Thursday, December 19, 2019

Maa all ei ole suve ega talve


Mõtle vaid, sündimisest saadik Eestis elanud ja seni täiesti nägemata meie saja- aastase ajalooga põlevkivikaevandamise köögipool. Põlevkivi põlemitski imestatud ja proovitud, kuid ega õiget tunnet kogu sest paljudele eelmise põlve meestele igapäevasest karmist mürarikkast, niiskest ja tolmusest ent omal kombel ehk südamelähedasestki keskkonnast ilma vahetu kokkupuuteta ei saa.
Kaevandusmuuseum asub Kohtla-Nõmme endise Põlevkivirikastusvabriku hoones ja selle all külastuseks kohandatud kaveanduskäikudes. Broneerisime külastuse ette paar päeva.   http://kaevandusmuuseum.ee/lahtioleku-ajad/  Iseseisvalt sai enne ja pärast grupiekskursiooni mitmel korrusel paiknevat ekspositsiooni uurida või siis kohvitassi taga aega parajaks teha.Täpselt ette nähtud ajal ilmus kohale mõnusa jutuga vanahärra, kes rääkis algul pisut aega sellest mis oli ja kuidas oli kui veel oli. Paar tegutsevat kaevandust on veel tänagi töös. Maa alla minekuks tõmbasime selga soojad joped ning pähe kaitsekiivrid. Kui olime mitu korrust madalamale jõudnud, laaditi meid väikese uksega madalatesse vagunikestesse  ja sõidutati jupike maad koliseva ja jonksuva raudrongiga esimesele tööpaigale.

Eesti Energia sponsoreerib oma kauaaegset toitjat.
Põlevkivi leidub vaid kihtidena vaheldumisi paekihtidega. Tähtedega on tähistatud märkelatil põlevkivikihid, milledest B ja C on kõige ''rammusamad'.
 Ekskursioonijuht aga osutamas lakke, kuhu paigutatud spetsiaalsed toestustüüblid, ei mingeid maani sambaid. Uuema aja värk.


Jõulumeeleolu ka maa alla! Kuusk on ülevalgustatud ja veekogumise peakraavi
 suunas avanevast koopasuust ei paista midagi. Lihtsalt vesi oli seal,
kokku voolamas kõigi käikude põhja süvendatud pikikanalite kaudu.

Algul olid kirka, labidas ja käsipuur. Puuriti auke lõhkeaine paigutamiseks.
Meie saatja esimene maa-alune töökoht olevat olnudki lõhkaja.
 Juhtumusi oli pajatada mitmeid kuid igatahes on ta ikka veel elus :)
 Siiski ei ole rasked õnnetused Eesti kaevandustes sagedased, viimane inimohvritega juhtus mitu aastat tagasi

Pildil ja tegelikkkuses toekad tugisambad.  

See ümara saega kombain liikus rööbastel ja lõikas vähehaaval seina ja
laadis kivitükid ise ka lindile ja edasi vagonetti. Masinad olid töökorras ja mürin oli tühikäigulgi kõva.

See masin õõnestas seina allossa prao. Kaevandamise stiile oli erinevaid.
Automaatselt vagonettidesse laaditav paekivi ja põlevkivi segu
 sõitis üles sorteerimisjaama ehk peenema nimega rikastusvabrikusse.

Toodame ainult kvaliteetset põlevkivi! Kardetud tehnilise kontrolli osakond, kus pisteliselt vagonette kontrollsorteerimiseks  ümber kallati. Nende meestega püüdsid kõik suhteid hoida. Maa all sorteeriti 'käsitsi' kaevandamise puhul. Väljasorteeritud paekividest ladusid paarikaupa töötavad kaevurid seinte äärde taas toestavad müürid. Rikastusvabriku kõrval ent kõrgub suur aherainemägi.

See vedur nüüd juba ilma vaguniteta jäi pildile kui jalgsi tagasiteed väljapääsu suunas alustasime. Samal ajal meiega oli kaevanduses veel vähemalt üks grupp kui mitte rohkem. Me ei näinud neid, kuid kuulsime.

