Friday, March 15, 2024

Gran Canaria - Mereräärsed linnad ja rannad

Meie külastasime pisteliselt paiku põhjas Agaetest kuni Lõunas Moganani ehk täpsemalt Puerto Moganini. Selles pikkuses oli ka kiirtee. 

Agaete

Kunagine kaluriküla, nüüd juba linn. Jahisadam ja laevad Tenerifele. Mäed imetlemiseks ning kivikestega ujumisrand. Jalutasime pisut rannapromenaadil ning külastasime ka üht kohvikut. Kuna koht on populaarne just kalaroogade poolest, siis nende proovimiseks võiks vältida selle linnakese külastamist esmaspäeval ja ka teisipäeval. Vastavalt turistide arvule suletakse neiks päevadeks mitmedki söögikohad. Kuigi - niipalju kui meie oleme kusagil proovinud kiidetud kalaroogi, siis peab ütlema, et Eestimaa räimed on etemad kui sardiinid; meie magevee ja rannakalad on maitsvamad kui võõramaa merekalad. Erandiks vast ehk tuur kus seda pakutakse ning Aasias ka väikesed kuivatatud kalakesed.




Piscinas naturales

Samal päeval sõitsime piki põhjarannikut ja põikasime mere äärde mitmes kohas kus olid ujumisrannad. Seal kutsutakse merest kivivalliga eraldatud randu Piscina naturales. Muidugi on nende põhi ka rohkem või vähem kivine. Kivimüür on kõrgete merelainete eest kaitsekes. Mõnes kohas oli vaja mere äärde pääsemiseks esmalt järsust kaldast alla laskuda. Sõitsime vahelduseks mere äärde ka mööda kitsaid teid kasvuhoonete vahel. Paistis, et seal kasvatati tomateid. Läheduses kitseaedikus olid loomadele ette visatud sellised tomatid mida ehk isegi oleks maitsnud. Kasvuhooned on kaitseks tugeva tuule, põletava päikese ja Aafrikast kohale lendava liivatormi eest. 






Ülalasuv koht oli küll ilus, kuid kas oli mõõn või looduslikud tingimused muutunud - seal eriti ujumiseks kohta ei olnud. Ka oli seal üsna hea vaatega kohas  lagunenud ja maha jäetud kunagine uhke söögikoht.
Siiski, põhjarannik üllatas ka ühe üpris avara ning üsna inimtühja liivarannaga mille kõrval olid ka kivivalliga ümbritsetud basseinid, mille põhi oli küll kivine, kuid siiski palja jalaga ligipääsetav. Vesi oli selles väga selge ja mõnus.



Las Palmas

Järgmistel piltidel on pealinna Las Palmase pikk kitsas rand Plaja de las Canteras. See oli korralikult välja ehitatud jalapesukraanidega ning korrapäraste vahemaade järgi mõne taimega ning pinkidega platsikestega. Päriselus see nägi parem valja kui pildil, kuigi mõjus kuidagi steriilselt. Muidugi olid vaatega rannale ka arvukad kohvikud, mis pakkusid hommikul värskeid saiakesi ja lõuna paiku avatavad restoranid. Eriti tore oli, et autode maa-alusest parkimisgaraazist viis uks otse rannapromenaadile. Külastasime seda randa mitu korda. Tõusu ajal kahanes liivane rannariba õige kitsukeseks, vaid ühes otsas jäi ruumi rannatoolidele. Sealpool oli ka lainemurdmiseks müür ja tuulisemal päreval käis rannavalve müüriga kaitsmata poolel inimesi kaldale lähemale ajamas. Linnast me enamasti sõitsime vaid läbi. Ei olnud ka eriti huvitavat vanalinna. Las Palmases asub veel akvaarium, mida kiidetakse. Seal me ei käinud.
 

Vaade paremale, pärast garaazist väljumist


Vaade vasakule sealtsaast


Maspalomas

See on üpris populaarne suvituskoht. lõunarannikul. Seal asub magevee järveke, otse mere ääres. Selle ääres oli üpris pikk promenaad, millest ühel pool olid välja üüritavad kenad majakesed ning teisel pool puistus käratsesid naturaliseerunud papagoid. Mere ääres oli  avar ujumisrand ning liivadüünid. Liivadüünides tehakse turistidele kaamelisõitu. Linnas asub veel lõbustuspark ning paar parki, millest üks kannab isegi botaanikaaia nime. Linna lähedal on ka Palmitos park delfiinide ning linnusõudega. 
Meie käisime seal linnas õhtupoole, ujusime ja kõndisime pisut ka liivadüünides. Fotokas ent jäi autosse. Sellest linnast lähtub palju ekskursioone.

