Sunday, September 22, 2013

Kurerehade peenemad sugulased

Pärast majaesise tee renoveerimist jäi rooside kõrval olev peenar kitsamaks ning kurerehad pidid välja kolima.  Loodetavasti teevad nad järgmisel aastal rõõmu uutele omanikele. Asemele said K-Rauta taganurga riiulilt leitud  kurerehade peenemad sugulased pelargoonid. Igati elujõulised taimed, õied olid olnud ja uued tulemas. Paar nädalat kosusid ja puhkesid õitsele parajasti rooside õievaheajaks. Mul oli tegelikult endal ka mõned pistikutest kasvatatud taimed juba olemas.


Esiplaanil kõrguv roheline sammas on ära õitsenud "Piilu" elulõng. Taas ajutisel toestikul, ladvast kokku seotud pilliroovarrastel. Pilt tegelikult juba nädal vana, kuid sügisel toimub kõik aeglasemalt. Kuna ostes taimede õievärvi ei näinud, siis sai kokku kirju rida. Kahju, et pelargoonid õues ei talvitu ja et ületalve hoidmiseks meil sobivat kohta ei ole. Teisalt jälle, vaadeldes aia vallutanud kasvuhoonekarilaste parvesid ja mõeldes tagasi selle suve lehenärijate rohkusele -  ega see soojamaa elu ka ainult lust ja lillepidu ei ole.





Väänduv kuslapuu "Serotina" sai sügiseks ka ühe marjakobara valmis. Õitseb ise ikka edasi. 
Kõik raporteerivad vihmasadudest. Meil kogunes ka aeg-ajalt pilvi pea kohale, kuid vihma jätkus parajasti niikauaks, kuni jõudsin õuest kuivama riputatud pesu kokku korjata. Päris õhtu eel tuli päikegi veel välja.

Thursday, September 19, 2013

Grrr

Lähen mina oma alpikanni katselappi uurima ja näen, et kolmest eelmisel sügisel kuivanud lestana ostetud  ja erineval viisil talvitatud mugulatest üks on paar õit valmis meisterdanud. Õied tunduvad pisut kahvatumad roosad kui vanal olijal rodopõõsa külje all. Õitseb see, kes veetis talve köögi aknalaual minimaalsel kastmisreziimil. Ehk oleks võinud julgemaltki kasta. Õues avamaal ja lavas olnud eksemplaridest pole veel midagi maapinnale kerkinud. Ka tänavuste noore kartuli suuruste mugulate virgumine on veel väga algusjärgus.

Naapoli alpikann, toas talvitunud
Urgitsen uudishimulikult männiokastes ja ootamatult ilmub vaatevälja ennenägematu mügarik. Hetk arusaamatut põrnitsemist ja siis on selge - uus paratamatu nuhtlus ongi pärale jõudnud. Kui ümberringi asuvates maades on ta juba mitmeid aastaid kindlalt talda kinnitanud, kus siis meiegi puutumata saareks saame jääda. Toimetan tegelase koos käbiga fotosessioonile - vaenlast peab hoolega tundma õppima. Puhkeolekus tundub ta üsna süütuke. Kujuteldav silm esiosa paremal küljel on tegelikult suur hingamisava. Tallaosa oleks nagu eraldi külge õmmeldud.

Lusitaania teetigu (Arion lusitanicus)

Kui loom virgub ja sirutab välja oma  tundlad, siis on täiesti selge, et tegu on nälkjaga. Ülemiste tundlate otsas on neil silmad, mis küll vaid valgust ja varju pidavat eristama.

Keha tagaosa hakkab aegapidi pikemaks venima, pea pöördub ühele ja teisele poole,
  vaja oleks ju kuhugi varjulisse niiskesse kohta tagasi pöörduda

