Sunday, March 11, 2018

Prootead ja muud talvepagulased.


Iga talve juurde kuulub kohustuslik Tallinna Botaanikaaia kasvuhoonete külastus. Tore on tervitada varasemate aastate avastusi - puukujulised sõnajalad, araukaariad, volleemia. Eriline lemmik kahiseva soenguga heinpuu oma rohelises väärikuses ja  sakiline siksakpuu põõsakene pisikesi kollaseid õiesilmi vilgutamas. Õitsejatest kerge noogutus teemaja jalamil kasvava punase kuulsuslille roosapunastele  papagoikujulistele õitele; ninaga mitte veel täisõide puhkenud valgete ja kollaste jasmiiniõite lõhna püüdes ning tükk aega imetledes kui suureks on väheste aastatega kasvanud uhkelt õitsev kameelia. On jaanuari lõpp ja parajasti veel üleval skulptuurinäitus. Roheluse keskel mitmeid suuremaid ja vähemaid savitooteid. Mõned on täitsa vahvad. Kuna umbes samal ajal oli külastanusd  seda näitust ka savisosinate Neljandik, siis  meenutuseks tema objektiivi ette jäänud subjektid ja  objektid siin. Panengi siis kõigepealt ritta mõne klõpsu taiestest, mis Neljandiku fotokasse ära ei mahtunud.
Portulak-turdleht - taim kõigile tuttav, ent õisi ei näe igapäev.

Väga sümpaatsed ja väga suured padakonnad 
Sukulentide majas oli väike õuduste pood - kondised käsijalad 



 Suured kirjud lehelutikad või kääbuste maailma ufod - jäigi saladuseks

Terve lauatäis nuudlinikerdisi

Mõned kenad tarbelised vaasid vaagnad dzunglinurgakeses.
PROOTEALISED
Lõpuks võtame ette sel korral ekstra märgatud lõunapoolkera saadikud prootealiste sugukonnast. Eestis pole olnud erilisi võimalusi selle sugukonna esindajatega tutvuda, sest meie õue jaoks on kuni miinus viit kraadi taluvad igihaljad põõsad-puukesed lootusetult külmaõrnad. Ka ei ole neid maailmas veel kuigivõrd toataimedena kodustatud. Sellesse sugukonda kuulub  üle 60 perekonna umbes 800 liigiga. Kodus on need sukulendi- või okaspuutaolise välimusega, puitunud tüvega pinnakatjad, põõsad või puud Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning ka Lõuna Ameerika piirkonna mäestikealadel. Kõik nad on kohanenud elama väga vaeses pinnases ning taluma ka kestvat kuivust. Aga miks neid siis niiväga igatseda.Vastus peitub mitmete prootealiste erkvärvilistes eksootilise välimusega  struktuursetes õites. Kodumaal vastupidavad haljastustaimed, maailmas moodsad lõikeõied.
Siinkohal ekraanitõmmis pildist osingule 'proteaceae free photos':


18. sajandil oli Lõuna Aafrikast seemnena või taimena hangitud prootea omamine nooblimate Euroopa kasvumajade omanikele uhkuseasjaks. Ent alles eelmise sajandi keskel hakati Lõuna Aafrikas aru saama prootealiste suurest potensiaalist lõikelillena. Selekteeriti, hübridiseeriti ja seati sisse lõikelilletootmine.  Paarkümmend aastat ja juba toimis lõikeõite tootmine Havail, Iisraelis, Jaapanis. Kasvava trendiga läksid kaasa paljud maad. Näiteks Madeiral on juba kõik prootealiste  kaubanduslikuks  tootmiseks sobivad maad täis istutatud. Päevakorral on agrotehnika parendamine ja istanduste väljavahetamine uuemate sortide vastu. Aednikud lõuna-Inglismaal püüavad vastupidavamaid prootealisi avamaal kasvatada.
Ma ei ole ise küll tähele pannud meie lillepoodides, kuid kuhu ta ikka jääb - mingil aiafoorimi fotol hoidis keegi juba käes 8. märtsiks kingitud kuningprootea õit. MÄRKUS. Olevat küll juba ammu esindatud, kuid siiski mitte igas supermarketis. Vaja käia ja tähelepanelikumalt vaadata :)

Kuid ega siis ainult õied. Prootealiste peresse kuulb ka maitsev söögitaim makadaamia (Macadamia) Uued makadaamiapähkli istandused hakkavad mitmel pool viljakandeikka jõudma. Ka mitmete teiste prootealiste seemneid on põlisrahvad toiduks tarvitaniud.

