Gran Canaria - Vecindario ja Quajadeque

 

Gran Canaria aeg on 2 tundi taga, valge aeg aga veebruaris kolmveerand 8 st hommikul kolmveerand seitsmeni õhtul. Saar meenutab kõige rohkem mutimullahunnikut st on üsna järsk. Läbimõõt otsejoones on vaid 20 km. Kiirteed mõõda saab ranna äärest Moganist Agaeteni sõita umbes 100 km. Vahele jääks täisringile veel umbes 60 km kuid lisaks tunduvalt kehvemale teele on parajasti läänetipus teesulg. Eriti lõunaranniku lõpupoole on tee põhiliselt mööda tunneleid, päevavalgust vaid mahasõitudeks. Mõned tunnelid on ka põhja pool. Kiirteed on kiired 100 kuni 120 km tunnis, nii et keskpaigas ööbides on kõik rannad ja rannikulähedased kohad lähedal. Käänulised mägiteed aga pakuvad sõidukiiruseks 30-40 km tunnis. Kui suuremalt teelt kõrvale pöörata siis tuleb hoolega otsida vastutulevast autost möödumiskohta.

Ööbisime Vecindario nimelises linnas, oma söögivalmistamisega appartmendis. See oli ka kõige odavam kuid mitte kehvem. Parkimisega polnud muret, sest kohe üle tee oli munitsipaalujula ja selle avarat parkimisplatsi öösiti ei kasutatud sihipäraselt. Meile tunduks imelik hoida mingit ujulat 2 puhkepäeva suletuna, kuid see seal on rohkem meditsiiniline taastusravi koht ja kütte probleeme seal ju pole. Ei käinud seal. Ilm oli kogu aeg vihmata ja supelrannad autoga kõik kättesaadavad. Linn ise oli üsna kena, ümberringi ehitatud ringteega, et kiirteele suundumiseks poleks vaja linnaliikluses trügida.

Meil on toiduhinnad tõusnud, nii ei tundunud sealsedki eriti erinevat. Ühel päeval sõitsime ka üles San Mateosse sest seal oli reklaamitud laadapäev, müügihallis toidukraam. Erilist muljet see ei jätnud. Seal oli üsna suur valik kohalikke juustusid ja mett, ning juurviljadki olid kohalikud. Küpsetised olid kauamängivad ja pigem vanad. Poes olid need kõik värskemad. Juustuvalikki oli ka supermarketis päris suur, eriti kitse toorjuust või poolkõva, eriti suitsutatult. Isegi mandlikooki leidsime hoopis hiljem ühest väikesest poest mägedes. Puuviljadest oli saarel peale kohalike banaanide veel mandariine ja need olid head. Ka said papaiad minu silmis täielikult rehabiliteeritud - olin varem proovinud mingit kehvapoolset ja arvasingi et ega ta suurem asi vili ei ole.

Laadalt ostsin ühe umbes pirnisuuruse okkalise vilja, mida ma ei suutnudki ka kodus määrata. Müüjaga polnud eriti võimalik rääkida sest ma hispaania keelt ei oska. Seda, et söögivili ikka arvasin aru saavat. Maitse ei olnud suurem asi, pelgalt söödav. Oleks nagu midagi annoonade hulgast, kuid sellist ma ei leidnud. Pildi järgi sarnased oga-annoonad peaksid hulga suuremad ja maitsvamad olema. 

Järgmised pildid on meie peatuspaigast Vecindariost. Ujula ees oli skulptuurigrupp alates suurest ujuja peast, jätkates eemal osaliselt veest väljas jalaga ja lõpetades jalalabaga kaugemal. Kahjuks polnud võimalik kõike seda korraga vaadatagi, sest puid ja igasugu vajalikke kaste oli ette paigutatud. Aga plaan oli äge. Edasi paar pilti linnatänavatest. Roosa ronitaim peaks olema tunbergia ja punaste õitega puud tänavat ääristamas ühed mu lemmikud - tulipuud ehk mõnes keeles ka tulbipuud - Spathodea campanulata. Tänavad on mitmel pool plaaditud. See on väga meeldiv ja puhas. Palmid on kas kuning- või printsessipalmid. Ma ei tunne neid kuigivõrd, kuid sedasorti palmid on saarele istutatud hiljem - puud olid kõikjal väiksemad.

