Sunday, December 30, 2018

Jõulukingitus

 Ränduri taimeraamat. Raamat, mis mõeldud taime- ja reisihuvilisele.Esimene eestikeelne omataoline, autoriks Urmas Laansoo. Omades juba hulk aastaid soomekeelset peaaegu täiuslikku puhkusereisijatele mõeldud troopiliste taimede taskuteatmikku 'Lomakasvio', peab kohe ütlema, et kui kodumaisele üllitisele läheneda samade ootustega, tuleb pettuda. Ainuüksi eraldi pealkirjastatud artklite arv  60  soome 200 vastu räägib ise enda eest. Lomakasvio sisaldab lisaks üldist juttu kasvukohtadest, botaaniliste mõistete illustreertud selgitusi ning tähestikulistele registritele lisaks ka süstemaaatilise registri. Ränduri taimeraamatuski on eesti- ja ladinakeelsed registrid olemas. Raamatu laiem formaat sobib paremini laua peal hoidmiseks, mitte käes hoides lehitsemiseks. Köitva jutuvestjana tuntud autor ent pole endale seadnudki eesmärgiks teatmiku koostamist. Raamatu idee on ta saanud inimestelt, kes pärast lõunamaa reisi on tema käest küsinud reisil kohatud taimede kohta. Kuidas teisiti, kui saates fotosid tähelepanu äratanud taimedest. Sissejuhatusest: " Mitmete sellesse trükisesse võetud taimede välimus võib teile juba tuttav olla, siit leiate nüüd tema kohta põnevaid fakte ja saate teada taime nime." Põnevad fakte pakutakse tõesti. Ent miks ometi on küllaltki ruumiraiskavates nimeplokkides toodud ainult eestikeelne ja ladinakeelne nimetus. Taimehuvilise ränduri pildilt vaatab sageli vastu hoopis muus keeles tekst. Soome raamatus on iga taime kohta toodud lisaks rootsi, inglise, hispaania, portugali ning prantsuskeelsed nimetused ning sellise pagasiga võib juba loota taime identifitseerimisele kohapeal, reisil viibides. Kuigivõrd ei leevenda nimepuudust ka kohati tekstis pakutud pärismaiste nimede eestikeelsed vasted.



Sisukord. Kas eelistada ladina- või eestikeelset järjestust. Ladina keel on eelistatavam ses mõttes, et nii satuvad sugulasliigid lähestikku. Eestikeelse järjestuse puhul tekivad ebaloogilised naabrused, näiteks terve hulk taimenimesid algavad sõnaga "harilik". Ränduri taimeraamat aga on tulnud lagedale hoopis eripärase lahendusega. Järjestus on eestikeelne, ent mitte täisnime vaid  nimetuse põhisõna järgi. Loe: Sõrmlehik, sämplehik (harilik), tekooma (kollane), tulipuu, tulitrompet (harilik), ussikeel, vengepuu (India) jne. Ei liha ega kala - aga ta vähemalt püüdis :D


Harilik sämplehik. Üks kaunimate õitega troopilisi puid. Tekst on huvitav, nimetahvli servas tingmärgid ütlevad, et tegemist on puu või põõsaga ja et õied on dekoratiivsed ning mürgi märki ei ole. Eeldades, et ma oskan seda taime juba eelnevalt ära tunda, on lisalugemine tore.

Lomakasvio - iga taime kohta üks lehekülg kergesti haaratavate märksõnadega. Sämplehiku õied on kaunid ja eripärase kujuga. Mina küll tundsin selle pildi järgi puu kohe ära ja ajusse kinnistuski nimekuju 'bauhhiinia'. 

