Maltal veebruaris 5 otsad kokku

Veel paar pilti seeriast Mis õitseb Maltal veebruaris, pisut pealinnast Vallettast ja nipet näpet lisaks. Mõned lingid ja soovitused. Sellega sulgeme reisikirja ja õhutame inimesi oma silmga järele vaatama minema. Euroopa kohta suht odav maa, eriti vaiksel hooajal, ning Ryanair pakunb ikka aegajalt vägagi soodsaid lennupileteid.

Nädal on lühikene aeg ja igaüks püüab võõral maal veedetud päevadele enda jaoks parima sisu anda. Rännuhuvilisena olen  selgeks saanud, et kõike niikuinii ei jõua, tuleb valida, plaanida sekka laisemaid päevi ning mitte liiga pikki maid lihtsalt läbi kihutada. Olla valmis selleks, et osa plaane tuleb käigult ringi teha isegi väga hea eeltöö korral. Reeglina saab ise plaanitud reisidel külastatud vähem objekte kui sama pika ajaga reisibüroode ettevalmistatud huvireisidel.
Maltal on kirju erinevate vallutajate ja valitsejate rohke ajalugu, kogu maa on täis ehitsmälestisi, eriti kindlustusehitistisi ja nende varemeid. (Sõja) ajaloo huvilised on lausa või sees. Tagasihoidliku tasu eest on võimalik soetada liikmekaart, millega võib mitu nädalat sisustada militaarobjekte külastades. Ühekordsed külastustasud neile samadele objektidele on üsna kallid.

Ise reisija oluline abimees on bussiplaan, mida peaks enne päevaretke kindlasti üle kontrollima. Väikeste üllatuste eest siiski täielikku garantiid ei ole :) X-ga algavad liinid on kiiremad; eriti kiired (Malta mõistes) on T-ga algavad liinid; N-ga algavad ööliinid. Kui võimalik, püüa peale minna lõpp- peatusest või vali koht, kus busside sagedus on suurem kui 1 kord tunnis. Isegi talvisel puhkepäeval juhtus, et vahepeatustes ei mahtunud kõik soovijad bussile  Kõiki liinisid võib sõita sama 21 eurose nädalase bussikaardiga  https://www.publictransport.com.mt/en/timetables


Pealinna Valletta ja eelmise pealinna Mdina tänavad ja majad räägivad, mida oli võimalik saavutada mitusada aasat tagasi, tehniliselt hulga väiksemate võimalustega ajastul suure rahaga, paljude lihttööliste vaeva ja elude hinnaga, ent need linnad kannavad endas ka suurejoonelist  loovat mõtet ja kunstimeelt. Muide Valletta on vist ainus selge täisnurksete tänavate võrguga linn. Selleks, et palaval aastaajal õhk vabalt läbi käiks. Teised Malta linnad on pigem labürintidest eeskuju ammutanud.

Pealinna Vallettasse saabusime paljusoovitatud viisil: Sliemast praamiga üle lahesopi sõites. Ilus selge ilm ja hea nähtavus, ent napp 10 minutit, mis pealegi algas paadikonduktori katsega meile küsimata nädala pileteid (a 10 eurot) kaela määrida. Olime kavatsenud linna ekskursiooni alustada linnas ringtiirutava liinibussiga üht ringi tehes. Tegime pisut aega parajaks kaldaribal ringi vaadates. Pildilt näha olev nelinurkne bassein oli kunagi varem olnud avalik supluskoht, näha olid ajahambast puretud riietuskabiinid. Aed ees, väravad lukus ja ei lammutamist ega kasutamist. Peagi sai bussi ootama kogunenud inimestele selgeks, et valikus on minirong  (5 eurot ) ning kondimootor. Tegelikult oli see vedamine, sest nii sattusime toredasse tasuta muuseumi (The Fortress Builders - Fortification Interpretations Centre), kus puust ja punaseks tehti selgeks kindlustusehitiste tüübid ning ehitusvõtted läbi ajaloo. Boonusena korralik wc. Pilt ongi tehtud selle pika nimega maja ülemise korruse seinast väljaulatuvalt platvormikeselt.

Meie käisime Vallettas reedel. Linn valmistus talve suurimaks festaks mis küll riigipühana sel aastal pühapäevale langes - Püha Pauli laevahuku mälestuspäevaks. Osadele tänavatele olid juba uhked dekoratsioonid üles tõmmatud. Kui oleksime ööbinud linnas või läheduses, olnuks seda pidumelu ja eriti tulevärki tore vaadata, kuid loobusime, sest kojusaamisega oleks suuri probleeme tekkinud. Meie asunduses oli küll ka samale pühakule pühendatud kirik, kuid mingit erilist märki pidustustest ei olnud. Enamik poode vaid suletud. Jalutsime pühapäeval ringi Bugibbas, risti rästi ja mererannal ning külastasime lähedalasuvat Malta akvaariumi. Üle ootuste tore koht. Väga hästi hooldatud ja kujundatud, kuigi mitmete teistele akvaariumiasutustele iseloomulikke uhkete korallide väljapanekuid ei olnud. Muuseumidele tasub pileteid osta netist, saab mingit allahindlust, kui muidugi on närvi piletiostu süsteemidega  rinda pista.   