Puerto Rico ja Plaja de Amadores. 

Seal huvitas meid vaid rand ja see oli vist kõige uhkem külastatud randadest. Parkimine oli tasuta, kohti oli palju,  kuid tiirutasime seal pool tundi enne kui sattusime kohale, kust just keegi ära sõitis. Kui kusagil saarel on selge päikeseline ilm, siis seal. Selgi päeval kui seda randa külastasime, oli põhjapoolne taevas täis tumedaid pilvi.



Pilt palmiga on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Puerto Rico asub ju poolkõrbelisel lõunarannikul aga siin rannas on roheline naturaalne mururiba. Ning nähtavad palmid on ühed, mille äratundmine ei valmista raskusi - tal on kohevad oksad ja kahevärviline tüvi. Rebasesaba palm - Foetia bifurkata on ainukene oma tavaliselt nii arvukas suguvõsas . See on ka minu lemmikpalm. 
Vesi muide läks pea kõigis külastatud randades suht kiiresti sügavaks, mis oli muidugi meeldiv kui ujuda müüritisega kaitstud kohas.



Kapi tekomaaria - Tecomaria capensis. Paari meetri jagu kasvav väänkasv. Seekord on soomlased nimede väljamõtlemisel loovamad olnud  - Kapintulipiipu iseloomustab seda põõsast üpris hästi.

Puerto de Mogan

Jällegi linn, kuhu korraldatakse ekskursioone. Seal asub jahisadam, väike kivine ujumisrand ning kitsaste tänavatega ning arvukate poekestega linnak, mida kutsutakse saare väikeseks Veneetsiaks. Nimelt on tänavate servas kanalikesed ja kunagi voolavat seal ka vesi. Jões, mille sillast tuli linnakesse pääsemiseks üle minna aga oli vettki näha. Linn ise on asukoha kohta väga luksuslikult haljastatud ja siingi leidus naturaalset muru. 











Siin pildil on tänavaäärne kanal näha. Pea igal tänaval olid need




Kõige lõppu pilt seinal kasvavast kollaseõielisest väänkasvust. Suurt kuldkarikat  - Solandra maxima nägin esmakordselt vabas looduses Maltal, kus ta moodustas suure põõsa mis ümbritsevast vaesest kivisest maastikust eriti eredalt silma paistis.

Ka ühes eelmises postituses põhajalikult näidatud aiand asus selles linnas - veidi ülesvoolu jõe ääres
 
Sellega on Gran Canaria seeria läbi. Päris palju erinevaid muljeid mahtus nädalasse.

Tuesday, March 12, 2024

Gran Canaria - mägedes

 Gran Canarial on pea kõik tähistatud loodusrajad suht pikad ja vähemalt keskmise raskusega. Siiski sattusin ühele 2-kilomeetrise raja  kirjeldusele ja kogu laskumine-tõus ei olnud ka väga suur. See oli varem kasutusel otserajana kahe eri kallastel oleva küla vahel. Algus oli petlikult kerge kuid mäenõlvad muutusid üha järsumaks.

                  

 Läksin rajale tütrega, kes praeguseks mägedega üsna sina peal ja tänu tema reipale meelele ning julgustamisele saigi see rada lõpuks läbitud - 4 tunniga. Tee viis ju vaid ühelt jõe kaldalt teisele, kuid rada oli mõlemal pool tihedalt sik-sakkideks kokku volditud. Lisaks selgus et sealsed mäed on libedad ka kuiva ilmaga. Nimelt on kivikesed väga ümmargused ja kipuvad jala all veerema.


See pilt on tehtud juba siis kui alla põhja olime jõudnud. Kahjuks ei saanud siinkohal pooleli jätta ja kuidagi sai ka üles jõutud.

Ühe umbes 10 kilomeetrise matka otsis tütar ka välja iseendale. See oli saare kõige kõrgemal alal ja sõitsime alguspunkti pimedas et kõndides palavus ei kiusaks. Tee oli küll korralik kuid nurki autotuled ei valgustanud. Matkaja teele saadetud, imetlesime veidi päikesetõusu. Tegime aega parajaks ühes tee äärses restoranis, mis avati varakult, sest pakkus einet mägedesse minevatele matkajatele.Vaated söögikoha ümbruseski olid üpris mõjuvad. Siin ülal kasvas põhiliselt männimets.

                            






See pilt on juba matka lõpp-punktist kus oli ootavate autode parkimisplats, üks autolavka ja vaatetahvel, mil kõik nähtavad tipud nimepidi peal. Vaatekohta nimetatakse Pico los Pozos viewpunkt ning vaade oli uhke. Seal lähedal oli ka saare kõrgeim tipp Las Nieves  - pisut alla 2 km.





