Varsti maa valgeks?

Järgmise nädala ilmalehtedel ilutsevad lumehelbed ei pruugi veel talve teha, kuid parem karta kui kahetseda . Aiaserva asukad on lumehangega rinda pistmiseks püramiidideks põimitud. Salatirohelise laigu nimi on "Lime Rickey", rohelisega asustatud kast tagaplaanil on ajutiselt varju tõstetud istutusmaterjal ning hõbedane viirg värava juures iminõgese padjake.

Põhjapoolsed ilmad nii soojad pole olnud, et tekiks tõsine mure enneagselt puhkevate kevadkasvude pärast. Mõned jaapani enelad hoiavad veel sellesuviseidki lehti üll.

Järgmise pildi peategelane on pisipööris "Kimono".  Mulle ta tuli tasuta annetusena koos samasse potti külvunud päris kenade kollaroheliste "nõgestega". Eelmisel talvel kattis lumi kiirelt igasuguse ilutsemise. Talvitus koos potiga. Suvel sain aru, et nõges on tegelikult hiidiisop. Oleksin peaaegu kogu lillepoti sisu välja visanud - oli huvitav tutvuda, kuid pole sobivat piirkonda eraldada sellele vallutajale.  Pisipöörise rohelisi lehti polnud suvel peaaegu nähagi. Ent kui külm nõgeselehed konkurentsist välja lülitas, tuli välja taim, millele on siiski asja eest antud auhindu  kauni talivärvi eest. Oleks vaid rohkem temale sobivaid talvesid ja huvitav, kas kõik pisipöörised on nii head tugevate konkurentide talujad.

Tegelikult oleks võimalik olnud pildistada ka veel õisi, kuid seekord esitlen hoopis äraõitsenud madalat astrit. Uusi õisi enam ei avane, kuid põõsas ise näeb veel päris krapsakas välja.

Käes helmikpööriste sügisese ilutsemise aeg. Siin üks mu lemmikuid, keskmise kõrgusega  "Sanghai". Sellel sordil on ka ilusad õied, kuid sellesuvine õitsemine jäi nõrgaks.

Erinevalt nii mõnestki rohtsest püsikust on puud-põõsad on ka leherüüta kenad. Nii ka see pildil olev hekist välja puhastatud viirpuu. Siiski sellist "bonsaid " pidada on pisut liiga tülikas. Kogu suve esimese poole tuleb ta ohjeldamiseks käärisid taskus kanda. Ärge seda kodus parem proovige.

Päikesetuules

Üle hulga aja üks tõeliselt kuiv päev ja mis kõige toredam - plusskraadides. Ilma kuivatas päikesega koostöös seesama mitme nimega tormisaba, mis taas mõned kodud elektrita jättis. Lehtpuudelt on viimnegi leheke lendu läinud, mõni enelapõõsas veel hoiab enda omasid kinni.  Teiste piltidel on sügisel alati väga erksad sügisvärvides kukerpuud. Minu kaks väikest näitasid üsna tagasihoidlikult värvi ja praeguseks on mõlemad juba paljad mis paljad. Pärislilledest võistlevad omavahel astrid ja krüsanteemid. Astritest on lõpetanud uute õite avamise kaks kõige madalamat põõsast. Krüsanteemid vaatavad veel päris suvise näoga päikesele vastu.

Umbrohulilledest kasutab nii mõnigi soodsaid aegu. Oleks lumeta sügist ette oodanud, võinuks sarvkannikesi suvel lausa ekstra külvata. Mõni isekülvipuhmas on niigi end väga õigesse kohta laiutama sättinud.

Suvine dzungel on aia äärest vähehaaval kadunud, kuid sel sügisel on pilt meeldivam kui varasematel. Võresein  jõudis väravani ning seni ajutiste tugede najal püsinud ronijad said mugavamale toele asustatud ja ruumi jäi üle ka mõnele uuele.

Seda muret veel ei ole, et ei leiaks  põhjust aias toimetamiseks. Heas tuulekindlas varustuses lausa mõnus, tassisin veel kohvitassigi õuelauale. Futu jagas oma ootamatut liilasibulasaaki, millest ei suutnud ometi ära öelda. Mina küll põnevat pimeistutust aeda ei proovinud, asustasin uustulnukad kõrgematesse lillepottidesse.  Tänasel valgel päeval pottidega koos põõsaste vahele mulda, küll kevadel ikka mõne vaba koha leiab. 

Päike purki

Ega sel nädalavahetuse ilmal päiksetagi midagi viga olnud, kuid kui aeda kallatakse külje pealt paar eriti kuldset kiirt, siis kohe tahaks sellistel hetkedel sabast haarata. Pime nädal jälle ees ootamas.