Lõpuks asutakse otsustavalt otsesuunas minekule
aga "sabaosa" on juba oh kui pikk taga. Kokku ligi 10 sentimeetrit.
Sellega kohalikud vaatlused lõppevad. Loomulikult sai kohe tähelepanelikult läbi uuritud maarjamaised ja väljamaised infoallikad. Tegu pole mingi esmaleiuga Eestist, Harju maakonnas pidi ta end juba üsna koduselt tundma, kuid teatatud leidusid on üle kogu maa. Teatamata on niikuinii palju kordi rohkem.  Esimesed artiklid meie meedias  umbes viis aastat tagasi olid kas ohtu alahindavad (valimatult ei tohi hävitada, alles siis kui oled saanud kinnitust et tegu on just lusitaania teeteoga, võid panna paja tulele ja võõrliigi esindaja sinna sisse visata ) või paanikat külvavad (mõrvarteod - sest kui neid väga tihedalt on võivad süüa ka liigikaaslasi / ristudes kohalike nälkjatega olevat oodata veel hullemate supertigude teket - tegelikult on olemas ka ristandeid, mingeid supervõimeid pole seni täheldatud).
Kuni ma ei ole leidnud teist samaliigilist isendit, võib sinisilmselt loota, et äkki see oligi ainukene, kes arvatavasti jõudis kohale muna kujul. Kas ta siis üksi saaks hakkma järeltulijate tootmisega?  Seda siiski mitte, sest kuigi nälkjad on hermafrodiidid, vajavad nad paljunemiseks ikkagi teist liigikaaslast. Pärast geneetilise materjali vahetust siirdub kumbki pool edasi sööma ja munema - kuni 400 muna, millest osa koorub sügisel ja teine osa kevadel. Täiskasvanud isendid reeglina ei talvitu või kui talvituvad, siis kevadel enam ei mune ja hukkuvad niikuinii. Teetigusid söövad  mägrad, metssead ja siilid, lindudest musträstad. Huvitav, kas siis pardid - kanad neist ei hooli või pole väljamaal enam kusagil kodulinde aias-põllul. Tõrjeks tavalised teotõrjemeetodid ja vahendid. Ning - silmad lahti ka pisikeste nälkjate osas. Neid on kahjuks hulga tülikam korjata kui karbitigusid. Tigude ja nälkjate munad on  paari-kolme millimeetrise läbimõõduga valkjad pallikesed, mõnikümmend tükki kobaras. Meenutavad mõneti kalamarja. Iga kevadel kõrvaldatud nälkjapoeg säästab suure hulga taimi, mis kõik tema enda ja sügisepoole tema järelpõlve toitmiseks kuluks. Võimalik, et noortaimede elushoidmiseks on otstarbekas kohati ka keemia käiku lasta. Kõige tõhusam keemiline tõrjevahend on raudfosfaati sisaldav söötmürk ferramol, mille ühekordse kasutamise kulunormiks on 10 grammi  ruutmeetrile.  Puust ja punaseks nii nälkjas kui sööt selles videos .

Wednesday, September 18, 2013

Sügiseks suureks

Aeg aiarahva kasvumaratoni tulemused kokku võtta. Lühikese aja kohta on saavutused märkimisväärsed. Püsikutest võib veel aru saada, neil ju maa-alune tugisüsteem abiks. Seda imelisem on kevadel seemneivakesest alustanute sirgumisjõudlus. Esikoha üheaastaste klassis haaras oodatult endale lattuba. Temaga on kõik normis - jõudis katuseni kerkida, õitseda ja end kaunu täis riputada. Kõrvitsaid ega arbuuse mul ei kasva, tomatitest on esindatud vaid need kõige madalamad. Aga vaata nüüd seda "hiid-sparglipuhmast". Kõrgus üle pea ja esimene taim alles õitsemiseni jõudnud.  See veel puuduks et  ka kosmost peaks hakkama pooles talves ette kasvatama.

Kosmose suur õis. Kata, sa võid arvatavasti saada selle seemet kui ikka tahad.


Indoneesia seemnetest kerkis jõuline hekk, mille ladvas kahjuks  ühtegi õiepungakest ei paista. Tuppa toomiseks liiga suured ja tegelikult on juba mingi varremädanik kallal ka. Sellegipoolest päris huvitav kujunduselement suvekuudeks.



Kõrgel sinisel turu päritolu sügisastril on küll mõningal määral lehed hallis, kuid õied on kenad ja kohevad, suurimad minu kohatud sügisastritest.


Elulõng "Jouiniana Praecox" alles alustab õitsemist. Eelmisel kahel aastal peaaegu ei jõudnudki oma väikeseid kahvatusiniseid õisi avada. Teda kirjeldatakse kui tublit pinnakatjat või koleda müüri varjajat, talveks lõigatakse täielikult tagasi. Lehestik nii ilus ei ole, et ainult selle pärast teda kasvatada. Aed taustal ka alles üsna uus ja terve.

"Jouiniana Praecox", kuulub karuputkelehiste ehk hercleiofolia rühma, 
kuid elanud seni mu aias lihtsalt karuputkelehise elulõngana. 