See uhkelt kaetud laud ootas meid Casa Rocca Piccolas. Paraku küll mitte sööma vaid imetlema. Vallettas paikneb üks Euroopa hiilgavamaid kirikuid ning mitmeid rikkalikke muuseume, kuid meie valisime pilguheidu linna rajamisest tänapäevani kestnud kõrgaristokraatia kodusele elule. Ainus külastajatele avatud era-palee linnas. Omanik, rajaja otsene järglane elab sees ning maja haldamiseks, kuid ka missioonitundest et jagada, toimub iga päev 6 tunnist ekskursiooni  omaniku või lähsugulaste juhtimisel. Kunstivarandused, mis ühte hoonesse kokku kuhjatud, on peaaegu uskumatud. Palee raamatukogu pidavat juba enam-vähem digitaliseeritud olema - riiklikul toetusel. Meie ekskursiooni juhtiv noor sugulane oligi selle tegvusega seotud. Ning sealsamas inimeste igapäevane elu - rõdu, kus lossiproua istuda ja oma näputöid teha tavatses või voodi, kus ta ilmale tõi 7 järeltulijat, kes kõik maailma eri paigus hinnatud spetsialistide ja juhtidena ametisse said. Nii põlvkondade kaupa märgilisi isikuid. Uhkusega näidati raamitud kutseid eelnevate ja ka praegu valitsevate kroonitud peade kroonimispidustustele. Palee sisehoovis paiknes väike võluv aiake. Ekskursioon lõppes maa-aluse pommivarjendi külastusega, mis oli rajatud teise maailmasõja ajal paljude linnaelanike abiga vana veevarustussüsteemi puhastades. Praegu igatahes on veevarustus kuidagi teisiti lahendatud, kuid vana süsteemiga juhiti maa-alusesse reservuaari nii vihmaveed kui merest soolast vett lisaks. Vahemeri ei ole ju ka teab mis soolane, vast sobis isegi söögi tegemiseks selline vetesegu.Varjend mahutas paarisaja inimese ringis. Tegelikult on linna alune täis uuristatud käikusid erinevate ehitiste ja linnaosade vahel. Milleks ja kuivõrd neid tänapäeval kasutatakse, kes teab. Meie saime era- ekskursiooni, sest samale tunnile teisi huvilisi ei sattunud. Väljastpoolt ei eristu peatänava ääres asuv palee mingi erilise uhkuse poolest teistest kõrvalasuvatest hoonetest.

See pilt annab veidi aimu, et pindalalt väikene linn on ka ülalt alla läbilõikes kihiline. Linna kohta on palju materjali netis leida, kes vaid soovib võib järgida mõnd ette kirjeldatud marsruuti või hoopis oma jalgade juhtimist usaldada.

Barraka Upper Gardens. Armastatud puhkekoht hea vaatega merele ja üle lahe asuvale kolmele poolsaarekesele, igal eri nime kandev linn. 

Valletta nagu ka tema sõsarlinn Floriana on kindluslinnad. Tänapäeval on nurgeliste kindlusmüüride sisepoolele rajatud avalikud aiad. Kuulsaim neist  küll Barraka Upper Gardens, kuid ka teised väärivad külastust (tasuta). Ülemist Barraka aeda ühendab mere tasapinnaga lift, kus vähemalt alt ülesse sõitmiseks kasseeritakse väikest tasu. Mõningaid tasuta avalikke lifte leidub linnas veel. Vähemalt ühele juhuslikult komistasime.
Tugitoolireisijale hea piltjutustus Vallettast siin  Tõesti, peaaegu nagu oleks ise kohal käinud.

Habenelgid nii peenardel kui anumates on kompaktse madala kujuga

Anumas kasvab mingi hebe. Ilusad taimed, mida meilgi sügiseti müüakse -
 lühikeseks heameeleks  ja  peagi järgnevaks kahjutundeks nende hukkumise pärast. Tõsi küll, mõned kribulehelised sordid võivad vedamise korral isegi talvituda, on järgi proovitud.

