Sunday, December 29, 2013

Ilus roheline aastalõpp

Eks meil paar kuuseoksa ka ikka kusagil majapidamises pesitseb, kuid piltidele tikuvad ikka rohkem jõululilled. Peenardes on kõrged kukeharjad kõik pruunistunud ja maha lõigatud, kuid trepil pole vihm õisikuid leotama pääsenud ning nood näevad veel ikka üsna roosad välja.

 Eksitusalpikannid (cyclamen silicicum), mis kevadiste asemel saadeti, kasutavad taasavanenud õitsemisvõimalust. Eks näe, kas nende püüdlikkust tasutakse ellujätmisega sel talvel või mitte. Põhimõtteliselt ei loeta perspektiivikaks meie kliimas.

Mahoonia säravkollane õiekiirik kardetavalt täisiluni ei jõua. Oma kodukohas õitseb ta soodsal aastal jõulu paiku, vähemsoodsal avaneb kevadel. Mõned õiekesed kobara südames on küll juba pooleldi lahti; ma ütlesin talle küll, et võiks kiirustada, kuid teatavasti on taimed kurdid.


Jõuluroos püüab ka kõigest väest ilus olla.


Kuldkingakese sügiskrookused peaaegu avanenud. Need, mis mitu-setu nädalat pärast sügissibulate laialijagamist riiulisopist välja veeresid. Nüüd vastutaval hoiul kevadeni.


Mõtlesin küll rohelist muru näidata, kuid tegelikult on ju tõsise talve puhul ka kogu madalapoolne okkaline ilu valge lumevaiba all peidus. Aga need mustad okkakotid tagaplaanil on pühendatud Kiwamehele. Loodan, et kunagi saad ka ära viia, ma ei saanud ju ära öelda naabrimehele, kes hoolitsevalt kotid kohale tassis ja aia äärde rivistas.


Saturday, December 14, 2013

Esimene talvevahe

Täiendus pühapäeval.

"Ootasin ja ootasin hommikul millal valgeks läheb ja siis äkki ta läkski valgeks - üleni valgeks" 
(ülalt naabrinaise lausumine)

Nõnda siis ongi mõne tunni jooksul kiirtempos alla puistatud parajalt paks lumekiht. Hakkan kirjutama sorditavate piltidega tabeli juhendit, mis varsti on nähtav omaette lehel blogipeas.

Laupäevapost:
Kui korra juba lumi maas olnud, siis tõesti  nagu varakevad. Seda enam, et oksaprahti oli pärast tormi maas rohkemgi kui mõnel kevadel. Tormiöö meie und ei häirinud, alles tänasel valgel hommikul sai tulemusi näha. Päris imelik, et lauake  lebas kividel ja klaas täitsa terve. Sellega sai kähku korda.


Maja tagant oli langetatud strateegilised pesunööripuud. Üks lebas küljeli vabal kohal. Kukkudes oli ta ka teise puu viltu lükanud. Õnneks jäi too kandma kolmanda latva, muidu oleks maja nurgani ulatunud küll.
Kogenud puudelangetajal õnnestus kõik seegi kord. Kasutas altpoolt tükeldamise tehnikat. Esimene kord kahe meetri kõrguselt tüvi läbi, mispeale puu potsatas  maapinnale sama nurga all nagu oli langenud - ladvaosa jäi ikka veel ülalt kandma. Operatsiooni korrati ning siis mahtus puu juba maapinnale langema - taas hästi täpselt kahe kõrvuti kasvava puu vahele.


Puidutööd majarahva ühiste jõududega said hämardumisajaks tehtud. Kõik juuritud ja tükeldatud ning virna laotud. Mina küll viilisin otsesest küttevarumisest kõrvale. Kasutasin juhust ja tassisin rohelisi männioksi oma lemmikute ümber ja muidu silmailuks. Kui oksi otsapidi kahutanud maasse toppisin, kujutasin ette, kuidas tubli Futu oma aias rohimisega tegeleb. Mina piirdusin küll vaid mõnede seni püsti püsinud püsikute maha lõikamisega.
Aias on kätte jõudnud okaspuude ja igihaljaste pilguvalitsemise aeg.


