Wednesday, October 30, 2024

Loomaaias taimi vaatamas septembris

 Sõbranna ütles, et läheme loomaaeda, seal pidi huvitavaid taimi olema. Eks me siis läksime ja vaatasime ikka teele jäävad loomad ka üle. Ilm oli mõnusalt soe septembri keskpaiga kohta kuid taimedest paljud valmistusid juba talveks. Ma eriti ei teinud pilte ega kavatsenud ka postitust selle kohta teha, kuid õige mitme taime osas jäin ma vastuse võlgu küsimusele et mis see on. 

Jääkarude elupaik on uhke, nii veealuste kui veepealsete vaatlemisvõimalustega, kuid sellele vaatamata olid loomad kusagil varjus ja me ei näinud ühtegi. Taimede osas seal seespool midagi huvitavat ei kasvanud.Ümbritseval alal oli palju erinevaid puid, kuid need ja üldse teised puud jäid seekord me huviorbiidist välja. Pinnakatjatest tundsid seal nõlvadel end hästi leesikad ja kukeharjad.


Teede ääres olid veel õitsemishoos kannad, hekkidena või üksikuna. Kartulipuud ja loorberid olid enamuses kokku kogutud talvitushoone ukse juurde.   

Avamaal olid segamini tavalised ja eksootilisemad taimed. Kokku moodustasid nad üsna looduslikuna tunduvaid kooslusi. Pildil Aconogonon lichianense syn. Polugonum licianense.Alats sellest kui rohkem teadvustati Sahalini kirburohu invasiivsust, on aiapoodidesse ning haljasaladele jõudnud mitmed kõrged kirburohu tüüpi taimed, mis pole kuigi intensiivse levikuga kuid silmapaistvalt kõrged ikkagi.Nii ka pildil olev taim.

Kohati on veel alles  üpris invasiivselt levivat kõrget pihlenaelat - Sorbaria sorbifolia. Leida võib seda  vanadest parkidest. Juba ammu on müügil olnud pihlenela sort Sem, mis on madalam, punakate võrsetega ja  vähem invasiivne.  Sellest uuem müügilolev sort on  Pia - roheliste lehtedega veelgi madalam, püstiste õitega ja kasvukoha suhtes pretensioonitu põõsas. Uusim aretis nimega Matca Ball on punakate lehtedega, madal  kerakujuline, kollase sügisvärvusega, õitseb harva ning nõuab niiskemat kasvukohta. Arvatavasti on loomaaia pildil sort Sem, kuid mine tea.

  

Üks pilt rohtsetest taimedest. Kuigi kompositsioon näeb välja üsna looduslik, siis meie loodusest neid ei leia (vist). Nimesildiga oli tumelilla parkjuur pildil keskel - Limonium Perezii var. Sventenii. Parkjuured on populaarsed kuivatamise taimed ning võivad ka meil kasvada. Meie aedades nad siiski eriti populaarsed ei ole.


Troopikamaja on paar aastat avatud ja seal võib lähedalt ka mitmeid elanikke näha. Troopikale omaselt on seal soe ja niiske. Õhku täindab veepladin, loomade häälitsused ja laste kilked. Lõpuks võib veel pingil istuda ning jälgida ümberringi paiknevalt seinalt dzunglikeskkonna filmi  sealsete taimede ja loomade-lindudega. Üldiselt aga, kui tahta näha kaunimaid õitsevaid troopikataimi nende kodukohas, tuleb neid otsida inimasustusest, pügatuna ja hooldatuna. Tegelik troopikaline dzungel on pime puudealune, maapinnal kuivanud lehtedega ja jalgadele ronivate kaanidega. Õied on ka, aga kusagil nii kõrgel, et neid võib vaadalda alles pärast nende maha langemist. 

Troopikamaja maapinnale oli rohkelt istutatud lillade lehtedega jaava sametlehikut - Gynura auratianca, mis inglise keeles kannab nime purplre passion plant.


Ei puudunud ka ingver, täpsemalt Kahili ingver - Hedynhium gardneriaum. See taim on metsistunud ning üsna invasiivse loomuga Havail. Ingverid on rohkearvuline taimepere troopikas ning lähistroopikas. Meil on tuntud maitseaimena ingveri juur. Ingverite õied on populaarsed lõikelilled. Neid on vägagi erinevate välimusetega, punastes, kollastes või roosades toonides.Tihti ei jäta taim kuigi tasakaalus muljet - suurepärane õis paikeb kõrgevarreliste suurte lehtedega põõsa keskel ja võrreldes põõsaga üsna madalal varrel.

Kahili ingver

Kuid, leidub ka ingvereid mida võib isegi meil avamaal proovida kasvatada. Lubatud on 6a tsoon või isegi külmem. Jaapani ingver, Ginger mioga on pealegi üleni söödav, nii maa-alune kui maapealne osa, ka kollased õied kui need ilmuvad üsna maapinnale troopilisena mõjuvate taimelehtetde vahel. Vähemalt võib seda näha ja üsnagi tagasihoidliku hinna eest soetada Hollandis, eksootiliste taimede botaias ja müügiaiandis De Groene Prins.

