Kaua oodatud õitsemine

Aavikuemanda avapäeva pojeng, mis nüüdseks Aavikuisanda mälestuspõõsaks saanud. Ta oli saabudes 2011. aasta kevadel juba päris tubli istik ning moodustas sügiseks kenakese põõsa. Järgmisel ja ülejärgmisel aastal põõsas suurenes pisut, kuid vaata kuidas vaatad - ei ühtki õiepunga. Nüüd, kolm aastat hiljem siis lõpuks nad ilmusid - kolmteist ümarat punganupsu. Esiplaanil lõõmas siidpunane "Blaze" nii kuis jaksas, tagaplaanil paisutati pungi väga rahulikus tempos. Õige taktika, sest need kaks korraga  õitsevana harmoonilist duetti  moodustada ei suudaks. Nüüd aga päevakangelase esitlus. Puis- ja rohtse pojengi hübriid, ITOH pojeng "Kopper Kettle"

Esimese punga puhkemine oli põnev, kuid tulemus mõnevõrra pettumust valmistav  -
õis oli õhtumaa maitse jaoks liialt hõre, lahja  ja "idamaine". Ei tikkunud isegi pildile.
Teine õis oli veelgi lahjam ja hõredamate sakkidega. 

Tean, et pojengid ei näita sageli oma esimesel õitsemisaastal parimaid võimalikke õisi.
Siiski, järgmisena avanenud õis on juba üsna kena ja kohev. 

Täna esimesed kaks õit juba pudenevad, enamik õisi on veel alustamas.

Põõsal on kaunid lehed ja laitmatu üldkuju. Õied paiknevad põõsa välispinnal.
 Seisab kindlalt tugedeta päikeses ja vihmas.
.

Vasakul, punaroheliste lehtedega on eelmise suve kokkutulekupäeval Aiasõbrast soetatud tillukene "Oriental Gold", kes sai sinna äsja istutatud, kui märkasin, et tal on kasvamisega tõesti tõsi taga. Peaks olema kollane ITOH. Aastal 201x näeme.

Parempoolse pojengi selleaastane hoogne etteaste sai õnneks läbi parajal ajal. Parem oleks, kui ta jätkaks edaspidigi samas vaimus, sest muidu tuleb tublisti kukalt sügada, kuhu see lõõmaja ümber paigutada. 

Kull või kiri

..ehk lodjapuu või hortensia

Täiendatud 27. juunil.2014 
***********************
Tistou  pakkus esimesena lahenduse, mille loeme õigeks: "Tegin kunagi koolitööna seisukorra inventuuri Tammsaare pargile, võttes aluseks Olev Abneri inventuuri. Seal oli määratud kõnealused põõsad himaalaja hortensiana, Hydrangea heteromalla 'Bretschneideri' "  Muhedik kinnitab põõsa samuti kui himaalaja hortensia. 
Soomes , Mustilas kasvab 'Bretschneideri'  edukalt. Soomes nimetatakse teda küll mongoolia hortensiaks  või ka lihtsalt hiina hortensiaks ning pakutakse ladina keeles ka nimevarianti Hydrangea bretschneideri. Sordi algtaim olevat venelase Emil Bretchneideri poolt Pekingi lähedalt kogutud seemnetest kasvanud. Põõsas pidavat olema täiesti külmakindel ning kasvama edukamalt kui teised hortensiad ka lubjarikkal pinnasel. Bretchneideri eristustunnusteks teistest himaalaja hortensiatest nimetatakse pähkelpruune, põõsa vanuse kasvades üha enam kooruvaid tüvesid ning viltjat lehtede alumist külge. Vaata ka siit. Mustilas kasvab ka üks erivormiline bretchneideri põõsas "Bougie", nimi sümboliseerimas põhjalaste bouganvillea-unistust. "Bougie" õisikuid ilmestavad kohevad topeltõied õisiku servades. Selle Mustilas seemnest kasvanud taime järglased on ka juba müügivõrku jõudnud. Pilte vaadates tundub küll, et lihtõitega põõsas on ilusam.
Nii palju erinevaid tänuväärseid hortensiaid, mis veel ootavad avastamist meie rohenäppude poolt.

Kui mul neli aastat tagasi oli juunikuu kekel võimalus kiirmarsil läbida Koppenhaageni linnnapark ja botaanikaaed, siis hakkas seal päikeselisel mäeveerul silma üks kaunis põõsas. Kiirelt pildile ja edasi - niikuinii meie jaoks liiga külmaõrn ja meie aeda liiga laiuv või mis iganes ma mõtlesin. Hiljem olen mõnigi kord püüdnud selle üldpildi järgi liiki määrata, kuid detaile jääb napiks.