Rodonurga asukad püüavad suurema või väiksema eduga okaspuudeks ümber kehastuda. Üldpilt on siiski päris värske. Erinevalt pehmemate suureleheliste taimede märja pesu moodi väljanängemisest. Oh, ma pildistasin küll bergeeniapuhmast ja sõrmkübaralille lontlehvikuid - hoiatuseks et liiga hoogu ei läheks nende fännamisega. Siia aga mõned hetke tragimad.



Fortunei kikkapuu "Emerald n Gold". Teenimatult vähe tähelepanu saanud. Ilus iga ilmaga ja pole agressiivne laieneja. Tuleks võtta tõsiselt tema paljundamist, et ta oma haljastuspotensiaali paremini välja näidata saaks.
Lõpuks pildike mu lemmiku alpikanni talvisest elust. Saladuskatte all ütlen, et selle taime seemikud aknalaual lillepotis on hetkel täitsa elus, kuid enne kevadet ei julge nende lähedal kõvasti hingata ka mitte.




Monday, November 25, 2013

Varsti maa valgeks?

Järgmise nädala ilmalehtedel ilutsevad lumehelbed ei pruugi veel talve teha, kuid parem karta kui kahetseda . Aiaserva asukad on lumehangega rinda pistmiseks püramiidideks põimitud. Salatirohelise laigu nimi on "Lime Rickey", rohelisega asustatud kast tagaplaanil on ajutiselt varju tõstetud istutusmaterjal ning hõbedane viirg värava juures iminõgese padjake.


Põhjapoolsed ilmad nii soojad pole olnud, et tekiks tõsine mure enneagselt puhkevate kevadkasvude pärast. Mõned jaapani enelad hoiavad veel sellesuviseidki lehti üll.


Järgmise pildi peategelane on pisipööris "Kimono".  Mulle ta tuli tasuta annetusena koos samasse potti külvunud päris kenade kollaroheliste "nõgestega". Eelmisel talvel kattis lumi kiirelt igasuguse ilutsemise. Talvitus koos potiga. Suvel sain aru, et nõges on tegelikult hiidiisop. Oleksin peaaegu kogu lillepoti sisu välja visanud - oli huvitav tutvuda, kuid pole sobivat piirkonda eraldada sellele vallutajale.  Pisipöörise rohelisi lehti polnud suvel peaaegu nähagi. Ent kui külm nõgeselehed konkurentsist välja lülitas, tuli välja taim, millele on siiski asja eest antud auhindu  kauni talivärvi eest. Oleks vaid rohkem temale sobivaid talvesid ja huvitav, kas kõik pisipöörised on nii head tugevate konkurentide talujad.


Tegelikult oleks võimalik olnud pildistada ka veel õisi, kuid seekord esitlen hoopis äraõitsenud madalat astrit. Uusi õisi enam ei avane, kuid põõsas ise näeb veel päris krapsakas välja.


Käes helmikpööriste sügisese ilutsemise aeg. Siin üks mu lemmikuid, keskmise kõrgusega  "Sanghai". Sellel sordil on ka ilusad õied, kuid sellesuvine õitsemine jäi nõrgaks.


Erinevalt nii mõnestki rohtsest püsikust on puud-põõsad on ka leherüüta kenad. Nii ka see pildil olev hekist välja puhastatud viirpuu. Siiski sellist "bonsaid " pidada on pisut liiga tülikas. Kogu suve esimese poole tuleb ta ohjeldamiseks käärisid taskus kanda. Ärge seda kodus parem proovige.


Sunday, November 17, 2013

Päikesetuules

Üle hulga aja üks tõeliselt kuiv päev ja mis kõige toredam - plusskraadides. Ilma kuivatas päikesega koostöös seesama mitme nimega tormisaba, mis taas mõned kodud elektrita jättis. Lehtpuudelt on viimnegi leheke lendu läinud, mõni enelapõõsas veel hoiab enda omasid kinni.  Teiste piltidel on sügisel alati väga erksad sügisvärvides kukerpuud. Minu kaks väikest näitasid üsna tagasihoidlikult värvi ja praeguseks on mõlemad juba paljad mis paljad. Pärislilledest võistlevad omavahel astrid ja krüsanteemid. Astritest on lõpetanud uute õite avamise kaks kõige madalamat põõsast. Krüsanteemid vaatavad veel päris suvise näoga päikesele vastu.


Umbrohulilledest kasutab nii mõnigi soodsaid aegu. Oleks lumeta sügist ette oodanud, võinuks sarvkannikesi suvel lausa ekstra külvata. Mõni isekülvipuhmas on niigi end väga õigesse kohta laiutama sättinud.


