Saturday, November 2, 2019

Aga suved on meil valged

Seda peab üha kordama endale, kui iga päev muudkui naksatakse valge aja küljest järgmine jupp maha. Aga keset päeva on natukene valget aega ka, eriti kui juhtub puhkepäev olema. Selline huvitav aeg. Kerged miinuskradid on juba üle käinud, kogu suve pikisilmi oodatud vihm on lõpuks kohale jõudnud ja sajab ja sajab ja sajab. Täna siiski oli valge aeg täitsa kuiv ja plussis ka. Istutamist olid  ootamas viimased kivilakribud, pähesadanud lehekihi alt said päästetud mõned talve-läbi haljendajad. Natukene käärisid välgutatud siin-seal, ära koristatud viinapuude võrgud. Vaatamata väga korralikule väliriietusele tuli teha mitu tubast varbasoojendamispausi kuuma teega. Ning kõige tähtsam - tunnustada oma tähelepanuga kõiki säravaid sügise-staarisid.

Kukehari 'Brilliance' on hilisem ärkaja kui teised kõrged kukeharjad, kuid
kassi kukil on säranud kogu sügise ja viibib pisut veelgi. 
 Herbstfreude on  vist igas sügiseses aias olemas -
olen püüdnud paremat otsida aga pole leidnud samaväärsetki. 

Aga seegi punetaja on Herbstfreude - usu või ära usu.
 Kasvab juba mitmendat aastat samas potis ning
mis lopsakuses puudu jääb, saab saab värvisäraga tasa tehtud.
Punase pöögi kuldlehtedest sügisrüü. Roniva hortensia tohutu lehekuhi samast kõrvalt
 komposti kantud ja alpikannid selle liig paksu teki alt vabastatud.   



Põhiliselt küll leheilu, kuid õisigi jätkub veel

 'Tiger eyes' ei pleegi nii ruttu heledaks kui suvel.
Ta on ka üks vähestest roosidest sel aastal, kel lehestik pruuntäpist rikkumata.

Mu hämarapoolses aias ei hiilga okaspuud oma talivärvidega. See väike hiibapuu oli silmaga vaadates üsna eredates toonides, kuid fotoka arvates silmapettus, mida pole vaja jäädvustada. 

'Silver dollar' Teine katse soetada ja seekord õige. Esimene osutus White Lady'ks. Uhked valged õisikud, mis ainult pisut roosakaks tõmbusid. Kuid pole parata, külm on oma sõna juba öelnud. 


Siin aga minu esimene aedhortensia 'Mustila'. Mulle meeldib -
 õhulised õisikud on toredad ka hilissügisel. 



Tumeroosad alpikannid said pildile nädal tagasi, praegu on õisi pisut vähemaks jäänud.

'Ajutiselt' oma kasvukohale torgatud sootamm on ainukene ilusasi, mis veel seda
 ebaesinduslikku seinaäärt kaunistab. Langevad needki lehed ja jääbki järgi klassikaline kolekoht.


Aga samas suunas saab teha hoopis meeleolukama aiavaate. 

Sügisel veel lehelangetuse tööd ka novembriks jäänud.

 Krüsanteemid elavad ka hästi kui välja arvata see, et uutest inglastest ei jõua vist mitte keegi sel aastal õisi avada. Kõige paremas hoos on ikka ukrainlased - rõõmsameelne kollane ja pisut sagrispäine roosakasvalge. Vanad kohalikud ja lätlased on kes lõpetamas, kes kestmas.

