Talveaeg

Kella pimedaks keeramise päev. Kui osa Eestist sai esimese lumekatte, siis meiekandis oli laupäeva hommikupoolikul ilm lihtsalt pisut vissis ja pärastlõunal päris nässus. Pühapäeval võitles päike lumekruupe puistavate pilvedega. Seis jäi vist viiki. Aias käis operatsioon kaevame sisse - hulk potsikuid, mida talveks mulla peale jätta ei riski. Ka suurem aiamööbel kolis varjulisemasse kohta ning õue veekraanid sätiti kevadet ootama. Peagi on igihaljaste säramise aeg; täna  mitu sellist sügisõitsejat, keda siin aias varem pole nähtud. Lisaks mõned hilisõied, keda arvatavasti enam ei näe järgmisel nädalavahetusel.

Punased pelargoonid pole kogu suve jooksul puhkust võtnud, ka esimesed hommikused kerged miinused pole neid veel rikkunud. Bergeenia ja varane veigela aga jäävadki trepile talvituma.

Kunagi katsetasin süüria hibiskidega. Nood suutsid kaks talve üle elada ja seejuures õitsema jõuda. Kolmanda talve järel oli küll mõningaid elumärke, kuid korralikku kasvu ei toimunud ja loobusin. . Seekord siis katses soohibisk Hibiscus moscheutos. Peaks olema külmakindlam. Soetatud kevadel uinuvas olekus, Ärkamine oli väga hiline. Esimene õis oli ära õitsenud siis, kui lätis olime.

Täielikult avanenud õie pilti ilmselt sel aastal ei saa.
 Soohibisk alustab igal aastal uuesti maapinnalt.

Kevadel üks noortaim ja suvi läbi ampel hooletu. Kui vaid kastmist päris ära ei unusta.

Vitsaster Horizontalis, kes on päris vahva suur õhuline mitmekorruseline põõsas. Ainukene miinus,
 et õitsemise algus võib liiga hiljaks jääda. Pildil väike osa ühest maapinna kohal hõljuvast oksast.  

Lillatäpiline kõreliilia Tricyrtis hirta on oma tagasihoidlikus varjunurgas ikka igal aastal
õitsema jõudnud. Tänavune õitsemine jäi pisut lahjaks.

Lätist tuli kaasa täpselt sama nimega aga sinisetäpilise õiega Tricyrtis hirta.

Elupuud poetavad kollaseid oksi ja seemnekimpusid tänavu ohtralt.  Seda küll, et naabri elupuud. Olen ikka püüdnud vähemaks korjata. Mis neil viga kobestatud peenras idaneda.

Tiger Eyes - suvel pleegivad õied kiiresti heledaks, sügisel jõuavad enne pudeneda. 

Peekerlille tagasihoidlik sügisene õieke.

Säravpunane lobeelia on väga kaua õitsenud, viimased alumised oksad ikka veel punetavad

Fortune'i kivirik Wada jõudis ka anda aimu, miks need kivirikud tsooni võrra soojemas kliimas nii moes on. Päris tore kahupea ja ega hilissügisel ju palju valikut pole. Moeharjal tekib üha uusi kirevamate õievärvidega sorte nagu seeni pärast vihma. Wada taga ongi üks hübriidne seemik, kuid paraku äravahetamiseni Wadaga sarnene valgeõieline. Ega sest lugu pole, tavalisel aastal jäävad põhi-tõmbenumbriks ikka paksud lopsakad 'toabegoonia' lehed. Eelmiste aastate õied on vaevalt ühe silmaga üle leheserva piiluma jõudnud. Mul üsna hämaras kohas ka.

Päikeseline pühapäev

Pühapäev, 21. oktoober  algas kergelt uduse hommikuga. Päeva ilma kohta oli kaks erinevat ennustust - Norra lubas kuiva ja oma ilmamehed vihma. Õnneks oli Norral õigem vihmainfo nagu sageli varemgi. Hea päev oli. Sai tehtud aiatöid ja sai ka niisama ilma nauditud ja plaane peetud.  See aasta on eriline ja seetõttu on aias ka mõni esmaõitseja nende hulgast, kelle õied kipuvad hilja peale jääma.

Seitsmepojapuu - õitsev oks. 

Üldvaade. Kõik need õitsevad oksad on selleaastased.
Ehk mingis pikkuses jõuavad ka talveküpseks puituda.

Pieris on end üleni õiepungadega katnud.
Õiepungade hea talvitumine on kahtlane, kuid nii on ka kena.

Krüsanteemid toovad valgust sügisesse

Seeneaasta aias - pannile pole midagi panna. Kiirelt kasvavad,
 kiirelt tumenevad ja nädala pärast nagu poleks neid olnudki

Need on hoopis pisikesed aga see-eest palju.

Kõrge kukehari Brilliant. Hilise ärkamisega ja pisut õrn,
 kuid õied on ilusad ja püsivad säravana suhteliselt kaua. 

Minu lemmik naabri aias - suuretiivaline kikkapuu.

Uduse hommiku vaade üle aia.

