Wednesday, May 21, 2014

Elma ja teised

Elma oli  Eurobulbi kevadtellimuses tulpide hulgas üks kallimaks hinnatud ja eraldi esile tõstetud sort. Uhke  pilt ka juures. Hakkas huvitama ja tellisime Meeliga kahepeale paki pooleks. Ellujäämine õnnestus 50 protsendiliselt. Meeli aias läksid sibulad välja, mul jäid kõik viis tükki ellu. Sirgusid kerge pidurdusega nagu mõned teisedki tulbid sel kevadel. Lehed tavalised hallikasrohelised ning haigeks ei jäänud. Lüheldased varred püsivad hästi püsti. Värv puhkedes summutatud segu roosakas -kollakast. Pildistasin enne kuumalainet. Midagi erilist ei olnud, kena keskmine õis. .Kolmekümnekraadine kuumus aga sõna otseses mõttes küpsetas ära ülemised õieservad ning sellisena ta just aia ilu ei ole. Võib-olla vähem ekstreemsetes tingimustes saab ta end paremini näidata. Nii et eksperimendi huvides jagame ellujääjad jälle pooleks, eksole Meeli.
Äsja puhkenud Elma õis enne kuumalainet
Kollaazil on "Elma" grupp all vasakul. Tema kõrval on veel üks uus summutatud roosa triumftulp "Mistress". Kõrgemapoolne,üsna hästi püsti seisev. Õiel klassikaline tilgakuju, serv õrnas laines. Lausa kõrbema ei kippunud, kuid külma-kuuma vaheldumisel olid varred vahepeal päris longus ning pärast sirgumist jäidki osa õisi loperguseks. Ülejäänud seltskond pildil on juba end mitme aasta jooksul tõestanud.
Helekollane kõrgepoolne narmastulp "Mon Amour" laskis vahepeal varred kõveraks, ajas siis taas sirgu, kuid looked jäid sisse. Tavaliselt seisab ta püsti täiesti tikksirgena.Õied kanantada ei saanud. Edasi teenelised liiliaõielised madalam "White Elegance" ja kõrgem "Purple Dream".Varaste tulpide viimane esindaja on "Czaar Peter", pildil  paremal ülanurgas. Tema kasvab varjupeenras ja kannab uhkelt oma puna-valgeid õiekroonisid madalatel tugevatel vartel . Varjupeenral oli tubli ka kena puna-roosa "Hearts Delight", mis alustas kohe tulipunase "Showwinneri" järel. Lehtede nakatumise tõttu kõrvaldasin sellest peenrast praktiliselt kõik heledaõielised greigi  "Quebeck"id. See sort oli jäänud silma 2012 aasta tulbifestivalil ning õnnestus ka endale hankida. Väga lühikese varre tõttu sai pandud varjupeenrasse, kuid see talle ei meeldinud juba eelmisel aastal. Pisut raske õis ei olnud kinnises asendis eriti kena ja laialt avatuna ma teda peaaegu ei näinudki.
Edukate õitsejate saavutused on seda hinnatavamad, et ka mul ei talvitunud kõik sibullilled ideaalselt. Näiteks kuivasid õienupud mõlematel narmastulpidel - "Blue Heron" ja "White Swan". Neid küll sai vahepeal halvasti koheldud, sibulad said suvel kuivamise asemel ohtralt vett kaela, kuid eelmisel aastal oli juba taas mõned õied ja tänavu lootsin rohkemat. Ka mu lemmik fosteri tulpidel "Purissima Design" ja " Easter Moon" oli korralikke õisi mõnevõrra vähem kui tavaliselt.

Tuesday, May 20, 2014

Hetkel õitsevad

Ega selle kuumaga nalja ei ole. Kui hetkeks kõrvale vaatad, näed uuesti silmad samasse suunda sihtides täiesti muutunud pilti. Hüatsindid kiirustavadki ettearvatult otsi kokku tõmbama. Selle viimase puhkeja, Hermione kohta peab ütlema, et tema rohetava tipuga kahvatu-pehme kollakas värv mõjub vastupidiselt kardetule üsna puhtana. Aga kuumaga tahab temagi horisontaalilähedast asendit sisse võtta. Kõigi aedade kohtustuslik põõsas tuhkur enelas on valges looris.Ei tea mitmeks päevaks jätkub seda vaatepilti.
Rodode esimene ring on puhkenud, õisküüvitsad on päevaga omale punakad lehvikud latvadesse kinnitanud.


Tulpide tõehetk selgitab välja vapramad kuumakindlad isendid. Enamuses juba mitu aastat läbiproovitud sordid.
Puhta titeroosaga:
Cartouche

Crispion Sweet
Mõned uued roosad on summutatud toonidega. Jätkub järgmisel hetkel.

