Erica darleyensis

 Erica x darleyensis = Erica carnea x Erica erigena .  Miskipärast on eestikeelsete nimede puhul mitme liigi hübriidide nime oluliseks osaks "värd" - niisiis värdeerika.

 Eerikaid on kokku üle 700 liigi, milledest aias kasvatamiseks sobib umbes 50, osa lausa puukujulised kõrged  ja osa madalamad. Sügisel õitsevatest eerikatest kasvavad meil hall eerika E. cinerea ja soo-eerika E. tetralicx. Mõlemate sorte on meiltki saada olnud. Olen ka mõnda proovinud, kuid sügissuvel on ju saadaval rikkalik kanarbike valik ja ahvatlev, ent külmaõrn püharbik. Jah, ta võib isegi paar-kolm aastat aias õitseda, kuid enamasti tast siiski loobutakse pärst paarikordsert külmumist.

 Kevadel õitsevatest eerikatest saab meil edukalt kasvatada vaid punast eerikat, Erica carnea  ning vedamise korral ja õiget kohta ning sorti valides ka värdeerikat. Punane eerika on Eestis külmakindel. Kuigi ka punasel  eerikal on maailmas aretatud hulk nimedega sorte, siis meilt on võimalik olnud soetada vaid kolme -  punane, roosa ja valge.Ta on avaramas turbaaias väga tänuväärne taim oma sügisestest õienuppudest kevadel puhkevate suht pikaealiste värviliste õitega. Tema puuduseks väikeaias on kiire edasiroomamine. Olen kõiki ta värve kasvatanud, kuid nüüdseks neist loobunud.Nimelisi sorte pole seni osanud otsidagi, võibolla mõni neist on paigalisem. 

 Erica darleyensis nagu ka punane eerika ei nõua eriti happelist pinnast. Parimaks pinnaks on hästi dreeniv liivakas kuid mitte lahja pinnas. Hea on neid kasvatada võimalikult valges  paigas. Ta ei karda tuult ent ei või pikaks kuiva jääda- kui vaid vesi ei jää seisma. Neis maades, kus talv on soojem aga kuiv, tuleb taime talvelgi kasta. Erica darleyensis  on  tavaliselt umbes 40 cm kõrgune aeglaselt kasvav põõsas. Lugedes sordikirjeldusi, tundub siiski, et osa sorte on ka rohkem laiutavad ning madalamad ja need sobivad pinnakatjaks. Värdeerika sorte on palju ja tuleb üha juurde - ikka suuremate õitega, erineva ja pikema õitsemisajaga,  haiguskindlamad, eri kasvukohtade tarvis ja vastavalt lõunapoolsete maade vajadustele ka kuumakindlamad.

Ega põgusalt peale vaadates aru ei saa, kas punane või värdeerika. Mõlemad moodustavad oma algul rohekad õisikud juba sügisel ning värvuvad vähemalt kevadel. Darleyensis värvub küll varem, hilissügisel võib juba värv näha olla, õitsemine võib kesta talv läbi, kuid meil ju on nad enamasti talvel lume all. 

Mina olen darleyensist katsetanud juba õige kaua. Olen neid istutanud nii sügisel kui kevadel, vastavalt sellele kuis neid poes saada on olnud. Kõik pole jäänud püsima. Praegu isegi ei tooda neid eriti sisse. Olen mitu ilusat põõsast kaotanud ümber istutamisega. Ka olen mõnd põõsast liiga tugevasti kärpinud. Oleks ju võinud pöörduda kohe Google poole ja lugeda, et Erica darleyensis on aeglase kasvu ja juurdumisega, pinnapealte juurtega; ta juurte ümbrust ei tohi sobrada ja algul tuleb ta eest tähelepanelikumalt hoolitseda. Alles kahe aasta pärast on taim korralikult juurdunud. Või, et põõsast ei tohi liiga tugevasti kärpida. Ära võib siiski lõigata kuivanud õisikud, kuid ei või puutuda eelmiste aastate kasvuosa. Kõike seda olen ma omaenda laiskusest omal nahal kogenud. Lisaks on ta siiski veidi külmaõrn ja ebasoodne aasta võib talle saatuslikuks saada - nagu ka kõigile teistele piiripealsetele ent ahvatlevatele taimedele. Arvan siiski, et võimalikult soe koht võib teinekord parem olla kui valge ent külmem. 

