Sügiseks suureks

Aeg aiarahva kasvumaratoni tulemused kokku võtta. Lühikese aja kohta on saavutused märkimisväärsed. Püsikutest võib veel aru saada, neil ju maa-alune tugisüsteem abiks. Seda imelisem on kevadel seemneivakesest alustanute sirgumisjõudlus. Esikoha üheaastaste klassis haaras oodatult endale lattuba. Temaga on kõik normis - jõudis katuseni kerkida, õitseda ja end kaunu täis riputada. Kõrvitsaid ega arbuuse mul ei kasva, tomatitest on esindatud vaid need kõige madalamad. Aga vaata nüüd seda "hiid-sparglipuhmast". Kõrgus üle pea ja esimene taim alles õitsemiseni jõudnud.  See veel puuduks et  ka kosmost peaks hakkama pooles talves ette kasvatama.

Kosmose suur õis. Kata, sa võid arvatavasti saada selle seemet kui ikka tahad.

Indoneesia seemnetest kerkis jõuline hekk, mille ladvas kahjuks  ühtegi õiepungakest ei paista. Tuppa toomiseks liiga suured ja tegelikult on juba mingi varremädanik kallal ka. Sellegipoolest päris huvitav kujunduselement suvekuudeks.

Kõrgel sinisel turu päritolu sügisastril on küll mõningal määral lehed hallis, kuid õied on kenad ja kohevad, suurimad minu kohatud sügisastritest.

Elulõng "Jouiniana Praecox" alles alustab õitsemist. Eelmisel kahel aastal peaaegu ei jõudnudki oma väikeseid kahvatusiniseid õisi avada. Teda kirjeldatakse kui tublit pinnakatjat või koleda müüri varjajat, talveks lõigatakse täielikult tagasi. Lehestik nii ilus ei ole, et ainult selle pärast teda kasvatada. Aed taustal ka alles üsna uus ja terve.

"Jouiniana Praecox", kuulub karuputkelehiste ehk hercleiofolia rühma, 
kuid elanud seni mu aias lihtsalt karuputkelehise elulõngana. 

Ehk keegi sooviks välja kaevata ja oma varasema õitsemisega aeda ümber asustada. Kuiva suve näljapajukil kattis vast ruutmeetri pinda kase all, potentsiaal normaaltingimustes peaks olema kümme korda suurem. Kui tuge pakkuda, ronib ikka ise ka, mitte nagu need tervelehised, mida peab kindlasti siduma toele.