Detsembri alguses saabuvad tõelised külmad.

Külmad 8-9 kraadi saabusid sel aastal 10 detsembri paiku. Selleks ajaks jõudsid enam-vähem ära õitseda krüsanteemid. Erandiks on vaid Elaine's Hardy White. Tema jõudis ainult esimesed õied lahti teha ja sinnapaika see jäi. Hetkel, arvestades 8-t miinuskraadi, näevad hämmastavalt head välja väikesed kollased topeltõied Nantyderry Sunshinel aga iseasi muidugi, kuidas nende välimus paistab pärast plusskraade - selliseid pidavat kah veel oodata olema.

Kõmri lodjapuu on kohe valmis alustama uut aastaringi ning on selle tähistamiseks õiekobaragi lahti teinud. Tegelikult on vist see antud liigile täitsa omane, sest nägin kuskil netis hulga rohkemate õitega põõsast. Aga tammelehine hortensia poetab küll oma lehed täiesti rohelisena ja ainsa õie valgena.

Tänastest piltidest veel potis Mehhiko õnnehein vastu minemas oma teisele talvele. Tal jätkub õisi, kuni külm vähegi laseb.

Siin aga köögiaknanalune samuti täna. Kukerpuu on korralikult viimaseid lehti heitmas, liguster ongi selline pool.igihaljas aga kollakate lehtedega enelas on  lihtsalt suhteliselt hilja tagasi lõigatud ja tema noored oksad püüavad viimase võimaluseni lehti peal hoida. Teiste vahelt üle enela paistab veel variegata helkiv kuslapuu. Tema poetab oma peaaegu igihaljad lehed maha vaid siis, kui päris külm talvel on. Siis alustab ta üldiselt ka uute okste kasvatamisest nagu üks püsik. Möödunud talvel seda ei juhtunud. Pisut enne suuremaid külmasid on ka pilt kahest väikesest kontrastvärvides enelast. Needki on suhteliselt hilja pügatud. Tumedam on küll hoopis põisenelas.

Tuleb välja, et tänased pildid on kõik detsembrist. Eks novmbris pildistasin põhiliselt üha õide puhkevaid krüsanteeme. Ka viinapuud on nüüd kõik tagasi lõigatud ning lehtedest priid. Osa neist muutsid oma lehti pisut punaseks, kuid enamus ikka korralikult kollaseks. Lõpetan siiski pildiga novemrist - mitmedki roosid jõudsid teist korda õitseda. Pildil pinnakatteroos Palmengarten Frankfurt novembris.

Õitsemisest ja värvumisest okoobrikuus

 Nüüd, kus paar päeva järjest on miinuskraadid jõudnud kaheksani, ei ole sel aastal enam rohkem oodata heitlehiste poolt. Edasi pääsevad vaid igihaljad ja pool-igihaljad.

Miinus 2 on temperatuur, millele vastu panevad nii mõnedki lehed või ka õied; kui seda lühiajaliselt, on. Segavaks asjaoluks ei ole ka lühiaajaline lumi, pigem kaitseb veel mõnd õit külma eest. Mõned tublid on nõus ka väheks ajaks miinus viiega leppima, kuid edasi tuleb pilgud pöörata igihaljaste poole või siis hoopis lume poole, kui seda juhtub olema.

Siiski meenutaks veel korraks läinud sügist. Kui palju siis kannatavad meie lehelised ja kes neist on tublimad? Läheks seekord mööda krüsanteemidest ja astritest, kes niigi on juba tähelepanu saanud. Eraldi on läbi võetud ka vähesed sügisvärvides punased.

Oktoobri lõpuks alles hakkasid kolletama need, kellel on ette nähtud näidata kollast värvi. Minu pildil on kõige tähtsam tegelane roniv hortensia, tammed annavad pigem pruunikat tooni, mis see-eest jääb kauaks puudele.Hortensia on selle poolest veel tähtis,et tema kollased lehed tuleb ära korjata, muidu jääks puualune haljastus liiga paksu lehekihi alla.

Külmakartlik aga väga ilus - suureõieline kõreliilia, Tricyrtis Macrantha. Ikka ma kipun teda hoidma kas liiga varjus või liiga näljas. Peagi algavad ka külmad ja jälle ei ole ta jõudnud näidata peale paari õiekellukese kui ideaaljuhul peaks olema kogu õievars täidetud kollaste õitega. 