Siin näide meie teest lähedal asuvase Quayadeque kuristikku ehk ühte paljudest jõeorgudest - 18,4 km ja 31 minutit andis Google.Mööda kuristiku põhja viis päris hea asfaldtee ja vaatepilt oli väga ilus nagu ka kõikjal kus mingeidki taimi kasvas. Esimene koht oli selle ala ajalugu tutvustav koopamuuseum ja väga tore, et seda külastasime. Väljapanekuid oli vanadest nõudest, toidu kasvatusest, vesivarustusest,  koobaselamutest ning isegi üks muumia oli seal. Saarel olid vanal ajal koopad kaljuseintes põhilisteks elupaikadeks - ühtlane mõõdukas temperatur ning vihma ka ei saja. Kliima oli kauges minevikus niiskem ja nii saidki tekkida sügavad jõeorud. Praegugi on seal orus üks küla kus koobaselamud on asustatud, kuid seda tehakse turistidele näitamiseks. Koopaid kaljuseintes oli näha õige mitmel pool. olid need siis asustamata või tarvitusel kasvõi panipaigana. Mulle aga meeldis, et muuseumis oli terve riiul taimepilte nimedega. Väga palju on endeeme mis kasvavad kõigil Kanaaridel, Gran Canarial ning paar tükki ka vaid samas orus. 

Echium decaisnei - Ussikeel. mis kasvab Kanaaridel kuid pole see uhke Kanaari ussikeel, mil on punane kõrge püramiidjas õisik, vaid põõsakujuline. Neid oli täisvalgeid ja tuntavalt sinakaid

Kanaari salvei - Salvia Canariensis

Just meie saabumisele eelnenud nädalavahetusel peeti mandliõite festivali. Neid puid kasvab metsikult kõikjal mägedes ning õitsevad nad varakult kuid sama kaua kui meie õunapuudki - umbes nädalajagu. 

Kuna kõrguste vahed saarel on suured, pikeneb üldine õitseaeg. Selles orus oli veel õitsemine täies hoos. Mandlipuude istandusi me ei kohanud, ilmselt on banaanide ja mandariinide tootmine tulusam, kuigi nood nõuavad väga palju vett. Esiplaanil paistab Kanaaride üks ikoonilisi taimi - aeonium. Neid oli seal õige mitmesuguseid.

Kusagil poole tee peal oli mõnus piknikuplats suurte puude varjus

Me ei käinud küll selles koobasrestoranis sõidetava tee lõpus kuid muuseumi sissepääs oli sarnane. Meie olime orus hommikul, kuid restoranid avatakse pea kõik 12.30 lõunasöögiks.

Õhtupoole otsisime üles lähedalasuva töötava soolamuuseumi Salinas deTenefe. Sealsetes soolabasseinides käib veel praegugi meresoola tegelik tootmine ja sealne sool pidavat olema parimaid omataoliste hulgas. Soolvett aurustatakse pinnasemudast vallidega ümbritsetud basseinides. Vee mitmekordseks sisse välja pumpamiseks on töös praegu vaid üks tuulejõul käiv pump; varem oli neid kolm. Muuseum kahjuks oli kinni kuid ümber basseinipiirkonna võis jalutada. Soola võis ka osta. Pere, kes paika haldab, peab samas väikest restorani. Pildid pärit netist https://www.smart-guide.org/destinations/en/gran-canaria/?place=Salinas+de+Tenef%C3%A9  Solabasseinid ja pood.

Samas lähedal oli ka suur surfikeskus ja kivine ujumisrand.  See oli vist üks odavamaid suvituspaiku või elupaiku, sest majad olid enamasti pisut laokil ja lagunemisjälgedega. Siiski oli seal päevitamiseks ehitatud puidust terve amfiteater. Ujumisks oli küll kivise põhjaga, kuid turvaline kivimüüriga piiratud ala ning päevitajaid ja ujujaid jätkus. Üldse on seal üsnagi mitmed rannad kivised - tasuks kaasa pakkida vees käimise jalanõud.

Ranna lähedal künkakesel õitsesid kollased aaloed. Ma olin varem näinud punaste õitega aaloesid.

Aiandis Gran Canarial

See aiand asus saare lõunapoolsemas, kuivemas osas, enam-vähem seal kus kiirtee lõppes. Nii mõndagi neist taimedest võis kohata ka metsikus looduses või linnatänaval, kuid nimesilte neil polnud mõistagi küljes. Eriti hea meel kui just kivivälja keskel  toredat lokkis rosetti nägin ja siin ta oligi sildiga - echeveria Curly locks. Ma ei tunne kuigivõrd toataimi, võibolla on seda meilgi saada - nende jaoks pole mul kasvatusvõimalust. Üldse olengi silte pildistanud nimede pärast ja pisut ka uudishimust, et kuipalju maksavad. Olgu siis seekord nii, et ainult pildid, ilma valimata ja kommentaarideta.

Banaanid - kõikjal ja kõigile

 Kõikjal nood muidugi ei kasva, kuid müügil on vist küll kõikjal. Meil Vene ajal polnud, kuid usun, et ajad on muutunud.