Tuesday, October 22, 2019

Igikestvad puud

Reisil käia on tore, kuid tore on ka kaasa elada sõprade käikudele. Just praegu on Aaluja Tiia reisil, mis homme suundumas sekvoiade looduskaitseale. Oletatavalt on see   Sequoia & Kings Canyon National Parks. Selles Ameerika rahvuspargis kasvavad Hiidsekvoiad ehk mammutipuud (Sequoiadendron Giganteum). Looduse poolt väljavalitud hiiud - haiguste, kahjurite ja tulekindlana jääb mõnel tärkamine imepeenest seemnekesest mitme tuhande aasta taha.  Sekvoiasid kaitseb paks koor, mis sisaldab tanniinisid ning haiguseidud ei saa areneda . Kui mõni kahjur kallale kipub, käivitab puu keemiavabriku ja kahjustus jääb tagasihoidlikuks. Normaalne tulekahju 3-30 aasta tagant hävitab kõrvalt konkurendid, katab maa viljaka tuhaga ning kuum suits päästab valla aastaid oma aega käbides oodanud pisikesesed seemned. Aitaks kui iga puu kasvõi üks-kaks täikasvanud järglast saab. Seda siis looduslikku ringkäiku arvestades. Ent inimene käivitas 19. sajandi keskpaigas ulatusliku punase puu puidu tootmise ning selle vastu ei saanud sekvoiad enam midagi ette võtta. Need puud, mis alles, on looduskaitse all.

Aga minu reisipiltide hulka lisandus ju ka üsna hiljuti isiklik mammutipuu.

Mammutipuu Kirde-Šveitsis, St Galleni linnas . 
Istutusaeg umbes 1840, kõrgus umbes 35 meetrit
Oksad lähemalt
Tüve pääseb kõige lähemalt vaatlema ja see on üks tõsine tümikas
Puu kõrval kahes keeles silt. Et te ei peaks silmi pingutama, siis sisukokkuvõte siin: Mammutipuud võivad oma päriskodus, Sierra Nevada mäestikus kasvada üle 100 m kõrguseks. Sequeiadendron on nime saanud irokeesi ja saksa immigrandi poja Sequo- Jah järgi (1770-1843), kes pani aluse põlisrahva kirjakeelele. 19.sajandi majandusbuumi ajal, mis põhines pitsikaubandusel ja tööstusel, istutasid nii mõnedki villaomanikud omale prestiizi märgina aeda mammutipuu. Praeguseks on need villad ja villa aiad kadunud, ainult mammutipuud siin seal linnas annavad märku kunagisest uhkusest.

P.S. Mammutipuul on lähedalt sugulane ranniksekvoia (Sequoia sempervirens). Neil on palju ühiseid omadusi, muuhulgas ka eriti paks koor ja koostöö tulekahjudega. Paljunemisega ent tegeleb rannikusekvoia tõsisemalt. Vanade puude ümber võib kohati märgata juurevõsust tekkinud noorte puude ringe ja kui vana puu maha võetakse, siis kännuvõsust kasvab uus. Ranniksekvoia okkad on väga lühikesed eriti tipuosas, sest veevaegus kimbutab - maast üles pumbata kõrge ja päris pidevalt ka udusid ei ole, kust lisa hankida. Ranniksekvoia suudanb vett sisse võtta isegi koore kaudu. Kõige kõrgem hetkel elus olev sekvoia, ongi ranniksekvoia, Hyperion, kõrgusega 115,55 meetrit. Selle puu täpsne asukoht ei ole avalikustatud, et huvilised ei tormaks massiliselt kohale ning kahjustaksid sellega looduslikku keskkonda. Hiid-sekvoiade pikim jääb kasvus paarkümmend meetrit alla.


Saturday, August 17, 2019

Kahe vihma vahel kivikuningriigis.

