Mõtle vaid, sündimisest saadik Eestis elanud ja seni täiesti nägemata meie saja- aastase ajalooga põlevkivikaevandamise köögipool. Põlevkivi põlemitski imestatud ja proovitud, kuid ega õiget tunnet kogu sest paljudele eelmise põlve meestele igapäevasest karmist mürarikkast, niiskest ja tolmusest ent omal kombel ehk südamelähedasestki keskkonnast ilma vahetu kokkupuuteta ei saa.
Kaevandusmuuseum asub Kohtla-Nõmme endise Põlevkivirikastusvabriku hoones ja selle all külastuseks kohandatud kaveanduskäikudes. Broneerisime külastuse ette paar päeva. http://kaevandusmuuseum.ee/lahtioleku-ajad/ Iseseisvalt sai enne ja pärast grupiekskursiooni mitmel korrusel paiknevat ekspositsiooni uurida või siis kohvitassi taga aega parajaks teha.Täpselt ette nähtud ajal ilmus kohale mõnusa jutuga vanahärra, kes rääkis algul pisut aega sellest mis oli ja kuidas oli kui veel oli. Paar tegutsevat kaevandust on veel tänagi töös. Maa alla minekuks tõmbasime selga soojad joped ning pähe kaitsekiivrid. Kui olime mitu korrust madalamale jõudnud, laaditi meid väikese uksega madalatesse vagunikestesse ja sõidutati jupike maad koliseva ja jonksuva raudrongiga esimesele tööpaigale.
Eesti Energia sponsoreerib oma kauaaegset toitjat. |
Pildil ja tegelikkkuses toekad tugisambad. |
See ümara saega kombain liikus rööbastel ja lõikas vähehaaval seina ja laadis kivitükid ise ka lindile ja edasi vagonetti. Masinad olid töökorras ja mürin oli tühikäigulgi kõva. |
Selliseid jalgrattaid kasutasid lõhkajad. Pakiraamile laoti lõhkeaine ning rööbastel sai kähku ka eemale tõmbuda. Taaskasutusse läksid vanade dresiinide rattad. |
See on Kohtla kaevanduse sümboolne viimane tonn. Lgi 50 miljonit tonni kokku! Neile, kes maa-alla ei jõua on selle tonni dublant maa peale vaatamiseks paigutatud :) |
Mitte küll otseselt, kuid kunsti vahenditega viib maa alla ka Vabaõhumuuseumis veel paar nädalat näidatav heli- ja valgusetendus, kus loo episoodid projitseeritakse hoonete pinnale aluspalgist katuseharjani. Käisime laupäeval, mil enne pimenemist oli samades majades selleaastane jõuluküla üritus ning pood ja Kolu kõrts said ka külastatud. Setu talsipühi ja Vene jõulusid tähistatakse Vabaõhu muuseumis uue aasta alguses 4. jaanuaril
Maa all ei ole suve ega talve, alati ühtlaselt üheksa kraadi. Kui veel nägemata, siis soojalt soovitaks Tallinnas Kiek in de Köki torni kõrvalt algavaid algvaid Bastionikäikusid. Suvepalavas oli seal tore. Inimeste ehitatud, unustatud ja taasavastatud.
Kui hästi järele mõelda, siis meenub veel teisigi maa-aluseid hetki. Põhajranniku koobastikus nägin esimest korda nahkhiirt ja see olevus oma pea-alaspidi rippuvas olekus tundus väga põnev. Nahkhiirte teema jätkus kaugel Aasias, kui meeled äkki ärkasid ja märkasid suurte lendhiirte koopasuud pea kohal, see oli ka väga vau! Kreekas varakevadiselt uinuvas koopas imestamas taskulambi valgusvihku ilmuvate imepäraste kujude üle, mille loomiseks polnud muud vaja kui koopalaest tilkuvat vett ja hoomamatult palju aega. Hispaanias suurepärselt turistidele vaadeldavaks tehtud delikaatselt valgustatud koobastik ning Hiinas kogu vikerkaarevärvilise toredusega ilmestatud stalaktiidikardinad. Piusa klaasiliiva koopad kunagi lapsena, kui nood veel avatud, pimedad ja turististamata olid. Või siis eriti madala laega Riezupe klaasiliiva koobastik Lätis, agar giidineiu hubiseva küünlaleegi valguses põnevust kruvimas ja veidra kombe tunnistajana pulmalilled koopas väga aeglaselt närtsimas (grrr!). Koopad kui endised ja isegi praegused elupaigad. Koopad ja tunnelid kui lihtsalt läbikäigud.
Pime talveaeg sobib hasti koopaturismiks. Ent kui pilk juhtub puhkepäeva lõuna paiku köögiakna vaatele, siis tuleb mõte, et botaanikaaia kasvuhoonetes on ka talviti tore. Ja metsaski pääseb lumeta lahedalt liikuma. Soovitavalt valges.