'Hasanski sladkii' viinapuu sügislehed. Siiski, eriliselt värvikaid ei ole palju.

Vihmane

Nädalavahetus, mil maa lõunaosa nautis päikeselist sügisilma, põhjaosa aga pidevat vihmasadu. Õhtuks jõudis vihm lõunasse, põhjapool selgines ja kohe külmapoisid jaole. Iga kilomeeter keskmaa suunas kraadike enam külma ja härma. Linnametsas piirdus külmanäpistus põhiliselt autoklaasidega . Kõige õrnemaks taimeks osutus ilubataat, ülejäänud osas kaotusi polnud. Ületee vahtrad hakkasid lehti poetama.
Mitu vahetust aiarõivaid sai õhtuks kuivama, sest ikka veel jätkus istutamist ja ümberistutamist. Osa lillesibulaid said ka mulda.

Mõned vettinud pildid.

Sinise suurelehelise hortensia selleaastane ainus õis on säravroosa :)

Värvivaheldus: tagaplaanil on rohkelt õitsenud Luua roosa rohekaks värvunud õiepallid,
 eespool roosatab rohekalt alustanud aedhortensia Little Laim

Maheda magusa lõhnaga Lilium speciosum - peaaegu kõige hilisem

Speciosum Album on isegi veel pisut hilisem. Mõlemad pildistatud eksemplarid said kevadel ämbrisse kasvama pandud, kuid ka avamaal lõpetas Speciosum vast nädala eest.

Lillakasroosa naapoli alpikann männi all üllatas  päris arvukate õitega.   

Tumedama roosa naapoli alpikanni seemikud õitsesid põhiliselt septembris vähehaaval,
kuid lehed on päris lopsakad. Lehtede vahelt paistavad maapinale spiraali keerdunud seemnekuprad.

Siin aga on üleasustatud kärgpere. Juba soetatuna paar aastat tagasi oli ühes potsikus kaks mugulat kõrvuti sattunud. Roosa on juba ära õitsenud. Aedniku tähelepanematuse tõttu aga on loodus omapead toimetanud ja puhma keskel on näha arvukat järelpõlve. Need sinna küll kõik elama ja suureks kasvama ei mahu! Ega praegu ei taha puutuda ka, eks näe mitu noorurit kevadet näeb.

Kirssloorber on esimest suve.  Pakub paar sügisõitki. 

Punane Tommelise on oma vihmast raske õiekobara toetanud kikkapõõsa najale. 

Dryopteris Crassirhizoma - ida sõnajala ideaalne lehvik püsib talveni kena. 

Väänkelluka seemnekuprad metalltoel on ise ka nagu mingi metallehistöö

Üldpilt on veel üsna helge näoga. Kui ilmaennustused paika peavad, siis ehk on põhjust aiamööblit veel enne varju alla viimist sihipäraseltki kasutada.

Jänkulinn keset Lätimaad

Pühendatud Lilleksvatajale, kelle noor küülikupere kalpsab õnnelikult ringi perenaise oma kätega ehitatud kodus.

On vaja ideed, huvi, käteosavust ja julget pealehakkamist, ning vähem kui 10 aastaga on valminud  üks ühemehe turismiobjekt. Üsna üle võlli aga päris põnev. Küülikute linn, päriselt. On lilleaedadega ümbritsetud elumajad, kirik, raekoda ning pikk linnatänav ümber veelindude tiigi. Majaelanikud on kõik pikkade kõrvadega ja erinevat tõugu. Mõne majakese pööningukorrus on välja üüritud sulelistele munemispesaks. Ka tänava haljastusele on pühendatud päris suurt tähelepanu. Tiigi kaldal  kasvab hulgaliselt kõrgemakasvulisi suvikuid, püsililli ja kõrrelisi.

Linn mis linn, eriti kui inimesi mastaabiks kõrval ei ole

Elamu

Elanikud

Ärklikorrusega individuaal tiigi kaldal

Osa majakesi olid varustatud ülalt avaneva katuseluugiga.

Külastajatele astub kõigepealt vastu koer, seejärel hanekari ning kohe lähenab hoogsal sammul ka linnapea. Kasserib 3 euri külastustasu nina pealt ja  laseb turistidel iseseisvalt ringi vaadateta. Tegelikult pidavat ta vägagi jutukas olema kui vaid külaline mingit huvi küsimustega üles näitab. Meie aga palavast päevast Rundale lossis ja lossiaias üsna väsinud ja kõndisime rahulikult omaette. 

Küülikute linn asub pisut põhja pool Bauska linna, Code nimelise asula lähedal, otse suure maantee veeres. Võib kohta rentida üritusteks, osta jäneseid või tellida puuseppa ehitusele. Kes teeb see jõuab! Linnal on ka oma koduleht https://www.trusupilsetina.lv 

Hooneid oli rohkem kui piltidele jäänud, kuid osa muljeid sai talletatud tahvlisse video kujul. Tegelikult ei ole eriti uurinud  tahvlivideote ülekandmise võimalusi, kus kvaliteedist midagi alles ka jääks.