Friday, May 16, 2014

Külma ja kuuma


Õhus on taas jäine hingus.  Kujutan ette, kuidas Thela laadalinnas oma kasvandike ümber kanaemana askeldab, et nad kõik külma öö kadudeta üle elaksid. Või tomatikasvatajad oma klaashoonetes küünlaid süütavad. Mul õnneks erilisi muresid pole. Tulevased õuetomatid trügivad alles toas aknalaual ja mõned valitud õue elanikud said õhtu eel sahmaka vett võrasse. Väljas on igasuguseid värve. Kohati peaaegu nagu "Miss Florese" piltidel, mida tublid aiahoolikud alatasa imetlemiseks üles riputavad. Hüatsindilõhn juba kolm nädalat õhus hõljunud. Esimesed on lõpetanud ja viimased võib-olla lõpetatakse paukselt, kui super-sooja ennustus täide peaks minema. Tistou hüatsindipostitus oli nii ilus ja põhjalik, et täielikku galeriid koos siltidega ei ole põhjust moodustada. Värviuuring tunnistab kõige heledamaks roosaks "Fondant"-i Roosad on tegelikult kõik kenad, olgu siis nimeks "Pink Pearl" (esiplaanil),"Pink Surprise"või "China Pink""Rohupuhmad" vasakul  on krookuselehed.


Kõige heledam sinine  "Blue Eyes" ( vasakul) ja "Sky Jacket"

Kohati mustjalt helkiv "Blue Saphire" on  uus ja kõige tumedam,
 kuigi suurt vahet vana sordi "Aidaga" ei ole

Siin aga pisut salapärane eriti hiline "Hermione".
Eks ta vist lõpuks mingiks sogast värvi kollakaks muutub,

Korraliku vanaaegse kobarhüatsindi puhmas.
 Ei mingeid sassis lehetuuste üle talve turritamas!
Vähehaaval ilmuvad sõprade annetatud iludused objektiivi ette. Aitäh, Futu.
Nagu juba varam mainitud, sel aastal on kõik sügisel soetatud tulbid hilisemad.
 "Showwinneri"vanakeste õied on juba varrelt maas, uued tulijad alles punetavad.
Maha said pandud korraga.

Vana "Ancilla" juba ammu tuulde lennanud,
sama nimesildiga lisajõud esitab veel värvikat lõppakordi

Uueke kalifornia koerahammas "White Beauty", Aiamaailmast vist  sügisel.
Eelmise aasta valge ja roosa siberi koerahamba seemikud on nagu niidikesed, kaheaastased nagu leselehed. Kolmeaastased võiksid ehk juba õitseda, kuid ei ole hästi koheldud. Kas keegi ikka veel soovib selle aasta seemneid, mis varsti hakkavad valmima? 

Monday, May 12, 2014

Kütteperiood jätkub

Mõnus on väljast külma veega solgerdamise juurest ninasoojendamiseks sooja tuppa põigata.

Tuleleektulp "Cape Cod" on teatepulga üle võtnud "Early Harvest"i käest

Naabriaia kullakarva forsüütia, seemnekuprad kikkis.

Kauffmani "Hearts Delight" rõõmsalt punaroosatamas

Õrna ülase koloonia paistab olevat toibunud üle-eelmise hilissügise
 poolkülmunud maasse istutamise matsust.

Koerahammas "Pagoda" ei õitse tänavu just kõige rikkalikumalt.
Ülemised lehed on värvunud mustriliseks.

Vaid üks punt sügisel maha pandud  nartsisisibulaist on normaalse 
puhma tekitanud,  nimeks "Sailboat"
Tellitud said enne, kui ma ulatusliku kärbseründe kindlaks tegin.

"Pagodaga" samal ajal õitsevad veel kaks hilisemat siberi koerahammast.
 Pildil sorditu Siberi koerahammas.

Lähemalt, ilusa valge näoga.

Monday, May 5, 2014

Kas sellist kodulindu me tahtsime

Siin vareste, oravate ja kasside kuningriigis võib ainult kadedusega lugeda teiste kärbsenäppidest, lehelindudest, pääsukestest ja kasvõi varblasestki. Siiski tihane on mõnikord pesatäie poegi katuseotsa tuulekastis üles - st ikka alla maapinnale kassi põnevuseks kasvatanud. Rähnid käivad ka käbihooajal sepatöid tegemas. Nüüd aga ühel päeval märkasin oma aiaputka riiulil tolknevaid kuivi taimetüükaid. Mõtlesin endamisi, et ei tea miks ma need torikad küll sügisel sinna olin pannud -  et kas seemneid võtta või teetaimena kuivatada... Viskasin minema.
Teisel õhtul aga oli riiulile tassitud hoopis suurem kogus risu ja raagusid. Tahtsin needki ära korjata enne kui hilja.