Selliseid jalgrattaid kasutasid lõhkajad. Pakiraamile laoti lõhkeaine ning rööbastel sai kähku ka eemale tõmbuda. Taaskasutusse läksid vanade dresiinide rattad.

See on Kohtla kaevanduse sümboolne viimane tonn. Lgi 50 miljonit tonni kokku! Neile, kes maa-alla ei jõua on selle tonni dublant maa peale vaatamiseks paigutatud :)


Juhtus, et ka maa peal oli järgmisel päeval kaunis hommikuhärmatis, päevapoole
 pisut lume- ja päikesevalgust. Talviselt kahanenud hindadega Saka mõisa spaakeskuse külastus oli päris tore ettevõtmine. Sai ka pargis ringi jalutatud ning juba terve hooaja taas avatud  olnud Valaste joalegi pilk peale visatud .
 

Mitte küll otseselt, kuid kunsti vahenditega viib maa alla ka Vabaõhumuuseumis veel paar nädalat näidatav heli- ja valgusetendus, kus loo episoodid projitseeritakse hoonete pinnale aluspalgist katuseharjani. Käisime laupäeval, mil enne pimenemist oli samades majades selleaastane jõuluküla üritus ning pood ja Kolu kõrts said ka külastatud.  Setu talsipühi ja Vene jõulusid tähistatakse Vabaõhu muuseumis uue aasta alguses 4. jaanuaril

Maa all ei ole suve ega talve, alati ühtlaselt üheksa kraadi. Kui veel nägemata, siis soojalt soovitaks Tallinnas Kiek in de Köki torni kõrvalt algavaid  algvaid Bastionikäikusid. Suvepalavas oli seal tore. Inimeste ehitatud, unustatud ja taasavastatud.

Kui hästi järele mõelda, siis meenub veel teisigi maa-aluseid hetki. Põhajranniku koobastikus nägin esimest korda nahkhiirt ja see olevus oma pea-alaspidi rippuvas olekus tundus väga põnev. Nahkhiirte teema jätkus kaugel Aasias, kui meeled äkki ärkasid ja märkasid suurte lendhiirte koopasuud pea kohal, see oli ka väga vau!  Kreekas varakevadiselt uinuvas koopas imestamas taskulambi valgusvihku ilmuvate imepäraste kujude üle, mille loomiseks polnud muud vaja kui koopalaest tilkuvat vett ja hoomamatult palju aega. Hispaanias suurepärselt turistidele vaadeldavaks tehtud delikaatselt valgustatud koobastik ning Hiinas kogu vikerkaarevärvilise toredusega ilmestatud stalaktiidikardinad. Piusa klaasiliiva koopad kunagi lapsena, kui nood veel avatud, pimedad  ja turististamata olid. Või siis eriti madala laega Riezupe klaasiliiva koobastik Lätis, agar giidineiu hubiseva küünlaleegi valguses põnevust kruvimas ja veidra kombe tunnistajana pulmalilled koopas väga aeglaselt närtsimas (grrr!). Koopad kui endised ja isegi praegused elupaigad. Koopad ja tunnelid kui lihtsalt läbikäigud.

Pime talveaeg sobib hasti koopaturismiks. Ent kui pilk juhtub puhkepäeva lõuna paiku köögiakna vaatele, siis tuleb mõte, et botaanikaaia kasvuhoonetes on ka talviti tore. Ja metsaski pääseb lumeta lahedalt liikuma. Soovitavalt valges.


