Värsket õhku hingamas

Keskpäevaks oligi sadu lõppenud nagu ennustatud. Ega praeguses pimeduses ja muutlike ilmadega pikalt plaani pidada ei saa. Äkkvaliku sihtkoht osutus aga vägagi õnnestunuks. Vabaõhumuuseumis oli käimas üsna elav jõulueelne sigin-sagin. Avatud taludes küdesid ahjud, majades levis küpsetuslõhn ning neile, kes õigel hetkel kohal juhtusid olema jagati proovitükike valminud küpsetisest või tassike teed. Pererahvas etendas tõsielustseene minevikust; sekka jagati lahkelt informatsiooni talu igapäevaelu ja esemete kohta. Mõnes talus oli ka väike jõulumüük üles pandud.  Kell kaks etendasid ajalooseltsi hakkajad mehed ühe talu õuel terve metsavendade ja punaväelaste lahingu.  Mehed olid ajaloolistes rõivastes ning lasekerelvadki olid ilmselt autentsed. Paukpadruneid kulus selle tegevuse käigus mehemoodi. Põhiline vaatamisväärsus aga oli ikkagi mets oma okaspuude roheluse ja põlispuude graafiliste võradega. Nädal aega kontoris ja toas kopitanud inimeste  silmavaade muutus kohe selgemaks. Ahjaa, külapoest sai osta ehtsat vanatüüpi pastilaad, mis õunapüreest, munavalgevahust ja agar-agarist kokku segatud ja ahjuplaadil aeglaselt parajaks soojendatud. Pilte sai väga vähe tehtud - hämarus.

Puumemmede vahtkond sisenejaid tervitamas. 

Ühele poole veskit olid mutid oma mäestiku kujundanud; mere pool aga laius metssigade künnimaa.
 Õnneks mujal käidud lagedatel kohtadel eriti sigade tegevuse jälgi ei näinud

Head vaated igal aastaajal - isegi hämaruses.

Rõõm näha, et mitme aasta jooksul, mis eelmisest külastusest möödas on juurde ehitatud kaks kena elamist - vanausuliste ja setu talumajapidamised. Sedakorda uutest palkidest vanade jooniste järgi. Ühes neist toimetas perenaisena üks mu endine töökaaslane. Päev pidavat algama kitselüpsiga ja edasi läheb küpsetamiseks. Igati rõõmus ja rahul oma tööga. Kutsus vene jõulude ajal sibulapirukat maitsma.

Jõulu kah..  Uustulnuk lehis on ju üsna tore oma turris soenguga aga
ma ikka igatsen taga oma juurevõsudega ülekäte läinud viirpuu vihmavarjuvõra. Teine kord pildistan Milda linnusemaa kaharatest kuuseokstest aiavaasi seatud jõulupõõsast.

  

Helendav päev enne kella pimedakskeeramist

Tegelikult helendasid kõige rohkem lehtpuude ladvad, alumisi korruseid valgustati jupikaupa - korrks lööb helendama üks põõsas ja hiljem jälle teine. Korduvad külmad on osa lehelisi otse pruunistanud, kuid jätkub ka kollast ning kohati ka pisut punakamaid toonisid.

Amplimaasikas Toscana 

Roomav kanarbik Nelly. Ikka uus vorm pakub huvi,
kuigi juba poes vaatasin kahtlustavalt ta tumedama jumega lagipead. 

Elulõng Piilu kasvas sel suvel uuel toel. Tuuled puhusid kogu suve samast suunast,
 kuid päris puurist välja taime puhuda ei õnnestunud. 

Kevadel istutatud  hekijupp, millest loodetavasti peagi sirgub paras sein  kompostiplatsi varjuks.

Siin aga õun, mis kerge vaevaga võidaks õunte inetusvõistluse. Puu on naabrinaise jagu ja eestlasele omase hoidlikkusega lõikus ja moosistas ta kõik selleaastased koitanud õunad.

Mairoosid elavad oma tagasihoidlikku elu kõige varjulisemas aiaosas,
 ei nõua vähimatki hoolt, kuid ehivad end üleni valgesse juunikuus ning kuldkollasesse igal sügisel.