Suvine dzungel on aia äärest vähehaaval kadunud, kuid sel sügisel on pilt meeldivam kui varasematel. Võresein  jõudis väravani ning seni ajutiste tugede najal püsinud ronijad said mugavamale toele asustatud ja ruumi jäi üle ka mõnele uuele.


Seda muret veel ei ole, et ei leiaks  põhjust aias toimetamiseks. Heas tuulekindlas varustuses lausa mõnus, tassisin veel kohvitassigi õuelauale. Futu jagas oma ootamatut liilasibulasaaki, millest ei suutnud ometi ära öelda. Mina küll põnevat pimeistutust aeda ei proovinud, asustasin uustulnukad kõrgematesse lillepottidesse.  Tänasel valgel päeval pottidega koos põõsaste vahele mulda, küll kevadel ikka mõne vaba koha leiab. 

Monday, November 11, 2013

Päike purki

Ega sel nädalavahetuse ilmal päiksetagi midagi viga olnud, kuid kui aeda kallatakse külje pealt paar eriti kuldset kiirt, siis kohe tahaks sellistel hetkedel sabast haarata. Pime nädal jälle ees ootamas.

 Vaasipüsikuks juurdunud kontpuu Sibirica Variegata on lehed maha visanud ja laseb vartel punetada. Olen ekstra jälginud nii selle kui emapõõsa varsi ning ühtset vastust nende värvi kohta ei ole. Vahel on osa või kõik varred üsna rohelised, teinekord jälle rohkem või vähem punased. Ikka talveajast jutt - kui lehed peal, ega siis varte vaatlus meelde ei tule

Üks kahest kõige hilisemast krüsanteemist. Igal aastal tundub esimeste öökülmade aegu, et need rohelised nupud küll avaneda ei jõua. Seni on jõudnud, vähemalt osaliselt.. Seevastu liht-lursslill ei läbinud viimast kolmandat katset õitsemise üritamiseks ning läheb likvideerimisele. See ei loe, et lootusetult lontis õiepungade all lehed veel rohelisekirjud. Kas on soovijaid? 

Siin eelmise hilissügise  kogemata ost Hortese jääkidest, keskmine mahoonia Mahonia media "Winter Sun". Nimi ja kasvutsoon 7 sai alles kodus määratud. Seda taime hinnatakse eriti tema talviste kollaste õiekaskaadide pärast. Meie kliimas on õite avanemise sanss üsna väike, hea kui taim ise suudab ellu jääda. Eelmine talv oli pehme ja kahjustusi ei esinenud. Pidavat siiski üsna hästi taastuma kui maalähedasem osa alles jääb. Mulle ta lehed väga meeldivad. Kui kellelegi veel, siis võiks soetada pisut külmakindlamaks peetava hubei mahoonia Mahonia bealei . Lehed on samasugused, kuid õied vähem efektsed - kui nad kunagi peaksid avanema. Saadaval muuhulgas Havlise puukoolist.
Uus, vähemalt sel aastal  madalakasvuline aster ja vanad madalad isekülvi lõvilõuad. 

Nii kauaks päikest ei piisanud, et sügiskrookuse õied lahti oleks meelitanud.
Valge kanarbik on poeõites ja eriti ma tema talvitumisele ei panusta.


Tore lill, kuid pole talle head kohta. Kase all pimenurgas ta suudab vaid peaaegu ellu jääda.


Õitsvaid alpikanniväljasid ei ole meiemail  kerge saavutada. Üheks põhjuseks on kindlasti ka hea istutusmaterjali puudumine. Pakisibulad on enamasti väga kokku kuivanud ja müügil alles septembris. Eelmise sügise mugulakuivikutest eri kohtades talvitatud naapoli alpikannidest on parimas seisus toas ületalve hoitud isend. Viis-kuus õit ja samapalju lehti. Teised kaks, kes puu all ja lavas talvitusid on ka üks-kaks õit ja paar leheksest kasvatada suutnud. Pildil olevad kenad õiekesed kuuluvad kliikia alpikannile - Cyclamen silicicum. Need saatis mulle Eurobulb sügisel ümarlehelise alpikanni - Cyclamen coum nime all. Mugulad olid vägagi elus ja hakkasid kiirelt arenema. Kevadõisi niisiis oodata ei ole ja ülepea ei anta kliikia alpikannile meie kliimas erilist elulootust :(

