Gran Canaria - Vecindario ja Quajadeque

 

Gran Canaria aeg on 2 tundi taga, valge aeg aga veebruaris kolmveerand 8 st hommikul kolmveerand seitsmeni õhtul. Saar meenutab kõige rohkem mutimullahunnikut st on üsna järsk. Läbimõõt otsejoones on vaid 20 km. Kiirteed mõõda saab ranna äärest Moganist Agaeteni sõita umbes 100 km. Vahele jääks täisringile veel umbes 60 km kuid lisaks tunduvalt kehvemale teele on parajasti läänetipus teesulg. Eriti lõunaranniku lõpupoole on tee põhiliselt mööda tunneleid, päevavalgust vaid mahasõitudeks. Mõned tunnelid on ka põhja pool. Kiirteed on kiired 100 kuni 120 km tunnis, nii et keskpaigas ööbides on kõik rannad ja rannikulähedased kohad lähedal. Käänulised mägiteed aga pakuvad sõidukiiruseks 30-40 km tunnis. Kui suuremalt teelt kõrvale pöörata siis tuleb hoolega otsida vastutulevast autost möödumiskohta.

Ööbisime Vecindario nimelises linnas, oma söögivalmistamisega appartmendis. See oli ka kõige odavam kuid mitte kehvem. Parkimisega polnud muret, sest kohe üle tee oli munitsipaalujula ja selle avarat parkimisplatsi öösiti ei kasutatud sihipäraselt. Meile tunduks imelik hoida mingit ujulat 2 puhkepäeva suletuna, kuid see seal on rohkem meditsiiniline taastusravi koht ja kütte probleeme seal ju pole. Ei käinud seal. Ilm oli kogu aeg vihmata ja supelrannad autoga kõik kättesaadavad. Linn ise oli üsna kena, ümberringi ehitatud ringteega, et kiirteele suundumiseks poleks vaja linnaliikluses trügida.

Meil on toiduhinnad tõusnud, nii ei tundunud sealsedki eriti erinevat. Ühel päeval sõitsime ka üles San Mateosse sest seal oli reklaamitud laadapäev, müügihallis toidukraam. Erilist muljet see ei jätnud. Seal oli üsna suur valik kohalikke juustusid ja mett, ning juurviljadki olid kohalikud. Küpsetised olid kauamängivad ja pigem vanad. Poes olid need kõik värskemad. Juustuvalikki oli ka supermarketis päris suur, eriti kitse toorjuust või poolkõva, eriti suitsutatult. Isegi mandlikooki leidsime hoopis hiljem ühest väikesest poest mägedes. Puuviljadest oli saarel peale kohalike banaanide veel mandariine ja need olid head. Ka said papaiad minu silmis täielikult rehabiliteeritud - olin varem proovinud mingit kehvapoolset ja arvasingi et ega ta suurem asi vili ei ole.

Laadalt ostsin ühe umbes pirnisuuruse okkalise vilja, mida ma ei suutnudki ka kodus määrata. Müüjaga polnud eriti võimalik rääkida sest ma hispaania keelt ei oska. Seda, et söögivili ikka arvasin aru saavat. Maitse ei olnud suurem asi, pelgalt söödav. Oleks nagu midagi annoonade hulgast, kuid sellist ma ei leidnud. Pildi järgi sarnased oga-annoonad peaksid hulga suuremad ja maitsvamad olema. 

Järgmised pildid on meie peatuspaigast Vecindariost. Ujula ees oli skulptuurigrupp alates suurest ujuja peast, jätkates eemal osaliselt veest väljas jalaga ja lõpetades jalalabaga kaugemal. Kahjuks polnud võimalik kõike seda korraga vaadatagi, sest puid ja igasugu vajalikke kaste oli ette paigutatud. Aga plaan oli äge. Edasi paar pilti linnatänavatest. Roosa ronitaim peaks olema tunbergia ja punaste õitega puud tänavat ääristamas ühed mu lemmikud - tulipuud ehk mõnes keeles ka tulbipuud - Spathodea campanulata. Tänavad on mitmel pool plaaditud. See on väga meeldiv ja puhas. Palmid on kas kuning- või printsessipalmid. Ma ei tunne neid kuigivõrd, kuid sedasorti palmid on saarele istutatud hiljem - puud olid kõikjal väiksemad.

