Tunnike õhtuses Helsinkis

 Kunagi, esimesel Helsinki külastusel kuldsete lehtede hooajal torkas uudsena silma sealne spetsiaalne sügishaljastus roosatavate kanarbikulistega. Ilus! Sellest ajast on juba aastaid möödas, kuid meie oma sügisene linnapilt on haljastuse osas endistviisi äärmiselt askeetlik.

Peab küll ütlema, et ka Helsinkis on jäänud linnakaunistamise  põhiraskus eraäridele.  Esplanaadi park oli end sättinud talveunele, purskkaevud magama ja  basseinikesed tühjaks.Haljaskompositsioonid lambikeste ja laternatega paiknesid poodide ja kohvikute ees. Aga seal - jah seal võis näha laias sordivalikus erinevaid okaspuuvormisid , mida meil küll vaid aiaäride müügiplatsil võib kohata. Elustajateks kanarbikulised, luuderohud ning kõrrelised. Kusagil hakkas silma rikkalikult punetavate marjadega suur talihaljade vaas. Pildistamisega eriti hästi ei läinud, välku ei tahtnud kasutada, kuid loomulik valgus kippus napiks jääma. Mõned stiilinäited siin.

Mitmel pool oli kasutatud muhklikke juurikajuppisid

Kõnniteid palistasid  erinavad laternad hubiseva küünlatulega.
Pildil oleva poe ukse ees on lausa naturaalsed kuuseoksad trepi ette tänavale laotatud

See kuhik-kuusk on nagu hiidpuruvana koda
kokku punderdatud peenikestest sammaldunud oksarokestest

Rippuvad narmad ei ole siiski kuusehabe vaid tillandsiad.

Sellise ületänava talvevalgustusega olid varustatud kõik südalinna tänavad

Iittala firmapoe vaateaken

Poes klaaslinnu sünni erinevad etapid üles rivistatuna.

Mis ebaküpress?

Mul elab aia algusest õuevaasis igihaljaste okaspuude kolmik supermarketi riiulilt. Pole neid hellitatud toidu ega joogiga, kuid nemad on visalt elus püsinud. Algul olid kõik pisikesed, vähehaaval on üks puuke teistest rohkem kosunud. Eriti ma pole vaeva näinud määramisega, kuid peaaegu kindlasti on üks neist harilik elupuu "Teddy", ja teine võib olla roomav kadakas "Andorra Compact". Seda kolmandat, "mingit ebaküpressi" pildistasin nüüd mitmest küljest lootuses, et õppinud puutundjad oskavad äkki nime pakkuda. Pildilt pole võibolla eriti näha, kuid oksad on puukesel kollakate varjunditega  nii suvel kui talvel.

Üldvaade

 

Käbikestega oks altvaates 

Oks pealtvaates

Edasi minu pisike panus hooaja kohustuslikku pilditeemasse "Õied ja lumi"

Kukeharjade roosa püsib ka pärast lehtede pudenemist.
Oksad alusel pärinevad hiibapuult ja sabiina kadakalt.

Kanarbikud jõhvikatega

Linn hakkab tasapisi jõuluseks muutuma, kuid tulesid veel süüdatud ei ole. Viru nurga purskkaevule on kasvanud "kuusk". Igipõlistest pukspuuhekkidest on alles veel vaid vanem varjulisemas otsas paiknev osa. Eks kevadel paistab, mis asemele tuleb.

Viru nurga vaade 

Päikesekiir novembris

Novembripäikeses on korraga kevad, suvi ja sügis koos. Niiske hämarik taandub mõneks tunniks, hommikused hallamustrid sätendavad kaunilt. Puud on oma värvilised lehed maha visanud ning jälle valitseb roheline värv. Okkane ja samblane eelkõige.

Astriõied on tuhmunud, kuid kollaseks tõmbuvad lehed püüavad värvikadu kompenseerida

Head õuetoolid, vesi valgub punutise vahelt läbi ja alati on kuiv istuda

Vahepealsete soojemate päevadega on ka kollased krüsanteemid
end koguda jõudnud ning mõned päris kenad õied avanud.