Saturday, November 2, 2019

Aga suved on meil valged

Seda peab üha kordama endale, kui iga päev muudkui naksatakse valge aja küljest järgmine jupp maha. Aga keset päeva on natukene valget aega ka, eriti kui juhtub puhkepäev olema. Selline huvitav aeg. Kerged miinuskradid on juba üle käinud, kogu suve pikisilmi oodatud vihm on lõpuks kohale jõudnud ja sajab ja sajab ja sajab. Täna siiski oli valge aeg täitsa kuiv ja plussis ka. Istutamist olid  ootamas viimased kivilakribud, pähesadanud lehekihi alt said päästetud mõned talve-läbi haljendajad. Natukene käärisid välgutatud siin-seal, ära koristatud viinapuude võrgud. Vaatamata väga korralikule väliriietusele tuli teha mitu tubast varbasoojendamispausi kuuma teega. Ning kõige tähtsam - tunnustada oma tähelepanuga kõiki säravaid sügise-staarisid.

Kukehari 'Brilliance' on hilisem ärkaja kui teised kõrged kukeharjad, kuid
kassi kukil on säranud kogu sügise ja viibib pisut veelgi. 
 Herbstfreude on  vist igas sügiseses aias olemas -
olen püüdnud paremat otsida aga pole leidnud samaväärsetki. 

Aga seegi punetaja on Herbstfreude - usu või ära usu.
 Kasvab juba mitmendat aastat samas potis ning
mis lopsakuses puudu jääb, saab saab värvisäraga tasa tehtud.
Punase pöögi kuldlehtedest sügisrüü. Roniva hortensia tohutu lehekuhi samast kõrvalt
 komposti kantud ja alpikannid selle liig paksu teki alt vabastatud.   



Põhiliselt küll leheilu, kuid õisigi jätkub veel

 'Tiger eyes' ei pleegi nii ruttu heledaks kui suvel.
Ta on ka üks vähestest roosidest sel aastal, kel lehestik pruuntäpist rikkumata.

Mu hämarapoolses aias ei hiilga okaspuud oma talivärvidega. See väike hiibapuu oli silmaga vaadates üsna eredates toonides, kuid fotoka arvates silmapettus, mida pole vaja jäädvustada. 

'Silver dollar' Teine katse soetada ja seekord õige. Esimene osutus White Lady'ks. Uhked valged õisikud, mis ainult pisut roosakaks tõmbusid. Kuid pole parata, külm on oma sõna juba öelnud. 


Siin aga minu esimene aedhortensia 'Mustila'. Mulle meeldib -
 õhulised õisikud on toredad ka hilissügisel. 



Tumeroosad alpikannid said pildile nädal tagasi, praegu on õisi pisut vähemaks jäänud.

'Ajutiselt' oma kasvukohale torgatud sootamm on ainukene ilusasi, mis veel seda
 ebaesinduslikku seinaäärt kaunistab. Langevad needki lehed ja jääbki järgi klassikaline kolekoht.


Aga samas suunas saab teha hoopis meeleolukama aiavaate. 

Sügisel veel lehelangetuse tööd ka novembriks jäänud.

 Krüsanteemid elavad ka hästi kui välja arvata see, et uutest inglastest ei jõua vist mitte keegi sel aastal õisi avada. Kõige paremas hoos on ikka ukrainlased - rõõmsameelne kollane ja pisut sagrispäine roosakasvalge. Vanad kohalikud ja lätlased on kes lõpetamas, kes kestmas.

Tuesday, October 22, 2019

Igikestvad puud

Reisil käia on tore, kuid tore on ka kaasa elada sõprade käikudele. Just praegu on Aaluja Tiia reisil, mis homme suundumas sekvoiade looduskaitseale. Oletatavalt on see   Sequoia & Kings Canyon National Parks. Selles Ameerika rahvuspargis kasvavad Hiidsekvoiad ehk mammutipuud (Sequoiadendron Giganteum). Looduse poolt väljavalitud hiiud - haiguste, kahjurite ja tulekindlana jääb mõnel tärkamine imepeenest seemnekesest mitme tuhande aasta taha.  Sekvoiasid kaitseb paks koor, mis sisaldab tanniinisid ning haiguseidud ei saa areneda . Kui mõni kahjur kallale kipub, käivitab puu keemiavabriku ja kahjustus jääb tagasihoidlikuks. Normaalne tulekahju 3-30 aasta tagant hävitab kõrvalt konkurendid, katab maa viljaka tuhaga ning kuum suits päästab valla aastaid oma aega käbides oodanud pisikesesed seemned. Aitaks kui iga puu kasvõi üks-kaks täikasvanud järglast saab. Seda siis looduslikku ringkäiku arvestades. Ent inimene käivitas 19. sajandi keskpaigas ulatusliku punase puu puidu tootmise ning selle vastu ei saanud sekvoiad enam midagi ette võtta. Need puud, mis alles, on looduskaitse all.

