Laulvad liivad

Lääne-Eestis Nõva kandis paikneb unikaalne maastikuala, kus laulvate liivadega mererannaga paralleelselt mõnesaja meetri kaugusel  paikneb puhta rabaveega väikejärvede kett. Metsad on marjarohked, mõnes järves on ka kalu. See piirkond on säilitanud oma loodusliku ilme "tänu" aastakümnetepikkusele keelatud tsooni staatusele. Viimasel ajal on märgata , et inimesed on asunud sedagi piirkonda hõlvama - uued kinisvaraarendused eriti magusatel kohtadel. Õnneks on olemas looduskaitse ja riigimetsa süsteem ning loodetavasti veel päris kaua saavad kõik loodusehuvilised neid kauneid paiku vabalt külastada. Piirkonnas on välja ehitatud toredaid laagriplatse , tähistatud matkaradasid ja tegutseb RMK looduskeskus.

Sellist pilti nimetaksin mina miljoni dollari vaateks.

Õhtupäikeses kullendavate kõrte vahel katab maapinda põdrasamblikuvaip, millesse on pikitud liivatee lillasid ja kukemarja rohelisi laikusid.




Merele lähemale jõudes leidub rohkem vabasid  liivalappe, mille keskel muutub üksik näljane oblikapuhmaski säravaks staariks.

Õnneks on võimalik kogu seda ilu nautida liiga tegemata äärmiselt tallamisõrnale pinnasele. Laudtee viib telkimisplatsilt otse üle luitevööndi rannale.

Selle ranna varustuse hulka kuulub ka riietuskabiin, kuid inimesi liigub siin suhteliselt vähe. Enamiku järveäärsete telkijate huviobjektiks on järv ja iseäranis seal sees elavad kalad. Rannal aga laulab lumivalge liiv vähimagi sammu või jalakaare all.

Suvekuul on liival palju inimeste jalajälgi. Alumisele pildikesele sai aga jäädvustatud vihmapiiskade täpimuster ja linnujalgade jäljeread  merihumuri võrsete kõrval

Tumepunane neiuvaip Epipactis atrorubens (Hoffm. ex Bernh.) Besser   on ainus käpaline, mille levikut Eestis on inimtegevus viimastel aastakümnetel soodustanud. See kuivalembene taim armastab kasvada lagedatel klibuvallidel ja rannametsades. Kruusateede rajamisel on koos teematerjaliga uude kohta edukalt üle kolinud ka käpad. Nii palistavad juuli teisel poolel tumepunaseid vaniljelõhnalisi õisi kandvad kuni poole meetri kõrgused õievarred kruusateede servi ja teeäärseid metsalagendikke. Päris igal aastal need taimed maapealset osa ei kasvata. Otsides kultuuristatud orhideede müüginimekirju, võib leida neist mitmeid tema sugulasi, muuhulgas ka Eestis leiduvat soo-neiuvaipa, näiteks siin http://www.albiflora.be/files/docs/pricelist_4.pdf  Ennustan õueorhideede ostu-müügibuumi lähematel aastatel . Märgid on juba näha.

Siin aga täielik kollektiiv-eluvormi sõltlane. Seenlill saab oma toidu sümbioosis seenniidistikuga puujuurtest. Samas on see seenniidistik kasulik ka puu juurtele, aidates neil paremini vett ja mineraalaineid kätte saada.

Ajaloolised iirised

On alanud parim iiriste istutusaeg. Anne juba käis Tartus omale uusi vanu iiriseid noolimas. Lisan omalt poolt veel ahvatlusi. Vähemalt ma usun, et kõiki mu albumis nähtavaid tema kollektsioonis veel ei ole. 

Üks asi, mis Tallinna botaanikaaias on parem võrreldes Tartuga - neil on ruumi kollektsioonide paigutamiseks. Iiriste õitseajal tasub seal käia eriti vanemate sortide huvilistel. Vanimad aretised pärinevad üle-eelmisest sajandist. Järgnevas minu subjektiivne valik iirisepilte hetkedest, kus päris madalad olid enamasti ära õitsenud, mitmed kõrgemad ei olnud veel alustanud. Üles sai laaditud kõik pildid, eelvalikut fotode kvaliteedi osas ei ole tehtud. Enamus pilte pärineb 2009. a.asta külastusest.

