Inspireerituna Neljndiku postitusest Helsinki rannasaarte looduse kohta mõtlesin, et lisan ka oma põgusa pilguheidu eriti pisikesele maatükile samas piirkonnas.
Lonna on saarekene, millest on möödunud igaüks, kes mingi laevaga Helsinki kesklinnas asuvasse Eteläsatamasse on suundunud. Avalikkusele külastamiseks ent avati see militaarse minevikuga maatükk alles 2014 aastal. Sõjaväe käsutuses on saareke olnud alates 19. sajandi algusest; enne seda oli saar koduks olnud leskprouale, kes ka suvitajaid võõrustanud. Teenistusnimekirjas on laskemoonaladu, meremiinide kogumise- ja hoiustamisepaik ning demagneetimiskeskus. 1943 aastast kuni kuuekümnendate lõpuni demagnetiseeriti Lonna ja Suomeenlinna vahelisel merealal üle tuhande laeva aastas. Merepõhja olid tõmmatud kaablid, diiselmootorid müdistasid voolu ja laevad tiirutasid ringi, kuni sai kindel olla, et merepõhja miinid neile enam ohtlikud polnud. Lõpus sai merepõhi miinidest piisavalt puhtaks, teenus lõpetati ning 1999 aastast anti saar üle tsiviilkasutusse. Praeguseks on saar muudetud pidu- kokkutulekute- ja väljasõidukohaks. Suvehooaeg avatakse 1918 aastal 5. maist. Siis peaks saare infrastruktuur päriselt valmis olema - uus saun i-le täpiks. Mina sattusin saarele ühel 2017 aasta külmal tuulisel kevadpäeval Soome kolleegide firmaürituse külalisena. Saar on tõesti pisikene, kivist keskkonda elustamas mõned veel raagus puud, rohututid ning elav linnuelu.Ühe hoone otsas oli tõeline laglede haudekoloonia, harakas aiateibas valvuriks. Nii nagu keegi haraka meelest liiga ligidale läks, tõsteti valju harakakisa. Linnud olid väga julged, ehk ka harjunud pidulistelt mõnd toidupalukest sama. Paar erkkollast rõikalist oli ainuke lilleilu. Aga toidud olid maitsvad ning kui kogu saar mõne seltskonna poolt broneeritud pole, sobib kindlasti poole päevaseks külastuseks.
Lonna on saarekene, millest on möödunud igaüks, kes mingi laevaga Helsinki kesklinnas asuvasse Eteläsatamasse on suundunud. Avalikkusele külastamiseks ent avati see militaarse minevikuga maatükk alles 2014 aastal. Sõjaväe käsutuses on saareke olnud alates 19. sajandi algusest; enne seda oli saar koduks olnud leskprouale, kes ka suvitajaid võõrustanud. Teenistusnimekirjas on laskemoonaladu, meremiinide kogumise- ja hoiustamisepaik ning demagneetimiskeskus. 1943 aastast kuni kuuekümnendate lõpuni demagnetiseeriti Lonna ja Suomeenlinna vahelisel merealal üle tuhande laeva aastas. Merepõhja olid tõmmatud kaablid, diiselmootorid müdistasid voolu ja laevad tiirutasid ringi, kuni sai kindel olla, et merepõhja miinid neile enam ohtlikud polnud. Lõpus sai merepõhi miinidest piisavalt puhtaks, teenus lõpetati ning 1999 aastast anti saar üle tsiviilkasutusse. Praeguseks on saar muudetud pidu- kokkutulekute- ja väljasõidukohaks. Suvehooaeg avatakse 1918 aastal 5. maist. Siis peaks saare infrastruktuur päriselt valmis olema - uus saun i-le täpiks. Mina sattusin saarele ühel 2017 aasta külmal tuulisel kevadpäeval Soome kolleegide firmaürituse külalisena. Saar on tõesti pisikene, kivist keskkonda elustamas mõned veel raagus puud, rohututid ning elav linnuelu.Ühe hoone otsas oli tõeline laglede haudekoloonia, harakas aiateibas valvuriks. Nii nagu keegi haraka meelest liiga ligidale läks, tõsteti valju harakakisa. Linnud olid väga julged, ehk ka harjunud pidulistelt mõnd toidupalukest sama. Paar erkkollast rõikalist oli ainuke lilleilu. Aga toidud olid maitsvad ning kui kogu saar mõne seltskonna poolt broneeritud pole, sobib kindlasti poole päevaseks külastuseks.
See viimane talvine pildike on Suomeenlinna saartegruppi tutvustavalt veebilehelt.
Onju pisikene!
Heldeke, see on tõesti pisike :)
ReplyDeleteAitäh tutvustamast seda pisikest saarekest.
ReplyDeleteVäike jah, aga vahva ikkagi:)
ReplyDeleteVäga eriline ja huvitav!
ReplyDeleteVäga lahe, aitäh tutvustamast
ReplyDeleteTõeline meremaa.:)
ReplyDelete