Väikesed vaprad

Kõhedalt jahedad maipühad said soojendava sisu aedade vaatamise läbi. Ega asi ainult vaatamisega ei piirdunud, eriti töökaks kujunes neljapäeva õhtu, kus plastikaatkotinurkadest ilmus järjet sinna arusaamatul hulgal sisse vupsanud tuuste ja tuustikesi, kes kõik nõudsid otsekohe tähelepanu ja hoolt. Kunagi, kui juured kindlalt maas, jõuavad ka pildi peale. Aitäh annetajatele. Laupäeval sai sagedaste ninasoojenduspausidega aias askeldatud. Lund meiekanti ei puistatud, vihma rohukasvu ergutamiseks ikka veidi tibas.
Täna aga oli meil Futuga meeldiv võimalus Tiia kutsel osaleda Sveta Polonskaja alpiaia avatud uste päeval. Mina olen külastanud väga vähe aedasid, kuid usun et see aed võtaks hinge kinni ka palju enamnäinud aiahoolikutel. Aed oli äärmiselt liigirohke; eriline koht kuulus okaspuudele ning alpitaimedele. Tavapärasemad kiviastangud, õues talvituvad terrassianumad ning uuemas osas vaalaküüru kujulised serviti paeplaatidest sändvitšpeenrad - kõik asustatud tuhandete väikeste särasilmsete taimedega, reljeefi pakkumas miniokaspuud ja näsiniined. Aia tutvustus oli huvitav, mõningaid taimi sai ka koju osta. Päris tühjade kätega ei möödunud müüginurgast vist keegi. Futu kohta aga võib arvata, et ta ei ole saanud mahti päeva muljeid blogisse panna seetõttu, et ta lihtsalt istub oma taimesaagi kõrval ja lööb kassidega võidu nurru. Kui lahkusime, siis ta silmad juba hiilgasid kahtlaselt roheliselt. Nüüd aga aiaperenaise loal väike pildirida pisikestest vapratest kiviklibu asukatest.

Lapitekk kivirikkudest. Variatsioone oli lõputult.

Järgmised pildid on aiaservast metsataimede alalt. Nendega on selline lugu, et kuna keegi teine pilte ei teinud, siis mina ka ise aparaati kotist välja ei söandanud võtta. Siis aga üks osavõtja küsis, kas võib pildistada ja internetti üles laadida õueorhideesid. Saanud loa, selgus, et asjaomasel isikul endal ei olnud kaasas fotokat ja ta ise ei laadi ka pilte, kuid olles äsja liitunud orhideefoorumiga, pole ta päris rahul sealse tugeva kallutatusega toaorhideede poole . Näitas mulle kätte ka pidistamiskoha. Nu mai tea, ei hakkaks nagu nende piltide pärast orhideegrupiga liituma. Nunnud muidugi, otsekohe leiaks ruumi neile endagi aias.

Orchis Flavescens - pärit vahemeremaadest, esineb nii lillat kui valget värvi

Jäi küsimata, kas ja kui kaua Eestis talvitunud.
Teised õueorhideed igatahes upitavad alles pungi maapinnale.

Edasi paar pilti vahvelvaalade turjalt.

Karukellaga

Erilise näsiniinega ülal vasakul.

Ülierilise priimulakeraga

Maja lõunapoolsel küljel on talveaed-kasvuhoone. Jätkus ruumi suurtele lilledele, teelauale, viinamarjale, tomatitele ja taga aknalaual pisikeste kirev rida.

Delosperma urbse kivi küljel

Isemoodi leviisia

Suure osa oma taimekollektsioonist on Sveta Polonskaja ise kasvatanud seemnekülvist. Kihiliste peenarde kivivahetäide koosneb pooleks aiamullast ja kivipuru-liiva segust. Hoolega pulgaga kinni tambitud ja kastmisveega tihendatud. Kui kõik valmis, võib hakata elanikke sisse kolima. Taimed tuleb asustada beebieas või ettevaatlikult suruda juured enne prakkupistmist lapikuks. Viimane kivivall olevat meisterdatud veebruaris, kuid oli juba taimedega enam-vähem asustatud. Krundi aluspõhjaks on paas, paljud alpialad olid kaeud graniidipuruga, allpool olevat ikka seesama graniidipuru-liiva-mulla segu. Okaspuude esindusplats oli multsitud vähemalt 10 sentimeetrise graniinipuru kihiga, mis pidavat umbrohtusid üsna hästi aitama vaos hoida. Metsataimed, nagu orhideepildiltki näha, vaatasid välja koorepuru kihist. Krundi põhjapoolses servas kerget varju andva lattaia taga kasvavad rivis kahemeetrised kanada kuused, kõik ilma päikesekahjustuseta. Edu saladus pidi olema rohke kastmine. Lisavarjutust ei kasutata. Klassikalistest kevadlilledest annavad hetkel tooni kollendavad kevadadoonised, kes on end vabalt ise laiali külvanud vähem range kujundusega kohtadesse.