 

Sellel pildil on mu kõige suurem värdeerika. Juhuslikult kasvab ta sobivas kohas, on ümbert puutumata , saab suvel vett koos ülejäänud kivilataimedega  ja ma ei ole teda eriti kärpinud. Muide, kõrval on lubjanõudlikud taimed ja neile seda ka antakse. Allpool olev õite pilt on 2021 kevadest. Ta on igal aastal rikkalikult õitsenud, aga kuna eerika õisi on üsna raske pildistada, olen ma seda ka vähe teinud.   

Juba enne 2021 aastat kasvas ta kõrval teine kah lopsakas, veidi eri värvi roosade õitega  põõsas. Neile hakkas kõrvuti kitsaks jääma ja nii ma siis teise uude kohta istutasingi, kärpisin istutusaastal üsna tugevasti nagu kanarbikku. Ega ta hästi ei arenenud, paistis isegi et läheb täitsa väja. Praeguseks on ta madal, maadligi roomav;  õiepungad on siiski peal, kuigi neid on vähevõitu. Pilt allpool.

Üks eriti ilus tumerooosa tumeda lehestikuga kasvas ja õitses kenasti "ajutiselt" paar- kolm aastat mustikate servas. Kui arvasin, et leidsin talle õige koha, siis otsustas ta seal hoopiski välja minna. 

Allpool on aga pilt valgeõielisest põõsast rodopeenra äärest, üsna pimedast kohast. Pilt pärit ka 2021 aastast. See põõsas oli  mu esimene ja jõudis üsna suureks kasvada.Vahetevahel on mõni ta oks kuivanud, kuid kunagi pole ta õitsemist ära jätnud ning valendas juba eemalt kaua igal kevadel. Tänavune kevad mõjus mitmelegi taimele kehvalt, temalgi olid kõik ta oksad peale ühe kuivanud, Siiski õitses jarelejäänud oks rikkalikult. Ta on praegu umbes tavalise poekanarbiku suurune ja muidugi õiepungadega. Õitsev tutt kasvab paarikümne sentimeetrise lamanduva varre otas. Oleks vist aeg proovida kevadel paljundada - ikkagi vastupidav põõsas. Panen ka praeguse pildi allapoole.

   

Lõpuks tänavu varakevadel üle mitme aasta nägin poeruumis jällegi üht õitsvat värdeerikat. Aeg oli  varane ja ma ei teadnud kuidas talle mõjub täisõites poest meie külma kevadesse sattumine. Viisin vahepeal tuppa, kus ta jõudis isegi õitsemise lõpetada. Lõikasin kahjuks tugevasti tagasi ja istutasin maha. Võib-olla poleks vaja olnud tuppa viia ja kindlasti poleks vaja olnud tugevasti kärpida. Aga tõe nimel panen ka selle pildi, päris ära ta ju ei ole surnud aga õiepungi kah ei ole. 

Äsja leidsin netist tellimiskoha ja isegi tellisin mitu tükki. Istutada püüan loetud ja kogetud teadmiste valguses. Need aga on üpris väikesed, noored taimed, mitte poeriiulist suured juba värvunusd õiepungadega või kevadised täisõitega. Ma isegi ei tea, kui vanalt need värdeerikad peaksid õitsema hakkama. Võiks arvata, et noored taimed kohanevad paremini, kuid mine tea.