Käisime veebruari algupoole Gran Canarial, ning seal ka bamaanikasvanduses või nagu ingliskeelsel turismikaardil - banaanimuuseumis-  Hacienda la ReKompensa. Tõepoolest oligi üks tuba banaanikasvatuse ajaloo kohta. Ekskursioonile järgnes degusteerimine. Üks kohalik banaan igaühele ja muud tooted. Nad toodavad ammu tuntud magusat banaanilikööri kuid uudidtoodetena veini ja ka sampust. Need ei olnud kuigi magusad ja üsna head. Veel tehakse moosisid ja määrdeid, kuid nende kohta ütleks et liiga magusad ja nii keedetud, et algmaitset ei ole peaaegu tundagi. Pärast võib muidugi kõiki tooteid peale banaaniviljade, neilt osta, kuigi üks kommenteerija teatas, et poes on vein ning siirup odavam. Seal kasvatatavad banaanid on lühemad, intensiivsema maitsega, magusad ning aromaatsemad. Poes linnas oli saada ka üpris haruldast punast banaani. Punane banaan oli minu meelest maitsvam, vähem magus ja pisut hapukas. Hinna poolest muidugi punane kallim, vist 4 eurot kilo. Kanaari banaani pikkus on umbes 2/3 tavalisest meil müüdavast Cavendish banaanist

Meie poolt külastatud kasvanduses kasvasid banaanid avamaal ja seetõttu ei vajavat mürkisid. Enamus banaanidest aga kasvatatakse kasvuhoonetes. Territoorium oli kenasti korras, head vaated ja pingid-lauad ning sinna võis pärast ekskursiooni jääda nii kauaks kui soovi on, kas käia veelkord banaanid läbi või istuda niisama värskes õhus. Võis vaadata tegelikku tootmisisala allpool ja see oli üpris suur. .

Üks banaanitaim kasvab umbes 1 aasta ja tal on üks umbes 50 kg kobar. Selles istanduses jäetakse alles tumepunane kellukesekujuline isasõis ja eemaldatakse ühekaupa iga banaanihakatise otsast emasõied  Kuigi nad ei viljasta seemneid, meelitavad nad ikka ligi igasuguseid putukaid, mis nüüd toituvad isasõitel. Ka nopitakse ära kobara lõpust liiga lühikesed viljaalgmed, et mitte kurnata taime - neist niikuinii korralikku banaani ei saa.

Iga päev vaadatakse taimed üle ja märgistatakse järgmise korra koristusvalmis kobarad. Koristatakse kahekesi, üks lõikab kobara ja teine võtab õlale. Siis muidugi asetatakse kärule. Pärast seda taim lõigatakse maha ja peenestatakse sinnasamasse multsiks. Nelja päeva pärast võib rohelisena koristatud banaani juba kohaliku poe letilt osta. Samal ajal on talle juurevõsust kasvanud paar asendajat, milledest üks jääb kasvama ja teisi võib mujale istutada. Vett vajab üks taim umbes 20 liitrit päevas. Selles istanduses hoitavat enamus sellest vihmaveena maa all paakides ja kuigivõrd kasutatakse ka magestatud merevett. Vesi liigub voolikuid pidi iga taimeni. Istandus asubki saare niiskemas põhjapoolsemas osas. Ma olen varem käinud ühes banaaniistanduses kasvuhoonetes Tenerifel ja seal kasutati puhastatud reovett selleks. Vanadest lehtedest-vartest ei piisa ja kahel pool banaanirida olid ka valged väetiseread. 

Palmerita Tomasa - Kanaaridel kasvatatav vorm kaubanduses levinud Cavendish banaanist.Võib kasvada üpris kõrgel ja on saagikas ning vastupidav seal. Kõrgus tavaline, umbes 3m

Siin ülal aga haruldane punane banaan - Platano Rojo, Musa acuminata. Pärit Equadorist.Saagikus väiksem ja seetõttu ka kallim ja üldiselt mujal ei kasvatata.Viljaliha on tal kollakas. Kõrgus kõigil sortidel enam vähem sama, välja arvatud paar sorti, mille kõrgus eraldi mainitud. 

Platano Manzano - Musa sapientum. Pärit Cubalt. Tunduvalt kõrgem ja vähesaagikas.Lõhn ja maitse algul on hapukas, pärast siiski läheb vili üsna magusaks.

Brier, musa Cavendish. Kasvatatakse Tenerifel, istanduses Pepe Brier põhja Tenerifel. Pisut madalam, veidi üle 2 m, väga saagikas jämeda põhivarre ja ühtlaste viljadega. Varre jämedus on oluline tuulekindluse jaoks. Viljakobarad toestatakse kepiga, et noid tüvest eemale hoida. Osadel banaanidel on veel eraldi taimetugi.