Aga minu reisipiltide hulka lisandus ju ka üsna hiljuti isiklik mammutipuu.

Mammutipuu Kirde-Šveitsis, St Galleni linnas . 
Istutusaeg umbes 1840, kõrgus umbes 35 meetrit
Oksad lähemalt
Tüve pääseb kõige lähemalt vaatlema ja see on üks tõsine tümikas
Puu kõrval kahes keeles silt. Et te ei peaks silmi pingutama, siis sisukokkuvõte siin: Mammutipuud võivad oma päriskodus, Sierra Nevada mäestikus kasvada üle 100 m kõrguseks. Sequeiadendron on nime saanud irokeesi ja saksa immigrandi poja Sequo- Jah järgi (1770-1843), kes pani aluse põlisrahva kirjakeelele. 19.sajandi majandusbuumi ajal, mis põhines pitsikaubandusel ja tööstusel, istutasid nii mõnedki villaomanikud omale prestiizi märgina aeda mammutipuu. Praeguseks on need villad ja villa aiad kadunud, ainult mammutipuud siin seal linnas annavad märku kunagisest uhkusest.

P.S. Mammutipuul on lähedalt sugulane ranniksekvoia (Sequoia sempervirens). Neil on palju ühiseid omadusi, muuhulgas ka eriti paks koor ja koostöö tulekahjudega. Paljunemisega ent tegeleb rannikusekvoia tõsisemalt. Vanade puude ümber võib kohati märgata juurevõsust tekkinud noorte puude ringe ja kui vana puu maha võetakse, siis kännuvõsust kasvab uus. Ranniksekvoia okkad on väga lühikesed eriti tipuosas, sest veevaegus kimbutab - maast üles pumbata kõrge ja päris pidevalt ka udusid ei ole, kust lisa hankida. Ranniksekvoia suudanb vett sisse võtta isegi koore kaudu. Kõige kõrgem hetkel elus olev sekvoia, ongi ranniksekvoia, Hyperion, kõrgusega 115,55 meetrit. Selle puu täpsne asukoht ei ole avalikustatud, et huvilised ei tormaks massiliselt kohale ning kahjustaksid sellega looduslikku keskkonda. Hiid-sekvoiade pikim jääb kasvus paarkümmend meetrit alla.


Saturday, August 17, 2019

Kahe vihma vahel kivikuningriigis.

Põud sai otsa, taevast pudenes paari päeva jooksul jupikaupa mitu aiakärutäit kastmisvett, ning mõnedki taimed otsustasid juba alustatud ärakuivamise pausile panna. Vihmahood ja pausid kestsid ka puhkepäevadel. Korralik vihmavarustus selga, vihmavari kotti ja meie väike seltskond oli valmis autonina Vääna poole suunama. Külalisi ootas Harjumaa 2019 aastal kaunimaks tunnistatud maakodu. Ega see võit ei tähenda, et siis neid aedasid kuidagi avalikus meedias kenasti tutvustataks, et oleks võimalik tunnustatud tulemusest inspiratsiooni ammutada. Lihtsalt väike äramärgitute loetelu ja mõni auhinnatu saab ühe pildiga esindatud. http://www.hol.ee/harjumaa-2019-aasta-kaunimad-kodud-on-selgunud-494  Hiljem koondatakse väikesed pildiseeriad paberalbumisse, mille põhilisteks ostjateks ongi needsamad tublid kodukaunistajad. Netiajastu ju juba hulk aega.. Sellegipoolest on seegi väike tunnustus auhinnatutele tähenduslik.  Peale albumi on võimalik ka ehk presidendiga ühisele pildile saada, kes ürituse patroonina auhindade välja kuulutamisel kohal käib.