Praestans - looduslik tulp ja selle aretised

Varastest tulpidest on tuntud Geigi ja Kaufmanni tulbid ning nende aretised.Teenimatult vähe tähelepanu on saanud Praestans tulbid. Nende hulgas leidub mitu, mis on tõelised püsikud - nad võivad kauaks peenrasse jääda ning õitsevad vapralt igal aastal. Tulbid on madalad ning väheldase säravpunase õiega. Lisaks on nad  mitmeõielised. Pikaealisuse hinnaks on aga kehv paljunemine. Mitte nagu paljudel uuematel sortidel - paned sügisel ühe suure sibula ja võtad järgmisel suvel üles peotäie väikeseid. Kõige looduslikum on Praestans fusilier. See on ka üks kõige kauem püsivaist. Praegu on seda saada mitmest tellimiskohast, kuid ma ei leidnud õigel ajal üles. Püsivamaid tulpe hävitab ju aednik ise, vigastades kogemata mullas tulbisibulaid, nii et ka need vajavad hajameelsemal aednikul aeg-ajal uuendamist. Mul on küll aegade algusest mõned alles, kuid tahaks juurde.

Praestans Fusilier

Kõige lemmikum on mul Praestans unicum, sellel on sinakad või hiljem isegi hõbedaselt helendavad, valge servaga lehed. Need lehed jäävad peenart kaunistama veel hulk aega peale õite närtsimist. Sedagi on mu enda abil vähemaks jäänud. Olen seda otsinud päris mitu aastat ja nüüd siis leidsin.

Praestans Unicum

Kahjuks ei ole vähemalt minul osutunud pikaealiseks aretis Zvaneburg variety. Ta on veidi kõrgem ja esimesel aastal väga õierohke, kuid järgmisel aastal oli mul alles vaid mõni .

Pildi järgi on sellega väga sarnane Van Tubergens variety. Seda on praegugi saada meie oma Maarahva poes ja soetasin, ning läheb proovimisele.

Praestans Van Tubergens variety

Teine uus sort Maarahva poes on heleroheliste triipudega Paradox. Ei oska sest midagi arvata, võtsin ka proovi peale. Sibulate kallima hinna järgi võib pakkuda ka kehva paljunemist, kuigi ei tea. Pildi järgi on üheõieline, kuid ka kõik teised Praestans sordid võivad olenavalt kasvutingimustest anda osa  üheõielisi taimi.

Praestans Paradox

Lõpuks ilus, madal, ammu müügil olnud kuid vähemalt minul mttepüsiv sort Shogun Olen seda mitu korda proovinud, sest ta meeldib mulle, kuid üheks, äärmisel juhul kaheks aastaks - välja võtmata.

Praestans Shogun

Veel on olemas ja kohati pakkumisel Praestans Moondance . Kirjelduse järgi oranzide õitega, kuid piltidel väga sarnane Shoguniga. Võibolla veidi kõrgem, pakutakse 30-60 cm, kusjuures Shoguni kõrguseks pakutakse 30 cm ja ta ongi tõesti madal..

Sellega on kõik mulle teada olevad sordid ammendatud.

Pimedas aianurgas juunis

Taivani kuukell - Disporopsis pernyi, igihaljas tagasihoidlik kolmekümne cm kõrgune tegelane. Pidavat laiuva eluviisiga olema aga kui ongi, siis väga aeglaselt. Esimene õitsemine minu aias, kuid võibolla et ma pole varem teda  tähele pannud.

Leebe kägivars - Vincetoxicum acuminatum. Ei tea, kas eestikeelne nimi tundus liiga fantaasiarikas, igatahes on ppraegu põhinimeks Teravnev angervars. Samuti vaikselt aianurgas ja kui õitsemist juhtun märkama, siis vaatan et päris kena teine. Pisut kõrgem kui see kuukell. 

Paeonia mascula

Tegu on ainsa pojengiga mis näib nautivat minu aeda, ei jää haigeks ja kasvatab üha rohkem õisikuvarsi. Kui paar väikesmat õiepunga varjus ka kokku lugeda siis juba on neid 7 tk. Täpsemalt Paeonia mascula ssp. russoi. 