Metsast väljus tuttav kogu hulga kiiremini kui oodatud - olevat tehniliselt suht kerge ja meeldiv rada olnud.

Firgas

See on linnake mägedes mida läbivad paljud ekskursioonid. Kõik kesklinna tänavad on üsna kenad, kuid kaks tänavat on erilised. Ühel on kõigi Kanaari saarte maketid ning pildid nende iseloomulikumatest kohtadest. Teisel tänaval aga on kunstlik veekaskaad  ning selle servades Gran Canaria igale maakonnale pühendatud kiviplaatidest pink. Kõik erinevad, kuid moodustavad ühtse terviku





Moya

Linn samuti saare põhjaosas. Siin oli mitu head vaatekohta sügavale jõeorule ning tasuta muuseum, mis oli rajatud majja kus oli sündinud saare kuulus mere poeet Thomas Morales (1884-1921). Kahekordne maja oli täis originaalset või samas stiilis mööblit, esemeid ning raamatuid  ning siseõuel olev aiakegi oli lilli täis ning korras. https://www.grancanaria.com/blog/en/article/the-home-of-the-poet-of-the-ocean-in-gran-canaria/




Sellest linnast viis üks kitsas tee alla piki orunõlvu  ning sik-sakitas läbi kaitsealuse loorberimetsa.
See loorber, mis Kanaari saartel ja Madeiral kasvab on selle paiga endeem Laurus novocanadiensis. Ega tal välimuselt esmapilgul mingit vahet pole meile tuntud söögiloorberiga, kuid on sellest hulga vähem aromaatne. Sealne loorberimets asub looduskaitsealal El Doramase orus umbes 91 hektaril. Ümbritsetuna mägedest, mis suruvad pilved ja niiskuse sinna alla, kasvab seal hulk niiskele lähistroopikale omaseid taimi. 


Pildil on pikkade kitsaste lehtedega eukalüpti oks võrdluseks teesrvast murtud loorberioksakesega. Ei tea miks kõik lehed sel on katkised - ega ometi ole proovitud neid lehti hoolega nuusutada, et kas ikka on vähem aromaatne.

Sunday, March 10, 2024

Gran Canaria - Botaanikaaed

Jardín Botánico Viera y Clavijo

 Gran Canaria botaanikaaed on väga suur ja eriline. Tasuta. Me käisime seal vaid üks kord ning ei jõudnud alumist pooltki täielikult üle vaadata. Selle asemel et püüda külastada teisi - tasulisi või tasuta botaedu või parke tasuks  pigem põhiaeda paar korda külastada. Kust ma tean. Eks ikka sai veel ühes tasulises botaias käidud, sest selle kohta oli kommentaar, et see olevat parem kui suur aed. Muidugi ei olnud ja mõõtmed on võrreldamatud. Seal jalutasid küll vabalt paabulinnud ja krooksusid toredad väikesed konnad kuid taimesildid ei olnud sugugi paremad kui suures aias. See tähendab et igal pool oli siltidega mõnesugune segadus,  Aga ega sest pole midagi, inimese vastuvõtuvõime võrreldes võõraste taimede suure hulgaga on tühiselt väike. Ja ma ei ka saa aru neist kommenteerijatest kes leidsid et ametlik botaed võiks veelgi paremini hooldatud olla.

Koduleht: http://www.jardincanario.org/   valida võib inglise keele.
Kodulehelt võib muuhulgas leida ka ametliku brosüüri ning uurida kus mingi osa asub ja näha mitmeid üldvaateid . http://www.jardincanario.org/documents/4788378/4864970/Desplegable_jardin_botanico_version_redes.pdf

Botaanikaaed asub üpriski järsul mäenõlval. Alumine osa on tasane ja seal paiknevad mitmed kollektsioonaiad. Territooriumilt voolab läbi jõgi,ning üle selle viivad sillad ning algavad mäkketõusvad teed.Mäenõlvad on põhiliselt erinevate puude päralt. Teine sissepääs on üleval, seal on ka restoran. Aias peetakse kontserte - parajasti oli ka üks neist toimumas. Keelatud aga on igsasugsed piknikud. Ilmselt tooks see kaasa liiga palju prahti, mida peaks koristama.


Kohe sissepääsu juures püüdis pilku meilgi tuntud taim parkjuur -limoonium


Eriti suur ja uhke ning põhjamaalasele ahhaa- efeki tekitav oli kaktuste ja sukulentide  osakond. Taimed seal on tõesti väga suured ja enamus ka okkalised. Seal sai ka kõige rohkem pilte tehtud.










Siin pildil Tallinna botaia kasvuhoones üks mu lemmikuid heinpuu. Allesjäetud vanade lehtedega pole ta aga sugugi nii pidulik. 