Sellest hallilehelisest põõsas-tarinõgesest ( Teucrium fritica) on Valletta ühel rohealal  madal hõbehall hekk.  Korralikult kanti pöetud, kuid ikka leiab võimaluse õitsemiseks. Meie jaoks oma igihaljas olekus liiga külmaõrn. Mõned tarinõgesed ent on meil lausa pärismaised ning haljastuses kasutamiseks on saadaval mitmeid sorte erinevatest tarinõgese liikidest. Kõik selliste väikeste pikapõlleliste huulõitega

Mdina ehk vaikne linn on hästi ligipääsetav võrdlemisi kiirete bussidega, Bussijaam asub samal kõrgusel kindluse väravaga, hea kohe sisse astuda.  Kindluse müürilt  avaneb talvel kaunis roheline vaade mittelinnastunud maastikule. Suvel siis avar pruunitooniline vaade :) Ka kindlustuse müüridest väljaspoole jääv Rabati linnaosa väärib uurimist. Laste ja vanakeste rõõmuks võib Rabati ringiks kasutada iga tunni järel väljuvat audiogiidiga minirongi. Kes hüper super eelajaloolisse maa-alusesse maailma Hypogenumisse pole taibanud paar kuud enne piletit soetada netist, see võib lohutuseks külastada Rabati katakombisid.

Usun, et pildil on mimoos, mis kavatseb varsti õitsema puhkeda

The Limestone Heritage Park and Gardens asukohaga  Siggiewi linnas. Tore külastuskoht endises lubjakivi karjääris, kus näidatakse kõigepealt valitud keeles õppefilmi ning siis suunatakse audiogiidiga ringkäigule, kus näitlikult lavastatud kivimurdmise ja töötlemise ajalugu originaalsete tööriistade, masinate ja elusuuruses nukk-mannekeenide abil.  Koht ise ka kena, seinast laskuv kosk, 

Juga kivimuuseumis. Pilt pärit TripAdvisori pildipangast.

tsitruseliste aed ning paar eeslikest ja kitsekest aedikus imetlemiseks. Ega see muuseum asugi kuigi kaugel praegu tegutsevatest kaevandustest, kus kaasaegsete masinate abil üsna kärmelt saare kaljupinda suuri süvendeid uuristatakse. Kuniks jätkub kohta. Läbitöötatud kaevandustes pidavat olema ehitiste lammutusjääkide ümbertöötlemise keskused. Lubjakivi kevandamise kõrvalsaadusena tekib omajagu väiksemaid kiviräblusid. Vähe suurematest laotakse kaitsemüürikesi; väiksem puru on heaks niiskust hoidvaks aianduslikuks kivimultsiks. Osa endiseid karjääre on tsitruseliste või oliivipuude aedadeks kujundatud. Viimasel ajal on ehitistes ka juba betooni kasutatud. Kohaliku materjali osakaalu ses betoonis ei tea. Loodetavasti valdav. Muuseumi eeltutvustut saab youtubest näha, näiteks siit https://www.youtube.com/watch?v=MgrXqgVX5ys   Oh, ja seal näeb veel igasuguseid huvitavaid tarbeesemeid lubjakivist, muuhulgas meie kassiluugi kohalik asendaja - nurgaga käik ukse kõrval:

Pilt siit

Mine ja saa sammukene lähemale Malta kivisele hingele.  Meeneks võid kohapeal oma käega uuristada eeljoonistatud kiviplaadikesele malta risti. Niivõrd kergesti töödeldav kivi! Kui majapidamises puudus mõni mööbli- või tarbeese, siis mõned ajad tagasi oligi kõige loomulikum viis selle hankimiseks oma käega kivist välja tahudes-uuristades. Tegelikult alumistes kihtides leidub ka tihkemat materjali.
Siggiewis asub ka linnupark, põhiliselt hästi väljaõpetatud jahikotkad. Sinna me ei jõudnud.


TaQali käsitöökeskus ja rahvuspark (loe kena noor pargikene endisel sõjaväeterritooriumil.) Huvitav on külastada klaasipuhumistöökoda ja tooted on ka fantaasiarikkad ning värvilised.

Mdina Glass. Sellesama pildi ja veel teisi pilte ning toredaid videoid leiad nende facebooki lehelt

Paksu glasuuritud  savikeraamika kohta oli mul eelarvamus, kuna on kogemus sarnaste Itaalia käsitöökruuside kiirest glasuuri murenemisest.  Hõbedast filigraanehted aga on toredad. Ka on Maltal saada igat sorti nahast ja muust materjalist  kotte ja kotikesi. Nii odavaid kui kallimaid.