Ehk keegi sooviks välja kaevata ja oma varasema õitsemisega aeda ümber asustada. Kuiva suve näljapajukil kattis vast ruutmeetri pinda kase all, potentsiaal normaaltingimustes peaks olema kümme korda suurem. Kui tuge pakkuda, ronib ikka ise ka, mitte nagu need tervelehised, mida peab kindlasti siduma toele.

Friday, September 13, 2013

Väike Printsess ja teised jaapani enelad meie aias


Pärast seda, kui krundilt sai likvideeritud vallutushimuline taraenela võsa, polnud muud tarka mõtet kui kohe uusi enelaid hankima. Tegelikult on ju mulle taraenela õrnad lehed ja valged õiekobarad alati meeldinud, aga väikeaeda nii agar ruumihaaramine ei lähe kohe mitte. Kõigepealt sai uuritud, millised sordid püsivad rahulikumalt oma kohal paigal, siis alles muud näitajad. Lugesin kirjeldusi ja käisin aiafirmades kohapeal kevadvärvi vaatamas ning õite eredust hindamas. Sõelale jäi maikuus valge kaskaadina õitsev tuhkur enelas (spirea x cinera)"Grefsheim". Kõik ülejäänud aga said olema jaapani enelad (Spirea japonica). Jaapani enelate talvitamisega muret ei ole. Iga kevad võib olla uus algus - enamasti ma lõikangi oma jaapani enelad kevadel  5-10 sentimeetri peale. (Tuhkur enelas peab jääma  kevadel puutumata, sest õitseb vanalt puidult) Neljandikule sai lubatud mu lemmiksortide nimed saata, kuid kiidan neid parem piltide toel.

"Magic Carpet" ja "Goldflame" - kaunis kevad- ja sügisvärv, roosad õied

Kevadel särab nende kullavärvides  puhkev lehestik kaugele.

Põõsad kasvavad kiiresti - "Magic Carpet" umbes 40 cm kõrguseni, "Goldflame" on pisut kõrgem. Sageli kasvatataksegi teda umbes 70 cm kõrguse põõsana.  Sel juhul lõigatakse igal aastal maani kolmandik vanu oksi; neid mis jäävad võib kärpida soovitud kõrguseni. Põõsaste lehestik muutub heleroheliseks. Roosad õied puhkevad juulis, õitsemine kestab augustisse. Vanad pruuniks muutunud õied võib ära lõigata või alles jätta. Lõikmine ergutab uute õisikute ja erksavärviliste ladvakasvude teket.
"Magic Carpet", pildistatud täna.
Lehtede sügisvärv  24. oktoobril 2011
Tagaplaanil rohelisena pudenev tuhkur enelas ja kollaseks muutuv kahevärviliste õitega "Shirobana"


"Dart's Red"ja "Crispa" - kõige punasemad õied 
Meie varjulisevõitu kasvukohas kirjeldustes märgitud noorte kasvude tulipunast värvi märgata ei ole, pruunpunakas toon tippudes ei eristu tumedast lehestikust silmapaistvalt. Päikeses oleks võib-olla põõsad veelgi õierohkemad, kuid õitseajal pilku püüavad niigi.

"Dart's Red " põõsas, lehed kevadest saadik keskmised sinakad rohelised. Sügisvärv pidavat olema punane, kuid miskipärast ei ole eriti ergast mälestust sellest, tänavu püüan ekstra tähele panna.
Õied suurtes lamedates õisikutes. 
"Crispa" järelõitsemine pisut kahvatumas toonis, pildistatud  täna.
 Vaata ka selle põõsa sakilise servaga pisut keerdus lehti.

Little Princess - nimi ütleb kõik

Printsess ärkab kevadel helekullaka kuuega. Nagu printsessile kohane on ta edasine käitumine väga kombekas, hoolega säilitatakse väheldast kompaktset ümarat kuju. Õied juuni lõpul-juulis on kenad roosad.
'Little Printsess" 19. mail 2011.a.
Kolme nädalaga on saavutatud juba peaaegu täiskasv

Koos "Tommelise" roosiga 21. juulil 2012 .
Tänavu jõudis enelas roosi puhkemise ajaks õitsemisega peaeaaegu lõpule,
 pügasin printsessi soenguosa ära ja nii sai roos nautida täit tähelepanu.


