Vahepeal on hulk aega möödunud, talvest on saanud järgmine sügis. Kevadised sibullilled, eriti tulbid ei tundnud end just kõige paremini vaatamata soojale talvele. Mõnigi taim pidas end hoopis teistmoodi ülal kui tavaliselt, eriti vist andis tunda kevadine külmalaine. Suvi oli tunduvalt vihmasem, kui kaks või isegi kolm eelnevat põua-aastat. Siiski tomatit avamaalt sai küllalt, kurgisaak oli suht hiline. Ploome ei saanud peaaegu üldse- kõik puha mädanikus, õunu oma perepuult siiski mõnevõrra sain. Selles postituses aga keskenduks sügisestele lilledele - krüsanteemidele. Olen neid mitmelt poolt kokku kogunud aga nüüd ei teagi täpselt, kas ikka kõik ka pärast tõelist talve olemas on - ma nimelt kasvatan neid kõiki avamaal ilma erilise külmakatteta. Krüsanteemide õitseaeg on püsiku kohta ikka eriti pikk - vähemalt kuu aega kui mitte kaks. Alustaks siiski algusest.
Juba augustis, kõige varem tegid oma õied lahti Taivilt saadud vanad madalapoolsed ning suhteliselt väikese õiega,ent siiski topelt kollakas-punakad krüsanteemid. Laienemisega neil küll probleeme ei ole. Praeguseks on nende õied siiski kadunud juba.
Edasi, augusti lõpus avasid oma silmad lätlastelt hangitid madalad üsna topelõielised kollane ja valge, kusjuures kollane on pisut jõulisem. Olgu öeldud, et pisut väsinud õied on neil alles isegi nüüd, kuid varred muutuvad juba inetuks.Pildid kuskilt septembri esimest poolest.
Päris madalatest on olemas veel Viljandist Ellelt saadud kollane, mida tema hellitavalt Kullakeraks nimetas, Eks minagi.
Septembri algupoolest avanesid jõuliselt punaste pungadega lätlaste kuldkollased krüsanteemid ning meie tuntud heleroosagi. Normaalkõrgused, mitte kõige kõrgemad. Mõlemad suht kenad veel praegugi, pisut väsimuse märke näitab küll juba meie oma heleroosa.
Septembri algusest praeguseni on kena ja väga jõuline normaalkõrguses Ukaina rõõmsameelne pooltäidis helekollane. Seda ja teist, roosakasvalget Ukraina krüsanteemi olen ka päris usinalt laiali jaganud, kuid omal on ikka küllalt. Ukrainlaste õitsaeg on väga pikk, praegu ei näita nad mingeid väsimuse märke. Vanu õisi olen siiski ära noppinud.
Mitmed krüsanteemid on sellised imelikud, et prooviõisi näitavad nad juba üsna vara, ent täisõitsemist annab oodata. Teiste hulgas on ammuilma olemas esimene õis madalal põõsal, mis mulle on annetatud potikrüsanteemi talvituva järglasena. Meil ta siiski kipub suht hiljaks jääma, võib-olla valgemas kohas oleks varasem, aga esialgu ma vähemalt kartsin ta külmakindluse pärast ja valisin hästi sooja koha. Põõsas on üsna madal nagu potis oligi. Ka praegu on alles esimesed õied avanenud, nupud siiski juba värvuvad.
Septembri lõpuks oli täiseti avanenud meilgi kasvatatud, kuid konkeetne taim Ukrainast- tumeroosa. Esimesel pidil, septembris ta alles näitab nuppude värvi.ˇTeisel pildil-õied on täiesti avatud.
Ning muidugi ei tohi unustada meil ammust ajast kasvatatud tulipunast täidisõielist. Tema avab oma õied septembri lõpupoole.
Teine punane on veel, sellel esimesed õied ammu lahti aga pärisavanemist ikka ei ole. See lill on pealegi ühekordne kui täiest lahti läheb. Selle tarnis mulle Sirje, kes oli selle hankinud kelleltki, kes hoidis kasvuhoones. Ma olen avamaale istutanud:
Valgeid on veel peale madalukeste 2 tükki, Õied väikesed, täidis, ümarad. Taimed ise üsna kõrged.
