Küpros III Kloostrid ja mäed

Sel kevadel olen ma talvejopet 3 korda ära kappi pannud ja samapalju ka välja võtnud. Praegu on jälle soojem jope väljas,  paras aeg kasvõi virtuaalselt kerge jope välja võtta ja tuletada meelde, et Küprosel oli juba kuu aega tagasi kevad. Küprose parim osa on mägedes - kloostrid ja väikesed mägiasulad. Kui tahad midagi ilusat näha, siis külasta kloostrit. Nood on avatud varasest hommikust, iga päev, tasuta ja ehitatud saare kõige kaunimatele kohtadele. Nende territoorium on piinlikus korras ja enamasti on nad ümbritsetud kauni lilleaeia ja kasuaiaga. Heast vaatest rääkimata. Mägiasulatest külastasime põhjalikumalt ainult üht - Omodost, kuid oleks võinud veel rohkem neid vaadata. Vähemalt turistlikes kohtades on needki korras. Me ei külastanud küll ühtki veini-istandust kuid mitmed neist on lülitatud ekskursioonide kavasse ja põhjalikumate külastajate jaoks on mitmes paigas ka ööbimisvõimalus. Üks pudel kloostriveini sai siiski saarel ära joodud, koju ju käsipagasis ei vea ühtki pudelit.

Kõige lähem Paphosele oli Talas asuv klooster S. Neophytos the Recluse. Käisimegi seal hommikul, varjud olid veel pikad ja ümberringi valitses vaikus.

Selle kloostri maadel asub ka kasside sanktuaarium. Nimelt oli kloostri kohviku juurde kogunenud toidule ja seltsielule juba 60 kassi - terveid ja vigaseid. Siis eraldatigi tükk maad ja piirati see aiaga. Praegu on seal  paarsada kasvandikku. Nad on hästi hoitud ning sõbralikud. Nendega toimetab hulk vabatahtklikke ning tehakse ka korjandusi. Külastamine on tasuta, kuid soovitatakse annetada või osta suveniire. Pärast keerulisi protseduure võib sealt ka omale koju kassi saada ehk nagu seal öeldakse adopteerida. 

 Järgmisena külastasime kõrgemal asuvat Chrsoroyiatissa kloostrit. Sealt ostsime ka pudeli poolmagusat roosat kloostriveini. Kõige kallimad kohalikud veinid istandustes maksid 30 eurot pudel, meile kui mitte selle ala asjatundjatele sobis 7 eurone. Üldiselt ei kloostrites ega ka kusagil mujal ei avaldatud külastajale survet annetada või midagi osta, kuigi müügil olid vaimulikud ja muud  suveniirid, veinid ja snäkid. Arvan, et riik ka omalt poolt toetab kloostreid ja kirikuid, sest nood on paikkonna kultuuri olulised kandjad. Nood võivad olla nii õigeusklikud kui katolikud või mõlemat.Siseruumides on usuüritusi vara hommikuti, muul ajal võib igaüks sisse astuda, kuid pildistada siseruumides ei tohi. Pildid mitmest kloostrist, täpselt isegi ei oska öelda.

Põhjalikumalt külastatud asula oli Omodos. Seal olid tänavad vana tava järgi üksikutest kividest või siis nagu uuemal ajal kiviplaatidest. Palju oli poode, kõikjal lilli ja kunsti. Vanu ja uuemaid veinipresse vaatamiseks. Linnakese peaväljakul ootasid meid juba hommikul enne üheksat värsked saiakesed ja kohv. Olgu siis turistlik - vähemalt sellistesse kohtadesse on turistid oodatud ostma, jalutama või ööbima. Sellised asulad on ka korras, mingeid prügiplatse polnud näha.

Kusagil õitses lodjapuu - Viburnum tinus. Igihaljas ja meil külmaõrn

Kõige kõrgemal külastatud kloostritest oli Trooditsa klooster. Sõit sinna oli ikka sik-sakkis läbi männimetsa ja kaunite vaadetega. Peatumiskohti eriti ei olnud, kuid olekski olnud raske välja valida milline vaade see kõige ilusam on.

Ülal piltidel vaade Trooditsa kloostri õuele ja aeda. 

Sõitsime põhiliselt Google'i mapsi järgi. See oli küll kõige uuem, kuid puuduseks oli, et kaardilugeja oli süüdi kui mõni pööre viltu kippus minema või ühendus koguni ära kadus - kohati mägedes seda juhtus. Muidugi jõudsime selle järgi ikka kohale, kuhu kavatsesime.

Poole aja pealt avastasime ka kuidas kasutada autogepsu, kuid selle kaardid olid mitu aastat vanad ja  mitmelgi huvikohal polnud saarel tänava aadressi. Ka ei ole kõikjal ühtmoodi kohtade ingliskeelsed nimed - kreeka keel ju täiesti oma tähestikuga. Pealegi oli  autogepsust enamvähem võimatu kogu marsruuti vaadata - pead uskuma, et see jupike mis näha, ongi õige tee. Ja ta  kaotas teekonna ära, kui ekslikult peatudes mootori välja lülitasid. 

Vähem vastutusrikastes kohtades, nagu näiteks Trooditsast kojusõit, me seda siiski kasutasime. Seetõttu saime näha mitmeid asulaid seestpoolt, osta väga magusaid apelsine ja tagatipuks sattusime eitea kuidas, sõitma ümber kogu suure Kourise veehoidla kõigi tema kaldasakkidega. Neil teedel oli vähem liiklust ja head vaated ning kuna aega meil oli, siis lõpuks jõudsime ka tagasi. Oleme mitmeski paigas varem vana kaardi järgi huvitavatele teedele sattunud. 

l 

Kõige lõppu panen aeoniumi pildi - neid küll väga palju polnud näha, kuid pildistatud eksemplar oli uhkelt õites. Küpros seega kirjas ja loodetavasti algab ka meil jälle umbes nädala pärast uus kevad. Vähemalt vahelduv lumesadu lõppeb mõneks kuuks.