Põud sai otsa, taevast pudenes paari päeva jooksul jupikaupa mitu aiakärutäit kastmisvett, ning mõnedki taimed otsustasid juba alustatud ärakuivamise pausile panna. Vihmahood ja pausid kestsid ka puhkepäevadel. Korralik vihmavarustus selga, vihmavari kotti ja meie väike seltskond oli valmis autonina Vääna poole suunama. Külalisi ootas Harjumaa 2019 aastal kaunimaks tunnistatud maakodu. Ega see võit ei tähenda, et siis neid aedasid kuidagi avalikus meedias kenasti tutvustataks, et oleks võimalik tunnustatud tulemusest inspiratsiooni ammutada. Lihtsalt väike äramärgitute loetelu ja mõni auhinnatu saab ühe pildiga esindatud. http://www.hol.ee/harjumaa-2019-aasta-kaunimad-kodud-on-selgunud-494  Hiljem koondatakse väikesed pildiseeriad paberalbumisse, mille põhilisteks ostjateks ongi needsamad tublid kodukaunistajad. Netiajastu ju juba hulk aega.. Sellegipoolest on seegi väike tunnustus auhinnatutele tähenduslik.  Peale albumi on võimalik ka ehk presidendiga ühisele pildile saada, kes ürituse patroonina auhindade välja kuulutamisel kohal käib.

Kogu tee autoaknasse trummeldanud vihm võttiski vaiksemad toonid ning lakkas koguni terveks tunniks. Vaatamata vihmasele ilmale oli väike grupp aia uudistajaid juba kohal. Selle aia peale on pandud väga palju tööd ja armastust. Sissejuhatuseks kohe midagi ootamatut. Varem mullakihi all peidus olnud paekallas on hoolega täiesti paljaks puhastatud.  Heledam osa pidavat olema tänavuaastase töö tulemus. Kivipragudes kasvab erinevaid liivateesid, mis sinna kolinud põhiliselt isekülvi teel kõrvalolevatest peenardest.

Kesksuvel liivatee õitsemise ajal võib see kallas olla veelgi imelisem

Astang ongi kogu aiakujunduse keskne element.
 Suuramad madalad ühte värvi taimelaigud astangupeenra sabaosas

 mõjuvad kaugvaates eriti meeldivalt
Kui mõnel taimel on hilissuveks juba parim enne möödas, siis iisopid õitsevad aina. Ka need pidid end põhiliselt ise külvama . Igatahes võiks iisopeid aias rohkem kasutada. Salveid on sarnased, kuid õitsevad kiiremisni ära, naistenõgesed aga on üsna  suured laiajad. Kahjuks jäi vaid poolenisti pildile kunstipäraselt laikoonuseks pügatud kuusk  - suurim pilgupüüdja tegelikult oma keskses asendis seal ülal kalda peal.
Olgu nende taimedega kuidas on, kuid pererahva ühiseks kiindumuseks on tegelikult hoopis kivid.
Kiviaed ja kivinäitus aial. Ka oma aja hiidpuuna lõpetanud känd on vaatamisväärsusena välja pandud. Kännujuppe on veel mitmes kohas ning kive - neid on igal pool.


Igal kivil on lugu. Nemad on siin aias tegelikud põhitegijad ja taimed - no need peavad ka olema. Väga palju kenasid päevaliiliaid oli paljudes kohtades aias õitsemas.  Perenaine elavneb, kui meenutab mõnd edukalt lõppenud kiviretke - ikka koos mehega - nii palju ja nii suuri kive ei jaksaks ka tugev eesti naine põllepaelas kohale kanda. Pean küll tunnistama, et minu pilk langes kividele alles pärast seda kui tore hall nulg ära imetletud sai. Ja üldse, kivide korralikuks vaatamiseks tuleks hoopis varakevadel kohale tulla kui taimed veel ei sega :)

Üsna ebatavaline meetod pooleldi maapõues lebava kivi eksponeerimiseks - süvendpeenar hostadega. tagaplaanil mürsutaoline ese või hoopis poi - jäi küsimata. Kusagil oli isegi veel suurejoonelisem maa-aluse kivi peenar. 