Suur õuelaud ja toolid on juba varju alla kolinud.

Ega see päev päris kohvitassi taga ilutsedes ei möödunud. Tegemist oleks jätkunud veelgi, kuid peale lõunat läheb ju peaaegu kohe pimedaks. See on hea, et viimased tulbisibulad said tänasega mulda. 

Hämarad ajad

Septembris jätkub  valgust ja kirkaid värve nii metsikus looduses kui aedades. Oktoober on küps sügiskuu ja võib olla veel küllaltki õierohke oskusliku taimevaliku ja hea õnne korral. Hea õnn on see, kui alla miinus viiesed temperatuurid on lühiajalised. Tänavune põhjalikum külmutamine tegi suuremale õitepillerkaarile järsu lõpu. Mõned hilisemad astrid ja krüsanteemid ei jõudnudki täisõitsemiseni.Viimastel hämaratel nädalavahetustel on aed saanud üha avarduva hilissügisese väljanägemise.

Karmi külmalaine kraesse läheb muuhulgas ka see, et tagasihoidlikel valge enela põõsastel jäi ära sügisene säramisenädal. Pildil vasakul - valge enelas "tavalisel sügisel" ja paremal tänavu sügisel, eelmisel laupäeval

Siin allpool aga kõige kangemad sitsikleidis külmatrotsijad. Sügiskrookused on küll pildil külmavarjus, kuid nagu kuulda, poleks eriti vaja olnud tuppa tuua, praegugi veel õitsevad viimased õied õues edasi. Iseahakanud aedkannikeste koloonia tunneb end ka päris hästi. Alumisel pildil aga ainus krüsanteem, kellel lisaks õitele on säilinud ka puhma  kaubanduslik välimus. Roosad jõudsid hulk aega kenad olla ja olid külmalaine ajaks juba lõpetamas.Kuldkollased ja helekollased ei jõudnudki korralike õiteni; tumepunasel on küll õied enam-vähem, kuid nood ilutsevad üsna sorgus pruunide lehtedega varte tipus.

Unistuste alpkannivaibani on veel hulk teed minna, kuid lootust on. Vähehaaval hakkavad elumärke ilmutama ka kahel eelmisel sügisel mulda pistetud alpikannimugulad. Kõik õievärvilt heleroosad. Osa mugulaid sai talv endale, ning tundub, et väiksem suurusnumber osutus elujõulisemaks. Külmalaine võttis ära enamiku õisi, kuid alpikannilehed on ette nähtud lume all üle talve elama. Vasakpoolses servas on pärast-külma pildid. Mõni uus õieke on end jõudnud taas lehtede kohale upitada. Enda külvatud seemnest kasvatatud pisikesed mugulakesed lähevad vastu esimesele õuetalvele.

Igihaljad lehelised on talvehaljastuse põhitrumbiks meist natu-natukene soojema kliimaga maades.Meil aga enamus neist piiripealsed. Vasakul ülal on talvehaljaste sõnajalaliste näidised. Parempoolsel pildil talivärvis punetava Walteri kobarküüvitsa kõrval on eelmise suve soetus erilehine osmantus "Goshiki". Talvel sai osa põõsast kannatada. Need oksad, millelt kevadel lehed maha kukkusid ellu ei ärganud, allesjäänud osas on normaalne  tagasihoidlik juurdekasv. 

Kevadel taaslehtinud luuderohu võsud männi najal peavad arvatavasti algavale talvele ikka alla vanduma. Mullune kakskümmend miinuskraadi oli ju erakordselt soe talve kohta. Paremal alumisel pildil olev mahoonia

(Mahonia x media "Winter Sun") tegi sel suvel rõõmsa üllatuse. Eelmisel hilissügisel üritas ta tõsimeeli oma talvist õitelehvikut korralikult lahti saada, pisut jäi puudu. Kevadel kukkusid praktiliselt kõik lehed krobinal maha. Kujutasin ette, et kui uued lehed tulevadki, siis kindlasti ainult võrsetippudest. Tema aga ehtis end üleni kenade uute tervete lehtedega. Õitsemisplaane sel aastal ei pea.