Kuu aega eelnevatest varem kohale jõudnud muljetavaldava suurusega naapoli alpikanni Cyclamen hederifoliumi mugulatest on vaid paar tükki mingit maapealset osa kasvatada suutnud. Ega muud kui sõrmed mulda ja järele uurima. Mõned maa-alused olid kasvatanud pisut juuri. Paaril, kes kohe mingite vigastutstega saabunud, oli vigastuse koha ümber tekkinud  pehmeks muutunud osa. Mõned olid sama siledad ja ümarad nagu kohale saabudes. Tundub, et mugulad on kas väga kaua maast väljas viibinud või pigem töödeldud kasvupidurdajaga nagu poekartuleid või söögisibulaid tänapäeval. Sibulate töötlemisest sain aimu, kui ühel kevadel oma tavalisel viisil suvalised söögisibulad poest mulda torkasin pealserohelise saamiseks. Ei nad idanend ega mädanend, lõpuks sügise eel mõned pisut ärkasid . Vigased alpikannimugulad said ravi ja mõned uinujad pistsin potti toas talvituseks. Eks kevadel näe.

Parim kukehari meie aias, madalam ja punasem kui "Herbstfeude"


Monday, November 4, 2013

Hingedeaja roosid

Küünlaleegid on süüdatud. Loodetavasti hinged ei piirdu ainult öiste külastusega, vaid viibivad kodustes paikades kauemgi.
Olgu peale pilvehämarad , kuid siiski üpris mõnusalt soojad ja sajuta olid mõlemad nädalavahetuse päevad. Peenraroosid on trotsinud vapralt külmaperioodi ning viimaseste päevadega uusi õisigi avanud. Pole ime, et  nende populaarsus aegade jooksul üha suurenenud on. Õisi ei ole küll suvises külluses, kuid valdavalt rohelised terved lehed on õitetagi päris kenad veel.

Fortuna Rigo

Apricola

Fairy

Lavaglut

Nostalgie

Potiroosid

Heinrich Siesmayer

Nina Weibull

Bella roosivaatlustoolil

Thursday, October 31, 2013

Hommikuvarjud

Kui päikeselisel sügishommikul tänavail liikuda, siis silm näeb ennekõike hommikuvalgust. Fotokas aga toob esile varjude sügavuse. Mõned möödaminnes pildid, autoriks fotokas.




Viru nurga purskkaev on juba tühi, roosid ringis peavad veel vastu.
Pukspuuhekkide kahjustusi sel aastal ei ole püütud parandada

Estonia kõrval kõrgusid veel hiljuti tellingud 

Ma olen ka odavate lahenduste poolt, kuid pealinna esinduspargi paari vaasi jaoks
 võinuks ehk midagi pisut kobedamat ikka leida. Minu meelest seal püsikuid ei olnud, mida katta .

Ilus sügishommik jäi õue maha




Tuesday, October 29, 2013

Pimeaja esimene hallvalge päev

See päev oli teadagi pühapäev. Tänasest viie kuu jooksul on vaid valitud päevadel isiklikku valget aega oodata. Nojah, eks talvelgi ole oma võlud, kuid vara veel sellest. Meil siin jäi madalaim külmakraad viie piiresse, kuigi õige mitu päeva järjest oli selliseid, kus jää veetünnidelt õhtuks ära ei sulanud. Kuni muru on veel roheline, on aiavaade ikka veel päris kena - eriti kui silma riivavamad külmaküpsetised vaateväljast kõrvaldatud.

Suvevaasid on selga tõmmanud üleminekuaja tualetid. Tagaplaanil võreseinal on näha rohetavaid Kata kangeid elulõngu, mis talveks maha lõigatakse. Üleni pruun aga on just ületalve püsti seisev kevadõitseja. Äkki ta püüabki oma pungasid kuivanud lehtedega varjata - nood on üsna kõvasti varre küljes kinni.
Kõige hilisem krüsanteem on lõpuks omagi õisi avama asunud.

"Polish Spirit" - poolakas on sitke tegelane võrdselt printsess Dianaga.
Naabri poolelt pudeneb lisaks elupuu oksakuivistele ka elupuuseemneid. Hakka või puukooli pidama.