Pilt siit https://www.plantdelights.com/products/zingiber-mioga-crugs-zing

Tiigriorg on loomaaia kõige uuem osa. Sealsed ehitised on eriti põnevad  - tiigrite jalutusteed üle vaatajate peade - või õigemini tiigritele kõrged vaatlstorud külastajate jälgimidseks ülalt allapoole.
Asi on alles algusjärgus ja meil ei õnnestunud seal ülal näha ühtki tiigrit, kuid küllap nad harjuvad oma uue elukoha ja selle võimalustega.


Siinkohal läksime lahku ja kumbki väljus oma väravast. Minu kaamera ette jäänud pildid on siin.


Üks võimas elvant toimetas õues ja sai imetletud terve hulga vaatajate poolt. Üks ema isegi hoidis oma imikut kõrgel,et tollel mitte midagi nägemata ei jääks. Loomaaia taimede väetamiseks on sisse seatud kompostimine, mille suure osa algmaterjalist annavad just elevandid. Head kraami jääb ülegi ja seda võib lasta oma hoovile sõidutada. 

Tagumise värava läheduses on ka tasaseks niidetud muruplats, kus väsimatult ringi vuramas niiterobot. 
Edasi järgneb avar tasane väljak, kus taimed on korrapärastes ridades kastidesse istutatud. 


Ruse paistab olevat täitsa tubli õitseja, eks nad vist kasvatavad seda nagu paljud muidki taimi ise ette.

Talvel võib loomaaeda minna igihaljaid puid vaatama ja kevadel roheluse tärkamist ning suvel külluslikku õitsemist. Mitme korraga satub kokku ka üha rohkem loomi silma alla. Niikuinii on territoorium liiga suur ühe korraga üle vaatamiseks. Olen käinud loomaaias ka ühel hilisõhtusel ekskursioonil. Kuna parajasti oli mu jalal midagi viga, on sellest meelde jäänud põhiliselt kiirkõnd üksteisest kaugel asuvate loomaaia osade vahel. No igal pool ikka vaadeldi ka loomi taskulambi valgel ja räägiti üsna huvitavaid jutte nende elust. Ma polnud enne kuulnud sellest et vähemalt osade suurte loomade tiinus võib paigal püsida kui on näljaaeg ja pojad sünnivad siis, kui neile jätkub mida hamba alla panna.   

Sõbranna aga liikus teise värava poole ja nägi teel, kuidas tehti gabioon aedu.



Huvitav mitu aastat nood püsti püsivad, kuid vist üsna kaua - kogu maailmas on see moodus üsna levinud.


Saturday, October 5, 2024

Erica darleyensis

 Erica x darleyensis = Erica carnea x Erica erigena .  Miskipärast on eestikeelsete nimede puhul mitme liigi hübriidide nime oluliseks osaks "värd" - niisiis värdeerika.

 Eerikaid on kokku üle 700 liigi, milledest aias kasvatamiseks sobib umbes 50, osa lausa puukujulised kõrged  ja osa madalamad. Sügisel õitsevatest eerikatest kasvavad meil hall eerika E. cinerea ja soo-eerika E. tetralicx. Mõlemate sorte on meiltki saada olnud. Olen ka mõnda proovinud, kuid sügissuvel on ju saadaval rikkalik kanarbike valik ja ahvatlev, ent külmaõrn püharbik. Jah, ta võib isegi paar-kolm aastat aias õitseda, kuid enamasti tast siiski loobutakse pärst paarikordsert külmumist.

 Kevadel õitsevatest eerikatest saab meil edukalt kasvatada vaid punast eerikat, Erica carnea  ning vedamise korral ja õiget kohta ning sorti valides ka värdeerikat. Punane eerika on Eestis külmakindel. Kuigi ka punasel  eerikal on maailmas aretatud hulk nimedega sorte, siis meilt on võimalik olnud soetada vaid kolme -  punane, roosa ja valge.Ta on avaramas turbaaias väga tänuväärne taim oma sügisestest õienuppudest kevadel puhkevate suht pikaealiste värviliste õitega. Tema puuduseks väikeaias on kiire edasiroomamine. Olen kõiki ta värve kasvatanud, kuid nüüdseks neist loobunud.Nimelisi sorte pole seni osanud otsidagi, võibolla mõni neist on paigalisem. 

 Erica darleyensis nagu ka punane eerika ei nõua eriti happelist pinnast. Parimaks pinnaks on hästi dreeniv liivakas kuid mitte lahja pinnas. Hea on neid kasvatada võimalikult valges  paigas. Ta ei karda tuult ent ei või pikaks kuiva jääda- kui vaid vesi ei jää seisma. Neis maades, kus talv on soojem aga kuiv, tuleb taime talvelgi kasta. Erica darleyensis  on  tavaliselt umbes 40 cm kõrgune aeglaselt kasvav põõsas. Lugedes sordikirjeldusi, tundub siiski, et osa sorte on ka rohkem laiutavad ning madalamad ja need sobivad pinnakatjaks. Värdeerika sorte on palju ja tuleb üha juurde - ikka suuremate õitega, erineva ja pikema õitsemisajaga,  haiguskindlamad, eri kasvukohtade tarvis ja vastavalt lõunapoolsete maade vajadustele ka kuumakindlamad.