Kogu tee autoaknasse trummeldanud vihm võttiski vaiksemad toonid ning lakkas koguni terveks tunniks. Vaatamata vihmasele ilmale oli väike grupp aia uudistajaid juba kohal. Selle aia peale on pandud väga palju tööd ja armastust. Sissejuhatuseks kohe midagi ootamatut. Varem mullakihi all peidus olnud paekallas on hoolega täiesti paljaks puhastatud.  Heledam osa pidavat olema tänavuaastase töö tulemus. Kivipragudes kasvab erinevaid liivateesid, mis sinna kolinud põhiliselt isekülvi teel kõrvalolevatest peenardest.

Kesksuvel liivatee õitsemise ajal võib see kallas olla veelgi imelisem

Astang ongi kogu aiakujunduse keskne element.
 Suuramad madalad ühte värvi taimelaigud astangupeenra sabaosas

 mõjuvad kaugvaates eriti meeldivalt
Kui mõnel taimel on hilissuveks juba parim enne möödas, siis iisopid õitsevad aina. Ka need pidid end põhiliselt ise külvama . Igatahes võiks iisopeid aias rohkem kasutada. Salveid on sarnased, kuid õitsevad kiiremisni ära, naistenõgesed aga on üsna  suured laiajad. Kahjuks jäi vaid poolenisti pildile kunstipäraselt laikoonuseks pügatud kuusk  - suurim pilgupüüdja tegelikult oma keskses asendis seal ülal kalda peal.
Olgu nende taimedega kuidas on, kuid pererahva ühiseks kiindumuseks on tegelikult hoopis kivid.
Kiviaed ja kivinäitus aial. Ka oma aja hiidpuuna lõpetanud känd on vaatamisväärsusena välja pandud. Kännujuppe on veel mitmes kohas ning kive - neid on igal pool.


Igal kivil on lugu. Nemad on siin aias tegelikud põhitegijad ja taimed - no need peavad ka olema. Väga palju kenasid päevaliiliaid oli paljudes kohtades aias õitsemas.  Perenaine elavneb, kui meenutab mõnd edukalt lõppenud kiviretke - ikka koos mehega - nii palju ja nii suuri kive ei jaksaks ka tugev eesti naine põllepaelas kohale kanda. Pean küll tunnistama, et minu pilk langes kividele alles pärast seda kui tore hall nulg ära imetletud sai. Ja üldse, kivide korralikuks vaatamiseks tuleks hoopis varakevadel kohale tulla kui taimed veel ei sega :)

Üsna ebatavaline meetod pooleldi maapõues lebava kivi eksponeerimiseks - süvendpeenar hostadega. tagaplaanil mürsutaoline ese või hoopis poi - jäi küsimata. Kusagil oli isegi veel suurejoonelisem maa-aluse kivi peenar. 


Tund vihmavahet möödas ja taevas tõmbus väga tumedaks. Nii tumedaks, et  vaid hea ettekujutusvõime korral on pildilt  eristatav kallakul välja puhastatud suure puu, praeguseks kännu juurestik. Teine sarnane känd oli veel. Vaatasime rohkem kui piltidele jäi.  Palju puhkenurkasid ja veel palju eraldiseisvaid istutusalasid, juurviljamaa, mis ehtsas daatsa stiilis välja peetud. Igal pool väga palju suvelilli, eriti petuuniaid ia takeeteseid, mis kõik ise ette kasvatatud väikeses kasvuhoones. Ei saa küsida, miks ja kas on nii palju vaja vaeva näha. Igaüks valib oma eluviisi ise. Nüüd, kus nooruse tõtakad väljapoole kodu elatud päevad on möödas, on iga õidepuhkeva taime naeratus ja elu sirvilaud  kivikülvi näol need, mis annavad igale päevale mõtte selles kodus.