Tund vihmavahet möödas ja taevas tõmbus väga tumedaks. Nii tumedaks, et  vaid hea ettekujutusvõime korral on pildilt  eristatav kallakul välja puhastatud suure puu, praeguseks kännu juurestik. Teine sarnane känd oli veel. Vaatasime rohkem kui piltidele jäi.  Palju puhkenurkasid ja veel palju eraldiseisvaid istutusalasid, juurviljamaa, mis ehtsas daatsa stiilis välja peetud. Igal pool väga palju suvelilli, eriti petuuniaid ia takeeteseid, mis kõik ise ette kasvatatud väikeses kasvuhoones. Ei saa küsida, miks ja kas on nii palju vaja vaeva näha. Igaüks valib oma eluviisi ise. Nüüd, kus nooruse tõtakad väljapoole kodu elatud päevad on möödas, on iga õidepuhkeva taime naeratus ja elu sirvilaud  kivikülvi näol need, mis annavad igale päevale mõtte selles kodus.

Lõppu siis ametlik pilt kevadisemast aiast ja majast
võitjaid loetleva artikli juurest - link postituse alguses. 



Sunday, July 28, 2019

Rootsi botaanikaaiad ja pargid juulis I


Neli päeva Rootsimaal. Kolm botaanikaaeda ning hulk linnaparkisid ning muid rohealasid. Kuna vähemalt Stockholmi ümbruse kliimatsoon on enam-vähem meie omaga sarnane, siis silmad sihtimas uusi taimi, mis ehk enda või sõprade aedadesse kasvama sobiks. Hakkas küll üht teist silma. Mõni taim ootab ostjat siinsamas Eestimaal, mõnda saaks seemnest kasvatada, kuid mõni jääb ainult pildile ilutsema.

Meie põdrakanepi pisut graatsilisem sugulane lõuna-põdrakanep Epilobium dodonaei, peaks meil kasvama küll ja väga võimalik et on täitsa olemas mõnes aias. Seemed Jelittos saadaval. 
Oranz inkaliilia, Alstroemeria aurea - loetakse kõige külmakindlamaks inkaliiliate seas. Siiski kipub temalegi meie talv üle jõu käima avamaal. Ilus ja kauaõitsev lill. 
Hübriidne sõrmkübaralill 'Illumination flame' , aretatud Inglismaal. Üheks vanemaks tavaline sõrmkõbaralill, teisks külmaõrn Tenerife sõrmkübaralill. Digitalis purpurea x Isoplexis canariensis  - kokku siis digiplexis. Streriilne püsik 8-ndas tsoonis. Väga pika õitsmisperioodiga. Paljundatakse koekultuurist, müüakse juurutatud pisitaimi või kevadel ka juba jahutusperioodi läbinud õitsemisvalmis taimi. Väga kallis ja meil niikuinii ei talvitu õues. Aga pilku püüdis pargis niivõrd, et ajendas otsima nime ja lugu.

Peenraroos 'Summerwind' (Sommarwind) . Kordes, The Fairi x tundmatu  tolmuandja. Paljud  roosid külastatud aedades olid ära õitsenud ja ei näinud just esinduslikud välja. Siiski, erandeid leidus. Siin selline  värske roosa mõnusalt sämbulis õieservaga ja terve lehestikuga  kenakene. Kordusõitseja, kõrgus 60-80 cm. Registreeritud nimi KoRIANUM, näituse nimi  Surrey. Eriti tore, et saadaval Põltsamaa roosiaias.

Väga palju oli hästi kõrgeid külmakindlaid roniroosisid, mis isutatud kokku mõne elulõngaga pakkumaks ka hilisemat õieilu. Siiski elulõngad ei pääsenud  sageli mõjule, üldmulje ikka , et ootame ilusaid värvilisi kibuvitsamarju. Taolisi pealt pasunana laienevaid taimetugesid ent ootaks siiakantigi. Natukene madalamad võiksid olla küll. 
Lõpuks mõned näited üsna populaarsetest suvelillede ümarklumpidest. Sageli värvi järgi kokku sobitatud.  





Püsilillede  osas oli valitsev suund keskmiste ja kõrgete taimede segaistutusalad koos või ilma kõrrelisteta. Teine kord sellest.

