Hämarad ajad

Septembris jätkub  valgust ja kirkaid värve nii metsikus looduses kui aedades. Oktoober on küps sügiskuu ja võib olla veel küllaltki õierohke oskusliku taimevaliku ja hea õnne korral. Hea õnn on see, kui alla miinus viiesed temperatuurid on lühiajalised. Tänavune põhjalikum külmutamine tegi suuremale õitepillerkaarile järsu lõpu. Mõned hilisemad astrid ja krüsanteemid ei jõudnudki täisõitsemiseni.Viimastel hämaratel nädalavahetustel on aed saanud üha avarduva hilissügisese väljanägemise.

Karmi külmalaine kraesse läheb muuhulgas ka see, et tagasihoidlikel valge enela põõsastel jäi ära sügisene säramisenädal. Pildil vasakul - valge enelas "tavalisel sügisel" ja paremal tänavu sügisel, eelmisel laupäeval

Siin allpool aga kõige kangemad sitsikleidis külmatrotsijad. Sügiskrookused on küll pildil külmavarjus, kuid nagu kuulda, poleks eriti vaja olnud tuppa tuua, praegugi veel õitsevad viimased õied õues edasi. Iseahakanud aedkannikeste koloonia tunneb end ka päris hästi. Alumisel pildil aga ainus krüsanteem, kellel lisaks õitele on säilinud ka puhma  kaubanduslik välimus. Roosad jõudsid hulk aega kenad olla ja olid külmalaine ajaks juba lõpetamas.Kuldkollased ja helekollased ei jõudnudki korralike õiteni; tumepunasel on küll õied enam-vähem, kuid nood ilutsevad üsna sorgus pruunide lehtedega varte tipus.

Unistuste alpkannivaibani on veel hulk teed minna, kuid lootust on. Vähehaaval hakkavad elumärke ilmutama ka kahel eelmisel sügisel mulda pistetud alpikannimugulad. Kõik õievärvilt heleroosad. Osa mugulaid sai talv endale, ning tundub, et väiksem suurusnumber osutus elujõulisemaks. Külmalaine võttis ära enamiku õisi, kuid alpikannilehed on ette nähtud lume all üle talve elama. Vasakpoolses servas on pärast-külma pildid. Mõni uus õieke on end jõudnud taas lehtede kohale upitada. Enda külvatud seemnest kasvatatud pisikesed mugulakesed lähevad vastu esimesele õuetalvele.

Igihaljad lehelised on talvehaljastuse põhitrumbiks meist natu-natukene soojema kliimaga maades.Meil aga enamus neist piiripealsed. Vasakul ülal on talvehaljaste sõnajalaliste näidised. Parempoolsel pildil talivärvis punetava Walteri kobarküüvitsa kõrval on eelmise suve soetus erilehine osmantus "Goshiki". Talvel sai osa põõsast kannatada. Need oksad, millelt kevadel lehed maha kukkusid ellu ei ärganud, allesjäänud osas on normaalne  tagasihoidlik juurdekasv. 

Kevadel taaslehtinud luuderohu võsud männi najal peavad arvatavasti algavale talvele ikka alla vanduma. Mullune kakskümmend miinuskraadi oli ju erakordselt soe talve kohta. Paremal alumisel pildil olev mahoonia

(Mahonia x media "Winter Sun") tegi sel suvel rõõmsa üllatuse. Eelmisel hilissügisel üritas ta tõsimeeli oma talvist õitelehvikut korralikult lahti saada, pisut jäi puudu. Kevadel kukkusid praktiliselt kõik lehed krobinal maha. Kujutasin ette, et kui uued lehed tulevadki, siis kindlasti ainult võrsetippudest. Tema aga ehtis end üleni kenade uute tervete lehtedega. Õitsemisplaane sel aastal ei pea.