Link veebialbumile on siin

Kui miskipärast see link ei vii lubatud kohta, palun märku anda.
Head uurimist!

Aias samal ajal

Samal ajal, kui blogis käib aprillikuuks valmistumine, lokkab, õitseb ja viljub aias kõik. Kui juba neljas või viies suvine päev sel hooajal parajasti poole peal on (ärge kehitage midagi õlgu lõunaosariiklased!), siis võib hetkeks unustada, mis hakkab samas paigas toimuma paari kuu pärast. Õnneks on sel haruldasel ajal võimalik kasutada paari vaba päeva.

Hea laenatud vaade üle aia, kuid tuleb valmistuda selle kadumiseks.  Tahapoole, kus elupuud juba täiskõrged, on meil istutatud varalehtivad  väänikud-  elulõngad ja viinapuud, võre neile ootab paigutamist (tean küll, et vastupidine järjekord on õigem). Eesosas on hekk veel aiaga tasa.  Oh, oleks see peenraruum ometi laiem, suurepärane põhjatuulte eest varjatud ala on ju tekkimas. Nojah, ja kui see juhuslikult ei oleks ka üks põhilisi talviseid lumeladustamisplatsisid ;)

Talvine vaade 

Latvia on selle õiekuhja nimi.

Roos Heinrich Siesmayer,S.D. McGredy IV (1998),
Uus-Meremaa, näitusenimi "Too Hot to Handle"

Maja seina äärne suvedzungel. 

Tanguutia elulõnga Bill MacKensie esimene õis andis end oodata kaks aastat.
Ega tal seal kase all kerge ei ole.

Mõned mesimarjad on veel ära söömata

Suureõieline elulõng Blekitny Aniol (helesinine ingel) oma gofreeritud õrnsiniste tiibadega

Loodust võib ju natukene suunata, kuid päris vastu ikka ei saa.
Igal aastal loodab naabrinaine, et küllap see suureõieline karikakar ükskord kosub.

Kiwamehele: aed-õnnehein õitsemas. Külva või istuta  parem seda, see on püsik. Kui eriti ei takistata, liigub ka edasi, ma pole uurinud, kas külvab või ajab võsusid.Enne ära puhma poole vaata, kui see on täisõies. Päris niidumaal ei peaks tal hea olema, kuid põõsaservas võib olla küll.

Sibullillede maapealne ja maa-alune elu

Sel suvel võtsin ette suurema kevadiste lillesibulate ülevaatuse. Välja said enamik pinnases kasvavatest tulpidest ja potsikud kallasin ka peaaegu kõik tühjaks. Ka need, mis mitmed aastad järjest ühes anumas olnud kogu aeg kasvukohal paigal. Osa potsikuid ju suveajal viibinud varjulisemas paigas silma alt ära. Suurem osa maa peal viibinutest said ka uue mulla sügisel enne uuesti maasse talvituma panekut. Talv kõige soodsam ei olnud sibulatele, mõningad tulbid olid ka hukka saanud. Näiteks ei kerkinud kevadeks peenrast maa peale ühtki sügavkollase Praestans Shoguni taime, mis on väga imelik loodusliku tulbi puhul, kelle suguselts muidu siin hästi elab. Uued sibulad olid. Mõne kõdunenud sibula urgitsesin välja ka. Ei olnud hiired süüdi! Peale häirimatu Katherine Hodkinsi olid kaotused suured ka võrkiiriste leeris. Neist vähestest, mis mul enne olid, polnud suurt midagi järgi jäänud. Häda on ka selles, et ma ei oska leida head kohta, kus nad võiksid rahulikult  kasvada ja poole suveni oma kõrgeid lehti haljendada. On neid solgutatud siia-sinna, ka ebasobival ajal.