Tingmärgid - abiks ikka. Eesti raamatus on needki suunatud eelkõige lisateabele, mitte tuvastamisele. Neile, kel kiusatus kõike kodumaale kaasa tuua asjalik info, mida toodust kohapeal oodata on. Taimede mürgi-söödavuse märke on kaks. Hinnatav, kuid siiski ei ole piisav. Eriti soojamaa viljade puhul on vaja kindlelt teada kuidas seda tarvitada võib. Enda jaoks olen teinud reegli - kui kindlalt ei tea, siis jäta seemned söömata. Mürgisuse info on soome raamatus ka üsna puudulik. Soome teatmikus (pildil paremal) on iga taime kohta vaid üks tingmärk, mis võimalikult täpselt kirjeldab taime üldkuju, olemust  ja mõõtusid. Eriti hinnatav, kui piltidel on vaid detailvõtted.


Lõpuks näide Urmas Laansoo mõnusast tekstist jakaranda kohta.


Ega muud, kui mõlemad raamatud korraga laual ja nett ka käeulatuses.  Kui juhtub taim, mis mõlems raamatus olemas, siis pliiatsiga soomekeelsesse veel eestikeelne nimi lisaks. Vaatamata lühemale nimekirjale leidub eesti raamatus neidki taimi, mida soomlased pole tähelepanuväärseks arvanud. 

Sunday, November 11, 2018

Mardiball

Viimane suurem värvipidu enne igirohelise ja valge valitsusaega. Kutsutud on kõik, kuid kohale jõuavad kõige kindlameelsemad. Kõrgemad puud ja põõsad  pillutasid oma loorisid juba  oktoobri hoogsatel pidudel. Mustikadki kasutasid juba tükk aega tagasi võimalust esikoht napsata kõige punasemate konkursil. Ega neid kiirustajaid laita saa, teada on ju, et mardiballi igal aastal üldse ei toimugi.

Lehis Stiff Weeper on meil juba mitu talve elanud, kuid korralikku sügiskollast 
pole seni peaaegu õnnestunudki näha. Ikka mingi äkiline külm, 
mis helepruunistab okkad ja kinnitab nad pikemaks ajaks paigale
 - ei lase vabalt maha poetada.

Enelate ja põõsasmaranate osakond on tegelikkuses hulga erksam kui fotolt tundub.

Tikrid uhkustavad  ergavkollases rüüs - kui sulle me marjad ei maitse, istuta kasvõi ilutaimeks.  

Need kõige hiljem puhkenud krüsanteemid - Pisikene roosa ja kuldkollane jõudsid ometi. Vähese valguse tõttu kipuvad õiekaelad pisut välja venima.

Alati usaldusväärne kukehari Herbstfreude ja häirimatu Ukraina muutlik valge krüsanteem 

Selle aasta tulnuk juurikalt - Niki Sidrunkollane krüsanteem

Põisenelas Midnight - pea mustjad lehed on muutunud uhkeks tumepunaseks.

Kukerpuud - tuntud sügisesse särtsu toojad. 

Alati silmaulatuses - täiesti juhuslikult muidugi.


Mugul-mungalill (Tropaeolum tuberosum) 'Ken Ashlet' - ainus sort sellest Lõuna-Ameerika  põlisrahvaste toidutaimest, mis pidavat augustikuus õitsema jõudma. Siin sai pisukest sohki tehtud - need paar kõige külmemat päeva viibis ta aiamajakeses - igaks juhuks. Toiduks tarvitatakse juurikaid. Õisi võib ka süüa. Mõned külmakraadid kannatab välja, kuid talve meil õues üle ei ela.

Mugul-mungalille mugulad on suhteliselt väikesed, nii umbes pöidlajämedused. Pilt ja lisalugemist siit: https://www.pacificbulbsociety.org/pbswiki/index.php/Tropaeolum_tuberosum
Lõpetuseks veel üks heitlehine okaspuu - metasekvoia, Esimesed lühivõrsed juba pudenenud.
Varsti näeb ta välja üsna armetult alasti, et kevadel elustuda samas suuruses või siis omajagu tagasi külmununa. Ongi teine juba teise suvega nii suureks ja kaharaks kasvanud , et samas tempos jätkamine eriti soovitatav ei olegi.