Peenar talinelkidega

Aiandushuvilistele pakun linki, kus on kenasti kirjeldatud ja piltidega illustreeritud mitmed Malta tasuta ligipääsetavad aiad: http://mymalta.guide/gardens  (ära ehmata kaardi errorist, keri allapoole) Kui aega ja entusiasmi jätkub, miks mitte külastada just Valletta sõsarlinna rohealasid ja muid toredid kohti. Selleks pole muud kui Valletta bussipeatusest pealinnale vastassuunas liikuda - nii umbes kilomeetri jagu. . https://www.guidememalta.com/en/walk-the-floriana-heritage-trail
Lisaks võib valida ka mõne kuulsama tasuliste aedade hulgast. Aiad on külastatavad eraldi, ei pea võtma lisaks paleede ekskursioone. Palazzo Parisio aeda me ei jõudnud, aga oleks vaadanud küll hea meelega http://www.palazzoparisio.com/palace-garden/the-gardens

Tekomaaria - Tecomaria capensis. Eeskirjade järgi suveõitseja,
kuid sellegipoolest jäi kuskil kaamera ette.  Pisut räsitud küll. Maltal aedades 
ning ka aedadest plehku pannuna kusiganes kohas..
Tekomaaria on  pisut külmaõrnem sugulane ronivale trompetõiele,
mis mõnedes meie soojemates aedades õitseb üsna regulaarselt.

 San Antoni aed Attardis oli kahjuks renoveerimiseks suletud, kuid päeva päästis samas  kõrval asuv Villa Bologna suur ja rikkalik aed koos poekesega aiakraami ja samal territooriumil asuva savikoja toodangu müügiks. Päris kenad savinõud olid seal. Ning porgandit ja kartulit oleks ka saanud osta. Veetsime aias mitu mõnusat tundi, polnud piletirahast sugugi kahju. Suletud San Antoni aiast üle tee asuv lastesõbralik söögikoht Kitchen Garden toimis õnneks ja mõistliku tasu eest sai kõht maitsvat toitu täis.  Kogu linn oli kuidagi väärikas ja mõnus, ikka päris linn; mitte selline turistiküla nagu meie peatuspaik :)

Tooneliilia Asphodelus on kevadine õitseja  ning Maltal põhiliselt kohatav teede servades.

Igat umbrohtu ei jõua ka määrata, kuid kenad klaarid valged õiekesed ikkagi

Kui ise ei viitsi reisikorraldusega tegelda, siis Tensi -Reiside spetsialistid on kokku pannud päris kena reisikava sügiseks: http://www.tensireisid.ee/malta-ja-gozo-3 . Muretu ja vastavalt soovile tihedamalt või lõdvemalt sisustatud aeg. Või nagu mõned inimesed ütlevad, et ise reisi sebimise asemel teenin parem raha selle ajaga ja las reisispetsialistid teevad oma tööd. Kah õige.

Bermuuda jänesekapsa säravad õied päikesepaistel on vähemalt sama armsad
kui meie hangede alt piiluvad lumekuppude ninad

Maltal veebruris 4 Gozo

Plaan saare külastuseks: Buss 221 Bugibba-Cirkewa  7:00-7:39, praam Cirkewa-Mgarr 8:15-8:40

Buss 322 Ramla Baysse 8:55 -9:11 Buss 322 Ramla Bayst Marsalformi 10:41-11:00. Jalutuskäik randa pidi soolapannideni Buss 310 Zwejni peatusest Victoria suunas kell 12:44. Kell 13-15 külaskäik Ta Mena veinimõisa ja farmi, 15:10-15:20 Buss 310 Victoriasse. Linnaring enne pimenemist kell 18 ning kiire 301 bussiga sadamasse, praamile, bussile ja Bugibbasse hotelli tagasi.

Mgarri sadam Gozo saarel. Päris kena!