Tetraoploid, looduslikult levinud mitmetel Euroopa vahemere saartel nagu Korsika, Sardiinia jt. ning ka mandril. Ta on madal, lehed punaka varjundiga. Mul juba õige mitu aastat, külm pole teda siiani tahtnud ja on ka seemneid valmistanud. Olen seemneid ka jaganud aga pojenge peab ju 2 aasat ootama , et nad idaneksid.

Kõige lähem  talle on Paeonia Cambessedesii, diploid. Põhiliselt Maljorka saarel ja ka mujal Baleaaridel. See pojeng on samuti madal, õis veidi tumedam ja lehtede varjund pealtpoolt sinakas. Iseloomuliku tunnusena alumised lehed 6-9 tk jagunemata. Nad arvatakse olevat sama põlvnemisega ehk nn sõsarliigid.

Küpros III Kloostrid ja mäed

Sel kevadel olen ma talvejopet 3 korda ära kappi pannud ja samapalju ka välja võtnud. Praegu on jälle soojem jope väljas,  paras aeg kasvõi virtuaalselt kerge jope välja võtta ja tuletada meelde, et Küprosel oli juba kuu aega tagasi kevad. Küprose parim osa on mägedes - kloostrid ja väikesed mägiasulad. Kui tahad midagi ilusat näha, siis külasta kloostrit. Nood on avatud varasest hommikust, iga päev, tasuta ja ehitatud saare kõige kaunimatele kohtadele. Nende territoorium on piinlikus korras ja enamasti on nad ümbritsetud kauni lilleaeia ja kasuaiaga. Heast vaatest rääkimata. Mägiasulatest külastasime põhjalikumalt ainult üht - Omodost, kuid oleks võinud veel rohkem neid vaadata. Vähemalt turistlikes kohtades on needki korras. Me ei külastanud küll ühtki veini-istandust kuid mitmed neist on lülitatud ekskursioonide kavasse ja põhjalikumate külastajate jaoks on mitmes paigas ka ööbimisvõimalus. Üks pudel kloostriveini sai siiski saarel ära joodud, koju ju käsipagasis ei vea ühtki pudelit.

Kõige lähem Paphosele oli Talas asuv klooster S. Neophytos the Recluse. Käisimegi seal hommikul, varjud olid veel pikad ja ümberringi valitses vaikus.

Selle kloostri maadel asub ka kasside sanktuaarium. Nimelt oli kloostri kohviku juurde kogunenud toidule ja seltsielule juba 60 kassi - terveid ja vigaseid. Siis eraldatigi tükk maad ja piirati see aiaga. Praegu on seal  paarsada kasvandikku. Nad on hästi hoitud ning sõbralikud. Nendega toimetab hulk vabatahtklikke ning tehakse ka korjandusi. Külastamine on tasuta, kuid soovitatakse annetada või osta suveniire. Pärast keerulisi protseduure võib sealt ka omale koju kassi saada ehk nagu seal öeldakse adopteerida. 

 Järgmisena külastasime kõrgemal asuvat Chrsoroyiatissa kloostrit. Sealt ostsime ka pudeli poolmagusat roosat kloostriveini. Kõige kallimad kohalikud veinid istandustes maksid 30 eurot pudel, meile kui mitte selle ala asjatundjatele sobis 7 eurone. Üldiselt ei kloostrites ega ka kusagil mujal ei avaldatud külastajale survet annetada või midagi osta, kuigi müügil olid vaimulikud ja muud  suveniirid, veinid ja snäkid. Arvan, et riik ka omalt poolt toetab kloostreid ja kirikuid, sest nood on paikkonna kultuuri olulised kandjad. Nood võivad olla nii õigeusklikud kui katolikud või mõlemat.Siseruumides on usuüritusi vara hommikuti, muul ajal võib igaüks sisse astuda, kuid pildistada siseruumides ei tohi. Pildid mitmest kloostrist, täpselt isegi ei oska öelda.