Sügisvärv on "Little Princessil"rohkem või vähem punakaga pikitud . Pilt 23. oktoobril 2009. a.
Viirpuud on samal ajal juba raagus, ebajasmiin ja minisirel rohelised ning tuhkpuu kannab punetavat parukat

Albiflora - madal, püstiste okstega valgeõieline.
Kolm põõsast markeerivad tagasihoidlikult kunagise taraenela hiidheki nurka. Lasevad neid ümbritseval linnakivirikul ära õitseda, kerkivad ülespoole ja avavad oma valged õied. Ega neid enne õieti ei märkagi kui sügisesel kollendamisenädalal. Teistel juba lehed maha pillatud seks ajaks.

Jaapani enelas "Albiflora" sügisehtes
Bullata - eriti pisikene ja pisut pirtsakas

Teised enelad saavad õunapuu varjus hakama, kuid temale ei meeldi. Naabrid ka liiga kõrged ja kohevad. Isegi rohurinne kipub teda liialt kiusama. Paneme siis suveks üksi suuremasse anumasse ja kolime päikese kätte. Jälle pole hea, nii kui kastmine pisut ununeb, kohe leheservad pruuniks tõmbumas. Õiepungad näris kah mingi kahjur ära. Vaatame, kas õnnestub järgmisel aastal talle parem koht leida. No eks talle meeldiks väikese printsessi asemel olla küll. Aga sügisvärv on pisikesel kõige erksam

Punetav "Bullata" 24 oktoobril 2010.a.
Macrophylla - kõige suuremad ja värvilisemad lehed

Karmimatel põhjamaadel rajatakse sellest tublist põõsast "lillepeenraid". Lausistutuses põõsad niidetakse igal kevadel maatasa. Mõne nädalaga on plats rõõmsalt värviline. Mul endal Macrophyllat ei ole, käin mõnikord imetlemas sõbranna aias. Tema oma põõsast päris maapinnani ei niida, kuid üsna madalaks pügab kevadel küll.

Kõik teised jaapani enelad ning paljud muudki enelad on samuti väärt aeda tuua ning nautida nende peaaegu hooldusvaba ilu. Mina ei ole märganud, kuid suurematel istutusaldel pidi vahel isekülv probleemiks olema. Agressiivsemalt levivaid enelate vormisid tavaliselt aiapoest ei leia, kuid vanades taluaedades ning mõisaparkides leidub neid küll. Peale taraenela sagedasem laiutaja on piklikute roosade õiekobaratega pajuleheline enelas. Kaunid needki.


Sunday, September 8, 2013

Kirjanike aed


Pilt: Mart Ojasalu
Roos "Marie Under" on 2007. aasta ristandhübriid, mille emasordiks on "Lac Majeau" (valge täidisõielise R. rugosa aretis) ja tolmuandjaks "Kronborg" (veripunane antiikse rosettõiega floribundroos 1996. aastast). "Marie Under" on selektsioon selle ristandi seemikutest. Aretaja on Mart Ojasalu.
- - -
Roosi hübriidseemik "Marie Under" kui Eesti oludesse sobiva roosi hübriid on paljunduses Rosmakor OÜ roosiaias (aretaja Mart Ojasalu).

Kogu teksti loe  MTÜ Adsoni, Underi ja Tuglaste Aed kodulehelt

Kuidagi on juhtunud, et sellesse aeda ega majja ei olnud ma varem sattunud. Väikese Illimari 12, Adsoni, Underi ja Tuglaste aed. Laupäeval, 7. septembril toimus seal üritus nimega "Rohelise aia päev" rohevahetuse, majaekskursioonide, kohviku, lastetelgi ja elusate kirjanikega. Plakat siin. Sai sealt päeva jooksul läbi astutud mitu korda - enne algust mõningat varustust kohele viimas ja esimese ostjana kooke proovimas, lõuna ajal majaekskursioonil ning hiljem oma kraami kokku korjamas. Fotokas oli kaasas vaid viimasel korral, kui kippus juba hämarduma. Kogu aed oli Tuglaste poolt eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel kujundatud mitmetasandilistel paekiviterrassidel paikneva kiviktaimlana. Nüüdki, nagu  kõlas aia tutvustuses - on rajatiste piirjooned  veel aimatavad. On küll, kohati on isegi nähtavad.

Puhkenurk, vääntaimed vasakul paistval eraldusaial peaaegu elus.


Lõkkeplats on korrastatud ja saanud ka uue pingi.
Õhtul tehti seal maja traditsioonide kohaselt lõket

Sepiskaunistus, üksainuke omataoline keset põõsaid

Aias on siiani säilinud eakaid huvitavaid okaspuuvorme,
 sealhulgas mitu roomavat kuuske ning üks eriti suur laiuv jugapuu. 