Tegelikkus. Hommikune buss väljus täpselt ja tegi toreda ekskursioonsõidu saare põhjaosa mägisel maastikul, muuhulgas rühkis vapralt üles mäeharjale populaarsesse ja kenasse suvituslinna Melliehasse. Sadamasse jõudis parajasti, kui üks praam asutas lahkumist. Selle peale me eriti ei lootnud ka jõuda. Sadama puhvet müüs rõõmalt ootajatele kohvi ja kohvikõrvast, päris hea jäätis oli. Praamile minek pikka koridori pidi nagu Tallinna sadamas Soome laevale. Pileteid suure saare kassast ei müüdud, tagasiteel kasseeritakse kahe otsa raha, sest ega rahvas tagasi lennates ei lähe ju.
Buss Gozo tagaserva suunas väljus ka normaalselt. GPS-iga marsruuti kontrollisides sai selgeks, et Ramla punase liivaga randa meid küll ei viida. Muuhulgas asub Ramlas ka ekskursiooniobjekt Calypso koobas, kus Odüsseus oma eksirännakutel olevat 8 aastat armuvangis veetnud. Seda me otsida ei kavatsenud, sest netipiltide järgi oli selge, et pole seal midagi vaadata, varisend koopasuukene vaid. Gozo kuulsaim turismiobjekt, läänerannikul asunud azuursiniseks aknaks kutsutud lubjakivikaar mere ääres oli ka paari aasta eest kokku varisenud; turiste ikka viiakse sinna et nad saaksid kahetseda, miks mõni aasta varem ei saabunud saarele. Sinine auk sukeldujatele samas rannal on ikka alles. Antud auk on tore sellepoolest, sisse sulpsatakse 10m laiusesse sisemaa järvekesse, kuid  kitsast läbipääsu pidi ja edasi siniakna kaare kohast saab avamerre. Neid siniseid auke on veel mujalgi mitmes kohas, muuhulgas ka väikese vahesaare Comino külje all.  Eks meie siis astusime maha lõpp-peatuses Marsalfornis. Aega oli laialt tutvuda täielikul talvereziimil oleva suvituskohaga. Meri oli igatahes kaunis ja selgeveeline nagu kõikjal Malta rannikul. Alati leidub kaldal mõningaid mehi, kes õnneliku näoga õngekorki põrnitsevad, mõnel mingi pisikene kribu ka saagiks ette näidata. Söögikohad  kõik kinni, kuid leidsime romantilise koha pikniku pidamiseks:

Piknikulaud mere ääres. Oma võileivad peavad kaasas olema

Suvel saab Marsalforngi oma osa turistidest, ent talvised tulejad nii kaugele eriti ei kipu. Edasi mõned pildid meie jalutusteekonnast.

Selles stiilis rannapromenaad jätkus ligi kilomeetri jagu. Pügatud hekiga ümbritsetud istutusalad (agaavidega näiteks), piknikulauad, laste mänguplatsikesed ja merevaatega majakesed. Nagu korralikus kohas olema peab, avalik wc, mis polnud isegi suletud.
 Kallas suht kõrge selle koha peal

Vaade kaldale lahekese vastasküljest.

Lantaanisid oli näha nii metsikult kui haljastuses. Kohati leidus ka teist,
 üsna punaste õitega alamliiki.

Avalik ujumiskoht, kus tundub küll, et lisaks korralikkudele jalatsitele peaks ka kaitseülikond seljas olema. Siiski vasakult paistva müürikese taga oli pisut vähem ohtliku põhjaga koht

Ikka tuntud kollased piimohakad ja jänesekapsad. Keskel mingi heitlehine põõsas, talveks raagus arvatavasti.

Apteenia  Aptenia lancifolia on üks kristall-lilledeks kutsutute pere esindja.
 Leidub looduslikult ja ka istutatuna.

Majad lõppenud, teeme kõrvalepõike poolsarekesele, mille tipus on kunagine kaitseehits,

 mis praegu suletud, kuid vahepeal olevat olnud erakätes diskopidude paigana. 

Mere ääres paistavad mõned soolapannid. Soolane vesi tulvab sisse ja päikene aurustab selle ära, jättes põhja soolakihi.

See valge mäekühm on looduslik moodustis, kuid selle künka tagaküljel on uks. Elukoht see siiski ei ole.  Soolakohti leidub mitmel pool, kuid üks tähelepanuväärsemaid ikka veel kasutusel soolapannide rand  asub pildil taamal oleva mäekallaku juurest pisut edasi ümber nurga..

Lõpetame rannamatka ja kõnnime pisut teed mööda tagasi tagsi 310 bussi peatusesse. Sõidame otse pealinna Victoriasse, sest eelmisel õhtul lugesime netist, et Ta Mena talu rahvas on sel laupäeval hoopis sõbrapäeva pargilaadal talukraami müümas. Ega nad vist väga rõõmsad ei ole, sest üritusel alkoholi ei ole müüa lubatud, kuid nende põhimargiks on just veinid ja liköörid.

