Päike purki

Ega sel nädalavahetuse ilmal päiksetagi midagi viga olnud, kuid kui aeda kallatakse külje pealt paar eriti kuldset kiirt, siis kohe tahaks sellistel hetkedel sabast haarata. Pime nädal jälle ees ootamas.

 Vaasipüsikuks juurdunud kontpuu Sibirica Variegata on lehed maha visanud ja laseb vartel punetada. Olen ekstra jälginud nii selle kui emapõõsa varsi ning ühtset vastust nende värvi kohta ei ole. Vahel on osa või kõik varred üsna rohelised, teinekord jälle rohkem või vähem punased. Ikka talveajast jutt - kui lehed peal, ega siis varte vaatlus meelde ei tule

Üks kahest kõige hilisemast krüsanteemist. Igal aastal tundub esimeste öökülmade aegu, et need rohelised nupud küll avaneda ei jõua. Seni on jõudnud, vähemalt osaliselt.. Seevastu liht-lursslill ei läbinud viimast kolmandat katset õitsemise üritamiseks ning läheb likvideerimisele. See ei loe, et lootusetult lontis õiepungade all lehed veel rohelisekirjud. Kas on soovijaid? 

Siin eelmise hilissügise  kogemata ost Hortese jääkidest, keskmine mahoonia Mahonia media "Winter Sun". Nimi ja kasvutsoon 7 sai alles kodus määratud. Seda taime hinnatakse eriti tema talviste kollaste õiekaskaadide pärast. Meie kliimas on õite avanemise sanss üsna väike, hea kui taim ise suudab ellu jääda. Eelmine talv oli pehme ja kahjustusi ei esinenud. Pidavat siiski üsna hästi taastuma kui maalähedasem osa alles jääb. Mulle ta lehed väga meeldivad. Kui kellelegi veel, siis võiks soetada pisut külmakindlamaks peetava hubei mahoonia Mahonia bealei . Lehed on samasugused, kuid õied vähem efektsed - kui nad kunagi peaksid avanema. Saadaval muuhulgas Havlise puukoolist.

Uus, vähemalt sel aastal  madalakasvuline aster ja vanad madalad isekülvi lõvilõuad. 

Nii kauaks päikest ei piisanud, et sügiskrookuse õied lahti oleks meelitanud.
Valge kanarbik on poeõites ja eriti ma tema talvitumisele ei panusta.

Tore lill, kuid pole talle head kohta. Kase all pimenurgas ta suudab vaid peaaegu ellu jääda.

Õitsvaid alpikanniväljasid ei ole meiemail  kerge saavutada. Üheks põhjuseks on kindlasti ka hea istutusmaterjali puudumine. Pakisibulad on enamasti väga kokku kuivanud ja müügil alles septembris. Eelmise sügise mugulakuivikutest eri kohtades talvitatud naapoli alpikannidest on parimas seisus toas ületalve hoitud isend. Viis-kuus õit ja samapalju lehti. Teised kaks, kes puu all ja lavas talvitusid on ka üks-kaks õit ja paar leheksest kasvatada suutnud. Pildil olevad kenad õiekesed kuuluvad kliikia alpikannile - Cyclamen silicicum. Need saatis mulle Eurobulb sügisel ümarlehelise alpikanni - Cyclamen coum nime all. Mugulad olid vägagi elus ja hakkasid kiirelt arenema. Kevadõisi niisiis oodata ei ole ja ülepea ei anta kliikia alpikannile meie kliimas erilist elulootust :(

Kuu aega eelnevatest varem kohale jõudnud muljetavaldava suurusega naapoli alpikanni Cyclamen hederifoliumi mugulatest on vaid paar tükki mingit maapealset osa kasvatada suutnud. Ega muud kui sõrmed mulda ja järele uurima. Mõned maa-alused olid kasvatanud pisut juuri. Paaril, kes kohe mingite vigastutstega saabunud, oli vigastuse koha ümber tekkinud  pehmeks muutunud osa. Mõned olid sama siledad ja ümarad nagu kohale saabudes. Tundub, et mugulad on kas väga kaua maast väljas viibinud või pigem töödeldud kasvupidurdajaga nagu poekartuleid või söögisibulaid tänapäeval. Sibulate töötlemisest sain aimu, kui ühel kevadel oma tavalisel viisil suvalised söögisibulad poest mulda torkasin pealserohelise saamiseks. Ei nad idanend ega mädanend, lõpuks sügise eel mõned pisut ärkasid . Vigased alpikannimugulad said ravi ja mõned uinujad pistsin potti toas talvituseks. Eks kevadel näe.

Parim kukehari meie aias, madalam ja punasem kui "Herbstfeude"