Täna hommikul tegin kõrvalepõike Estonia ees valendavate põõsaste suunas ning seal ta jälle oli - eemalt nagu mitteroniv roniv hortensia. Tegelikult oli neid päris mitu, istutatud vaheldumisi õitsemist lõpetavate jasmiinidega, mille lõhna veel õhus hõljumas. Panen siis kõik halvemad ja paremad pildid, mis mul tuli pähe klõpsida. Originaalid on kergesti kättesaadavad kui peaks veel puuduvaid detaile vaja olema.

 Minu internetiotsingute tulemuseks on kaks kõige lähedasemat varianti, mis kumbki ei tundu olema õiged.
Lodjapuudest kandideerib imekaunis Viburnum plicatum f. tomentosum , pakuav õitseaeg aprill-mai, hortensiatest Hydrangea arborescens "White Dome", õitseaeg juulist. Aga kumbki ei tundu õige. Äkki meie koduste dendroparkide omanikud teavad vastust paugupealt või oskavad midagi tarka arvata.
Otsing "White lacecap hydrangea" on vist kõige viljakam ning viib üsnagi sarnase õisikuni, kuigi mitte botaanilisel lehel: http://my.gratefulness.org/m9823-p19.aspx  Et siis jälle üks täiesti külmakindel suureleheline hortensia? Nappide määramisandmetega internetist võib sarnasust leida ka puishortensia (Hydrangea arborescens) tavalise vormiga http://www.naturallandscapesnursery.com/hydrarb.html

Põõsad on tõesti üsna suured. Pean silma peal, uurin tüve ja jälgin õisiku vananemist. Võib muidugi olla, et Koppenhaageni botaanikaaias ei olnud just täpselt sama liik/sort, kuid tekitas igatahes äratundmise efekti.

Noppeid lõunareisilt

Keskmiselt äärmuslik  eesti suvi on kohe jõudmas oma valguseharjale. Sooja osas on optimistidel ikka veel lootusi, et paremad ajad on tulemas.  Kui mitte sel, siis järgmisel aastal.

Aalujate külatelefoni teade Tartust vastab tõele - olin jah eelmise reede õhtul Tartus Bussijaama juures. Lõunareis oli kahepäevane ja äärest ääreni muljeid täis. Kõige-kõigemad muidugi Muhedike maastikud. Fotokas leidis väga tagasihoidlikku tarvitamist, sest nii palju huvitavat oli näha ja kuulata - mõtle ometi, eraekskursioon entusiastliku Muhedikupapa juhtimisel. 

Iirised piilumas põõsaste vahelt - üldmulje on mahedalt looduslik,
 lähivaated pakuvad siidi ja sametit

Katused on konkreetselt okkalised. Õnneks suures enamuses ka edukalt talvitunud.
Õiteaeg ei ole veel käes

Siberlaste jõgi võtab sõnatuks, vihm ei mõjuta muljet sugugi. 

Sinised toonid on ikka kõige ilusamad, kuid teistsugused jäävad individuaalselt silma

Mõned on veel eriti iseäralikud, selgub koguni, et naabersuguharust pärit

 Varjuaed nägi välja, nagu oleks see rajatud vähemalt paari aasta eest. Reedan saladuse - Muhedikupapa igatseks väga näha varjuaias puudelt rippuvalid samblikuhabemeid. Näidiseks oli lausa tillandsianarmad puuvõrasse riputanud :) 

Aial oli veel mitmeid eri osakondi igaüks omaette erilise taimekooslusega. Pargiosa jäi järgmist võimalust ootama. Niigi oli Muhedikuperel tegemist, et külaline Tartu bussi peale toimetada. Aitäh, aitäh.

Ringreis hõlmas veel tudengiaegsete sõprade Tartu kodu lopsakas linnaaias ja kahte talukohta, kuhu endised töökaaslased nüüd püsivalt ankrusse jäänud. Rannukandi taluõu mõjus lummavalt oma absoluutses lihtsuses. Niidetud avar muru ning võimsad õuepuud, millel ruumi oma oksi nii laiali sirutada kui vaid soovi on. Aias on olemas loomulikult ka juurviljavaod, marjapõõsad ning  ilupõõsad ja lillepuhmad. Perenaisele on seltsiks energiline koer ning ettevaatlik kass.