Südasügis

Südamlikult ilus sügispäev. Vaba päev ja päikeseline, mida veel tahta. Linnametsas ei ole sugugi veel kõik suvetööd tehtud, sügistöödest rääkimata. Aga ega siis hommikust õhtuni ka nina maas mullas kõhvitseda ei saa, ikka vaja kõik aialised ükshaaval üle teretada. Seekord võtsin fotoka ja tegin süstemaatiliselt hoopis üldvaateid, sest alatasa on just see koht puudu, mida paari aasta taguselt võttelt üle vaadata tahaks. Mitte üksikut roosiõit või maasikamarja. Ja kuna iseendale, siis jäid kõik  kollased ämbrid ja kahtlased kuhjad kaadrisse. Mõnel pildil on siiski rekvisiite vähem, neid näitangi.

Pärast meie aiapoolele mõne elupuu lisamist eelmisel aastal on kadunud
 seni silma kriipinud vaade  naabri poolelt paistvate poolikute elupuudega

Uueke  - berberis media "Purple Gem". Ostes oli üleni tumepunane, 
praeguseks on lisandunud erksam helepunane.
 Kahjuks peaks ta tavavärvus olema ikkagi vaid kergelt punakate võrsetippudega roheline.
Kuidas ta sellega toime tuleb oma pooligihalja loomusega, eks näe

Kõige viimane liiliaõis.

Rodonurk rekordkõrgusele roninud luuderohuga (vasakul)
ja abivalmis naabrite varutud okkakotiga rododele allapanuks.

Mu esimene alpikann jõuab ehk lehedki veel enne talve suureks saada,
kuigi õitsemise algus hilines umbes kuu aega.

Õue tomatiaed nädala eest. Praeguseks on esimene rida eemaldatud - 
pisikestele külm ei meeldinud.
Tagumisest reast on tomateid vähemaks söödud.

Võhma kaudu Järvseljalt tulnud "Limpopo" - mis uhke nimi kaeralillele

Sel aastal on Kadaka aiast pärit lursslill võtnud hiidmõõtmed
ja jõudnud ka peaagu täiesti oma õied avada

Tublid suvelilled ei karda ka väikest külma. Pilt juba õhtusinas.

Võimalik, et nendest väikeseõielistest krüsanteemidest
on edaspidi rohkem rääkida - või siis mitte.

Viru nurk

Täiendatud 22. septembril - lisatud sügisene üldvaade

Pärnu laadal käidud, Suurel Juurikal käidud, kajastusi juba igast osavõtnud sulest. Ühinen eelkõnelejatega - vahvad need sügislaadad. Aias on nagu on sel aastal, sügis meenutab end suvesoojade päevade sekka vihmarabinate ja graafikujärgse okkasajuga - mõni aeg enne lehesadu. Õisi leidub veel küll, kuid palju on ka igasuguseid mitte-söögiseeni, eesotsas hallitusseentega. Aias pakuvad erksamaid värve siilkübarad, krüsanteemid ja ka osa teise ringi roosisid. Töötee äärde jäävad südalinna haljasalad on ka veel üsna värvikad. Täna väike ringvaade Viru nurga roheplatsi uue hingamise tekkimisest. Teatavasti hävis viimase paari talve tagajärjel enamus sealsetest "alati olemas olnud" pukspuuhekkidest. Mälu värskendamiseks vaata pilte 2012 aasta suvepostituse lõpuosast http://pohlavars.blogspot.com.ee/2012/07/kivilinna-lilled.html

Lõpuks tunnistati pukspuude hekikesed lootusetuks ning kõrvaldati.

5.mai hommikuvaade tühjade mullaribadega

5. mai õhtuvaade - pukspuude asemele istutatakse jugapuukesi

7. maiks oli puuring sulgunud

8.mail istutati uued roosid

10. juuli. Tundub, et need roosipõõsad istutati hetk tagasi õitsvatena.

Sügispilt järgneb homme. Roosisordiks kahtlustan Hansaplanti poolt sel suvel pakutud uut  moodsat lihtõielist roosi Lovita, tuntud ka kui Patrick Poivre d'Arvor ® Äraõitsenud õied ei pudene maha ja kuna keegi neid ei nopi ära, muutusid roosipõõsad vahepeal peaegu paberõieliseks.  Siiski tundub, et hea valik - kui vaid kenasti talvitub

Lubatud septembripildilt on näha, et äsjasadanud tugevad vihmahood on kuivanud õielehed maha uhtunud ja uusi õisigi on puhkenud omajagu. Peenar taas päris värske ilmega. Pilt võetud pilvisel õhtuhakul ja sedavõrd tuhmimates toonides.