Siin näide meie teest lähedal asuvase Quayadeque kuristikku ehk ühte paljudest jõeorgudest - 18,4 km ja 31 minutit andis Google.Mööda kuristiku põhja viis päris hea asfaldtee ja vaatepilt oli väga ilus nagu ka kõikjal kus mingeidki taimi kasvas. Esimene koht oli selle ala ajalugu tutvustav koopamuuseum ja väga tore, et seda külastasime. Väljapanekuid oli vanadest nõudest, toidu kasvatusest, vesivarustusest,  koobaselamutest ning isegi üks muumia oli seal. Saarel olid vanal ajal koopad kaljuseintes põhilisteks elupaikadeks - ühtlane mõõdukas temperatur ning vihma ka ei saja. Kliima oli kauges minevikus niiskem ja nii saidki tekkida sügavad jõeorud. Praegugi on seal orus üks küla kus koobaselamud on asustatud, kuid seda tehakse turistidele näitamiseks. Koopaid kaljuseintes oli näha õige mitmel pool. olid need siis asustamata või tarvitusel kasvõi panipaigana. Mulle aga meeldis, et muuseumis oli terve riiul taimepilte nimedega. Väga palju on endeeme mis kasvavad kõigil Kanaaridel, Gran Canarial ning paar tükki ka vaid samas orus. 

Echium decaisnei - Ussikeel. mis kasvab Kanaaridel kuid pole see uhke Kanaari ussikeel, mil on punane kõrge püramiidjas õisik, vaid põõsakujuline. Neid oli täisvalgeid ja tuntavalt sinakaid

Kanaari salvei - Salvia Canariensis

Just meie saabumisele eelnenud nädalavahetusel peeti mandliõite festivali. Neid puid kasvab metsikult kõikjal mägedes ning õitsevad nad varakult kuid sama kaua kui meie õunapuudki - umbes nädalajagu. 

Kuna kõrguste vahed saarel on suured, pikeneb üldine õitseaeg. Selles orus oli veel õitsemine täies hoos. Mandlipuude istandusi me ei kohanud, ilmselt on banaanide ja mandariinide tootmine tulusam, kuigi nood nõuavad väga palju vett. Esiplaanil paistab Kanaaride üks ikoonilisi taimi - aeonium. Neid oli seal õige mitmesuguseid.

Kusagil poole tee peal oli mõnus piknikuplats suurte puude varjus

Me ei käinud küll selles koobasrestoranis sõidetava tee lõpus kuid muuseumi sissepääs oli sarnane. Meie olime orus hommikul, kuid restoranid avatakse pea kõik 12.30 lõunasöögiks.

Õhtupoole otsisime üles lähedalasuva töötava soolamuuseumi Salinas deTenefe. Sealsetes soolabasseinides käib veel praegugi meresoola tegelik tootmine ja sealne sool pidavat olema parimaid omataoliste hulgas. Soolvett aurustatakse pinnasemudast vallidega ümbritsetud basseinides. Vee mitmekordseks sisse välja pumpamiseks on töös praegu vaid üks tuulejõul käiv pump; varem oli neid kolm. Muuseum kahjuks oli kinni kuid ümber basseinipiirkonna võis jalutada. Soola võis ka osta. Pere, kes paika haldab, peab samas väikest restorani. Pildid pärit netist https://www.smart-guide.org/destinations/en/gran-canaria/?place=Salinas+de+Tenef%C3%A9  Solabasseinid ja pood.

Samas lähedal oli ka suur surfikeskus ja kivine ujumisrand.  See oli vist üks odavamaid suvituspaiku või elupaiku, sest majad olid enamasti pisut laokil ja lagunemisjälgedega. Siiski oli seal päevitamiseks ehitatud puidust terve amfiteater. Ujumisks oli küll kivise põhjaga, kuid turvaline kivimüüriga piiratud ala ning päevitajaid ja ujujaid jätkus. Üldse on seal üsnagi mitmed rannad kivised - tasuks kaasa pakkida vees käimise jalanõud.

Ranna lähedal künkakesel õitsesid kollased aaloed. Ma olin varem näinud punaste õitega aaloesid.