Õuekased kohisesid tuules. Eks neil ole mõndagi jutustada möödunud aegadest.

Teisest, Tõrva kandi talust hüppasid samuti mõned pildid fotokarpi. Märksõnadeks rahu iseenda ja loodusega "kõige kaunimas kodukohas" . Selleski talus oli piisavalt haritud pinda, et elanikke omakasvatatud aiaviljaga varustada. Mitmed peenrad ka lillekülvide ja muidu huvitavate taimedega asustatud. Pildid aga paigust, kus loodusele rohkem sõnaõigust on antud

Keldrimägi on kaetud põhiliselt loodusliku niidutaimestikuga.

Keset kunagist kultuurheinamaad vana väsinud põllulaev. Kui mõni uusagar lillehoolik seda teaks,
 veaks ilmselt oma aeda ja kataks lillepottidega.
Heinaniitmine aga ootab aega, mil rukkiräägupered selle aasta pesitsemised on lõpetanud.

Üksik moosesepõõsas keset rohelust naelutab pilgu kindlalt endale

Siin meenuvad kõik need lustakad multikad, kus tegelased läbi  õõnsa tüve kihutavad
 ning vahel ka kinni jäävad.
Talu kaks koera on nii võimsa kasvuga, et tüveõõnsusse mahuksid  vaid nende ninad.

Metsviinapuu üle võtmas vähekasutatud kõrvalhoonet.
Sama hoone lõunaküljel paitab päike esimesi viinamarjakobaraid alustavas viinamarjarivis.

Kodus aga õitseb viimase rodona ikka seesama punaõieline jaapani asalea. Iirised, kes eelmisel aastal peaaegu täiesti vahet pidasid, näitavad vähehaaval oma värvi. Helkivpunane pojeng "Blaze" on õisi täis, kuid päris avali on õied vaid päevapaistel, homme ehk näeb. Peenraroosid ikkagi jaanipäevaks ühtki õit veel avada ei jõua. Aga meie kahesuguline aktiniidia näitab esimest korda ka roosat lehevärvi. Mõned mammud valmistas juba eelmisel aastal. Kase all tal karmid elutingimused, kuid on päris tublilt toime tulnud..

Pildilt võibolla ei paista hästi, aga ausõna, on küll roosatavaid lehetippusid

  

Õierohke juuni algus

Kõige viimane puhkeja rodopeenral on oma väikesed neoon-punaroosad õied avanud. Pildile seda tooni püüda ei õnnestu. Tuleb ise näha, et aru saada, mille poolest see jaapani asalea  nii eriline on. Sõltumata talvest,on ta igal kevadel rohkelt õitsenud.

Tulpidejärgset rohelist aega Linnametsas ei esine. Tänavune rodode õitsemine oli eriti külluslik. Tegelikult kestab veel nädalajagu. Rodod alustavad tulpidega paralleelselt ning mõne aja pärast liituvad iirised. Ka veigelad ja minisirel annavad oma roosa panuse. Vaat alles siis, enne roose kipub vahe sisse, kuid selletarvis sai muretsetud paar pojengi. Peagi on puhkemas punane "Blaze" ning siis, kardan ära sõnuda, kuid on oodata esimesi õisi Aavikuemanda avapäeva Itohilt "Kopper Kettle". Kolm talve üle elanud väidetavalt roosa puispojeng aga, kes eelmisel aastal ärgitas  paari avanemata jäänud pungaga, oli kevadeks koguni ära hävinend. Oli teine küll ostes mingi poenurga heidik, kuid ometi oli suure puhma kasvatada jõudnud ning juured tundusid väljakaevamisel väga heas seisus olevat.

Tinkerbelle sireli punaroosad õisikud puhkevad vähehaaval

Põõsa ümber levib magus-vürtsikas lõhn, mis harilikku sirelit kuigivõrd ei meenuta

Varretu merikanni esimesed tagasihoidlikud õied meie aias.
Kõrge ereroosa merikanni puhmas seevastu torkab juba eemalt silma

Kassitõrje pulkade vahel tärkavad hernetaimed

Naissaarel

Praegusel aastaajal on Naissaarel käik sobiv eelkõige militaarsäilmete huvilisele.Ujumisvesi liig külm, maasikad alles õitsevad, mustikad kasvatavad noori helerohelisi lehti ja kurdlehise roosi väljad avavad esimesi õiekesi. Seentest ei tasu unistadagi. Aga ikkagi panen pildid vaatamiseks. Äkki mõni ei ole veel käinud. Tegemist oli firma väljasõiduga ja  seda kõige otsesemas mõttes. Algul tunnike "Monikaga" kohalesõit, siis mitmetunnine kogu saare veoautoekskursioon; grill Rähnipesa baaris ja sadamasse tagasi kuulsa minirongiga. Ilm oli päris kena, õhus lendlesid pajuebemed, diiselmootorid urisesid ja noored kilkasid rõõmsalt.