Viru nurga üldvaade 22. septembril

Pukspuuhekid olid igal talvel hoolega kaetud (loe- suht inetud), eks näe mida jugapuudega ette võetakse. Mul on siiski tunne, et tegelikult kannatavad ka jugapuud rohkem päikest kui arvatakse - mitmel pool linnas hakkab silma üksikuid jugapuid ja hekijupikesi - polegi nad päris varjus. Kõrgust küll eriti üle vöökoha ei ole näinud hekkidel. Äkki on taas võluvahendiks õigeaegne kastmine nii sügisel kui varakevadel.

Pärnu jõepromenaad ja päevalilleprojekt

Asukoht Pärnu jõe vasakul kaldal kahe silla vahelisel 4 kilomeetri pikkusel lõigul. Tuntud ka kui Jaansoni rada. Tänavu suvel avastatud ootamatult kui Päevalilleprojekti asupaik. Lillede kõrge kollane müür torkas silma asjalikul teekonnal remondiobjekti ja ehituspoe vahelisel teelõigul ning sundis aja maha võtma ja väikese jalutusringi tegema.

Pärnu Aiaklubi eestvõttel kutsuti 2014. aasta kevadel ellu projekt "Pärnu lillerohkeks koos lastega". Linnaaednik tegi kujunduse, lasteaedades kasvatati ette päevalilleistikud. Võistlus käis kõige kõrgema päevalille peale.

Pärnu vana sild läbi päevalillede

Peenra kogusuurus on 250 ruutmeetrit. Servades kasvavad ahtalehised peiulilled.
Eelmisel aastal istutati servadesse ka 200 stepirohu taime,
kuid neist 160 oli üheks hommikuks varastatud.

Selgi aastal olid mõned lasteaiad oma sildi peenraserva püsti pannud.
Kellukese lasteaed oli eelmise aasta võitjana kasvatanud 186 cm-se päevalille,
 mille eest said nad auhinnaks istutuskasti, suvelillemulda ning juturaamatu.

See suureõieline paksuke oli üks lühemaid peenras

Kusagil keskel oli näha ka selle aasta kõrgeimat taime,
mis küündis silma järgi hinnates vähemalt kolme meetrini

Pika peenra lõpuots suundub pehme kaarega jõe suunas.
Ka järgmisel aastal peaks olema võimalik päevalillepeenart imetleda,
 sest projekt rahastati 3-ks aastaks 

Vaade uue silla suunas. Kergliiklustee aerukujulised valgustid on paigutatud tee poole kaldu.
Kivisillutisega kaldapealsel on näha lillekaste.
Ei puudu ka jalgrattahoidjad, pingid ning ning prügikastid

Pärnu linnas on viimase paari aastaga mitu toredat projekti ellu viidud. 2006 aastal valminud uhke rannapromenaad sai 2013. aastal 1.5 kilomeetrise pikenduse, mille keskosas on kaasaegse disainiga laste mänguväljak. 2014. aasta 1. juunil avati Jüri Jaansoni nimeline vasakkalda tervisespordi rada.
Pärnu linn ja rannapiirkond on nüüd ühendatud jalgrattaradadega ja tõesti - linnapildis on näha rohkelt jalgrattaid. Vähemalt ühe rattalaenutuse silt paistis teispool vana silda. Rannanpargis ja linna ümbruses on ka mitu tähistatud loodusõpperada; kunagiste terviseradade järglasena on rannaparki rajatud vabaõhu jõusaal.

Kui septembris-oktoobris on veel ilusaid ilmasid, siis miks mitte sõita Pärnusse näiteks bussiga, võtta laenutusest jalgratas ning teha mõnetunnine tiir vesiste vaadetega. Aega võiks varuda ka Tervise Paradiisi veepargi jaoks, mis ilmselt jääb veel mõneks ajaks kõige atraktsiooniderohkemaks omataoliste hulgas. Kõik hilisemad selletaolised rajatised rõhuvad rohkem tasulistele spa-teenustele.