Ega põgusalt peale vaadates aru ei saa, kas punane või värdeerika. Mõlemad moodustavad oma algul rohekad õisikud juba sügisel ning värvuvad vähemalt kevadel. Darleyensis värvub küll varem, hilissügisel võib juba värv näha olla, õitsemine võib kesta talv läbi, kuid meil ju on nad enamasti talvel lume all. 

Mina olen darleyensist katsetanud juba õige kaua. Olen neid istutanud nii sügisel kui kevadel, vastavalt sellele kuis neid poes saada on olnud. Kõik pole jäänud püsima. Praegu isegi ei tooda neid eriti sisse. Olen mitu ilusat põõsast kaotanud ümber istutamisega. Ka olen mõnd põõsast liiga tugevasti kärpinud. Oleks ju võinud pöörduda kohe Google poole ja lugeda, et Erica darleyensis on aeglase kasvu ja juurdumisega, pinnapealte juurtega; ta juurte ümbrust ei tohi sobrada ja algul tuleb ta eest tähelepanelikumalt hoolitseda. Alles kahe aasta pärast on taim korralikult juurdunud. Või, et põõsast ei tohi liiga tugevasti kärpida. Ära võib siiski lõigata kuivanud õisikud, kuid ei või puutuda eelmiste aastate kasvuosa. Kõike seda olen ma omaenda laiskusest omal nahal kogenud. Lisaks on ta siiski veidi külmaõrn ja ebasoodne aasta võib talle saatuslikuks saada - nagu ka kõigile teistele piiripealsetele ent ahvatlevatele taimedele. Arvan siiski, et võimalikult soe koht võib teinekord parem olla kui valge ent külmem. 

 


Sellel pildil on mu kõige suurem värdeerika. Juhuslikult kasvab ta sobivas kohas, on ümbert puutumata , saab suvel vett koos ülejäänud kivilataimedega  ja ma ei ole teda eriti kärpinud. Muide, kõrval on lubjanõudlikud taimed ja neile seda ka antakse. Allpool olev õite pilt on 2021 kevadest. Ta on igal aastal rikkalikult õitsenud, aga kuna eerika õisi on üsna raske pildistada, olen ma seda ka vähe teinud.   


Juba enne 2021 aastat kasvas ta kõrval teine kah lopsakas, veidi eri värvi roosade õitega  põõsas. Neile hakkas kõrvuti kitsaks jääma ja nii ma siis teise uude kohta istutasingi, kärpisin istutusaastal üsna tugevasti nagu kanarbikku. Ega ta hästi ei arenenud, paistis isegi et läheb täitsa väja. Praeguseks on ta madal, maadligi roomav;  õiepungad on siiski peal, kuigi neid on vähevõitu. Pilt allpool.


Üks eriti ilus tumerooosa tumeda lehestikuga kasvas ja õitses kenasti "ajutiselt" paar- kolm aastat mustikate servas. Kui arvasin, et leidsin talle õige koha, siis otsustas ta seal hoopiski välja minna. 

Allpool on aga pilt valgeõielisest põõsast rodopeenra äärest, üsna pimedast kohast. Pilt pärit ka 2021 aastast. See põõsas oli  mu esimene ja jõudis üsna suureks kasvada.Vahetevahel on mõni ta oks kuivanud, kuid kunagi pole ta õitsemist ära jätnud ning valendas juba eemalt kaua igal kevadel. Tänavune kevad mõjus mitmelegi taimele kehvalt, temalgi olid kõik ta oksad peale ühe kuivanud, Siiski õitses jarelejäänud oks rikkalikult. Ta on praegu umbes tavalise poekanarbiku suurune ja muidugi õiepungadega. Õitsev tutt kasvab paarikümne sentimeetrise lamanduva varre otas. Oleks vist aeg proovida kevadel paljundada - ikkagi vastupidav põõsas. Panen ka praeguse pildi allapoole.

   




Lõpuks tänavu varakevadel üle mitme aasta nägin poeruumis jällegi üht õitsvat värdeerikat. Aeg oli  varane ja ma ei teadnud kuidas talle mõjub täisõites poest meie külma kevadesse sattumine. Viisin vahepeal tuppa, kus ta jõudis isegi õitsemise lõpetada. Lõikasin kahjuks tugevasti tagasi ja istutasin maha. Võib-olla poleks vaja olnud tuppa viia ja kindlasti poleks vaja olnud tugevasti kärpida. Aga tõe nimel panen ka selle pildi, päris ära ta ju ei ole surnud aga õiepungi kah ei ole. 


Äsja leidsin netist tellimiskoha ja isegi tellisin mitu tükki. Istutada püüan loetud ja kogetud teadmiste valguses. Need aga on üpris väikesed, noored taimed, mitte poeriiulist suured juba värvunusd õiepungadega või kevadised täisõitega. Ma isegi ei tea, kui vanalt need värdeerikad peaksid õitsema hakkama. Võiks arvata, et noored taimed kohanevad paremini, kuid mine tea.