Ise küsin, ise vastan.
Kus käisid, mida nägid ja kui ise tahaks minna, mida silmas pidada.
Hotell: Sealkandis küllalt kallid, valisime ühe väikese toa oma vannitoga ja teekannuga. Kesklinnast 2.5 km, lennujaama bussi Airlink300 marsruudil. Ka tasuta või üldse heakvaliteediline wifi hotellitoas ei ole sealkandis enesestmõistetav. Uuri järgi kui valid hotelli.
Liiklus lennujaamast bussidega: Skylink100 otse kesklinna, Airlink 200,300,400 erinevtesse linnaosadesse. Kohe osta vaba tagsituleku ajaga edasitagasi pilet u.7.50 ; saab lennujaamast putkast või bussist, ka kaardiga saab maksta ning antakse tagasi kui täpset raha ei ole..
Linnaliiklus: Lothian busses, päevapilet 4 naela, kuid selleks peab olema täpne sularaha et osta bussist antud päevaks. Üksikpilet 1.70 naela, samuti sularahas, tagasi ei saa, ümber istumiseks ei kehti. Päevapilet vabalt valitavaks päevaks on kaart kus ise saab kuu ja kuupäeva ära märkida (kraapida), ikka 4 naela. Lothian Bus Travelshop asub kesklinnas ning on ainuke koht kust neid soetada saab :) Liiklus on tihe, moodsamates bussides on ekraanilt näha järgmised peatused ja ka valjuhääldist selgelt kuulda peatuste nimed. Vanemates on vaikus, vaata ise kui kaugel oled. Bussid on kahekordsed. Enne peatust tuleb vajutada nuppu. Jälgi et astuksid ainult õige firma sõidukisse. Linnabussid kõik kahekohaliste numbritega, viivad kohale enamikesse huvipunktidesse. Peatuses pead ka märku andma pealesaamieks. Kui suurem reisilust, siis päeva tsoonipilet 9 Eur lubab üsna kaugele seigelda; linnabussid on 2 kohalise numbriga, maakonnabusside numbrid on 3-kohalised.
Inimesed: on väga abivalmid; Kasvult enamasti lühemad kui meie siin. Kannavad sundimatu elegantsiga oma vihmakuubesid; esines ka lainetava peleriiniga vihmamantleid paari vanema naismodelli seljas. Šoti seelikuid oli müügil mitmetes peatänva poodides; Peale reklaamisikute torupillidega rahvusliku söögikoha ees oli mõningaid kodanikke ruudulises näha ka tänavatel.
Aprillikuu lill: Nartsiss. Kollane või valge, trompetiga või tasane. Terved väljad nartsisse. Nartsissiribad maanteede ääres, tuhanded nartsissid aedades, parkides ja kohati ka päris metsa all.
Ajakava päevade kaupa:
Saabumispäev, lõunaks. Ei vaata mingeid väärsusi, jalutame umbes 1 km kaugusele Cameron Toll nimelisse ostukohta. Säästupoed, kus tooteid seinast seina, Alti ja veel üks muu toidupood on ka. Vaatan ilmateadet ja broneerin päevase bussireisi teiseks päevaks.
Esimene päev: Kergelt vihmane, selgmistega. Jalutame Travelshoppi ja ostame mõned päevapiletid. Kõnnime jala botaanikaaeda. Avamaa tasuta, kasvuhooned maksu eest. Kõik väga korras ja huvitav kui oled taimehuviline või isegi kui ei ole. Kasvuhooned on uhked ja suured, paar-kolm vihmast tundi kadusid kähku. Pane tähele, et kõige huvitavam kasvuhoone suletakse kella kahest. Botaanikaaial on eriti tihedad suhted Malaisiaga, palju haruldusi on pärit Borneo pilvemetsadest. Kaks kohvikut ja väike taimemüügipunkt, midagi ei tiku kotti ega korvi.
Teine päev: Timberbushi päevareis:
https://www.timberbush-tours.co.uk/our-tours/from-edinburgh/one-day/west-highland-lochs-mountains-castles/ Ilus ilm, pikk päev, bussijuht ühtlasi ka reisijuht ja lõbustaja. Valitud sai Inverary lossi pärast ja muidugi mägismaa ise. Doune loss on see, kus mitmeid filme üles võetud. Meeldis. Algus ja lõpp kesklinnast.
