Erica x darleyensis = Erica carnea x Erica erigena . Miskipärast on eestikeelsete nimede puhul mitme liigi hübriidide nime oluliseks osaks "värd" - niisiis värdeerika.
Eerikaid on kokku üle 700 liigi, milledest aias kasvatamiseks sobib umbes 50, osa lausa puukujulised kõrged ja osa madalamad. Sügisel õitsevatest eerikatest kasvavad meil hall eerika E. cinerea ja soo-eerika E. tetralicx. Mõlemate sorte on meiltki saada olnud. Olen ka mõnda proovinud, kuid sügissuvel on ju saadaval rikkalik kanarbike valik ja ahvatlev, ent külmaõrn püharbik. Jah, ta võib isegi paar-kolm aastat aias õitseda, kuid enamasti tast siiski loobutakse pärst paarikordsert külmumist.
Kevadel õitsevatest eerikatest saab meil edukalt kasvatada vaid punast eerikat, Erica carnea ning vedamise korral ja õiget kohta ning sorti valides ka värdeerikat. Punane eerika on Eestis külmakindel. Kuigi ka punasel eerikal on maailmas aretatud hulk nimedega sorte, siis meilt on võimalik olnud soetada vaid kolme - punane, roosa ja valge.Ta on avaramas turbaaias väga tänuväärne taim oma sügisestest õienuppudest kevadel puhkevate suht pikaealiste värviliste õitega. Tema puuduseks väikeaias on kiire edasiroomamine. Olen kõiki ta värve kasvatanud, kuid nüüdseks neist loobunud.Nimelisi sorte pole seni osanud otsidagi, võibolla mõni neist on paigalisem.
Erica darleyensis nagu ka punane eerika ei nõua eriti happelist pinnast. Parimaks pinnaks on hästi dreeniv liivakas kuid mitte lahja pinnas. Hea on neid kasvatada võimalikult valges paigas. Ta ei karda tuult ent ei või pikaks kuiva jääda- kui vaid vesi ei jää seisma. Neis maades, kus talv on soojem aga kuiv, tuleb taime talvelgi kasta. Erica darleyensis on tavaliselt umbes 40 cm kõrgune aeglaselt kasvav põõsas. Lugedes sordikirjeldusi, tundub siiski, et osa sorte on ka rohkem laiutavad ning madalamad ja need sobivad pinnakatjaks. Värdeerika sorte on palju ja tuleb üha juurde - ikka suuremate õitega, erineva ja pikema õitsemisajaga, haiguskindlamad, eri kasvukohtade tarvis ja vastavalt lõunapoolsete maade vajadustele ka kuumakindlamad.
Ega põgusalt peale vaadates aru ei saa, kas punane või värdeerika. Mõlemad moodustavad oma algul rohekad õisikud juba sügisel ning värvuvad vähemalt kevadel. Darleyensis värvub küll varem, hilissügisel võib juba värv näha olla, õitsemine võib kesta talv läbi, kuid meil ju on nad enamasti talvel lume all.
Mina olen darleyensist katsetanud juba õige kaua. Olen neid istutanud nii sügisel kui kevadel, vastavalt sellele kuis neid poes saada on olnud. Kõik pole jäänud püsima. Praegu isegi ei tooda neid eriti sisse. Olen mitu ilusat põõsast kaotanud ümber istutamisega. Ka olen mõnd põõsast liiga tugevasti kärpinud. Oleks ju võinud pöörduda kohe Google poole ja lugeda, et Erica darleyensis on aeglase kasvu ja juurdumisega, pinnapealte juurtega; ta juurte ümbrust ei tohi sobrada ja algul tuleb ta eest tähelepanelikumalt hoolitseda. Alles kahe aasta pärast on taim korralikult juurdunud. Või, et põõsast ei tohi liiga tugevasti kärpida. Ära võib siiski lõigata kuivanud õisikud, kuid ei või puutuda eelmiste aastate kasvuosa. Kõike seda olen ma omaenda laiskusest omal nahal kogenud. Lisaks on ta siiski veidi külmaõrn ja ebasoodne aasta võib talle saatuslikuks saada - nagu ka kõigile teistele piiripealsetele ent ahvatlevatele taimedele. Arvan siiski, et võimalikult soe koht võib teinekord parem olla kui valge ent külmem.
Sellel pildil on mu kõige suurem värdeerika. Juhuslikult kasvab ta sobivas kohas, on ümbert puutumata , saab suvel vett koos ülejäänud kivilataimedega ja ma ei ole teda eriti kärpinud. Muide, kõrval on lubjanõudlikud taimed ja neile seda ka antakse. Allpool olev õite pilt on 2021 kevadest. Ta on igal aastal rikkalikult õitsenud, aga kuna eerika õisi on üsna raske pildistada, olen ma seda ka vähe teinud.
Juba enne 2021 aastat kasvas ta kõrval teine kah lopsakas, veidi eri värvi roosade õitega põõsas. Neile hakkas kõrvuti kitsaks jääma ja nii ma siis teise uude kohta istutasingi, kärpisin istutusaastal üsna tugevasti nagu kanarbikku. Ega ta hästi ei arenenud, paistis isegi et läheb täitsa väja. Praeguseks on ta madal, maadligi roomav; õiepungad on siiski peal, kuigi neid on vähevõitu. Pilt allpool.
Üks eriti ilus tumerooosa tumeda lehestikuga kasvas ja õitses kenasti "ajutiselt" paar- kolm aastat mustikate servas. Kui arvasin, et leidsin talle õige koha, siis otsustas ta seal hoopiski välja minna.
Allpool on aga pilt valgeõielisest põõsast rodopeenra äärest, üsna pimedast kohast. Pilt pärit ka 2021 aastast. See põõsas oli mu esimene ja jõudis üsna suureks kasvada.Vahetevahel on mõni ta oks kuivanud, kuid kunagi pole ta õitsemist ära jätnud ning valendas juba eemalt kaua igal kevadel. Tänavune kevad mõjus mitmelegi taimele kehvalt, temalgi olid kõik ta oksad peale ühe kuivanud, Siiski õitses jarelejäänud oks rikkalikult. Ta on praegu umbes tavalise poekanarbiku suurune ja muidugi õiepungadega. Õitsev tutt kasvab paarikümne sentimeetrise lamanduva varre otas. Oleks vist aeg proovida kevadel paljundada - ikkagi vastupidav põõsas. Panen ka praeguse pildi allapoole.
Lõpuks tänavu varakevadel üle mitme aasta nägin poeruumis jällegi üht õitsvat värdeerikat. Aeg oli varane ja ma ei teadnud kuidas talle mõjub täisõites poest meie külma kevadesse sattumine. Viisin vahepeal tuppa, kus ta jõudis isegi õitsemise lõpetada. Lõikasin kahjuks tugevasti tagasi ja istutasin maha. Võib-olla poleks vaja olnud tuppa viia ja kindlasti poleks vaja olnud tugevasti kärpida. Aga tõe nimel panen ka selle pildi, päris ära ta ju ei ole surnud aga õiepungi kah ei ole.
Väga tänuväärne kui keegi omaenda kogemusi jagab
ReplyDelete