2013. aastal peeti Pärnu kuurordi 175.juubelit ja selle puhul üles pandud veebilehelt võib leida mõndagi huvitavat. Muuhulgas Pärnu jalgrattateede ja matkaradade kaardid. Vaata  http://kuurort175.weebly.com/

Mis ohakas

Tegelikult pole just päris ohakas. Kuid see suurtaimi armastava sõbranna aiaasukas on päris uhke. Ja mina olen sedalaadi taimede tundmises väga nõrk. Teeb ka isekülvi, viimasel pildil esimese aasta taim. Ongi kaheaastane. Pidi olema suur igat sorti putukate lemmik. Panen üles kõik võtted, mis mulle saadeti.
Ise küsin, ise vastan - sõbranna aias kasvab aed-uniohakas (Dipsacus fullonum)
Lilleseadete valmistajad tunnevad seda taime ilmselt paremini kui tavainimesed - sobib kuivkompositsioonidesse. Tegelikult võiks see taim hoopis tõsisemal põhjusel huvi pakkuda. Nimelt kasutatakse uniohaka tinktuuri edukalt puukborellioosi (Lyme'i tõbi) ravis iseseisvalt või toetamaks antibiootikumravi. Päevas manustatakse 3 korda kolm tilka 50%-list tinktuuri vähemalt kuu aja jooksul. On ka erinevaid raviskeeme, mille kohta saab ligeda viimaselt lingilt. Hoiatatakse, et uniohaka ravikuuri ajal ei tohi kasutada alkoholi, seda siiski vaid mõnede infoallikte poolt. Pole uurinud, kas ka Eestis, kuid saadaval on uniohaka tinktuur (teasel liquid extract) ja muidki uniohka preparaate. Preparaadi mõjul pidavat musklitesse peitunud bakterid vabanema ja muutuma kättesaadavaks organismi oma immuunsüsteemile ning antibiootikumidele. Tinktuuri valmistamiseks sobivad sügisel korjatud esimese aasta juured, mis tükeldatakse , valatakse peale viin ja hoitakse 3 nädalat soojas kohas. Kasutatakse ka kuivatatud lehtedest valmistatud teed, kuid vesi ei suuda välja tõmmata taimest kõiki neid aineid, mis alkohol. Vaata lisaks https://www.beneficialbotanicals.com/tincture-information/teasel.html ja http://www.dailymotion.com/video/x2irbuz ning http://www.tiredoflyme.com/teasel-root.html#.VeRuHSXtlHx ning veel  http://www.gesund-im-net.de/teaselroot.htm

Õhtuaiandus

Sel imelikul suvel on lisaks juuli ja augustikuu ilmade ümbervahetamisele veel seegi eripära, et linnametsa aia jaoks on jäänud põhiliselt tööpäeva õhtud. Mõni üksik terve päev siiski ka kui päris aus olla. Tavaliselt saab rohimine ja jooksvad koristustööd muuhulgas möödaminnes ära tehtud. Tänavu aga on just tunne, et ainult hädaabitöid ongi tehtud. Tänase vihma järel on lootust, et aiandusaastal on veel mõndagi mõnusat pakkuda

Väikeseõielise elulõnga "Paul Fargese" õied on enamasti 6 õielehega.  

Eelmisel aastal sai proovi peale soetatud mitmeid uusi kukeharju.
Thundercloud ehk tormipilv on neist seni parim. Kaunis kompaaktne sakiliste lehtedega puhmik
 heledate õietähekestega. Pean pöialt et ka pärast õitsemist ei muutuks pilt väga niruks. 

Kui karikakrad (hmh, härjasilmad) ei taha kasvada, siis siilikübar appi.
Vist White meditation.

Ainukene roos, mille nimi on küll pidevalt keelel, aga välja ei tule.
Üks lemmikutest, umbes 50 cm kõrgune õierohke põõsas.
Tänu Neljandikule, nimi jälle olemas: "Fortuna Rigo"

Aiasõbra uus alpikann õitseb juba hoogsalt, vanad olijad upitavad alles esimesi ninasid maapinnale-
Saab seegi andeks antud, et valge asemel on värviks sama kena tumeroosa nagu mu esimene alpikann.

Rõõmus leid puu alt.
 Kadunuks peetud alpikanniseemnetest on tärganud mitu noort ümaralehelist taimekest.
Loodetavasti tuleb veel lisagi. Hea ikka et silt sai sisse pandud.

Imelik, kuidas äkki avanevad silmad ja näevad midagi, mis ilmselt juba jupp aega olemas oli.
 Tiia aiast pärit heledaokkaline jugapuu on end ehtinud nagu algaksid homme jõulud.