Põhjalikumalt külastatud asula oli Omodos. Seal olid tänavad vana tava järgi üksikutest kividest või siis nagu uuemal ajal kiviplaatidest. Palju oli poode, kõikjal lilli ja kunsti. Vanu ja uuemaid veinipresse vaatamiseks. Linnakese peaväljakul ootasid meid juba hommikul enne üheksat värsked saiakesed ja kohv. Olgu siis turistlik - vähemalt sellistesse kohtadesse on turistid oodatud ostma, jalutama või ööbima. Sellised asulad on ka korras, mingeid prügiplatse polnud näha.

Kusagil õitses lodjapuu - Viburnum tinus. Igihaljas ja meil külmaõrn

Kõige kõrgemal külastatud kloostritest oli Trooditsa klooster. Sõit sinna oli ikka sik-sakkis läbi männimetsa ja kaunite vaadetega. Peatumiskohti eriti ei olnud, kuid olekski olnud raske välja valida milline vaade see kõige ilusam on.

Ülal piltidel vaade Trooditsa kloostri õuele ja aeda. 

Sõitsime põhiliselt Google'i mapsi järgi. See oli küll kõige uuem, kuid puuduseks oli, et kaardilugeja oli süüdi kui mõni pööre viltu kippus minema või ühendus koguni ära kadus - kohati mägedes seda juhtus. Muidugi jõudsime selle järgi ikka kohale, kuhu kavatsesime.

Poole aja pealt avastasime ka kuidas kasutada autogepsu, kuid selle kaardid olid mitu aastat vanad ja  mitmelgi huvikohal polnud saarel tänava aadressi. Ka ei ole kõikjal ühtmoodi kohtade ingliskeelsed nimed - kreeka keel ju täiesti oma tähestikuga. Pealegi oli  autogepsust enamvähem võimatu kogu marsruuti vaadata - pead uskuma, et see jupike mis näha, ongi õige tee. Ja ta  kaotas teekonna ära, kui ekslikult peatudes mootori välja lülitasid. 

Vähem vastutusrikastes kohtades, nagu näiteks Trooditsast kojusõit, me seda siiski kasutasime. Seetõttu saime näha mitmeid asulaid seestpoolt, osta väga magusaid apelsine ja tagatipuks sattusime eitea kuidas, sõitma ümber kogu suure Kourise veehoidla kõigi tema kaldasakkidega. Neil teedel oli vähem liiklust ja head vaated ning kuna aega meil oli, siis lõpuks jõudsime ka tagasi. Oleme mitmeski paigas varem vana kaardi järgi huvitavatele teedele sattunud. 

l 

Kõige lõppu panen aeoniumi pildi - neid küll väga palju polnud näha, kuid pildistatud eksemplar oli uhkelt õites. Küpros seega kirjas ja loodetavasti algab ka meil jälle umbes nädala pärast uus kevad. Vähemalt vahelduv lumesadu lõppeb mõneks kuuks. 

Küpros II - botaanikaaiad ja Ezhousa looduskaiseala

 Küpros on saar, kus tegelikult puuduvad botaanikaaiad klassikalises mõistes. Sellekohaselt on küll nimetatud meie poolt külastatud Adonise botaanikaaed ja tasuta botaanikaaed Aphrodite supluskoha juures Akamase poolsaarel. Larnaca lähedal asuvast botaiast räägitakse arvustustes kui peopidamise ning loodustoodete ostukohast (efiirsed õlid) ja einekohast looduse keskel. Taimedest ei sõnagi.  Kahjuks jäi külastamata mägedes endise kaevanduse alale rajatav noor botaanikaaed.

 Omamoodi tore koht on siiski  Ezholsa jõeoru kaitsealal asuv Episkopi looduskeskus. Vaatame kõiki järjekorras.

Episkopi looduskeskus. 