Villa Rundle Garden ehk väike erakätes olev kuid rahvale avatud pargikene Victoria keskel, bussipeatuse lähedal. Park on hiljuti läbi teinud rekonstrueerimise. Istutatud on noori puid ja rajatud uus veesilm. Mõnel puukesel oli isegi nimesilt küljes. Pildilt ei paista vaates oleva teega ristuv, südamekestega ja kaarekestega kaunistatud sõbrapäeva  allee, kus rahvas usinalt end pildistas. Kuskil mängis keegi mingit pilli. Taga vasakul on pisut näha minilaada ala. Müügil oli käsitöid ja talusaadusi nagu mett, küpsiseid, kitse- ja lambajuustusid, keediseid ja siirupeid.Malta väikesed soolased juustukesed on väga head. Eksootilisema poole pealt kaktusemoos, viigimarjamoos ning jaanikauna siirup pisikestes purgikestes. Sellest viimasest peab pisut juttu tegema. Soojades maades põliselt kasvanud kuiva ja raskeid tingimusi taluva igihalja jaanikaunapuu, Ceratonia siliqua, Carob tree, magusad kaunad on pakkunud sööta kariloomadele, näksimist lastele ja toitu raskemate aegade üe elamiseks. Jaanikaunasiirupil on mitmeid tervistvaid omadusi ning seetõttu oli see ainus magus ollus, mida paastuaegadel pattu tegemta süüa võis. Muuhulgas kasutati jaanikaunapuu alati kindla suurusega seemneid vääriskivide kaalumiseks, sellest siis mõiste karaat. Siirup on päris maitsev. Kaunadest valmistatakse ka pulbrit ja pressitakse plaate, mida looduspoodides müüakse. Pargi kõrval oli juur- ja puuvilja müügikoht. Kohalikud apelsinid ja mandariinid on üsna keskpärase, pisut metsiku  maitsega, rohkete seemnetega ja mitte eriti mahlakad. Sidruneid ei maitsenud, kuid kirjelduse järgi on needki üpris kibehapud. Kohalikud aga on rahul ja valmistavad neist likööre. Turiste kutsutkse ka limoncello valmistmise töötubadesse.  Koortega apelsinidest ning mingitest maitseainetest valmistatakse populaarset mõrkjasmagusat  karastusjooki Kinnie. Mulle hakkas see ka kohe maitsema, kuigi ma muidu mingi limonaadide ja kokade jooja ei ole. 

Victoria bussijaam taamal kõrguva kindlusega, huvitavalt ümaraks pügatud kõrgete puudega, rohelise bussiga ning küpresside ja madalate roosaõieliste lespedeetsa põõsakestega .

Hallitüvelised pügatud puud lähemalt 

Lespedeetsa Lespedeza lähemalt 

Mõnel pool õitsesid lillaõielised bugenvillead. Eriti populaarsed nood siiski ei paistnud olevat. 

Punane tilgakujuline märk on Gozo pealinn Victoria. Hulk kribukrabu märke tähistavad meie  hotelli ja muid tähtsaid paiku Bugibbas. Jõudsime tagasi veel valgevarus.

Maltal veebruaris 3 Põõsas-mägisibul ja Aafrika Lipp

Kõigepealt repliik selle kohta, et need lõunamaa taimed 'meil niikuinii ei kasva'. Nagu ka eelnenud postitusest näha, nii mõnedki kasvavad, sageli üheaastasena inimese hoolsa käega külvatult ent sedagi mitte tingimata. Kes poleks näinud lõvilõua või  võõrasema isekülvi. Lavendlid enamasti talvituvad ja annavad ka isekülvi. Umbrohtudest parem ei hakka rääkimagi :) Usun, et nii mõnigi väike kohalik kukehari (sedum) võiks end meil päris koduselt tunda. Kuigi jah, eks need kõige kohanemisvõimelisemad ehk on juba tee Eestisse leidnud ka.

Pildil on hariliku saialille aedvorm Gozo pealinna Victoria bussijaamas, kuid ka tema, Calendula officinalis on saarel naturaliseerunud. Maltal kasvab ka mitu kohalikku põlist saialilleliiki:  C.bicolor, C. maritima  C. suffructicosa, Calendula  arvensisel on kohapeal koguni 3 alamliiki. Osa neist saialilledest on poolendeemsed, st levinud vaid mõnedel Vahemere saartel.

Annele ja teistele vahemere taimede huvilistele soovitan üle vaadata ka minu 2013 aasta postituste sari aprillikuisest Portugalist. https://pohlavars.blogspot.com/2013/04/ Jäävad ehk mõned tõesti lootusetud taimed kaasa ostmata või välja kaevamata. Portugali mitmekesiselt liigendatud maastik pakub kodu rohkematele taimeliikidele kui Malta, sealhulgas kõrgemad karmima mikrokliimaga paigad, kuid sellel väikesel kivisaarelgi on omad pärlid - taimed, mida ei kohta looduslikult kusagil mujal.

Tahaksin nüüd tutvustada üht päris suurt ja uhket juba 500 aastat tagasi saarele toodud ja naturaliseerunud, ent siiski veel tulnuktaimena klassifitseeritavat  paksulehelist - puis-mägisibulat kehtiva põhinimega puiskestvik Aeonium arboreum, syn. sempervivum arboreum. Ingliskeelne tavanimi Tree-houseleek, kuid ka Tree-aeonium.  Mulle hakkasid tema suured kollased ümarkoonusjad õisikud kõigepealt silma Golden Bay rannanõlval, end aaloede vahele pressinud hulgipealise 'mägisibula' küljest üles sirutuvatena. Pildistamiseks polnud eriti häid tingimusi ja seepärast lisan ka pildi netist.