Aga juba oligi hilja. Oksapusa otsas troonis päris rekordtempos punutud pesa ja muna ka juba sees sinetamas.


Insenerkonstruktor asus loost kuuldes  kohe tegtsema ning korraldas lae alla pesarõdu. nöörijupist ja kastist.


See meeldis linnule niivõrd, et edaspidi tekkis iga päeva õhtuks juurde uus muna.



Pesaomanikud lubavad armulikult putkas vajalikke tegemisi toimetada; vahel küll lennatakse rabinal välja ja tänitatakse selja taga, et kaua sa kohmitsed. Isalind laseb õhtuti kusagilt puu otsast oma võltsööbiku laulukest kuulda. Siinkandis on ainsaks eeskujuks varesekraaks, ning nii see laulgi veidi rämedavõitu kõlab.
Teame neid küll, esialgu siblivad maast putukaid otsida, hiljem loodavad üle minna marjatoidule. Musträstad muidugi, kes veel nii kodukanalikult käituks.
Praeguseks on mune juba tervelt viis. Ei tea, kas muneksid juurde nagu partlased, kui vähehaaval matti hakkaks võtma. Vähemalt vutimuna suurused ja kenasti kirjuträhnilised kah.


Väikesed vaprad

Kõhedalt jahedad maipühad said soojendava sisu aedade vaatamise läbi. Ega asi ainult vaatamisega ei piirdunud, eriti töökaks kujunes neljapäeva õhtu, kus plastikaatkotinurkadest ilmus järjet sinna arusaamatul hulgal sisse vupsanud tuuste ja tuustikesi, kes kõik nõudsid otsekohe tähelepanu ja hoolt. Kunagi, kui juured kindlalt maas, jõuavad ka pildi peale. Aitäh annetajatele. Laupäeval sai sagedaste ninasoojenduspausidega aias askeldatud. Lund meiekanti ei puistatud, vihma rohukasvu ergutamiseks ikka veidi tibas.
Täna aga oli meil Futuga meeldiv võimalus Tiia kutsel osaleda Sveta Polonskaja alpiaia avatud uste päeval. Mina olen külastanud väga vähe aedasid, kuid usun et see aed võtaks hinge kinni ka palju enamnäinud aiahoolikutel. Aed oli äärmiselt liigirohke; eriline koht kuulus okaspuudele ning alpitaimedele. Tavapärasemad kiviastangud, õues talvituvad terrassianumad ning uuemas osas vaalaküüru kujulised serviti paeplaatidest sändvitšpeenrad - kõik asustatud tuhandete väikeste särasilmsete taimedega, reljeefi pakkumas miniokaspuud ja näsiniined. Aia tutvustus oli huvitav, mõningaid taimi sai ka koju osta. Päris tühjade kätega ei möödunud müüginurgast vist keegi. Futu kohta aga võib arvata, et ta ei ole saanud mahti päeva muljeid blogisse panna seetõttu, et ta lihtsalt istub oma taimesaagi kõrval ja lööb kassidega võidu nurru. Kui lahkusime, siis ta silmad juba hiilgasid kahtlaselt roheliselt. Nüüd aga aiaperenaise loal väike pildirida pisikestest vapratest kiviklibu asukatest.

Lapitekk kivirikkudest. Variatsioone oli lõputult.

Järgmised pildid on aiaservast metsataimede alalt. Nendega on selline lugu, et kuna keegi teine pilte ei teinud, siis mina ka ise aparaati kotist välja ei söandanud võtta. Siis aga üks osavõtja küsis, kas võib pildistada ja internetti üles laadida õueorhideesid. Saanud loa, selgus, et asjaomasel isikul endal ei olnud kaasas fotokat ja ta ise ei laadi ka pilte, kuid olles äsja liitunud orhideefoorumiga, pole ta päris rahul sealse tugeva kallutatusega toaorhideede poole . Näitas mulle kätte ka pidistamiskoha. Nu mai tea, ei hakkaks nagu nende piltide pärast orhideegrupiga liituma. Nunnud muidugi, otsekohe leiaks ruumi neile endagi aias.

Orchis Flavescens - pärit vahemeremaadest, esineb nii lillat kui valget värvi

Jäi küsimata, kas ja kui kaua Eestis talvitunud.
Teised õueorhideed igatahes upitavad alles pungi maapinnale.
Edasi paar pilti vahvelvaalade turjalt.

Karukellaga

Erilise näsiniinega ülal vasakul.

Ülierilise priimulakeraga
Maja lõunapoolsel küljel on talveaed-kasvuhoone. Jätkus ruumi suurtele lilledele, teelauale, viinamarjale, tomatitele ja taga aknalaual pisikeste kirev rida.