Pildistamata ei saanud jätta ka viigipuud, mis moodustas arvukate õhujuurtega terve salu. Maas vedelevad viljad ent olid tal üpris pisikesed ning söödamatud. Ficus soctrana.


Yukka elephantipes

Piimalill - Euphorbia atropurpurea var. modesta





 Cran Canaria sümboltaim - Euphorbia Canariensis 




Püüdsin sellele huvitava punnis tüvega taimele nimesilti otsida, kuid jäi leidmata


Siin mulle  meeldima hakanud  korvõieline aga silti polnud temalgi kuskil.



Astriline nimeks Babcoccia. Looduslikult Kanaari saarte endeem -vähemalt see liik mis pildil.


Kanaari palmid. - Phoenix Canariensis.  Ainsad palmid, mis loodslikult kasvavad Kanaaridel. Need on ka Kanaaride rahvuspuud. Datlipalm, kuid vilju eriti ei tarbita inimtoiduks - vähe, väikesed ja pole ka nii head. Saartel kasvab sissetooduna palju eri liike palmisid ja botaanikaaiaski on neile pühendaud oma osakond. 



Mäenõlval kasvavad kanaari männid. Need puud saavad mägedes oma niiskuse pilvedest okaste kaudu ja seda jääb ülegi ning ülejääk suundub pinnasesse. Kuna pilved imetakse tühjaks juba mäetippudel, kuhu nad jäävad veidi pikemalt kinni, on saarte lõunarannik üsna kuiv poolkõrbe taoline. See muidugi meeldib suvitajatele.Tenerifel nägin neid puid kõrgemal mägedes, kus ta pikad okkad olid paksult kaetud kastepiiskadega nagu pärlitega.  Sellel puul põhines varem Kanaari saarte veevarustus. Praegu muidugi sellest ei piisa - on vee magestustehased ning kasutatakse ka puhastatud reovett. Gran Canarial oli isegi imelik näha siin seal jõgedes voolavat vett ning vaadata võinuks ka mitmeid koski. Tenerifel oli juba tol ajal, kui mina seal käisin, allpool ainult üks koseke ja seegi turistide jaoks säilitatud. Magedat lahtist veekogu võis näha vaid ülal mägedes veehoidlatena. Ka veepargi liumägedel oli seal kasutusel merevesi. Sellest sain üsna teravalt teadlikuks kui süütuna näivast veemäest alla libisedes soolane merevesi tugevalt näkku pritsis.

Okaspuid oli näha tunduvalt vähem kui erinevaid lehtpuid, muu hulgas oli alumises osas esindatud ka üks kadakas.





Märgalade taimi käsitlev osa on aia alumise poole ühes otsas ning läheb sujuvalt üle looduslikuks taimestikuks. Siit edasi viibki üks sild üle jõe, puude alale.

Aias lendavad ringi ning häälitsevad arvukad linnud ning lendlevad ka liblikad. Neilegi on pühendatud omad infotahvlid

Jardin de la Marquesa

Erabotaanikaaed Arucase linnas. Pilet 6 EUR ja kaart pihku. Ega selgi kohal midagi viga polnud kui suuremat aeda võrdluseks poleks olnud. Siiski andis tunda, et puud olid vähehaaval suuremaks kasvanud, kuid ruumi polnud lisandunud.  Siit siis ka mõned toredamad võtted.


Sellele pildile palun helitaust juurde mõelda - üsna valjuhäälselt krooksuvad väikesed  konnad. Kilpkonni oli ka näha, kuid need olid vaiksed.


Saatusepuu - Clerodendrum Wallichii. Saatusepuid on väga mitmesuguseid  - osa neist on ka tuntud toataimedena. See valgeõieline meenutab õiekujult pigem sämplehikut - Bauhinia, kuid saatusepuu on hoopis puukujuline väänkasv ja erinevalt sämplehikust huulõieline.

Igihaljad lehtpuud näevad pea kõik ühtviisi välja kui nood parajasti ei õitse või vilja ei kanna. Indoneesias ongi puude määramisega probleeme - mõned puud õitsevad üsna harva ja seoses massilise õlipalmide istandustega ning puude raiega on hävinud paljud puud enne kui neid on jõutud isegi määrata. 


Sellel künkal käib hoogne õitsemine . Selliseid kõrguvaid otsast longus õievarsi oli näha mitmel pool haljasaladel ja looduses.


Selle botaanikaaia tunnuslind. Neid oli seal üsna palju - osa kõndidsid maa peal, osa aedadel ning neid jätkus ka puu otsa. Lisaks paabulindudele jalutas vabalt ringi ka kukkesid, kanu ei juhtunud nägema.