Järgmistel taimedel ei olnud parajasti vilju küljes ja pole mõtet pildistada kui viljadeta taimed näevad pea ühtmoodi välja

Plantera Curare - Musa Curare. Ladina Ameerikast pärit. Kutsutakse ka isane kääbusbanaan. Kõrgus umbes 250 cm, paksu varrega ja kannab umbes 20 kilo seitsmel korrusel või nagu ingliskeeles öeldakse - seven hands per bunch.

Mildedos -Musa Calliocarpa. Tuhandesõrmeline banaan. Pärit lõuna-Aasiast, Malaisiast, Filipiinidelt ja Indoneesiast. Taime kõrgus umbes 3,5 m ja kobar on kuni 3 meetrit pikk. Banaanid on väikesed ja muutuvad kobara lõpupoole veel väiksemaks, tipupoolsed seega korjatakse varem juba ära. See taim on sage ka dekoratiivtaimena. Maitse kohta ei osatud öelda, sest esimene kobar oli veel valmimata.

Musa Acuminata. Seda taime kasutati ühe lähtevanemana Cavendish banaanide aretuses. Teda tuntakse kui Malaisia banaani ja taime kõrgus on kuni 7 meetrit.

Cruesa Palmera - Musa Cavendish. Kasvatatakse põhiliselt La Palma piirkonnas Gran Canarial. Paksu tüvega ja väga ühtlane ning saagikas. Rohkem kui 15 hands e. korrust ja kokku üle 56 kilo.

Musa Balbissima. Selle vilju loetakse mittesöödavaks. Pärit kuskilt Hiina suunast, kõrgel umbes 1000 m. mägedes. Nii et üsna õpetlik, ei tasu ikka igale kättesattunud banaanile võeral maal kohe hambaid sisse lüüa. Seemnerohkus olgu hoiatuseks.Ning seda ma ka ei teadnud, et Kanaaridelgi onlevinud mitu eri sorti banaane, olgugi kõik Cavandishi tüüpi. On küll kuulda olnud et sellelegi tüübile on tekkinud haigusi ja aretajad töötavad juba uute haiguskindlamate sortide kallal. See oli umbes 70 aastat tagasi kui banaaniistandused massiliselt hävisid ja asemele tuli praegume banaan. Enne seda olevat olnud maitsvam sort aga mis sest enam. Ka meil kasvatatavad kartulisordid on praegu kiduussi kindlad, kuigi esimesed sellised ei olnud kuigi maitsvad. Jätkub nii söögiviljade kui lillede sordiaretus- ikka haigus- ja kahjurikindlamaks ning kaunimaks. Siiski, muus vallas ei ole sellist monokultuuri kui banaanide osas

Taim õitseb umbes 75 päeva enne küpsemist. Suur õisik ilmub ja suureneb peaaegu täissuurusesse  5 päeva jooksul, seega üsna äkki. Kokku läheb ju aasta või rohkem, sõltuvalt sordist.

See õisik on 5 päeva vana.Näha on ka taime toekepp.

Äsjailmunud õisik

Vaade muuseumiosast alla banaanikasvatusele. Pildil ekskursioonijuht ja vist ka üks kasvanduse omanikest. Kasvanduses oli rohkem sildistatud taimi, kuid kõik ei jäänud pildile. Oli hommikupoolik ja ilm oli veel üsna mõnus. Osa diivaneid ei olnud veel kuivanud öisest kastest.Õnneks oli ka kõvakattega istmeid. Meie ostsime nn banaaniküpsiseid, kuid need vist olid vaid kahekaupa kokku kleebitud

 banaanimoosi kihiga.

Aasias oleme proovinud ka mittemagusaid või õigemini palju vähem magusaid nn keetmise banaane, mida kasutatakse tavalise toidu valmistamisel. Meie puhul õlis keetes. Õlis keedeti seal ka tavalisi banaane ja needki olid üpris head. Kanaaridel mittemagusaid banaane ei kasvatatavat. 

Ameerikas on tavaliseks laste maiuseks nn choco-banana mida valmistatakse sügavkülmas hoitud, siis korrasks kuuma sokolaadi pistetud banaanidest. Olen ka ise seda proovinud teha ja on muidugi magus küll.

Meil võib banaani praadida või grillida või hoopis banaanipannkooki küpsetada või teha nn banaanileiba, mis tegelikult on ikka rohkem keeks. Olen ka neid kõiki proovinud, banaanipannkook on hea võimalus käst ära kippuvate banaanide ärakasutamiseks ja saab aegajalt ikka tehtud.