Punased lehed.

Krüsanteemid on juba kaks postitust enda käes hoidnud, astrid said ka sõna, aga sügises on veel palju  muudki. Septembris on tavaliselt kõik puude lehed veel küljes. Tõsi küll, mõned on juba värvilised. Oktoober on veel põhiline värvidekuu, hiljemalt novembri lõpuks on enamasti lehtpuudega selleks aastaks kõik. Minu varjukas aias pole sügisvärvidega just kõige paremini. Paljud puud-põõsad, mis täiesti lagedal on värvunud, hoiavad minul oma rohelisi lehti küljes maha kukkumiseni. Näiteks kaks eri sorti lodjapuud, samuti tammelehine hortensia ei mõtlegi värvuda, kuigi ostetud on nad just sügisel üsnagi punastena. Ka näitavad tuhkpuud vaid kollast, millega ainult õige vähe punast on segatud. Aga meie ju loeme sügisest punast otsekui oma põhiõiguste hulka. Niigi pikk väheste värvidega aeg ees ootamas. Mustikad on küll kindlad punaseks värvujad, aga sel aastal nad pildile ei jäänud. See-eest on esimesi aastaid aias jaapani vahtrad. Nende värvumine jäi oktoobrisse. Ma ei tea kas lõuna pool on see aeg pikem, on seal pikemalt nullilähedasi plusskraade või on seal niisamuti aeg lühike aga mulje tugev. Ega ma ei tea sedagi, kas need puud edaspidiseid talvesid üle elavad aga saatus soosis neid, sest eelmine talv, nende esimene, oli eriti pehme loomuga. 

Dissectum Garnet. Kõige sakilisemate lehtedega ja kirjade järgi on tal isegi lootust. Oli küll hästi punane - oktoobris.  Õige pisut üle nädala täispunases ja juba hakkasidki ta lehed maa poole langema.

Peagi ongi juba osa lehti maas, ilusad sealgi kuni pruunistumiseni.

Väheldane vahtrapuu aga, kes suvel oli punakasrohelne, riietas end enne kleidi mahaviskamist veidi oranzikasse rüüsse 

 Aga see suve läbi tumepunane olnud võib-olla kõige tuntum 'eesti' jaapani vaher, Bloodgood, oli heledamat punast värvi õige lühikest aega aga selle eest vähe hiljem teistest. Pilt novembri algusest  kuid ega tal tarvis olegi pingutada, tema tumepunane värv on kogu suve silmatorkav.

Juba poolest suvest värvuvad punaseks ja kestavad ka esimeste miinuskraadidega ka veel Color Splash nimelised astilbed. Nende värvumisele tuleb just kasuks mu lahja liivane pinnas. Seevastu punasena tuntud lehvikleht Karasuba on punane nii lühikest aega, et sel aastal ei hakanud teda pildilegi püüdma. Ta ei kannata vist sugugi külma, ent varakult ta punaseks muutuma ei kavatse hakata,

Kõige vastupidavamate lehehoidjate hulka kuuluvad kõik baburitski sugulased ehk kikkapuud. Ükski neist ei jäta ka sügisvärvi näitamata. Minu aias on põhiliselt värvikamad minivormid, pildil suve läbi tumepunane, viimases vaatuses ent helepunane Concord.  

Kui lisada veel potis elutsev läbi talve punaseleheline bergeenia siis ongi kõik põhilised punaseks värvujad. Kollast leidub siiski märksa rohkem.