Delosperma urbse kivi küljel

Isemoodi leviisia
Suure osa oma taimekollektsioonist on Sveta Polonskaja ise kasvatanud seemnekülvist. Kihiliste peenarde kivivahetäide koosneb pooleks aiamullast ja kivipuru-liiva segust. Hoolega pulgaga kinni tambitud ja kastmisveega tihendatud. Kui kõik valmis, võib hakata elanikke sisse kolima. Taimed tuleb asustada beebieas või ettevaatlikult suruda juured enne prakkupistmist lapikuks. Viimane kivivall olevat meisterdatud veebruaris, kuid oli juba taimedega enam-vähem asustatud. Krundi aluspõhjaks on paas, paljud alpialad olid kaeud graniidipuruga, allpool olevat ikka seesama graniidipuru-liiva-mulla segu. Okaspuude esindusplats oli multsitud vähemalt 10 sentimeetrise graniinipuru kihiga, mis pidavat umbrohtusid üsna hästi aitama vaos hoida. Metsataimed, nagu orhideepildiltki näha, vaatasid välja koorepuru kihist. Krundi põhjapoolses servas kerget varju andva lattaia taga kasvavad rivis kahemeetrised kanada kuused, kõik ilma päikesekahjustuseta. Edu saladus pidi olema rohke kastmine. Lisavarjutust ei kasutata. Klassikalistest kevadlilledest annavad hetkel tooni kollendavad kevadadoonised, kes on end vabalt ise laiali külvanud vähem range kujundusega kohtadesse.

Thursday, May 1, 2014

Kõndides katuseid mööda


Üha nulli poole laskuv kraadiklaas ja siravad tähed lubavad karta, et ilmajaama ennustatud paari miinuskraadiga saabuv öö ei piirdu. Õite ja pungade pidu on taaskord aeglasemale käigule lülitatud. Tänase postituse alustuseks stoppkaadrid sõpradele silma jäänud eriti punastest, edasi võite nautida reklaamipausi, ehk vahepala troopilisest katusaiast.
"Praestans Fusilieri" pioneerikaelarätipunane koloonia
"Showwinneri "segaseltskond pühapäevaõhtul
The Pinnacle@Duxton Singapuris on unikaalne 2.5 hektari suurune elamukompleks, mis koosneb seitsmest 50-korruselisest tornist. Tornisid  ühendavad 25-ndal ja 50-ndatel korrustel katuseaiad.Võtmed-kätte tseremoonia toimus 2009 aasta detsembris.  Kahest "Taevasest aiast" ülemine on avatud avalikkusele. Ehk siis ka turistile, kes on osanud välja uurida, millise kiipkaardiga on võimalik tasuda tagasihoidlikku umbes 3 euro suurust ülespääsutasu.  Stardime  hommikul, et vältida tulikuuma keskpäeva ja päeva limiidi 100 külastaja sisse ära mahtuda.
Eesmärk kõrgub üle hiinalinna madalate katuste.
Sissepääs asub kaugeimas ehk esimeses plokis. Kiirlift viib vuhinal üles. Astume välja inimtühjale tehismaastikule. Ees on poole kilomeetri pikkune jalutuskäik 156 meetri kõrgusel.

Esimesed sammud rohelise heki kõrval. Sedasama rada kasutavad majaelanikud õhtuti tervisejooksuks. 
Kõrghoonete vahel on säilitatud  hiinalinna madal kvartal
Uudistame vaheldumisi linnavaateid ja katusemaailma. Rada läheb tornide mõlemaid servasid pidi, keskel on vist tehniline korrus. Vahesildadele on kujundatud avaramad puhkeplatsid.

Keskelt näeb mõlemas suunas
Iga ploki haljastus on erinev.

See koht meenutas bussiootepaviljoni
Kirjulehelised pinnakatjad
Selline  lahendus siis rannameeleolu loomiseks. Olgu peale. Päike on juba kõrgemale tõusnud. Piilume ümberringi, ega keegi ei näe ja  võtame lonksu vett. Oli ju kirjas, et katusel söömine joomine ja koduloomade jalutamine keelatud.
Ühes sellises puhkenurgas kohtasime ainsat majaelanikku raamatuga. Kohale ilmus ka koristaja, kes kärmelt mahalangenud lehekesed luuaga kokku pühkis

Veel üks tagasivaade eelmisele majasakile ja sõidamegi alla 
Reklaamipaus läbi ja põhiosas pakume veel linki kaunitele katuseltvaadetele ühes Lõuna-Eesti kodus.
Siin ta on, Muhedike Maailm eelmisel kevadel. Nautige.