Köögiakna vaates on oktoobri lõpuni veel värve küllalt, kuigi alumine lillenõu on juba täidetud talviste okstega

.

Oktoobris puhkesid paar õit tihkel habemättal, Liriope Musari. Ta on selline imelik taim, et lehed on küllaltki külmakindlad, kuid õitsema eriti ei kipu - oleks ju päris kena sügisel terve mättatäis kobarhüatsindi sarnaseid õisi. 

Oktoobris on õitsemiseaeg ka seitsmepojapuul, ta  täidab oma lähema ümbruse õrna magusa lõhnaga. Tema õitseb üsna aeglaselt ja õied avanevad kordamööda, igatahes punetamiseni ta pärast õitsemise lõppu ei jõua, enne saabuvad külmad.

Okoobris on veel üsna kenad ka kõik hortensiad, näitena siis väikese Bobo õite värvumine

Kui see päevakübar veel ka selle talve üle elab, tuleb osa temast tagasi anda Tiiale - tal sai algtaim talvel hukka. Aga pool-töidisõielisena on ta ilmatu uhke.

Sel aastal tänu eriti soojale oktoobrile jõudis ka täielikult õitsma Fortune'i kivirik. Paar külmakraadi korraks teda veel ei hävita,aga rohkem kindlasti mitte. Maailmas väga populaarne taim sügisese õitsemise tõttu, uusi sorte muudkui aretatakse. Eestis kipub tavaliselt pisut külm tema õite jaoks olena aga lehedki on tähelepanuväärsed - nagu toabegoonial.

 

Kui juba sügisõitsejate demonstratsiooniks läks, siis näitan ka kõige hilisemat - sügisene Carmichaeli käoking. Seda siis kui arvesse ei võta roose, krüsaneeme ja talviseid õitsejaid.Tema on pildistatud juba novembri algul.

Igatahes oktoobri lõpuks olid küll suured puud enamasti poetanud ära oma lehed, kuid keskmistel ja päris põõsastel oli veel rohkem või vähem värvunud lehti peal küllalt.

Punased lehed.

Krüsanteemid on juba kaks postitust enda käes hoidnud, astrid said ka sõna, aga sügises on veel palju  muudki. Septembris on tavaliselt kõik puude lehed veel küljes. Tõsi küll, mõned on juba värvilised. Oktoober on veel põhiline värvidekuu, hiljemalt novembri lõpuks on enamasti lehtpuudega selleks aastaks kõik. Minu varjukas aias pole sügisvärvidega just kõige paremini. Paljud puud-põõsad, mis täiesti lagedal on värvunud, hoiavad minul oma rohelisi lehti küljes maha kukkumiseni. Näiteks kaks eri sorti lodjapuud, samuti tammelehine hortensia ei mõtlegi värvuda, kuigi ostetud on nad just sügisel üsnagi punastena. Ka näitavad tuhkpuud vaid kollast, millega ainult õige vähe punast on segatud. Aga meie ju loeme sügisest punast otsekui oma põhiõiguste hulka. Niigi pikk väheste värvidega aeg ees ootamas. Mustikad on küll kindlad punaseks värvujad, aga sel aastal nad pildile ei jäänud. See-eest on esimesi aastaid aias jaapani vahtrad. Nende värvumine jäi oktoobrisse. Ma ei tea kas lõuna pool on see aeg pikem, on seal pikemalt nullilähedasi plusskraade või on seal niisamuti aeg lühike aga mulje tugev. Ega ma ei tea sedagi, kas need puud edaspidiseid talvesid üle elavad aga saatus soosis neid, sest eelmine talv, nende esimene, oli eriti pehme loomuga. 

Dissectum Garnet. Kõige sakilisemate lehtedega ja kirjade järgi on tal isegi lootust. Oli küll hästi punane - oktoobris.  Õige pisut üle nädala täispunases ja juba hakkasidki ta lehed maa poole langema.

Peagi ongi juba osa lehti maas, ilusad sealgi kuni pruunistumiseni.

Väheldane vahtrapuu aga, kes suvel oli punakasrohelne, riietas end enne kleidi mahaviskamist veidi oranzikasse rüüsse 

 Aga see suve läbi tumepunane olnud võib-olla kõige tuntum 'eesti' jaapani vaher, Bloodgood, oli heledamat punast värvi õige lühikest aega aga selle eest vähe hiljem teistest. Pilt novembri algusest  kuid ega tal tarvis olegi pingutada, tema tumepunane värv on kogu suve silmatorkav.