Sadama lipurivi miinikestadel. Vene ajal oli siin suur meremiinide komplekteerimistehas ning see osa miinikestadestadest, mida vahepealsel segasel ajal vanarauakütid ära ei jõudnud vedada, on nüüd leidnud kasutust kunstiobjektidena.

Põhjapoolses saare otsas asub 45 meetri kõrgune majakas, kuhu lubati ka üles ronida.

Metalltrepid on torni keskel, korras ja turvalised. Teel üles võib tutvuda ajalooliste  piltide väljapanekuga.

Rõdul sai teha ringi ümber torni ja igas suunas ringi vaadata. 

Endises sõjaväebaasis elavad mõned inimesed.
 Enne majakat paremal oli üsna suur maatükk tarastatud ja suur uhke maja valmis ehitatud.
 Ei pildistanud seda 

Põhiteed olid suhteliselt kõva põhjaga, kuid teel mõne militaarobjektini sõideti ka sügavamates rööbastes.
 Mustikametsa on saarel palju.

Tsaariaegse patarei suur kahurialus.Ainus, mis jäi õhku laskmata.
 Kahur olevat müüdud Soome kui muuseumiobjekt.

Loodus katab ja matab tehisobjektid ning tulemus on kohati päris hea.

Selle monstrumi käikudes sai lausa lampidega ringi ronida

Sada aastat on lakke kasvatanud stalaktiidirivid

Veel üks militaarkunsti näidis

Liivaranda on sel metsasel saarel ikka ka - sadama juures

Minirong on värskelt värvitud ja sõidab liini ühest otsast teise umbes veerand tunniga.

Saare lagedamate servade valitseja valmistub uueks õitsehooajaks.

Lõunamaal on soojem

Kontrollitud. Kui meie siin Linnametsas olime nädal aega külmas vihmaudus viibinud, siis üks õhtu ja leebe päev lõunaosariikides oli meeldivaks vahelduseks. Ega ainult ilma pärast - taimed ja inimesed ikka ka. Suur haaramatu Tagatalu aed, kus ikka veel avarust küllaga.

Uusim püsilillepeenar, pikitud eriliste ja väga eriliste okaspuuvormidega.
 Taamal Tagatalu dendropargi titepõlv.

Püsilillepeenra esiotsast ajutiselt välja tõstetud eri värvi akakapsad. Igati tublid taimed, jätkasid rahulikult õitsemist ka pärast paljasjuurseks puhastamist ning uuesti mulda torkamist. 

Eriti kompaktne preeriaküünlapuhmas. 

Rohkem kui ruutmeeter säravkollast õitsemisrõõmu. Maadjas luudpõõsas.

Pärast nende paari pildi klõpsimist jäi fotokas õhtuni esimesel pildil oleva nulu okstele kuni õhtuni.  Kodus aga kõik endine. Rodod roosatavad ja näpud külmetavad hommikust ülevaatust tehes.

Sel aastal on eriti hoos soomlased. "Haaga" esiplaanil on alati kena, kuid tagapool "Helsinki Universiti" õiekobarad kipuvad tavaliselt jääma uute heleroheliste kasvude varju. Tänavu sai rodoväetis otsa enne soomlasteni jõudmist, äkki neid peabki pisut hiljem turgutama. 

Aitäh Tiiale, kes lätimaalt kohale toimetas neli uut jaapani asalead. Oli neid hoolitsevalt lausa süles hoidnud. "Keramsina" näitab ka õisi, mis tunduvad värvilt üsna sarnased mu vana asaleaga, kuid sama sort siiski vist ei ole. Vanakesel alles paar õit lahti, kuid täpikesed õie sisemuses pisut pruunikamad. 

Väga mini ja väga lõhnav jonquilla nartsiss "Simplex".
Palju õisi, mida üksikud ruljad lehed varjutama ei kipu.

Kolmandat kevadet kuldking, üsna sarnane meie metsade kaunitariga.
Vist pisut väiksemate õitega, kuid see-eest palju õisi. Pildil näha vaid osa.