Lõppu siis ametlik pilt kevadisemast aiast ja majast
võitjaid loetleva artikli juurest - link postituse alguses. 



Sunday, July 28, 2019

Rootsi botaanikaaiad ja pargid juulis I


Neli päeva Rootsimaal. Kolm botaanikaaeda ning hulk linnaparkisid ning muid rohealasid. Kuna vähemalt Stockholmi ümbruse kliimatsoon on enam-vähem meie omaga sarnane, siis silmad sihtimas uusi taimi, mis ehk enda või sõprade aedadesse kasvama sobiks. Hakkas küll üht teist silma. Mõni taim ootab ostjat siinsamas Eestimaal, mõnda saaks seemnest kasvatada, kuid mõni jääb ainult pildile ilutsema.

Meie põdrakanepi pisut graatsilisem sugulane lõuna-põdrakanep Epilobium dodonaei, peaks meil kasvama küll ja väga võimalik et on täitsa olemas mõnes aias. Seemed Jelittos saadaval. 
Oranz inkaliilia, Alstroemeria aurea - loetakse kõige külmakindlamaks inkaliiliate seas. Siiski kipub temalegi meie talv üle jõu käima avamaal. Ilus ja kauaõitsev lill. 
Hübriidne sõrmkübaralill 'Illumination flame' , aretatud Inglismaal. Üheks vanemaks tavaline sõrmkõbaralill, teisks külmaõrn Tenerife sõrmkübaralill. Digitalis purpurea x Isoplexis canariensis  - kokku siis digiplexis. Streriilne püsik 8-ndas tsoonis. Väga pika õitsmisperioodiga. Paljundatakse koekultuurist, müüakse juurutatud pisitaimi või kevadel ka juba jahutusperioodi läbinud õitsemisvalmis taimi. Väga kallis ja meil niikuinii ei talvitu õues. Aga pilku püüdis pargis niivõrd, et ajendas otsima nime ja lugu.

Peenraroos 'Summerwind' (Sommarwind) . Kordes, The Fairi x tundmatu  tolmuandja. Paljud  roosid külastatud aedades olid ära õitsenud ja ei näinud just esinduslikud välja. Siiski, erandeid leidus. Siin selline  värske roosa mõnusalt sämbulis õieservaga ja terve lehestikuga  kenakene. Kordusõitseja, kõrgus 60-80 cm. Registreeritud nimi KoRIANUM, näituse nimi  Surrey. Eriti tore, et saadaval Põltsamaa roosiaias.

Väga palju oli hästi kõrgeid külmakindlaid roniroosisid, mis isutatud kokku mõne elulõngaga pakkumaks ka hilisemat õieilu. Siiski elulõngad ei pääsenud  sageli mõjule, üldmulje ikka , et ootame ilusaid värvilisi kibuvitsamarju. Taolisi pealt pasunana laienevaid taimetugesid ent ootaks siiakantigi. Natukene madalamad võiksid olla küll. 
Lõpuks mõned näited üsna populaarsetest suvelillede ümarklumpidest. Sageli värvi järgi kokku sobitatud.  





Püsilillede  osas oli valitsev suund keskmiste ja kõrgete taimede segaistutusalad koos või ilma kõrrelisteta. Teine kord sellest.

Wednesday, May 15, 2019

Aeoniumid, need ilmatusuured 'mägisibulapõõsad'

See postitus tekkis sellest, et hakkasin kirjutama lühikest kommentaari ühele foorumipostitusele

  Aeonium Arboreumi sort 'Zwartkop', üks efektsemaid kestvike hulgas.
Pilt  https://worldoffloweringplants.com/aeonium-arboreum-zwartkop-black-rose-black-beauty/
Aeoniumid ehk eesti keeles kestvikud. Vahemerelise kliima sukulendid, kelle liikide ja teisendite loetelu on hetkel 216 nimetuse pikkune (Catalogue of Life). Neid on aegade jooksul liigitatud erinvate sugukondade alla, nüüd siis enamik ehk üheskoos kuni järgmise muudatuseni.