Kui nina maas käia, siis jääb vaatevälja mõnigi hiline õieke.
Hetkel tundub, et mõned astripuhmad veel lisaks aias oleks vägagi tervitatav. Tundub isegi, et mõni koht on neile olemas. Krellroosa ja sügavsinine ongi prajasti puudu.
Nüüd aga aiasõbra  talveaja põhitegevuse juurde - valmistumine uueks hooajaks. Linnas veel palju kitsesid ega jäneseid ei liigu, tänaseks teemaks teod ja nälkjad. Seni meil suuri teoprobleeme pole olnud, kuid ega tali taevasse ega uued hullud teod telepurki jää.  Nägin ka seda telesaadet, kus asjapulgad uimaselt heietasid, et (ilu)aednike eraprobleem need uued nälkjad. Tegelikult aga on kõige enam ohustatud just söögitaimede õrnad tõusmed. Teiste maade statistikais tuuakse esile juba üsna suuri rahanumbreid, mis limaliikurid põllumajandusele kahju tekitanud on.
Tellisin Hortese e-poest paar pakki ferramoli. Saateks reibas reklaamtekst "ei karda vihma ega päikest". Vähemalt kindlam tunne, kui on olemas riiulil. Praktikute teatel aga peavad terakesed vastu nädala-kaks või spetsiaalse varje all kuni kolm nädalat. Ühekordne tõrjeannus 50 kg/ha, jaehinnaga 17 EUR kg; tõrjet vaja korrata vähemalt 2-4 korda enne kui kapsad niipalju kosuvad, et iga rünnak enam fataalselt ei lõppe.  Potipõldur käib usinalt tigusid korjmas ja kui väga ära väsib, vahetab osa sortimendist välja vähem ahvatlevate taimede kasuks. (Jälle põhjust uusi nimekirju uurida!) Eks me kõik teame, et peiulilled, daaliad ja kukekannused kipuvad üha kergemini lühikese aja jooksul raagu jääma. Kummalisel kombel avastasin, et peale värskete salatite ja ükskõik mille noorte tõusmete on netikirjanduse põhjal tigudele ebameeldivad taimed suures enamuses.


Püüdsin kokku koondada erinevate aednike teated ja aiaäride pakutavad nimekirjad "ohututest" taimedest, mis parasjagu just antud aiandis pakkumisel. Kui nüüd veel pisut edasi mõelda, siis ehk polegi imeks panna päevaliiliate, flokside, kõrreliste ning sõnajalgade kiirelt kasvanud populaarsust - nad ei ole lihtsalt piisavalt maitsvad ei sõralistele, tiivulistele ega tallalistele.

 Tabel on siin Ingliskeelsed nimetused on vaid neil taimedel, mis ingliskeelsena ette jäid. Nagu ka näha, tabelis on rohkesti üldnimesid, sortide maitseväärtused võiva olla erinevad.  Metssalvei seisis tervena, kuid muskaatsalveid pureti päris isukalt. Ka tigude lemmikud hostad ei ole neile kõik ühevõrra ahvatlevad.
Tegin ka väliuuringuid tingimustes, kus suur hulk suupärast kraami on hävinud, kuid niiske ja soe ilm teod liikvele ajanud. Kinnitust leidis tõsiasi, et hädaga lööb tigu oma lõuad isegi vastikusse karvasesse sõrmkübaralehte - pildil all. Ja see on veel kõigest karbitigu! Nii et vist ei tohigi kõiki maiuspalu aiast kõrvaldada, vaid tuleb pigem vähemnähtavassse kohta katta limuskitele ahvatlevam toidulaud, kust käsitsi või keemiliselt söödikuid kergem hävitada .




Kõige lõpuks veel veidi shokiteraapiat. Austraalia on valvel ja Florida juba fakti ees. Maailma arvatavalt kõige võimsam taimehävitaja-teoline Aafrika Hiidtigu  on asunud vallutusretkele. (Googelda "giant african snail"). Ajakirjanduslikus esituses: "Ta sööb ära kõik elusa ning ründab ka hooneid, et hankida materjali oma suurte karpide ehituseks". Nende otsimiseks ja hävitamisks on Floridas liikvel spetsiaalsed patrullid, treenitakse teoleidjaid koeri .  Tõsi küll, sealkandis laamendavad üha enam ka maod ja muudki roomajad, keda arvatakse olevat illegaalselt riiki toodud. Pole siin meil oma rästiku, sisaliku ja teokestega midagi hädaldada, eksole.

Pildi originaal siin