Ühe soetasin Eesti laadalt, vist Niki käest. See alustabki varem valgena, kuid aja möödudes muutuvad õied üsna roosaks, eriti altpoolt.
Teised valged on vähe hilisemad, alguses pole vahet võimalik teha, ainult ei nemad jäävadki valgeks. Pisut kompaktsemaks jäävad ka. Aga ei paljune ka eriti agaralt. Vist Ellelt Viljandist:
Siis on veel üsna kõrge ja pika õitsemisega, suure õiega täidis roosakas. Ma ei ole ühtki kärpinud, sest õitsemise algus nihkuks ju edasi, kuid selle puhul on küll kange tahtmine proovida. Rasked õieed hakkavad õige pea maa poole vaatama tal. See ka Eesti laadalt ja vist Niki käest:
Vahepeal on hakanud õitsema hilisemad krüsanteemid, neist üks kannab tinglikku nime kuninglik, sest ta kollase servaga tumepunased õied on kuidagi eriti tähtsad, kuigi pildilt ei ole eriti aru saada. Läti laadalt. Kõrgus normaalne, madalamapoolne nagu meie heleroosalgi:
Heleroosadele on lätlastel pakkuda hilisem versioon:
Kuldkollasel oli mul endale jäänud ühe kena vanaproua käest saadud hiline versioon, mis hakkab ka juba kena välja nägema. On ikka jõudnud igal aastal, mõnel napilt:
Nüüd veel kõrged kollased. Esiteks kaks versiooni sidrunkollast. Esinmene on Eestist, kuid läheb minult vist likvideelmisele, sest lehed lähevad kohe koledaks. Aga ma panen pildi teisest, mis lätlastelt. Õied samad laitmatud, kuid lehed on ka korralikud.Pisut kõrgem kui rõõmsameelne kollane.
Olemata ei ole ka kerakujuline tumekollane Eestist. See on ka pisut liiga kõrge ja vajab tuge kuid muidu õied on kenad ja püsivad kaua. Pildil eespool; tagant paistab madal helekollane.
Viimased, mis praegu lahti on eelmisel sügisel Sirje soetatud vist lätlastelt, üsna kõrged kuid tugevad
täiskollane ja pruunikas-punakas, täidisõielised. Pildil lillakas on kõrge sügisaster, mis ei võta hallitust külge.
No ja lõpuks oleks peaaegu unustanud oma Ukraina pooltäidis roosakasvalge, mille kohta olen ennegi öelnud, et hävimatu. Pisut hilisem kui rõõmsameelne kollane, normaalkõrgusega. Pilt kusagil septembrist, praegu on täisõitsemises ja nagu öeldud, paljuneb hästi.
Lisaks on veel umbes 5 tükki, mis tellitud üle-eelmisel sügisel Inglismaalt aga nemad ei ole igatahes veel õitsemist alustaud. Eelmisel aastal ei jõudnud, Eks näe. Ka on osadel sortidel veel talvekatsetused läbi tegemata. Eelmine ega ka üle-eelmine talv ei olnud ju kuigivõrd külmad. Muidugi ei saanud ma selgi aastal ühe uue proovimisest loobuda, kirjade järgi alustab varakult, kuid mulle saadetud eksemplar küll veel õisi avanud ei ole. Välja olen seni praakinud vaid ühe hästi hilise lahtise kollase, Clara Curtise ja mingi madala külmakindla aga vähe õitseva krüsanteemi.
Krüsanteemid kasvavad meelsasti päekeses, maapind peab olema dreeniv. Istutamiseks parim aeg on kevad. Talvituseks jäetakse õievarred peale ja samuti hoidutakse taimede kärpimisest suve teisel poolel ikka selleks, et mitte ergutada sügisest kasvu, mis niikuinii talveroaks saaks. Multsida talveks on soovitav kas lahjema mullaga või okaste või kuivanud lehtedega.