Juba poolest suvest värvuvad punaseks ja kestavad ka esimeste miinuskraadidega ka veel Color Splash nimelised astilbed. Nende värvumisele tuleb just kasuks mu lahja liivane pinnas. Seevastu punasena tuntud lehvikleht Karasuba on punane nii lühikest aega, et sel aastal ei hakanud teda pildilegi püüdma. Ta ei kannata vist sugugi külma, ent varakult ta punaseks muutuma ei kavatse hakata,

Kõige vastupidavamate lehehoidjate hulka kuuluvad kõik baburitski sugulased ehk kikkapuud. Ükski neist ei jäta ka sügisvärvi näitamata. Minu aias on põhiliselt värvikamad minivormid, pildil suve läbi tumepunane, viimases vaatuses ent helepunane Concord.  

Kui lisada veel potis elutsev läbi talve punaseleheline bergeenia siis ongi kõik põhilised punaseks värvujad. Kollast leidub siiski märksa rohkem.

Krüsanteemid vastu talve

 Sel aastal jõudsid õitsema ka kõige hilisemad. Ausalt öelda on nemad ka ainsana praegu kenad. Teistel on õied enamasti ära lõigatud ja lehestik vastavalt sellele kas on veel ilus. Alustaks neist, kes oktoobri keskel juba alustasid.

Kõigepealt siis Sirje punane, ta õitses küll üsna kiiresti ära kui lõpuks täitsa lahti jõudis.

Edasi jõudis täiesti lahti ka väike roosa potikrüsanteem. Aga see on praegugi vaadeldav, praegu vaatavad küll osa õisi maa poole juba. Pilt ongi peaaegu praegusest ajast.

Nüüd uued. Või mis uued, 2018 sügisest Inglismaaalt. Aga esimese talve olid nad lavas, eelmisel aastal nad ei jõudnud või peaaegu ei jõudnudki õitsema. Päris avamaal olnud ühe talve. Nantyderry Sunshine. Normaalkõrgune, sinakate tervete lehtedega, üsna jõuliselt laienev, keskmisest väiksemate ent säravkollaste õitega, pikaealine. Alustas õitsemist novembri keskel, 

Praegu on see Sunshine päris kena, potentsiaali jätkub, kuid ei tea muidugi mitu miinust ta ära kannatab. Praeguseks on paar miinust olnud ja kaks korda ka kerge lume all. 

Edasi alustas juba varem, kuid praegu on ka päris kena, tumeroosa täidisõiega ent aeglasemalt paljunev Sweitzerland. Selle  ma soetasin küll tütre lemmikmaa järgi, aga ta õigustab end igati.

Meil tuntud krüsanteemi Clara Curtise sugulane Rubella no5 on novembrikuust alates täiesti oma sõiduvees. Üsna kõrge, ei loe talle lumi ega tuuled.

Siis pisike Picasso, mis Sirjel miskipärast hukka saanud. Alustas novembris, praegu nii kena nagu olla oskab.

Praegugi on ilusad kõrged täidis kollane ja oranz Lätist, kuid nende kõrval alustab õitsemist samuti kõrge valgete karikakraõitega Elaine's Hardy White. See on tõesti viimane, eks näeb kui hardy ta siis on.

    

 Aga mõned Inglismaalt tellitusest on täitsa kadunud. Ei mäleta nende kohta küll midagi, aga tellimise lehes on veel Angela Blundell, madal.valge-kollasega täidis, early yellow -mahekollane varane ja Gold Marianne -kollane pool-täidis

Aga see Gold-Marianne, lähen uurima, üks seal Ukraina kollase puhma servas on nii tema moodi ja täitsa värske veel. Mul nimelt jäid sildid Inglismaa omadele õigel ajal panemata ja Ukrainlane teeb kõik et segi kasvada, ise ta on enam vähem lõpetanud.   

Noo aga ega seegi pole veel kõik. Lavas on ootamas väheldane valkjasroosa Anastasija Saksamaalt. See hakkas ka kohe õitsema oktoobri lõpuks ja on praegugi täitsa kena. Aga kuna ei tea, kuidas teda enne peetud on, lõplik otsus tuleval aastal ja päris lõplik külma päristalve järel.