Wednesday, May 15, 2019

Aeoniumid, need ilmatusuured 'mägisibulapõõsad'

See postitus tekkis sellest, et hakkasin kirjutama lühikest kommentaari ühele foorumipostitusele

  Aeonium Arboreumi sort 'Zwartkop', üks efektsemaid kestvike hulgas.
Pilt  https://worldoffloweringplants.com/aeonium-arboreum-zwartkop-black-rose-black-beauty/
Aeoniumid ehk eesti keeles kestvikud. Vahemerelise kliima sukulendid, kelle liikide ja teisendite loetelu on hetkel 216 nimetuse pikkune (Catalogue of Life). Neid on aegade jooksul liigitatud erinvate sugukondade alla, nüüd siis enamik ehk üheskoos kuni järgmise muudatuseni.

Kanaari saartel kasvab looduses eriti palju kestvikuliikisid. Nad on kõige kaunimad ja paremas kasvuhoos talvel. Suvi tuleb lihtsalt kuidagiviisi üle elada. Kui temperatuur liigub pisut alapoole nulli, hävivad lehekesed. Ka kuum päike võib lehtedele liiga teha, samuti nagu õhu kuivus kasvuperioodil ja liigne niiskus puhkeperioodil. Uuel kasvuperioodil kasvavad hävinute või vananenute asemele uued lehed. Nii venivad kestviku varred üha pikemasks kuni taimed võtavad paraja põõsa mõõtmed. Paljad paksud varred, mille tippudes paiknevad rohelised, punakad või mõnel liigil ka vallatult kirjud leherosetid. Toataimekasvatajatele igatahes paras pähkel.


'Elu Aias' äsjase blogipostituse viimasel pildil võib näha efektset kasvuhoonetaime Inglismaalt. Vaadake kindlasti ka teisi vahvaid Inglismaa aiareisi pilte sellest blogist!


Aeonium balsamiferum, palsamkestvik.
https://eluaias.blogspot.com/2019/05/loodus-tammub-jalalt-jalale 
Nagu näha, on ka sellel kestviku liigil olemas tumedaleheline vorm. Ka spetsialistidel on mõningaid kestviku liike raske omavahel eristada, sest nende välimus on muutlik ja nad hübridiseeruvad kergesti. Teistest sarnastest sukulentidest eristamisel on abiks kestvike lehekeste eriline kinnitus, mis ärakukkunud lehekese kohale jätab märgatava piirjoonega jälje. Mina kohtasin Maltal puiskestviku roheliste lehtedega põhivormi - usutavasti, sest Maltal just see liik kasvab.



https://pohlavars.blogspot.com/2019/02/maltal-veebruaris-3-poosas-magisibul-ja.html

Kestvikud ja teised sukulendid Praha hypertufa kompositsioonide näitusel 2017

Mitmetel kestvikuliikidel on väga efektsed kollased õied, ent leidub ka tagasihoidlikumaid. Iga vars, mille otsa tekib õis, hävib. Looduses on mitmel kestvikuliigil pigem levinudki ühevarrelised isendid, kelle paljunemine on võimalik vaid seemnetega. Aednikud aga on massiliselt paljundanud just neid 'erandeid' sukulentide hulgast, millel varsi rohkem või mis ajavad stooloneid kõrvale. Sellistest kujundatakse ka skulptuurse kujuga näituse-eksemplare, Neid leidus ka mu külastatud Praha hypertufa molditaimede näitusel. Peab ikka olema tegu tõeliste entusiastidesega, Tsehhis on ju külmad talved ning aknalauast kindlasti ei piisa näituse eksponaatide ettevalmistamiseks. https://pohlavars.blogspot.com/2017/11/hypertufa.html

Pisut teisest vallast. Minu peenras kasvab taim, mis väidetavalt on pikalehise kiviriku Saxifraga longifolia mitmepealine vorm. [Pilt tuleb kui jõuan pildistada, kuid ta ei näe üldse nii eriline välja] Seesama taim, mis särab ühepealisena kindlasti vastu iga vähegi edasijõudnud kivilasõbra peenralt  