Monday, October 29, 2018

Talveaeg

Kella pimedaks keeramise päev. Kui osa Eestist sai esimese lumekatte, siis meiekandis oli laupäeva hommikupoolikul ilm lihtsalt pisut vissis ja pärastlõunal päris nässus. Pühapäeval võitles päike lumekruupe puistavate pilvedega. Seis jäi vist viiki. Aias käis operatsioon kaevame sisse - hulk potsikuid, mida talveks mulla peale jätta ei riski. Ka suurem aiamööbel kolis varjulisemasse kohta ning õue veekraanid sätiti kevadet ootama. Peagi on igihaljaste säramise aeg; täna  mitu sellist sügisõitsejat, keda siin aias varem pole nähtud. Lisaks mõned hilisõied, keda arvatavasti enam ei näe järgmisel nädalavahetusel.

Punased pelargoonid pole kogu suve jooksul puhkust võtnud, ka esimesed hommikused kerged miinused pole neid veel rikkunud. Bergeenia ja varane veigela aga jäävadki trepile talvituma.


Kunagi katsetasin süüria hibiskidega. Nood suutsid kaks talve üle elada ja seejuures õitsema jõuda. Kolmanda talve järel oli küll mõningaid elumärke, kuid korralikku kasvu ei toimunud ja loobusin. . Seekord siis katses soohibisk Hibiscus moscheutos. Peaks olema külmakindlam. Soetatud kevadel uinuvas olekus, Ärkamine oli väga hiline. Esimene õis oli ära õitsenud siis, kui lätis olime.


Täielikult avanenud õie pilti ilmselt sel aastal ei saa.
 Soohibisk alustab igal aastal uuesti maapinnalt.


Kevadel üks noortaim ja suvi läbi ampel hooletu. Kui vaid kastmist päris ära ei unusta.

Vitsaster Horizontalis, kes on päris vahva suur õhuline mitmekorruseline põõsas. Ainukene miinus,
 et õitsemise algus võib liiga hiljaks jääda. Pildil väike osa ühest maapinna kohal hõljuvast oksast.  


Lillatäpiline kõreliilia Tricyrtis hirta on oma tagasihoidlikus varjunurgas ikka igal aastal
õitsema jõudnud. Tänavune õitsemine jäi pisut lahjaks.

Lätist tuli kaasa täpselt sama nimega aga sinisetäpilise õiega Tricyrtis hirta.

Elupuud poetavad kollaseid oksi ja seemnekimpusid tänavu ohtralt.  Seda küll, et naabri elupuud. Olen ikka püüdnud vähemaks korjata. Mis neil viga kobestatud peenras idaneda.


Tiger Eyes - suvel pleegivad õied kiiresti heledaks, sügisel jõuavad enne pudeneda. 

Peekerlille tagasihoidlik sügisene õieke.

Säravpunane lobeelia on väga kaua õitsenud, viimased alumised oksad ikka veel punetavad

Fortune'i kivirik Wada jõudis ka anda aimu, miks need kivirikud tsooni võrra soojemas kliimas nii moes on. Päris tore kahupea ja ega hilissügisel ju palju valikut pole. Moeharjal tekib üha uusi kirevamate õievärvidega sorte nagu seeni pärast vihma. Wada taga ongi üks hübriidne seemik, kuid paraku äravahetamiseni Wadaga sarnene valgeõieline. Ega sest lugu pole, tavalisel aastal jäävad põhi-tõmbenumbriks ikka paksud lopsakad 'toabegoonia' lehed. Eelmiste aastate õied on vaevalt ühe silmaga üle leheserva piiluma jõudnud. Mul üsna hämaras kohas ka.


Friday, October 26, 2018

Päikeseline pühapäev

Pühapäev, 21. oktoober  algas kergelt uduse hommikuga. Päeva ilma kohta oli kaks erinevat ennustust - Norra lubas kuiva ja oma ilmamehed vihma. Õnneks oli Norral õigem vihmainfo nagu sageli varemgi. Hea päev oli. Sai tehtud aiatöid ja sai ka niisama ilma nauditud ja plaane peetud.  See aasta on eriline ja seetõttu on aias ka mõni esmaõitseja nende hulgast, kelle õied kipuvad hilja peale jääma.