Kõige lõpus veel tervitus Sirjele või õigemini tema mehele -naistepäevaks kingitud eiteakust toodud potis õitsema aetud okstest juurdus tõeliselt 2 oksa ja nad läksid lõpuks ka veel õitsema. Ega neist küll vist talvitujat pole aga jätan peenrasse, isegi kaks korda õisi pakkunud teised.

Lõpuks üks lumepilt ka. Minu alatiõitsev savipotsik laual on plastiku vastu välja vahetatud ja nagu tavaliselt pistan sinna ikka neid õiekesi ja oksakesi mis kogemata murduvad või muidu kõrvaldamisele kuuluvad. Seest endiselt liivaga täidetud.

Sügisastrid - võitlus hallitusega

 Olen usinalt otsinud asterid, mis ei laieneks liiga kiiresti, jõuaksid ikka õitsema ning kõige tähtsam - oleksid hallitusevabad. Muidugi tean ka hallituse vastu võitlemise võtteid. Kõigepealt istutada õigesse kohta lagedale, parajalt kasta, tuhaga poputada ning lõpuks ka keemiliste vahenditega abistada. Aga ma ei taha! Tikritega on pärast üleminekut jahukaste kindlatele sortidele täielik rahu majas,Väga mugav! Nõnda ma olen proovinud läbi terve rea erinevaid astreid. Nad on pealegi samaaegsed krüsanteeemidega kes ei vaja üldiselt  mingit jahukastetõrjet. Siiski, sinakad ja lillakad toonid krüsanteemide hulgas täiesti puuduvad, päris ilma astriteta ikka ei saa. Pealegi on astrid kordades kindlamad talvitujad kui krüsanteemid. Olen kasvatanud madalat astrit, sinist ja roosat (aseter dumosus) Nad on peaaegu head, aga praeguseks olen ka neist loobunud. Siis on terve hulk ilusate õitega kuid kehva lehestikuga. Neist ka olen loobunud. Mis siis mul praeguseks alles on?

Kõige esimeseks võiks nimetada varast lillat astrit. Selle sain Sirjelt; kust tema sai ja mis ta nimi on, see on teadmata. See  on tõesti aster, mis alustab varakult, õitseb rikkalikult ja ei võta haigust üleüldse külge. 

Esimesel pildil ta on septembri algupoolel, poolkõrge või noh, normaalne.

Tema kõrval näitab alguses nõrgalt, siis aga järjest rohkem värvi hilisem "Lady in blue" - üsnagi jahukastekindel sort.

Siin oktoobri pildil seevastu on varane aster juba väsinud aga "Lady"  lahtiste õitega. Mõlemad peavad jääma. 

Valgetest on aeda püsima jäänud kahest eelmisest pisut kõrgem, ent nimetuse järgi aster dumasus "Aramis white". Hilisem, õiterohke ja talutavalt jahukaste vastane. Tema jääb.

Mulle on Türil müüdud küll "Aramis roosa" aga aru ma ei saa, kas seda nime kannab üks madal seni õitetu aster või on selle nime all mulle sokutatud mingi vägagi keskmiselt jahukasteõrn tumelilla kõrgepoolne, mis praegu alustab. Siltide kadumise võib julgelt lindude kaela ajada. Selle tumelilla kohta ma ei ole veel otsust langetanud.

Nüüd siis vaataks hoopis teist liiki astereid, ehk nende hulgas on midagi head. Tõepoolest, pildil paremal on üpris õiterohke lilla kibe aster (Galatella sedifolia) . Ta õitseb septembris, on üsna püstine ja jahukastekindel. Aga ta ei meeldi ikkagi mulle eriti, on kuidagi närb ja vajab toetsamist, sest kukub kergesti ümber.

Aga temast vasakul kasvab umbes 60 cm kõrgune päsmasastri sort  - valge ja täiesti jahukastekindel. "Starshine". Plussiks veel varane õitsemisalgus ja pikk õitseaeg. Miinuseks - kiire laienemine. Järgmisel pildil ta üksi. Praegu on veel täisti ilus, kuid alustas juba ammu.Peab ikka jääma oma heade omaduste tõttu.

Siis on praegu veel aia servas mingi  roosa - ka väga kiire laienemisega ning suhteliselt jahukasteõrn  sort, mis kipub minema likvideerimisele, kuigi on madal ja jõuab igatahes õitsema. See, et ta pildilt valge tundub, on puha vale.