Kolmas päev: Vihm, udu. Külastasime kord kuus toimuvat taluturgu Portobello ranna piirkonnas. Linnabussiga.Väga nigel - kümmekond müüjat, vihma sajab tihedalt. Hinnad vastavad ökotoodtele. Ostame kohaliku suupiste, nimega hagis, mis on tegelikult teatud viisil küpsetatud ja kokku keeratud taignatoote sisse tõstetud mingi lihatäidis (või seente või vegani) Pole paha.. Edasi suundume lähedalasuvasse kohvikusse, kus on kuiv ja soe. Soojendame end kuuma kakaojoogiga ja sööme mõned maitsvad küpsetised. Bussiga kesklinna. Käime rahvusgaleriis. Tasuta. Millegipärast kästase päeva-seljakott seljast ära kätte võtta. Panen hoopis ettepoole, millega jäädakse rahule. Käime ringi kuni rohkem kunsti selleks päevaks sisse ei mahu. Vihm saab läbi, ainult udu jääb. Hotelli jalga sirutama ning edasi bussiga mäe lähedal, väikese järve kaldal asuvasse Dr O'Neillide aeda. Tasuta ja väga kena. Doktorid on küll juba umbes 10 aastat surnud, kuid enne juba organiseerinud mingi mittetulundusühingu ja hoitaksegi korras rahva rõõmuks.
Neljas päev: Hommikupoole on ette nähtud vihm, õhtupoole hakkab selginema. Võtame ette rahvusmuuseumi. Suurejooneline, huvitav, tasuta. Igast vallast midagi -tehnika, ajalugu, mood, kunst. Muuhulgas käime ära ka muuseumi ruumides avatud tasulisel robootika näitusel. See oli ka Tallinnas, kuid poole kallim. Edinburghis on oma robootika rühm ning nende näidised ja film olid veel täienduseks. Vihma tõttu ei külasta katusegaleriid, kust olevat hea vaade linnale. On puhkepäev ja lõunaks läheb väga rahvarohkeks- pered koos lastega, kelle jaoks on hulk huvitavaid interaktiivseid objekte. Suundume bussiga linna äärde ühte netist valitud lihatoidu kohta, mis ongi üsna populaarne. Liha lõikab kokk, kuid kõik muu selle juurde võid ise valida. Valikut on. Jalutame
kilomeetri kaugusel asuvasse muuseumina toimivasse 20- sajandi alguse 'kõrgema keskklassi' loss -elumajja Lauriston Castle. Sisse saab vaid ekskursioonijuhiga ja maksab ka midagi. Vabatahtlikud toimetavad seda juhtimist. Meie grupis oli veel kolm inimest ja giidiks eriti innukas vanaproua, kes pidas enda pühaks kohustuseks võimalikult üksikasjaliselt kogu lossiomanike elu ja sugvõsa juhtumised meile selgeks teha ning ei unustanud ka mööblitükkide, vaipade ning maalide stiili ja päritolu tutvustada. Grupi naisliige reageeris elavalt - huvitav! oih! oo, ma armastan nii väga selliseid vitraaze! võrratud kardinatutid! tema meespool noogutas rahulikumalt kaasa ja kolmas, vist poolkurt vanapapi ärksas ka aegajalt oma mõtisklusest ja näitas arusaamise märke. Oli seal vast mööblit kogu tolleagsest euroopast, ning moodne oli see kodu ka - vann ja dush, elekter ja keskküte. Seintel raamatukapid teadusliku, geograafilise, religioosse ning filosoofilise kirjandusega, lisaks proua fotod, härra tehnilised raamatud, tema kujundatud projektid ja kõvakübar. Huvitav küll aga Oeh! See loss asus suurel territooriumil, mille külastamine tasuta. Metsastunud parki kasutasid innukalt koerajalutajad. Mõisa köögiaia asemele oli 2002 aastal rajatud Jaapani sõpruslinna Kyoto rahadega igati reeglite kohane Jaapani aed. Oli sealgi vaatamist. Roosiaeda veel asja ei olnud.