Selle perenaine oli väga lahke ja täielik looduse ning etnograafia entusiast kuigi mitte just õppinud taimetundja. Pilet oli 5 eurot sinna.  Kõigepealt näidati pooletunnist filmi taimedest, loomadest ja paljudest lindudest Ezhousa orus. Saaliekspositsioon oli päris põhjalik - paljude tahvlite, kivide näidistega ja loomade-lindude topistega keset jõeoru maastiku. Perenaine andis meile proovida taimeteed ja kohalikku puskarit (hoiatamata) mis olevat tehtud rohelistest laimivartest ning oli olnud varasemal ajal universaalseks ravimiks igasuguse häda puhul. Temalt ostsime kaasa ka kotikese pähkleid, mida ma kohe ära ei tundnud, sest polnud peekanipähkeid koorega näinud. Perenaine ütles küll kreekakeelse nime aga sellest ei olnud muidugi abi. Proovida sai ka kreeme ja võideid, kuid neid me ei hakanud ostma.  Hoone ümber oli kujundatud aed mini kaitsealana  - kõik oru erinevad tsoonid koos vastavate puude põõsaste ja rohttaimedega. Osadel taimedel olid mitmekeelsed sildid juures. Kahjuks ei olnud lubatud midagi rohida ega kuivanud varsi ära lõigata, sest kõik pidi olema looduslik.

Üks tahvlitest ekspositsioonis.

Küprose rahvuslill on küprose alpikann. Nägin seda hiljem Akamase poolsaare pargis keset võsa massiliselt õitsemas. Aasta pidi hiline olema, sest see taim õitsevat talvel ja märtsi algul pidavat lõpetama. Neid oli roosamaid ja valgemaid, meie jaoks muidugi liiga külmaõrnad.

Ezhousa kallasel on ka loodusrada. Me ei tundnud end selle raja jaoks küllalt vormis olevat kuid see pidavat vähemalt algul ka autoga sõidetav olema. Eks me siis sõitsime. Alguses vasakul madalal jõekaldal. Tee ääres oli pilliroogu ja võsa ning mitmeid tsitruste aedasid. Vähe kevadlilli. Tee muutus üha porisemaks ja kivisemaks ning lõpuks ei tundunud üldse ahvatlevana seda vastupidises suunas uuesti läbida. Jalakäijatele oli küll vahepeal sild, kuid mitte autodele. Tegelikult meil vedas, sest kui peatusime ühe tsitruste aia kõrval, olid seal inimesed ja me palusime paar vilja maitsmiseks, võimalik et ka ostmiseks hiljem. Habemega peremees aga teatas et paari mandariini ei saa, peab võtma vähemalt paar kolm kilo ja tasuta. Aed oli üpris suureks kasvanud, vanamehe poeg niitis parajasti  rohtu kõrgete puude alt.

Puude põhisaak oli vist korjatud, kuid puude otsas oli jääke piisavalt. Erinevad, mõned pisikesed ja paljude seemnetega kuid eriti magusad, mõned jälle hapumad. Puude alt ei lubatud korjata.

Varsti pärast seda aeda jõudsimegi kohta, kus tee viis üle jõe.  Meil oli valida kas otse üle mägede kodu poole või jõe teist kallast pidi tagasi. Valisime jõe oru. Tee muutus paremaks ning tõusis kõrgemale kaldale. Vaated muutusid üha ilusamaks. Oleks kahju olnud kui seda ei oleks näinud. Liiklust sel teel peaaegu ei olnud.

Lõpuks jõusimegi tagasi looduskeskusse, kuid vähemalt ühel meist ei jätkunud enam kannatust seda aeda lähemalt uurida :)

Adonise botaanikaaed.