Kel huvi, võib jätkata mahuka ja sisuka kestvikuteemalise artikliga Daves' Gardeni lehelt https://davesgarden.com/guides/articles/view/1058
Ning kes jaksab selle artikli nii umbes poole peale lugeda, jõuab ka sellie pildini:


Aeonium davidbramwellii 'Sunburst' 


Sunday, April 28, 2019

Vihma ei ole ega tule aga kevad on kohal


Noh jah, viieminutine sabin tekitas mõnes murulibles asjatut lootust, kuid kiirustajaid polnud palju. Rahulikumad on ootel, riskialdid tegelased on üle kolinud ohupiirkonda ehk peenardesse - vähemalt on lootust pisutki juua saada. Kevadlilledel pole midagi oodata, eks nemad ole harjunud mugulatesse kogutud varudega toime tulema. Meil sai ka lõpusks õuevesi eraldi mõõtja alla ning hädalisematele kohtadele esimene ring peale tehtud. Pehme talv meeldis enamikule puittaimedele, õitsemist on juba ja tuleb veel. Lilled tavalisest madalamad, kuid värvid kohati kirkamadki. Tore on kohtuda vanade tuttavatega, ent iga taime esimene õitsemine on eriti huvitav.

Ledebouri rodo - kõige varasem. Sigulda laadalt - aitäh Üllele, kas ta mulle tõi sealt.

Õisküüvitsatel on mitmeid sorte, mis mu aias säilitvad kenasti üle talve oma igihaljad lehed. Õitsemisega aga ei lähe alati nii hästi. Talv või varakevadised külmad kipuvad rikkuma õisikuid, mis juba sügisel okste tippudes valmis kevadet ootamas. 
Siin pildil vanad olijad. Must lumeroos oma tugevasti päevitunud õitega ning vana hea kobahüatsint. Korraliku väljanägemisega vanad kobarhüatsindid tõusid uuesti ausse, kui enamus saadaolevatest sagrislehelistest armeenia kobarhüatsintidest sai läbi proovitud ja edasi jagatud. Ei meeldi mulle need  sügisel ülestulevate lehte sassis puhmad, mis rohelisena talve alla lähevad ning kevadel väsinud tuustidena välja sulavad. Olgu pealegi pisut suuremad õied neil.
Aasta tagasi kingitud väike priimula, nimi teadmata, esimene õitsemine.

Veel on söömata jõhvikaid.
Eerikate aeg! Kõrvuti eri värvi värdeerika (Erica darleyensis) põõskest. Minu aias on neid mitmeid püsima jäänud. Mõnel aastal õitsevad rohkem mõnel vähem 
Ilupilt kõmri lodjapuu õisikust. Plussid - lõhnavad, üsna kaua püsivad õied vara kevadel, huvitavalt voldilised lehed ning ilus sügisvärv kui on päikeselises kohas. Miinused - külmaõrn, igal aastal ei õitse. Võra ei kasva ka ise kenaks; osa oksi võib külmalt pihta saada.

Õisikud paiknevd okste tippudes, kokku on mu põõsal 3 õisikut.
Teisi pole näha, sest  oksad hoiavad harali

Hüatsindid on madalad, kuid säravad eriti neoonvärvides . Ei ole tuunitud.

Veidi tumedamad hüatsindid

Tumepunased hüatsindid

Vaasi jõudsid need õied, mis peenral viltu vajusid
Pisikesi kivilaasukaid on juba omajagu kogunenud. Pärast õitsemist on mitmed mättakesed üsna ühte nägu. Sai siis hoolega enda jaoks kataloogipilte tehtud - taim pildile koos sildiga, olgu siis hetkel õied peal või mitte:

Marie Curie on üldse õrnakene, mitu aastat juba, tänavu juba ära õitsenud.
Horstman karst aga pole veel oma värvi näidanud. Eelmisest sügisest. 


Lõpuks üks kivilavaade ka. Kivirikele selles väikeses peenras näib meeldivat.
 Eks algeeskujuks ikka Svetlana Polonskaja Tšehhi mägiaed.