Noppeid lõunareisilt

Keskmiselt äärmuslik  eesti suvi on kohe jõudmas oma valguseharjale. Sooja osas on optimistidel ikka veel lootusi, et paremad ajad on tulemas.  Kui mitte sel, siis järgmisel aastal.

Aalujate külatelefoni teade Tartust vastab tõele - olin jah eelmise reede õhtul Tartus Bussijaama juures. Lõunareis oli kahepäevane ja äärest ääreni muljeid täis. Kõige-kõigemad muidugi Muhedike maastikud. Fotokas leidis väga tagasihoidlikku tarvitamist, sest nii palju huvitavat oli näha ja kuulata - mõtle ometi, eraekskursioon entusiastliku Muhedikupapa juhtimisel. 

Iirised piilumas põõsaste vahelt - üldmulje on mahedalt looduslik,
 lähivaated pakuvad siidi ja sametit

Katused on konkreetselt okkalised. Õnneks suures enamuses ka edukalt talvitunud.
Õiteaeg ei ole veel käes

Siberlaste jõgi võtab sõnatuks, vihm ei mõjuta muljet sugugi. 

Sinised toonid on ikka kõige ilusamad, kuid teistsugused jäävad individuaalselt silma

Mõned on veel eriti iseäralikud, selgub koguni, et naabersuguharust pärit

 Varjuaed nägi välja, nagu oleks see rajatud vähemalt paari aasta eest. Reedan saladuse - Muhedikupapa igatseks väga näha varjuaias puudelt rippuvalid samblikuhabemeid. Näidiseks oli lausa tillandsianarmad puuvõrasse riputanud :) 

Aial oli veel mitmeid eri osakondi igaüks omaette erilise taimekooslusega. Pargiosa jäi järgmist võimalust ootama. Niigi oli Muhedikuperel tegemist, et külaline Tartu bussi peale toimetada. Aitäh, aitäh.

Ringreis hõlmas veel tudengiaegsete sõprade Tartu kodu lopsakas linnaaias ja kahte talukohta, kuhu endised töökaaslased nüüd püsivalt ankrusse jäänud. Rannukandi taluõu mõjus lummavalt oma absoluutses lihtsuses. Niidetud avar muru ning võimsad õuepuud, millel ruumi oma oksi nii laiali sirutada kui vaid soovi on. Aias on olemas loomulikult ka juurviljavaod, marjapõõsad ning  ilupõõsad ja lillepuhmad. Perenaisele on seltsiks energiline koer ning ettevaatlik kass.

Õuekased kohisesid tuules. Eks neil ole mõndagi jutustada möödunud aegadest.

Teisest, Tõrva kandi talust hüppasid samuti mõned pildid fotokarpi. Märksõnadeks rahu iseenda ja loodusega "kõige kaunimas kodukohas" . Selleski talus oli piisavalt haritud pinda, et elanikke omakasvatatud aiaviljaga varustada. Mitmed peenrad ka lillekülvide ja muidu huvitavate taimedega asustatud. Pildid aga paigust, kus loodusele rohkem sõnaõigust on antud

Keldrimägi on kaetud põhiliselt loodusliku niidutaimestikuga.

Keset kunagist kultuurheinamaad vana väsinud põllulaev. Kui mõni uusagar lillehoolik seda teaks,
 veaks ilmselt oma aeda ja kataks lillepottidega.
Heinaniitmine aga ootab aega, mil rukkiräägupered selle aasta pesitsemised on lõpetanud.

Üksik moosesepõõsas keset rohelust naelutab pilgu kindlalt endale

Siin meenuvad kõik need lustakad multikad, kus tegelased läbi  õõnsa tüve kihutavad
 ning vahel ka kinni jäävad.
Talu kaks koera on nii võimsa kasvuga, et tüveõõnsusse mahuksid  vaid nende ninad.

Metsviinapuu üle võtmas vähekasutatud kõrvalhoonet.
Sama hoone lõunaküljel paitab päike esimesi viinamarjakobaraid alustavas viinamarjarivis.

Kodus aga õitseb viimase rodona ikka seesama punaõieline jaapani asalea. Iirised, kes eelmisel aastal peaaegu täiesti vahet pidasid, näitavad vähehaaval oma värvi. Helkivpunane pojeng "Blaze" on õisi täis, kuid päris avali on õied vaid päevapaistel, homme ehk näeb. Peenraroosid ikkagi jaanipäevaks ühtki õit veel avada ei jõua. Aga meie kahesuguline aktiniidia näitab esimest korda ka roosat lehevärvi. Mõned mammud valmistas juba eelmisel aastal. Kase all tal karmid elutingimused, kuid on päris tublilt toime tulnud..

Pildilt võibolla ei paista hästi, aga ausõna, on küll roosatavaid lehetippusid