Puiskestvik õitsemas Golden Bay aaloeplatsil.

See pilt on pärit  http://floraofgibraltar.myspecies.info/dicots/aeonium-arboreum-l-webb-berthel
Leht on kaitstud Creative Commons litsensiga,
 ning lehe kaudu võib jõuda ka pildi orignaali üleslaadijani

 Vaata ka infot ja pilte suurepäraselt Malta metsikute taimede veebilehelt  http://www.maltawildplants.com/CRSS/Aeonium_arboreum.php NB! Sellelt Malta taimede lehelt ei tohi pilte oma töödesse ega väljaannetesse isegi hariduslikul eesmärgil kopeerida. Autor soovib neid müüa (alates 5 eur pilt). Kuid piltide  õiguste uurimisel nägin, et veebilehe haldaja on valmis ka malta metsikute taimede seemneid müüma. Vaata ülalviidatud lehe allossa näiteks.

Puiskestvikke on erinevaid alaliikisid ja aianduslikke vormisid - nii rohelistes, punakates kui mustjates toonides lehtedega. Kasvavad looduses ja ilupeenardel ning hoovides suurtes savipottides. Muuhulgas võiksid need taimed olla silma jäänud talvekuudel Kanaari saartelt suve otsinud turistidele. Toataimena nõuab tüüpilisi Vahemerelisi tingimusi, Talvel suht jahe, ent mitte alla 5-10 soojakraadi koht, hästi vett läbilaskev pinnas ning muidugi lisavalgust. Kui veab, siis kevadtalvel võib õisi oodata. Äkki on isegi müügil toataimede osakonnas.

Teine tänane staar näib eemalt pesuehtsa kaeralillena. Lähmal vaatlusel aga on ta õisik kuidagi liiga rikkalik. Mingid lisariputised tilgendamas tuules. Saage tuttavaks: Õiekas unisuu, Chasmanthe floribunda; tavaingliskeeles African Flag. Kohtasin neid massistutusena mitmetel haljasaladel, kuid  temagi on juba 500 aastase ajalooga naturaliseerunud tulnukas saarel. Kuulub koos kaeralille, iiriste, krookuse, freesia ja gladiooliga iiriseliste sugukonda.

Selle pildi tegemiseks astusin paar sammu üle värskelt umbrohust puhastatud ja kobestatud vihmaniiske pargipinna ning tulemusena urgitsesin õhtul hotellis vaevarikkalt puutikuga algselt kleepjat, kuid kiiresti kuivavanud kollakat 'savimassi' oma sandaalide talla süvenditest. Tagasi kodus, panin ohates oma käimad sooja vee vanni ning oh imet, kogu tallatäiend lahustus kähku ning sadestus pesukausi põhja kollaka  ülipeene  settena. Täitsa asjata urgitsesin kuivalt :)

Maltal veebruaris 2

Majjistral rahvuspargi jalutusretk. Meie kõndisime kuni ühe kõrgemal kaldal asuva nn vaatepunktini  kalda lähedalt; tagasi aga ringiga kaugemalt, looduspargi ametliku keskuse kaudu. Looduspargi lõpus, rannal asub  Popeye Village. See on Maltal filmitud muusikalise filmiseriaali võttepaik, mis elab edasi oma filmielu. Kostümeeritud filmitegelased ning värvilised Popeye küla majakesed. Meie programmist jäi see paik välja, kuid kuuldavalt lastele pidi väga meeldima, eriti neile, kes filme näinud. Allpool toodud taimepiltidele olen küll julgelt nimed juurde kirjutanud, kuid kahjuks  nimesilte loodusesse polnud paigutatud, nii et mine tea :)

Vaade merele kaljurannalt

Tuleb tuttav ette? No muidugi, rand kivikilbik oma päriskodus lõhnamas.

Kohati oli maapind veidi lohkus ja kohe kasvamas lopsakam taimestik. 

Teisal roosa põisrohi esimesena kivivarise pinda vallutamas

Apteegitill keset õitsvat rosmariinivaipa.
 Rosmariin oli sage taim nii looduses kui haljastuses madalate hekkidena.
Leidus ka valgete ja roosakate õitega taimi.

Suvemajake otse järsu kaljukalda serval - peaaegu. Nagu näha, autoga ligipääsetav ja elektergi sees. Majakesest kostus rõõmsaid hääli ja möödumisel paistis ukseavast kaetud laud.

