiataimede vastu huvi tundsid olid maja ümber tekitanud rohkem või vähem haritud piirkonnakesi. Stiiliks ikka sama juhuslikkuse printsiibil arenenud seguaed. Ohjaa, paar väga uhket kuldvihma oli parajasti õites. Jasmiini magus lõhn täitis meeldivalt õhku. Eks sealt võib ehk teisigi huvitavaid taimi leida.
Saanud ämmalt päranduseks maja otsa piirkonna ja ühelt vanatädilt keldriümbruse kiviktaimlakoha, korrastas Kata need piirkonnad kiiresti. Oma kuuri juurde võis ka mingeid rohelisi elanikke paigutada. Selge see, et ühele rohenäpule jäi tegutsemismaad napiks. Nii kerkiski maja ette uus peenar ühe suure kurdlehise roosipõõsa asemele. See ei olnud päris meeltmööda maja kurdlehise roosi sõbrale. Ma ei tea, mis mina oleksin sellises seisus ette võtnud, oma hoovis ma juurisin kurdlehise roosi halastamatult välja. Minul oli vabanduseks see, et majarahva roosihooldus oli seisnenud tülikate noorte võsude mahaniitmises ja väljakitkumises, ning tulemuseks olid raugastunud kõrged luudikud, mille õitseminegi ei olnud enam kuigi rikkalik. Tegelikuks põhjuseks oli see, et minu meelest meie varjulises linnaaias ei ole tingimusi meeldivaks kooseluks selle jõulise valgust armastava taimega.Virk ja visa Köögikata aga on asunud rakendama trooja hobuse taktikat. Nii võibki mitmete olemasolevate kurdlehise roosi puhmaste ümber ja keskel näha oma eluõiguse eest võitlemas erinevaid puit-ja rohttaimede noorvorme. Aednik loodab, et mõne aja pärast toimub vaikne ülevõtmine - no eks näe. Kõigest südamest sooviks Köögi-Katale sama õnnelikku aianduslikku saatust kui Tsiilile on osaks saanud.