Eelnevate kirevate piltide järel on isegi imelik esitleda Tallinna botaanikaaia lähistroopikamajas äkitselt pilku püüdnud päikese tagantvalguses sillerdavat siidjate okastega 'männipuukest'.

Näärmepõõsa okkad on erilised sellepoolest, et iga okas jaguneb  veidi kinnituskohast  kõrgemal pisut lehvikusse hoidvaks kimbuks. Punased õied okste tippudes on kitsad ja vähemärgatavad. Näärmepõõsas on oma kliimavööndis kasutusel haljastuses vähenõudliku rohelust pakkuva põõsana. 

Siin üsna udupilt nimesildiga taime üldkuju näitamaks. Adenanthos sericea 'Raz'


Kaktustemajas oli parajasti avanenud  vöökõrguse põõsa külge kuulv  paraja daaliaõie suurune roosa-kollane õis . Kuningprootea on üks külmakindlamaid ja lõikelillena populaarsemaid. Pungasid oli põõsal veel küljes mitmeid.


Tallinna botaanikaaias on kasvamas ning peaks parajasti ka õitsema kolmeroodne haakea ning pajulehine haakea. Kahjuks ei osanud nende jaoks ekstra silma teritada, kuid et mitte loota lugeja virkusele, lisan lõppu ekraanitõmmse Tallinna Botaanikaaia veebruariõitsejate lehelt kolmeroodse haakeaga keskel.

Kõige lõppu veel  lisalugemist  Kenneth W. Leonhardt ja  Richard A. Criley sulest peamistest lõikeõiteks kasvatatavatest prootealistest Näeme, et 1999. aastal oli olemas juba 300 nimelist sorti, põhiliselt prootead, leukospermumid ja leukadendronid. 
  1. HISTORICAL
  2. PROTEA
  3. LEUCOSPERMUM
  4. LEUCADENDRON
  5. BANKSIA
  6. GREVILLEA
  7. ISOPOGON
  8. DRYANDRA
  9. TELOPEA
  10. SERRURIA
  11. MIMETES
  12. REFERENCES

Tuesday, March 6, 2018

Lonna - unustatud ja uuesti avastatud väikesaar Helsinki rannavetes

Inspireerituna Neljndiku postitusest Helsinki rannasaarte looduse kohta mõtlesin, et lisan ka oma põgusa pilguheidu eriti pisikesele maatükile samas piirkonnas.
Lonna on saarekene, millest on möödunud igaüks, kes mingi laevaga Helsinki kesklinnas asuvasse Eteläsatamasse on suundunud. Avalikkusele külastamiseks ent avati see militaarse minevikuga maatükk alles 2014 aastal. Sõjaväe käsutuses on saareke olnud alates 19. sajandi algusest; enne seda oli saar koduks olnud leskprouale, kes ka suvitajaid võõrustanud. Teenistusnimekirjas on laskemoonaladu, meremiinide kogumise- ja hoiustamisepaik ning demagneetimiskeskus. 1943 aastast kuni kuuekümnendate lõpuni demagnetiseeriti Lonna ja Suomeenlinna vahelisel merealal üle tuhande laeva aastas. Merepõhja olid tõmmatud kaablid, diiselmootorid müdistasid voolu ja laevad tiirutasid ringi, kuni sai kindel olla, et merepõhja miinid neile enam ohtlikud polnud. Lõpus sai merepõhi miinidest piisavalt puhtaks, teenus lõpetati ning 1999 aastast anti saar üle tsiviilkasutusse. Praeguseks on saar muudetud pidu- kokkutulekute- ja väljasõidukohaks. Suvehooaeg avatakse 1918 aastal 5. maist. Siis peaks saare infrastruktuur päriselt valmis olema - uus saun i-le täpiks. Mina sattusin saarele ühel  2017 aasta külmal tuulisel kevadpäeval Soome kolleegide firmaürituse külalisena. Saar on tõesti pisikene, kivist keskkonda elustamas mõned veel raagus puud, rohututid  ning elav linnuelu.Ühe hoone otsas oli tõeline laglede haudekoloonia, harakas aiateibas valvuriks. Nii nagu keegi  haraka meelest liiga ligidale läks, tõsteti valju harakakisa. Linnud olid väga julged, ehk ka harjunud pidulistelt mõnd toidupalukest sama. Paar erkkollast rõikalist oli ainuke lilleilu. Aga toidud olid maitsvad ning kui kogu saar mõne seltskonna poolt broneeritud pole, sobib kindlasti poole päevaseks külastuseks.







See viimane talvine pildike on Suomeenlinna saartegruppi tutvustavalt veebilehelt.  
Onju pisikene!