 Vaasipüsikuks juurdunud kontpuu Sibirica Variegata on lehed maha visanud ja laseb vartel punetada. Olen ekstra jälginud nii selle kui emapõõsa varsi ning ühtset vastust nende värvi kohta ei ole. Vahel on osa või kõik varred üsna rohelised, teinekord jälle rohkem või vähem punased. Ikka talveajast jutt - kui lehed peal, ega siis varte vaatlus meelde ei tule

Üks kahest kõige hilisemast krüsanteemist. Igal aastal tundub esimeste öökülmade aegu, et need rohelised nupud küll avaneda ei jõua. Seni on jõudnud, vähemalt osaliselt.. Seevastu liht-lursslill ei läbinud viimast kolmandat katset õitsemise üritamiseks ning läheb likvideerimisele. See ei loe, et lootusetult lontis õiepungade all lehed veel rohelisekirjud. Kas on soovijaid? 

Siin eelmise hilissügise  kogemata ost Hortese jääkidest, keskmine mahoonia Mahonia media "Winter Sun". Nimi ja kasvutsoon 7 sai alles kodus määratud. Seda taime hinnatakse eriti tema talviste kollaste õiekaskaadide pärast. Meie kliimas on õite avanemise sanss üsna väike, hea kui taim ise suudab ellu jääda. Eelmine talv oli pehme ja kahjustusi ei esinenud. Pidavat siiski üsna hästi taastuma kui maalähedasem osa alles jääb. Mulle ta lehed väga meeldivad. Kui kellelegi veel, siis võiks soetada pisut külmakindlamaks peetava hubei mahoonia Mahonia bealei . Lehed on samasugused, kuid õied vähem efektsed - kui nad kunagi peaksid avanema. Saadaval muuhulgas Havlise puukoolist.

Uus, vähemalt sel aastal  madalakasvuline aster ja vanad madalad isekülvi lõvilõuad. 

Nii kauaks päikest ei piisanud, et sügiskrookuse õied lahti oleks meelitanud.
Valge kanarbik on poeõites ja eriti ma tema talvitumisele ei panusta.

Tore lill, kuid pole talle head kohta. Kase all pimenurgas ta suudab vaid peaaegu ellu jääda.

Õitsvaid alpikanniväljasid ei ole meiemail  kerge saavutada. Üheks põhjuseks on kindlasti ka hea istutusmaterjali puudumine. Pakisibulad on enamasti väga kokku kuivanud ja müügil alles septembris. Eelmise sügise mugulakuivikutest eri kohtades talvitatud naapoli alpikannidest on parimas seisus toas ületalve hoitud isend. Viis-kuus õit ja samapalju lehti. Teised kaks, kes puu all ja lavas talvitusid on ka üks-kaks õit ja paar leheksest kasvatada suutnud. Pildil olevad kenad õiekesed kuuluvad kliikia alpikannile - Cyclamen silicicum. Need saatis mulle Eurobulb sügisel ümarlehelise alpikanni - Cyclamen coum nime all. Mugulad olid vägagi elus ja hakkasid kiirelt arenema. Kevadõisi niisiis oodata ei ole ja ülepea ei anta kliikia alpikannile meie kliimas erilist elulootust :(

Kuu aega eelnevatest varem kohale jõudnud muljetavaldava suurusega naapoli alpikanni Cyclamen hederifoliumi mugulatest on vaid paar tükki mingit maapealset osa kasvatada suutnud. Ega muud kui sõrmed mulda ja järele uurima. Mõned maa-alused olid kasvatanud pisut juuri. Paaril, kes kohe mingite vigastutstega saabunud, oli vigastuse koha ümber tekkinud  pehmeks muutunud osa. Mõned olid sama siledad ja ümarad nagu kohale saabudes. Tundub, et mugulad on kas väga kaua maast väljas viibinud või pigem töödeldud kasvupidurdajaga nagu poekartuleid või söögisibulaid tänapäeval. Sibulate töötlemisest sain aimu, kui ühel kevadel oma tavalisel viisil suvalised söögisibulad poest mulda torkasin pealserohelise saamiseks. Ei nad idanend ega mädanend, lõpuks sügise eel mõned pisut ärkasid . Vigased alpikannimugulad said ravi ja mõned uinujad pistsin potti toas talvituseks. Eks kevadel näe.

Parim kukehari meie aias, madalam ja punasem kui "Herbstfeude"

Hingedeaja roosid

Küünlaleegid on süüdatud. Loodetavasti hinged ei piirdu ainult öiste külastusega, vaid viibivad kodustes paikades kauemgi.
Olgu peale pilvehämarad , kuid siiski üpris mõnusalt soojad ja sajuta olid mõlemad nädalavahetuse päevad. Peenraroosid on trotsinud vapralt külmaperioodi ning viimaseste päevadega uusi õisigi avanud. Pole ime, et  nende populaarsus aegade jooksul üha suurenenud on. Õisi ei ole küll suvises külluses, kuid valdavalt rohelised terved lehed on õitetagi päris kenad veel.

Fortuna Rigo

Apricola

Fairy

Lavaglut

Nostalgie

Potiroosid

Heinrich Siesmayer

Nina Weibull

Bella roosivaatlustoolil