Mõningaid puukesi on ka hiljem istutatud, osa võib-olla ka ise külvanud-

Põhjamaa dzungel toimib aeglaselt aga visalt kivimüüritiste enda alla matmisel.
Sitkemat sorti püsikud ja pinnakatjad on esialgu säilitanud oma koha ses poollooduslikus koosluses.
Majas tegutseb Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakond Maja ise on üsna heas korras, selle renoveerimiseks ja käigus hoidmiseks on õnneks raha suudetud leida. 
Tänu vabatahtlikele entusiastidele ja paar korda aastas toimuvatele talgutele tekitab aiaruum vaatamata metsistumisele üsna õdusa tunde.  Kus võimalik, seal on müüritiste vahel niidetud alad ning kohati katab maapinda päris naturaalne pehme samblavaip. Mittetulundusorganisatsiooni plaanid on realistlikud ja keskenduvad tähtsuse järjekorras piirdeaiale, teedele ja teeservadele. Taimestuse kohta olevat olemas alusplaan. Perspektiivis aga - see aed vajaks hullult palju tööd ning teises järjekorras raha. Selge see, et algse  taimevalikuga üks-ühene taastamine kõne alla ei tule, kuid aia uus elu väiksema hooldusnõudlusega seades võiks samuti põnev olla. Aias on olemas hulk end tõestanud pinnakatte- ja puhmastaimi, mis tuleks lihtsalt välja kaevata ja uuesti maha istutada. Igasuguseid istikuid ja pistikuid jääks hulganisti ülegi. Mulda oleks kohati juurde vaja. Paraadpeenar, kus vireleb kolm Underi nimelist roosi ja üks Robusta, on koguni maapinnast madalamasse lohku vajunud. Rooside jaoks on see koht liiga varjuline ka. Käed hakkasid kohe sügelema soovist neid kuhugi valgemasse ümber asustada. Puurindeski jätkuks kääritööd ja ehk ka mõnede vanakeste väljavahetamist.  Küll siin oleks aiakoolide õpilastel tänuväärt paik renoveerimispraktikate jaoks kui selliseid ikka korraldatakse. 

Saturday, September 7, 2013

Friday, September 6, 2013

Kaheksajalg kastis ja muid kolepilte

Vaba päev ja ilus ilm pealekauba. Nagu avapildilt näha, majaesise tee renoveerimistööd on edukalt lõpule viidud. Õuelill kukehari kogub roosakat tooni ja toalill asalea õitseb juba mitmendat nädalat, selle asemel et oma õiteilu külmaks sügistalveks hoida. Kohvitamisele teeb lõpu saabunud kuller suure Eurobulbi kastiga.


Avan kaane ja pilt on päris huvitav.


Sakutan kaheksajala välja ja sean lauale poseerima. Näh, koguni üheksa jalga teisel.

Eremurus robustus

Kaheksajalal oli ka väiksemaid sugulasi, kuid need olid ikka paberkottidesse ära mahtunud. Vabastatud ja niiskesse liiva  hoiustatud. Kõik peale nätskevõitu kevadiste alpikannide tundus olevat korralik kraam - need pakid vähemalt, mida oli põhjust avada.

Allpool hoiatav näide liiga optimistlikutele sibulaistutajatele. Iga sibula jaoks leidub oma söödik. Kui sibulat ei söögi, siis õie paneb ikka nahka, ei loe midagi, et mürgine.


Soe talv ja soe suvi on meelepärane olnud ka kasvuhoonekarilastele.  Lõunapoolse naabri sireliheki lehed on nad täiesti ära koletanud, kuid neid tõuseb parvena õhku peaaegu iga taime lehtede alt, mida vaid puudutada.


Nii koleda pildiga ei saa ometi lõpetada. Meie männimetsa-viinamäel küll vaevalt kunagi veiniteoks läheb, kuid proovimiseks on nii mõndagi juba mitmendat sügist. "Veina" kannab esimest aastat, marjad on juba üsna magusad.

Kui veini pole sisse panna, siis teenib veinikruus lillejääkide varjupaigana.