Seitsmepojapuu - õitsev oks. 

Üldvaade. Kõik need õitsevad oksad on selleaastased.
Ehk mingis pikkuses jõuavad ka talveküpseks puituda.



Pieris on end üleni õiepungadega katnud.
Õiepungade hea talvitumine on kahtlane, kuid nii on ka kena.

Krüsanteemid toovad valgust sügisesse

Seeneaasta aias - pannile pole midagi panna. Kiirelt kasvavad,
 kiirelt tumenevad ja nädala pärast nagu poleks neid olnudki

Need on hoopis pisikesed aga see-eest palju.

Kõrge kukehari Brilliant. Hilise ärkamisega ja pisut õrn,
 kuid õied on ilusad ja püsivad säravana suhteliselt kaua. 


Minu lemmik naabri aias - suuretiivaline kikkapuu.

Uduse hommiku vaade üle aia.


'Hasanski sladkii' viinapuu sügislehed. Siiski, eriliselt värvikaid ei ole palju.

Monday, October 8, 2018

Vihmane

Nädalavahetus, mil maa lõunaosa nautis päikeselist sügisilma, põhjaosa aga pidevat vihmasadu. Õhtuks jõudis vihm lõunasse, põhjapool selgines ja kohe külmapoisid jaole. Iga kilomeeter keskmaa suunas kraadike enam külma ja härma. Linnametsas piirdus külmanäpistus põhiliselt autoklaasidega . Kõige õrnemaks taimeks osutus ilubataat, ülejäänud osas kaotusi polnud. Ületee vahtrad hakkasid lehti poetama.
Mitu vahetust aiarõivaid sai õhtuks kuivama, sest ikka veel jätkus istutamist ja ümberistutamist. Osa lillesibulaid said ka mulda.

Mõned vettinud pildid.
Sinise suurelehelise hortensia selleaastane ainus õis on säravroosa :)

Värvivaheldus: tagaplaanil on rohkelt õitsenud Luua roosa rohekaks värvunud õiepallid,
 eespool roosatab rohekalt alustanud aedhortensia Little Laim

Maheda magusa lõhnaga Lilium speciosum - peaaegu kõige hilisem

Speciosum Album on isegi veel pisut hilisem. Mõlemad pildistatud eksemplarid said kevadel ämbrisse kasvama pandud, kuid ka avamaal lõpetas Speciosum vast nädala eest.


Lillakasroosa naapoli alpikann männi all üllatas  päris arvukate õitega.   

Tumedama roosa naapoli alpikanni seemikud õitsesid põhiliselt septembris vähehaaval,
kuid lehed on päris lopsakad. Lehtede vahelt paistavad maapinale spiraali keerdunud seemnekuprad.

Siin aga on üleasustatud kärgpere. Juba soetatuna paar aastat tagasi oli ühes potsikus kaks mugulat kõrvuti sattunud. Roosa on juba ära õitsenud. Aedniku tähelepanematuse tõttu aga on loodus omapead toimetanud ja puhma keskel on näha arvukat järelpõlve. Need sinna küll kõik elama ja suureks kasvama ei mahu! Ega praegu ei taha puutuda ka, eks näe mitu noorurit kevadet näeb.

Kirssloorber on esimest suve.  Pakub paar sügisõitki. 

Punane Tommelise on oma vihmast raske õiekobara toetanud kikkapõõsa najale. 


Dryopteris Crassirhizoma - ida sõnajala ideaalne lehvik püsib talveni kena. 

Väänkelluka seemnekuprad metalltoel on ise ka nagu mingi metallehistöö

Üldpilt on veel üsna helge näoga. Kui ilmaennustused paika peavad, siis ehk on põhjust aiamööblit veel enne varju alla viimist sihipäraseltki kasutada.