Siinkohal ma pean kordama eelmise postituse pilti roosapoolse kõrge astriga, mille heaks omaduseks on püstipüsivus ja õiterohkus, samuti täielik jahukaste vastuvõtmatus, See on väga kõrge aster, kahju et mul rohkem ruumi ei ole, sarnaseid on olemas ka siniseid ja valgeid. Puha jahukastekindlad.

Olen läbi proovinud ka kanarbikulehise astri "Snow flurri" - liiga hiline. Sama võib öelda ka vitsastrite kohta. Astrite sarnased juba suvel alustavad lilled aga mulle ei meeldi.Nad ei tunne end ka minu juures eriti hästi.

Lõpuks üks värviline pilt viinapuu Hasanskii sladkii sügisesest lehevärvist

Sügis krüsanteemidega.

 Vahepeal on hulk aega möödunud, talvest on saanud järgmine sügis. Kevadised sibullilled, eriti tulbid ei tundnud end just kõige paremini vaatamata soojale talvele. Mõnigi taim pidas end hoopis teistmoodi ülal kui tavaliselt, eriti vist andis tunda kevadine külmalaine. Suvi oli tunduvalt vihmasem, kui kaks või isegi kolm eelnevat põua-aastat. Siiski tomatit avamaalt sai küllalt, kurgisaak oli suht hiline. Ploome ei saanud peaaegu üldse- kõik puha mädanikus, õunu oma perepuult siiski mõnevõrra sain. Selles postituses aga keskenduks sügisestele lilledele - krüsanteemidele. Olen neid mitmelt poolt kokku kogunud aga nüüd ei teagi täpselt, kas ikka kõik ka pärast tõelist talve olemas on - ma nimelt kasvatan neid kõiki avamaal ilma erilise külmakatteta. Krüsanteemide õitseaeg on püsiku kohta ikka eriti pikk - vähemalt kuu aega  kui mitte kaks. Alustaks siiski algusest.

 Juba augustis, kõige varem tegid oma õied lahti Taivilt saadud vanad  madalapoolsed ning suhteliselt väikese õiega,ent siiski topelt kollakas-punakad krüsanteemid. Laienemisega neil küll probleeme ei ole. Praeguseks on nende õied siiski kadunud juba.

Edasi, augusti lõpus avasid oma silmad  lätlastelt hangitid madalad üsna topelõielised kollane ja valge, kusjuures kollane on pisut jõulisem. Olgu öeldud, et pisut väsinud õied on neil alles isegi nüüd, kuid varred muutuvad juba inetuks.Pildid kuskilt septembri esimest poolest.

Päris madalatest on olemas veel Viljandist Ellelt saadud kollane, mida tema hellitavalt Kullakeraks nimetas, Eks minagi.

Septembri algupoolest avanesid jõuliselt punaste pungadega lätlaste kuldkollased krüsanteemid ning meie tuntud heleroosagi. Normaalkõrgused, mitte kõige kõrgemad. Mõlemad suht kenad veel praegugi, pisut väsimuse märke näitab küll juba meie oma heleroosa.

Septembri algusest praeguseni on kena ja väga jõuline normaalkõrguses Ukaina rõõmsameelne pooltäidis helekollane. Seda ja teist, roosakasvalget Ukraina krüsanteemi olen ka päris usinalt laiali jaganud, kuid omal on ikka küllalt. Ukrainlaste õitsaeg on väga pikk, praegu ei näita nad mingeid väsimuse märke. Vanu õisi olen siiski ära noppinud.

Mitmed krüsanteemid on sellised imelikud, et prooviõisi näitavad nad juba üsna vara, ent täisõitsemist annab oodata. Teiste hulgas on ammuilma olemas esimene õis madalal põõsal, mis mulle on annetatud potikrüsanteemi talvituva järglasena. Meil ta siiski kipub suht hiljaks jääma, võib-olla valgemas kohas oleks varasem, aga esialgu ma vähemalt kartsin ta külmakindluse pärast ja valisin hästi sooja koha. Põõsas on üsna madal nagu potis oligi. Ka praegu on alles esimesed õied avanenud, nupud siiski juba värvuvad.

Septembri lõpuks oli täiseti avanenud meilgi kasvatatud, kuid konkeetne taim Ukrainast- tumeroosa. Esimesel pidil, septembris ta alles näitab nuppude värvi.ˇTeisel pildil-õied on täiesti avatud.

Ning muidugi ei tohi unustada meil ammust ajast kasvatatud tulipunast täidisõielist. Tema avab oma õied septembri lõpupoole.