Wednesday, September 4, 2013

Printsessipuu


Äsjases Muhediku postituses oli pilt Enno talu eksootilisest ülisuurelehelisest välkkiire kasvuga puukesest - printsessipuust. Hr Google'i raamatukogust kohe selgust nõutama. Ohhoo, ma vist olen ka seda puud näinud ja isegi pildistanud. Pildi järgi ei olegi kerge selgust saada.
Õitsev viltjas printsessipuu (Paulownia tomentosa) või ikkagi trompetipuu (Catalpa)?
Taanis Kopenhaageni Botaanikaias 15. juunil 2010 Puu kõrgus umbes 3-4 meetrit
Printsessipuu oks -pilt sellelt  hariduslikult lehelt
Tundub üks-ühele minu pildiga, kuid otsides võib leida ka trompetipuuna allkirjastatud väga sarnaseid pilte.



Õitsev printsessipuu (pildi originaal siin)
Printsessipuu on ladinakeelse nime saanud Vene tsaari tütre, printsess Anna Pavlovna, hilisema Taani kuninganna auks. Botaanilisi kalduvusi sel uhkel daamil küll ei olnud. Printsessipuu on tohutult elujõuline. Üks istutatud puu hakkab sobivates kasvutingimustes peagi laiutama nii juurevõsudega kui tuhandete hea idanemisvõimega seemnetega. Meie kliimas õite lootust ei ole, sest juba sügisel moodustuvad õiepungad külmuvad talvel kindlasti, kui puust endast mingi maapealne osa peakski ellu jääma. Haljastuses kasutatakse kahel viisil. Suuremad puud pakuvad kevadel uhke õitsemisetenduse. Suurte lehtede imetlejad aga lõikavad puud sageli sihilikult maani maha.  Printsessipuu puit on pehme ja kerge ning ei lõhene. Jaapanis oli kunagi tava istutada tütre sünni puhul printsessipuu, mille puidust valmistati talle hiljem pulmakingituseks kummut.

 Trompetipuu Catalpa ehk Catawba, bignoniaceae) on lehtede ja kiire kasvu poolest printsessipuule sarnane. Puu õitseb valgete või roosakate, pisut lokkivate kellukjate õitega. Viljad on pikad torujad kaunad, mille tõttu nimetastakse teda ka India oapuuks - Indian bean tree- Catalpa bignonioides või  sigaripuuks - cigar tree -Catalpa speciosa. Puu lopsakatel lehtedel meelsasti toituvaid röövikuid kasutavad kalamehed edukalt kalasöödana, rajades selleks otstasrbeks isegi väikeseid "ussikasvandusi". Lehtede taastumisvõme on üsna suur, kuid mitte lõputu.

Tore trompetipuu Catalpa speciosa, rohkem pilte ja lugemist siin Ameerika lehtedel märgitakse külmatsooniks 4-9 . Nurga puukooli andmebaasis on nii see kui muidki trompetipuid. Lätis kasvab ka viljuvaid isendeid. Eestis leidub vähemalt ühes põhjaranniku aias seemnest kasvatatud esimesi õisi näitav trompetipuu. Väga võimalik, et neid on rohkemgi.

Lõunamaades on palju dekoratiivsete õitega puid.  Põhjamaine turist Lõuna-Euroopa kevades võib keset linna pea kuklas vahtima jääda veel teisigi sarnaste helevioletsete või valkjate kellukõitega puid. Täiesti lehtedeta või lehtimist alles alustavad õisi täis puud näevad ikka vapustavalt ilusad välja. Vaatame siis veel üht õitsejat, kellest mul kahjuks isiklikku pilti ei ole.

Jakaranda , haljastuses enimlevinud liik mimoosilehine jakaranda (Jacaranda mimosifolia, bignoniaceae) kattub üleni sama ilusate helelillade õiekellukatega enne lehtimist nagu printsessipuugi.. Õitsemisaeg on terve kuu pikkune ja selle lõpul jõuavad välja sirutuda ka õrnad sulgjad lehed. Õitsvaid puid võib Euroopas kohata Itaalia, Hispaania ja Portugali lõunaosas. Kaunite lehtede tõttu kasvatatakse jakarandat konteinertaimena ka mõnevõrra põhjapool, viiakse isegi talveks sooja, kuid kaunitar ei soostu tavaliselt õitsema sisetingimustes.
Jakranda õitsev oks (originaal siin)
Jakaranda puu õites (originaal siin)
 Loe jakaranda kohta ja vaata veel pilte siit



Tagasi koju. Võistlejaid lõunamaa puude ja põõsaste õite ilule on meil küll - kõik viljapuud, sirelid, hobukastanid on ju väga kaunid. Ainus mille üle võiks nuriseda on liig napp õitseaeg. Aga pole parata, lühikene suvi nõuab kiiret küpsemist.