Maltal veebruaris 2

Majjistral rahvuspargi jalutusretk. Meie kõndisime kuni ühe kõrgemal kaldal asuva nn vaatepunktini  kalda lähedalt; tagasi aga ringiga kaugemalt, looduspargi ametliku keskuse kaudu. Looduspargi lõpus, rannal asub  Popeye Village. See on Maltal filmitud muusikalise filmiseriaali võttepaik, mis elab edasi oma filmielu. Kostümeeritud filmitegelased ning värvilised Popeye küla majakesed. Meie programmist jäi see paik välja, kuid kuuldavalt lastele pidi väga meeldima, eriti neile, kes filme näinud. Allpool toodud taimepiltidele olen küll julgelt nimed juurde kirjutanud, kuid kahjuks  nimesilte loodusesse polnud paigutatud, nii et mine tea :)

Vaade merele kaljurannalt

Tuleb tuttav ette? No muidugi, rand kivikilbik oma päriskodus lõhnamas.

Kohati oli maapind veidi lohkus ja kohe kasvamas lopsakam taimestik. 

Teisal roosa põisrohi esimesena kivivarise pinda vallutamas

Apteegitill keset õitsvat rosmariinivaipa.
 Rosmariin oli sage taim nii looduses kui haljastuses madalate hekkidena.
Leidus ka valgete ja roosakate õitega taimi.

Suvemajake otse järsu kaljukalda serval - peaaegu. Nagu näha, autoga ligipääsetav ja elektergi sees. Majakesest kostus rõõmsaid hääli ja möödumisel paistis ukseavast kaetud laud.

See roosa liblikõieline peaks olema kohalik hea söödataim sulla,
 täpsemalt Hedhysarum glomeratum.

Pakun nimeks Fedia glaciliflora. Ka eesti keeles feedia - mingi. Oli selline madal ja kenakene. Võimalik, et isegi söödav nagu tema sugulane punaseõieline feedia,
Fedia cornupsiae, kelle sugulus palderjaniga on taime väliskujust selgemini nähtav.

Selle roosaõielise väheldaste aromaatsete lehtedega taime nime määramiseks
mul entusiasmi pole siiani jätkunud.
Pildil kasvamas vaheldumisi rosmariiniga.

Kuivanud kõrrelised, arvatavasti eelmisest suvest. Pildilt ei saa aru, et nad kasvavad tegelikult otse järsu kalda ääres ning taamal olev kaldajärsak on üsna kaugel ja kõrge.

Siin aga huvitavate keerdus vuntsidega väikene taim.
Maapinnal igati ontlik leherosett, vuntside otstarve pole selge.

Varjud muutuvad üha pikemaks. Õnneks on siinkohal tee juba selgelt eristatav ja võimalik pimeda peale jäämine väga hirmutav ei tundu. Tee serva kõrgem taimestik saab oma jõu nähtavasti vihmadega mööda teelohku allapoole voolavast tulvaveest.

Mõned taimemättad on eriti kenad ja ümarad

Lähemalt uurides saab diagnoosiks määratud kohalik endeemne ning ühtlasi kaitsealue piimalill Euphorbia melitensis

Bussipeatuseni Golden Bays on veel tükk maad minna. Tee ääres kutsub jalgu puhkama taimestatud piknikulaud.

Selle malva mõõtmed ei jäta kahtlust - tegemist peab olema tõesti puis-rõngaslillega 

Oleme jõudnud autoga sõidetavale teele. Mahajäetud sõjaväe hoone (klubi?) palmiga.

Tee servas mitmeaastane punane lõvilõug Anthirrinum tortuosum

Samas üle müüriserva lamasklemas kollasetooniline sugulane Anthirrinum siculum.
Mõlemad lõvilõuad on suure lõvilõua Anthirrinum majus'e alamliigid.

See kaunitar aga peaks olema pisut külmaõrn meie talvedele
 nagu õnneks  ka tema ühekordsete õitega lähisugulane.
 Kes muu, kui ikka bermuuda jänesekapsas. Igatahes täiesti võimalik kasvatada, kui talveks üles võtta. Kaubanduslikult on pakkumisel sort 'Double trouble' mille nimi peaks ise enda eest rääkima. Kasvutsooniks pakutakse viimasele 7, mis peaks olema juba pisut hoiatav.

Ühte endisesse barakki on endale pesapaiga leidnud looduspargi keskus, mille ette on istutatud mõnigaid sildistatud kohalikke taimi. Sildid inglise ja kohalikus keeles, kahjuks pole ladina keelt vääriliseks peetud. Pildil apteegitilli suurekasvuline sugulane, Ferula communis, harilik vaiguputk (inglise keeles Giant fennel),
Samas kasvas ka erinevat värvi lavendleid ning ei puudunud ka meil üheaastasena kasvatatav vilt-ristirohi oma mitmeaastases väljaveninud olekus, ei väärinud omaette portreepilti.

See silmapaistev kiiskavvalgete õitega torkija, Galactites tomentosa,
 kannab eesti keeles üsna hambutut nime: valgeroodne viltsuvik

Siin sama taim juba kõrgem ja mõne aja pärast ehk hakkab oma vildist nimegi õigustama.
 Aga jah, kes oleks arvanud, et selline 'ohakas' võib suvik olla.

Otse enne asfaltteele pööramist laiutab-lamaskleb suur igihaljas lopakate nahkjate lehtedega ning ligi paarikümne sentimeetriste kollaste õitega põõsas. Ma ei olnud seda elusast peast vist näinud varem, kuid tuli väga tuttav ette. Kui kodus oma lemmikraamatu 'Lomakasvio' kätte haarasin, siis just seal kaanel ta ilutses-iso maljaliaani, suur kuldkarikas, Solandra maxima. Pärit mehhiko mägimetsadest, kus vahelduvad sademe- ja kuivaperioodid ning maapind hästi dreeniv nagu maltalgi. Haljastuses hinnatud koledate kohtade kiire varjajana ning olevat valmis õige hoolduse korral õitsema ligi 9 kuud aastas, pidades puhkust vaid 3 kuiva kuuma kuud.

Bussipeatusse jõudsime paarkümmend minutit enne päikeseloojangut.