Teine punane on veel, sellel esimesed õied ammu lahti aga pärisavanemist ikka ei ole. See lill on pealegi ühekordne kui täiest lahti läheb. Selle tarnis mulle Sirje, kes oli selle hankinud kelleltki, kes hoidis kasvuhoones. Ma olen avamaale istutanud:

    

Valgeid on veel peale madalukeste 2 tükki, Õied väikesed, täidis, ümarad. Taimed ise üsna kõrged. 

Ühe soetasin Eesti laadalt, vist Niki käest. See alustabki varem valgena, kuid aja möödudes muutuvad õied üsna roosaks, eriti altpoolt. 

Teised valged on vähe hilisemad, alguses pole vahet võimalik teha, ainult ei nemad jäävadki valgeks. Pisut kompaktsemaks jäävad ka. Aga ei paljune ka eriti agaralt. Vist Ellelt Viljandist:

Siis on veel üsna kõrge ja pika õitsemisega, suure õiega täidis roosakas. Ma ei ole ühtki kärpinud, sest õitsemise algus nihkuks ju edasi, kuid selle puhul on küll kange tahtmine proovida. Rasked õieed hakkavad õige pea maa poole vaatama tal. See ka Eesti laadalt ja vist Niki käest:

Vahepeal on hakanud õitsema hilisemad krüsanteemid, neist üks kannab tinglikku nime kuninglik, sest ta kollase servaga tumepunased õied on kuidagi eriti tähtsad, kuigi pildilt ei ole eriti aru saada. Läti laadalt. Kõrgus normaalne, madalamapoolne nagu meie heleroosalgi:

Heleroosadele on lätlastel pakkuda hilisem versioon:

Kuldkollasel oli mul endale jäänud ühe kena vanaproua käest saadud hiline versioon, mis hakkab ka juba kena välja nägema. On ikka jõudnud igal aastal, mõnel napilt:

Nüüd veel kõrged kollased. Esiteks kaks versiooni sidrunkollast. Esinmene on Eestist, kuid läheb minult vist likvideelmisele, sest lehed lähevad kohe koledaks. Aga ma panen pildi teisest, mis lätlastelt. Õied samad laitmatud, kuid lehed on ka korralikud.Pisut kõrgem kui rõõmsameelne kollane.

Olemata ei ole ka kerakujuline tumekollane Eestist. See on ka pisut liiga kõrge ja vajab tuge kuid muidu õied on kenad ja püsivad kaua. Pildil eespool; tagant paistab madal helekollane.

 

Viimased, mis praegu lahti on eelmisel sügisel Sirje soetatud vist lätlastelt, üsna kõrged kuid tugevad 

täiskollane ja pruunikas-punakas, täidisõielised. Pildil lillakas on kõrge sügisaster, mis ei võta hallitust külge.

No ja lõpuks oleks peaaegu unustanud oma Ukraina pooltäidis roosakasvalge, mille kohta olen ennegi öelnud, et hävimatu. Pisut hilisem kui rõõmsameelne kollane, normaalkõrgusega. Pilt kusagil septembrist, praegu on täisõitsemises ja nagu öeldud, paljuneb hästi.

Lisaks on veel umbes 5 tükki, mis tellitud üle-eelmisel sügisel Inglismaalt aga nemad ei ole igatahes veel õitsemist alustaud. Eelmisel aastal ei jõudnud, Eks näe. Ka on osadel sortidel veel talvekatsetused läbi tegemata. Eelmine ega ka üle-eelmine talv ei olnud ju kuigivõrd külmad. Muidugi ei saanud ma selgi aastal ühe uue proovimisest loobuda, kirjade järgi alustab varakult, kuid mulle saadetud eksemplar küll veel õisi avanud ei ole. Välja olen seni praakinud vaid ühe hästi hilise lahtise kollase, Clara Curtise ja mingi madala külmakindla aga vähe õitseva krüsanteemi.

Krüsanteemid kasvavad meelsasti päekeses, maapind peab olema dreeniv. Istutamiseks parim aeg on kevad. Talvituseks jäetakse õievarred peale ja samuti hoidutakse taimede kärpimisest suve teisel poolel ikka selleks, et mitte ergutada sügisest kasvu, mis niikuinii talveroaks saaks. Multsida talveks on soovitav kas lahjema mullaga või okaste või kuivanud lehtedega.