See roosa liblikõieline peaks olema kohalik hea söödataim sulla,
 täpsemalt Hedhysarum glomeratum.

Pakun nimeks Fedia glaciliflora. Ka eesti keeles feedia - mingi. Oli selline madal ja kenakene. Võimalik, et isegi söödav nagu tema sugulane punaseõieline feedia,
Fedia cornupsiae, kelle sugulus palderjaniga on taime väliskujust selgemini nähtav.

Selle roosaõielise väheldaste aromaatsete lehtedega taime nime määramiseks
mul entusiasmi pole siiani jätkunud.
Pildil kasvamas vaheldumisi rosmariiniga.

Kuivanud kõrrelised, arvatavasti eelmisest suvest. Pildilt ei saa aru, et nad kasvavad tegelikult otse järsu kalda ääres ning taamal olev kaldajärsak on üsna kaugel ja kõrge.

Siin aga huvitavate keerdus vuntsidega väikene taim.
Maapinnal igati ontlik leherosett, vuntside otstarve pole selge.

Varjud muutuvad üha pikemaks. Õnneks on siinkohal tee juba selgelt eristatav ja võimalik pimeda peale jäämine väga hirmutav ei tundu. Tee serva kõrgem taimestik saab oma jõu nähtavasti vihmadega mööda teelohku allapoole voolavast tulvaveest.

Mõned taimemättad on eriti kenad ja ümarad

Lähemalt uurides saab diagnoosiks määratud kohalik endeemne ning ühtlasi kaitsealue piimalill Euphorbia melitensis

Bussipeatuseni Golden Bays on veel tükk maad minna. Tee ääres kutsub jalgu puhkama taimestatud piknikulaud.

Selle malva mõõtmed ei jäta kahtlust - tegemist peab olema tõesti puis-rõngaslillega 

Oleme jõudnud autoga sõidetavale teele. Mahajäetud sõjaväe hoone (klubi?) palmiga.

Tee servas mitmeaastane punane lõvilõug Anthirrinum tortuosum

Samas üle müüriserva lamasklemas kollasetooniline sugulane Anthirrinum siculum.
Mõlemad lõvilõuad on suure lõvilõua Anthirrinum majus'e alamliigid.

See kaunitar aga peaks olema pisut külmaõrn meie talvedele
 nagu õnneks  ka tema ühekordsete õitega lähisugulane.
 Kes muu, kui ikka bermuuda jänesekapsas. Igatahes täiesti võimalik kasvatada, kui talveks üles võtta. Kaubanduslikult on pakkumisel sort 'Double trouble' mille nimi peaks ise enda eest rääkima. Kasvutsooniks pakutakse viimasele 7, mis peaks olema juba pisut hoiatav.

Ühte endisesse barakki on endale pesapaiga leidnud looduspargi keskus, mille ette on istutatud mõnigaid sildistatud kohalikke taimi. Sildid inglise ja kohalikus keeles, kahjuks pole ladina keelt vääriliseks peetud. Pildil apteegitilli suurekasvuline sugulane, Ferula communis, harilik vaiguputk (inglise keeles Giant fennel),
Samas kasvas ka erinevat värvi lavendleid ning ei puudunud ka meil üheaastasena kasvatatav vilt-ristirohi oma mitmeaastases väljaveninud olekus, ei väärinud omaette portreepilti.

See silmapaistev kiiskavvalgete õitega torkija, Galactites tomentosa,
 kannab eesti keeles üsna hambutut nime: valgeroodne viltsuvik

Siin sama taim juba kõrgem ja mõne aja pärast ehk hakkab oma vildist nimegi õigustama.
 Aga jah, kes oleks arvanud, et selline 'ohakas' võib suvik olla.

Otse enne asfaltteele pööramist laiutab-lamaskleb suur igihaljas lopakate nahkjate lehtedega ning ligi paarikümne sentimeetriste kollaste õitega põõsas. Ma ei olnud seda elusast peast vist näinud varem, kuid tuli väga tuttav ette. Kui kodus oma lemmikraamatu 'Lomakasvio' kätte haarasin, siis just seal kaanel ta ilutses-iso maljaliaani, suur kuldkarikas, Solandra maxima. Pärit mehhiko mägimetsadest, kus vahelduvad sademe- ja kuivaperioodid ning maapind hästi dreeniv nagu maltalgi. Haljastuses hinnatud koledate kohtade kiire varjajana ning olevat valmis õige hoolduse korral õitsema ligi 9 kuud aastas, pidades puhkust vaid 3 kuiva kuuma kuud.

Bussipeatusse jõudsime paarkümmend minutit enne päikeseloojangut.