Kanaari saartel kasvab looduses eriti palju kestvikuliikisid. Nad on kõige kaunimad ja paremas kasvuhoos talvel. Suvi tuleb lihtsalt kuidagiviisi üle elada. Kui temperatuur liigub pisut alapoole nulli, hävivad lehekesed. Ka kuum päike võib lehtedele liiga teha, samuti nagu õhu kuivus kasvuperioodil ja liigne niiskus puhkeperioodil. Uuel kasvuperioodil kasvavad hävinute või vananenute asemele uued lehed. Nii venivad kestviku varred üha pikemasks kuni taimed võtavad paraja põõsa mõõtmed. Paljad paksud varred, mille tippudes paiknevad rohelised, punakad või mõnel liigil ka vallatult kirjud leherosetid. Toataimekasvatajatele igatahes paras pähkel.


'Elu Aias' äsjase blogipostituse viimasel pildil võib näha efektset kasvuhoonetaime Inglismaalt. Vaadake kindlasti ka teisi vahvaid Inglismaa aiareisi pilte sellest blogist!


Aeonium balsamiferum, palsamkestvik.
https://eluaias.blogspot.com/2019/05/loodus-tammub-jalalt-jalale 
Nagu näha, on ka sellel kestviku liigil olemas tumedaleheline vorm. Ka spetsialistidel on mõningaid kestviku liike raske omavahel eristada, sest nende välimus on muutlik ja nad hübridiseeruvad kergesti. Teistest sarnastest sukulentidest eristamisel on abiks kestvike lehekeste eriline kinnitus, mis ärakukkunud lehekese kohale jätab märgatava piirjoonega jälje. Mina kohtasin Maltal puiskestviku roheliste lehtedega põhivormi - usutavasti, sest Maltal just see liik kasvab.



https://pohlavars.blogspot.com/2019/02/maltal-veebruaris-3-poosas-magisibul-ja.html

Kestvikud ja teised sukulendid Praha hypertufa kompositsioonide näitusel 2017

Mitmetel kestvikuliikidel on väga efektsed kollased õied, ent leidub ka tagasihoidlikumaid. Iga vars, mille otsa tekib õis, hävib. Looduses on mitmel kestvikuliigil pigem levinudki ühevarrelised isendid, kelle paljunemine on võimalik vaid seemnetega. Aednikud aga on massiliselt paljundanud just neid 'erandeid' sukulentide hulgast, millel varsi rohkem või mis ajavad stooloneid kõrvale. Sellistest kujundatakse ka skulptuurse kujuga näituse-eksemplare, Neid leidus ka mu külastatud Praha hypertufa molditaimede näitusel. Peab ikka olema tegu tõeliste entusiastidesega, Tsehhis on ju külmad talved ning aknalauast kindlasti ei piisa näituse eksponaatide ettevalmistamiseks. https://pohlavars.blogspot.com/2017/11/hypertufa.html

Pisut teisest vallast. Minu peenras kasvab taim, mis väidetavalt on pikalehise kiviriku Saxifraga longifolia mitmepealine vorm. [Pilt tuleb kui jõuan pildistada, kuid ta ei näe üldse nii eriline välja] Seesama taim, mis särab ühepealisena kindlasti vastu iga vähegi edasijõudnud kivilasõbra peenralt  

Kel huvi, võib jätkata mahuka ja sisuka kestvikuteemalise artikliga Daves' Gardeni lehelt https://davesgarden.com/guides/articles/view/1058
Ning kes jaksab selle artikli nii umbes poole peale lugeda, jõuab ka sellie pildini:


Aeonium davidbramwellii 'Sunburst'