Rajatud ja peetav abielupaari poolt, kus naine oli olnud kuskil sotsialismileeris ühe restorani peakokk ja mehel mingi tehniline eriala. Pärast mehe insulti aga otsustasid nad eluviisi muuta ja hakkasidki rajama era-botaanikaaeda. Looduslikult kauni mäekese otsa, mille all sillerdas järv. Ei tea, kuis kõik see vajalik kraam kohale toimetati, sest viimane osa teest on üsna järsk, sik-sakiline, loodusliku pinnaga ja kitsas. Külastustasu oli 10 euri. Lahtioleku aeg ebatraditsiooniliselt õhtupoole. Meile sobis, sest enamik kohti suletakse lõunast.  Sissepääsutasu eest sai paar pudelit vett, mis spetsiaalselt viilitud selle botaia tarvis, erinevaid omavalmistatud limonaade, mõningaid puuvilju ja põhjaliku efiirsete õlide ning võiete proovimise. No pärast seda kastitäit õliproove lõhnas kogu seltskond üsna vängelt. Lisaks oli võimalus ka oma nägu ja käed ära kreemitada. Peremees ja ta naine olid väga jutukad ning lahked. Varem olevat olnud ka mitmeid alkohoolseid jooke proovida, kuid see proovimine käis arvatavasti pererahval endal üle jõu. Kuna külastajaid oli parajasti mitu satsi, tuli aiaosa endal uurida. Sinna oli ehitatud veel bassein kosega, mingi pidupidamise katusealune ning üks suvitusonn. Aias oli selle rajamisel kõvasti tööd tehtud. Mäeküljel oli toredaid looklevaid radu, istutatud oli erinevaid taimi ning parajasti õitses mitmedki lilli. Ainult kahju oli sellest, et peaaegu kõik taimesildid olid täiesti valgeks pleekinud.

Vasakpoolse taim on eestikeelse nimeta kuukaktus, inglise keelest otsetõlge  kalaluukaktus ehk sik-sak kaktus - Selenicerus anthonyanus (vana nimega epiphyllum angulieger) tal on imeilusad tumepunased õied, mis õitsevad öösel - ta on sugulane öökuningannaga. Need sakilised on ta varred, mitte lehed. 

 Parempoolne sukulent on kalanhoe, täpsemalt Kalanchoe marmorata.

Vaade degusteerimislaua tagant järve suunas 

Käändbokarna e. hobusesaba palm  e. elavandijalg -Becaurnea recurvata sün. Nolina recurvata

Vaade ühele botaanikaaia teedest

Bath of Afrodite botaanikaaed.

Põhjarannikul, tasuta. Ta on rajatud Aphrodite basseinide juurde kus legendi kohaselt jumalanna suplemas käis. Kreeka vaste Aphroditele on Venus.

Basseinid on viimasel ajal korda tehtud, kutsuvad isegi suplema. Sealse väikese botaanikaaia moodustavad põhiliselt puud- põõsasd, mis on - imet küll, üsna suures osas loetavate siltidega varustatud. Teerajad on kenasti korras, teede ääres võsa all õitsesid alpikannid. Siin nägin looduses ka üht huvitavat taime - väikeste roosade mustikasarnaste õitega, kuid mitte mustika sugulast vaid hoopis kuiva okkalist madalat põõsast Sarkopoterium spinosum. Iseloomulik vaesele, kuivale pinnasele.

Rohus õitsesid parajasti naapoli laugud Allium neapolitanum

Mul kukkus telefon tänavale maha ja läks peaaegu täitsa rikki. Sellega on seletatav, et  sellest botaiast ei ole peaaegu üldse avaldamisväärseid pilte. 

Meil oli selleks päevaks broneeritud kella kahene paadiretk Sinisesse laguuni, kus lootsime isegi ujumist proovida.  Botaanikaaia jaoks oleks jäänud 2 tundi - see oli 5 km kaugusel paadisadamast. Paraku oli ilm tuuline ja jahedapoolne ning me saime kohe teada, et kahest sõitu ei toimu. Selle asemel pakuti kella ühest suurema paadiga retke, kuid lõpuks jäi seegi ära ja nii me saime ikka sinna Aphrodite vannide juurde. Sõit üle mägede põhja poole Paphosest oli kenade vaadetega. Tagasisõiduks valisime teise tee. Sõitudest ei ole eriti pilte, sest polnud kuigivõrd peatuskohti ja läbi klaasi pole eriti mõtet pildistada. 

Panen siiski ühe netist laenatud pildi vaatega Aphrodite botaiast mere poole