Maa all ei ole suve ega talve

Mõtle vaid, sündimisest saadik Eestis elanud ja seni täiesti nägemata meie saja- aastase ajalooga põlevkivikaevandamise köögipool. Põlevkivi põlemitski imestatud ja proovitud, kuid ega õiget tunnet kogu sest paljudele eelmise põlve meestele igapäevasest karmist mürarikkast, niiskest ja tolmusest ent omal kombel ehk südamelähedasestki keskkonnast ilma vahetu kokkupuuteta ei saa.
Kaevandusmuuseum asub Kohtla-Nõmme endise Põlevkivirikastusvabriku hoones ja selle all külastuseks kohandatud kaveanduskäikudes. Broneerisime külastuse ette paar päeva.   http://kaevandusmuuseum.ee/lahtioleku-ajad/  Iseseisvalt sai enne ja pärast grupiekskursiooni mitmel korrusel paiknevat ekspositsiooni uurida või siis kohvitassi taga aega parajaks teha.Täpselt ette nähtud ajal ilmus kohale mõnusa jutuga vanahärra, kes rääkis algul pisut aega sellest mis oli ja kuidas oli kui veel oli. Paar tegutsevat kaevandust on veel tänagi töös. Maa alla minekuks tõmbasime selga soojad joped ning pähe kaitsekiivrid. Kui olime mitu korrust madalamale jõudnud, laaditi meid väikese uksega madalatesse vagunikestesse  ja sõidutati jupike maad koliseva ja jonksuva raudrongiga esimesele tööpaigale.

Eesti Energia sponsoreerib oma kauaaegset toitjat.

Põlevkivi leidub vaid kihtidena vaheldumisi paekihtidega. Tähtedega on tähistatud märkelatil põlevkivikihid, milledest B ja C on kõige ''rammusamad'.
 Ekskursioonijuht aga osutamas lakke, kuhu paigutatud spetsiaalsed toestustüüblid, ei mingeid maani sambaid. Uuema aja värk.

Jõulumeeleolu ka maa alla! Kuusk on ülevalgustatud ja veekogumise peakraavi
 suunas avanevast koopasuust ei paista midagi. Lihtsalt vesi oli seal,
kokku voolamas kõigi käikude põhja süvendatud pikikanalite kaudu.

Algul olid kirka, labidas ja käsipuur. Puuriti auke lõhkeaine paigutamiseks.
Meie saatja esimene maa-alune töökoht olevat olnudki lõhkaja.
 Juhtumusi oli pajatada mitmeid kuid igatahes on ta ikka veel elus :)
 Siiski ei ole rasked õnnetused Eesti kaevandustes sagedased, viimane inimohvritega juhtus mitu aastat tagasi

Pildil ja tegelikkkuses toekad tugisambad.  

See ümara saega kombain liikus rööbastel ja lõikas vähehaaval seina ja
laadis kivitükid ise ka lindile ja edasi vagonetti. Masinad olid töökorras ja mürin oli tühikäigulgi kõva.

See masin õõnestas seina allossa prao. Kaevandamise stiile oli erinevaid.
Automaatselt vagonettidesse laaditav paekivi ja põlevkivi segu
 sõitis üles sorteerimisjaama ehk peenema nimega rikastusvabrikusse.

Toodame ainult kvaliteetset põlevkivi! Kardetud tehnilise kontrolli osakond, kus pisteliselt vagonette kontrollsorteerimiseks  ümber kallati. Nende meestega püüdsid kõik suhteid hoida. Maa all sorteeriti 'käsitsi' kaevandamise puhul. Väljasorteeritud paekividest ladusid paarikaupa töötavad kaevurid seinte äärde taas toestavad müürid. Rikastusvabriku kõrval ent kõrgub suur aherainemägi.

See vedur nüüd juba ilma vaguniteta jäi pildile kui jalgsi tagasiteed väljapääsu suunas alustasime. Samal ajal meiega oli kaevanduses veel vähemalt üks grupp kui mitte rohkem. Me ei näinud neid, kuid kuulsime.

Selliseid jalgrattaid kasutasid lõhkajad. Pakiraamile laoti lõhkeaine ning rööbastel sai kähku ka eemale tõmbuda. Taaskasutusse läksid vanade dresiinide rattad.

See on Kohtla kaevanduse sümboolne viimane tonn. Lgi 50 miljonit tonni kokku! Neile, kes maa-alla ei jõua on selle tonni dublant maa peale vaatamiseks paigutatud :)

Juhtus, et ka maa peal oli järgmisel päeval kaunis hommikuhärmatis, päevapoole
 pisut lume- ja päikesevalgust. Talviselt kahanenud hindadega Saka mõisa spaakeskuse külastus oli päris tore ettevõtmine. Sai ka pargis ringi jalutatud ning juba terve hooaja taas avatud  olnud Valaste joalegi pilk peale visatud . 

Mitte küll otseselt, kuid kunsti vahenditega viib maa alla ka Vabaõhumuuseumis veel paar nädalat näidatav heli- ja valgusetendus, kus loo episoodid projitseeritakse hoonete pinnale aluspalgist katuseharjani. Käisime laupäeval, mil enne pimenemist oli samades majades selleaastane jõuluküla üritus ning pood ja Kolu kõrts said ka külastatud.  Setu talsipühi ja Vene jõulusid tähistatakse Vabaõhu muuseumis uue aasta alguses 4. jaanuaril

Maa all ei ole suve ega talve, alati ühtlaselt üheksa kraadi. Kui veel nägemata, siis soojalt soovitaks Tallinnas Kiek in de Köki torni kõrvalt algavaid  algvaid Bastionikäikusid. Suvepalavas oli seal tore. Inimeste ehitatud, unustatud ja taasavastatud.

Kui hästi järele mõelda, siis meenub veel teisigi maa-aluseid hetki. Põhajranniku koobastikus nägin esimest korda nahkhiirt ja see olevus oma pea-alaspidi rippuvas olekus tundus väga põnev. Nahkhiirte teema jätkus kaugel Aasias, kui meeled äkki ärkasid ja märkasid suurte lendhiirte koopasuud pea kohal, see oli ka väga vau!  Kreekas varakevadiselt uinuvas koopas imestamas taskulambi valgusvihku ilmuvate imepäraste kujude üle, mille loomiseks polnud muud vaja kui koopalaest tilkuvat vett ja hoomamatult palju aega. Hispaanias suurepärselt turistidele vaadeldavaks tehtud delikaatselt valgustatud koobastik ning Hiinas kogu vikerkaarevärvilise toredusega ilmestatud stalaktiidikardinad. Piusa klaasiliiva koopad kunagi lapsena, kui nood veel avatud, pimedad  ja turististamata olid. Või siis eriti madala laega Riezupe klaasiliiva koobastik Lätis, agar giidineiu hubiseva küünlaleegi valguses põnevust kruvimas ja veidra kombe tunnistajana pulmalilled koopas väga aeglaselt närtsimas (grrr!). Koopad kui endised ja isegi praegused elupaigad. Koopad ja tunnelid kui lihtsalt läbikäigud.

Pime talveaeg sobib hasti koopaturismiks. Ent kui pilk juhtub puhkepäeva lõuna paiku köögiakna vaatele, siis tuleb mõte, et botaanikaaia kasvuhoonetes on ka talviti tore. Ja metsaski pääseb lumeta lahedalt liikuma. Soovitavalt valges.