Viies päev Ilus ilm. Sõidame Perthi (umes 70 km) Sealgi on oma 'Lux Express' ehk Megabuss, mille osa reisisid on väga odavad. Edasi tagasi pilet 10 naela tükk. Sinnasõidul vaid 2 peatust ning need olid 'pargi ja sõida platsidel' Tagasisõidul siis sai rohkem kohalikke asulaid näha. Sõit oli tore ja Perthi linn päikesega ka väga kena. Keset linna voolab jõgi, mille kaldarada läbib erinevaid avalikke aedasid. Kõige uhkem antud aastaajal oli kanarbikuliste park - suur valik õitsvaid eerikaid, osa neist valged põõsakujulised, mis meil kahjuks külmaõrnad. Lõpuks jõudsime päeva sihtpunktiks olnud 'Branklyn gardenisse'. Aeda peavad korras kaks palgalist aednikku ja paarkümmend vabatahtlikku. Vabatahtikud tegutsevad ka kohvikus, müüvad taimi, pileteid ja suveniire. Sissepääs tasuline, kuid tasus ära küll. Mägi- metsaaed. Eriti palju õitsvaid puid põõsaid, lilli ja maailmast kokku toodud haruldasemaid taimi.'Vapitaimeks' sinised moonid, mida seal kasvab palju erinevid sorte. Nood veel ei õitsenud aga lehti oli päris palju näha. Müügipunktist tulid paar väikest taimepotsikut kaasa ka. Ühes näha vaid samblakord ja lootus et tegelikult ka on selle all see sibulake elus ja ärkab kui soojemaks läheb. Tagasi bussijaama viis uhke kaarega raudteesild, mille külgservas ka jalgtee - üle jõe ja jõe keskel oleva saare. Kahjuks ei jõudnudki vanalinna pikemale tiirule.
Kuues päev. Matkapäev. Linnabussiga mere äärde, et kasutades mõõnatunde käia ära paari kilomeetri kaugusel asustamata Cramondi saarel. NB! Tõusu ja mõõna ajad muutuvad päevast päeva. Kontrolli ohutuid aegasid saarel käimiseks:
https://www.queensferrylifeboat.co.uk/
Tormimurdjate postide varjus on üsna heas korras jalgtee. Saarel on lagunenud sõjaväe ehitisi ja selle keskmäelt avaneb tõesti kena vaade nagu lubatud, Sügisel pidi seal olema palju põldmarju. Kui meie juba tagasiteel, siis vastu liikus lausa nagu rahvamatk - isegi mingi kooliklass kahekaupa rivis. Teekond jätkus Almond river ehk mandlijõe kalda matkarajal. Osa sellest ka ratastooliga läbitav. Korras puhas ja infotahvlid rahvast harimas. Jõgi on kärestikuline, veskite varemeid ja isegi üks kobedam veskitamm alles koos kalatrepiga. Ning veskitammi kohvik poolatarist kohvikuneiuga kes küll ei tea enam midagi ei vene ega poola keelest. Edasi lähevad kaldad kõrgemaks, on treppe ja muidu kallakuid. Metsa- alust katab tihe lillevaip - nagu valged, pikavarrelised eba-lumikellukesed. Pidasingi neid kõhnaks versiooniks suvistest märtsikellukestest (Leucojum aestivum) ja imestasin et botaanikaaias olid hulga priskemad näha. Tegelikult aga on tegu invasiivse võõrliigiga, mis lämmatab kohalikku karulauku. Erislauk (Allium paradoxum) few-flowered leek ehk few-flowered garlic on see tegelane. Kohati oli näha ka karulaugu laiemaid lehti. Karulauk veel ei õitsenud. Õnneks on siberist pärit tulnuklauk samuti söödav ning üsna sarnase maheda maitsega. Aga ega oht päris olemata ei ole. Seal kasvab looduses ka mürgist longus ebahüatsinti, kuid palun, siin on artikkel metsiku'šoti küüslaugu' pesto valmistamisest, mida illustreerib justnimelt kena kimp neidsamu valgeid ebahüatsinte. Ehk nad siis ikka niiväga mürgised ei ole, muidu juba keegi oleks artikli avaldaja kohtusse kaevanud.
https://foodanddrink.scotsman.com/recipes/tom-kitchin-on-cooking-with-wild-scottish-garlic/
Siit tuleb siis nüüd tänase postituse ainus pilt - invasiivne ent maitsev siberi küüslauk:
|
Allium paradoxum, erislauk |
Jõudnud matkaraja lõppu suurele teele, peagi tuleb buss. Sõidame hea vaatega teisel korrusel ning hüppame veel korraks bussist maha botaanikaaeda jalutama. Saab mõned kohad rahulikult ilma vihmavarjuta käes üle vaadata.
Seitsmes päev. Maa on hallas, temperatuur miinuses. Varahommikune sõit lennujaama .