Võtsin fotoka välja, et fikseerida selle punase varase Praestans Fusilier tulbisibula seisund, kes lehekaenlasse sigisibula kasvatas.. Sibul nägi välja tume, paksu kobeda koorukesega ja lõhenenud, tundus et keegi oli seal maiustamas käinud.  Tulp ise oli kasvanud peenras, kust ta sai välja urgitsetud vahetult enne uurimistöö algust. Sama sort on mul teises peenras puutumata kolm aastat õitsenud ja seal ta on praegugi.

Kui paksud koorukesed eemaldada, lupsas välja kaks täiesti korras ümarat sibulakest, üks paras suur, teine väiksem
Sibulad on sildistatud, kõik muud osasd  pildil on koorukesed. Võib arvata, et ka järgmisel aastal see tulp õitseb, vähemalt suurem sibulake.
Edasi harutasin lahti lillepoti, kus sama sort kevadel trepil õitses. Seal selliseid ülipaksu koorukesega sibulaid ei olnud, kuid silma torkasid peaaegu poti põhjani tunginud väheldased sibulad, mis rippusid mõne potisoleva sibula küljes. Kindlustab tagalat mitmel moel!

Edasi võtsin käsile kaks lillepotitäit kolmanda kevade seni puutumata kirgaslillesegu, mis kevadel näitasid lisaks õitele ka hulka õiteta lehti. Õitsemine ise oli natukene kehvemaks jäänud.  Pilt, mis avanes, tegi ühemõtteliselt selgeks, et sellest umbrohust enam lahti ei saa. Mul ju seda lille lahtiselt maas ka mitmes kohas. Kümmekond täissuuruses sibulat, veerandsada enam-vähem ja üle saja sihvkasuuruse või väiksema kribu. Need väiksemad olid paigutunud ühtlaselt poti mulda. Sibulakesi leidus igas sügavuses kuni põhjani.Lisaks vonkles mullas hulk sültja sisuga "vorstikesi". Mõnel sibulakene ülal või all , kuid tundus, et osa eriti jämedaid vorstikesi ei olnud mingi sibulaga ühenduse või oli see ühendus nii habras, et mulla väljakallamisel katkes.. Nagu oleks näkineiu sabaga päeva sattunud salaja piiluma! Pildile on võetud ainult väikeosa vorstikesi. Ei teagi kindlalt, kas see sültjas vorm on kanal uude asukohta  või veehoidla. Potid olid  seisnud vahepeal kuivemas kohas. Pildil on kahe lillepoti sisu.

Neli fraktsiooni kirgaslille suvevormi

Vorstikestega sibulasiugud

Lapsepõlvest mäletan kuis ema muudkui rookis peenrast välja kobarhüatsindi pisisibulaid, kas nüüd siis teised sordid, aga tegevus (saab olema) ikka sama? Peenardes on ju mitmesugust peenikest kraami. Näiteks paljunduseks ridadena mahapandud peenraots: valged kirgaslilled, helesinised pushkiiniad , sinised kirgaslilled ja edasi valged pushkiiniad. Nagu oleks neil ridadel enam mingit tähtsust. Õitsvad isendid näitavad end veel enam-vähem algkohas - kolmas aasta alles. Seemnekuparde ärakoristamisega ma tegelnud ei ole.

Siniliiliaga on meil rahulik suhe. Peenardes teda otseselt kujunduselemendina ei ole, kuid ta tekib hajusalt igale poole. Kui mõnes kohas ette jääb, võib rahulikult välja tirida. Mulle väga tihedalt siniliiliat täis kasvanud murud ei meeldi. Meil küll on taandunud rohkem peenraservadesse ja põõsaste alla, kus ongi ta õige koht. Saare aias kunagi ei olnud algul üldse siniliiliat. Panin mõned  sibulakesed  kevadel hostade vahele. Järgmise paari aastaga tekkis sinna kevadel ilus sinine sillapõõsas, mis jõudis ära õitseda enne hostasid. Pärast hakkas ikka laiemale levima ka.

Krookustest haljastaja pilguga

TELLIMUSE ARUTELUD EELMISE POSTITUSE KOMMENTAARIDES, (vajuta päisepildile)
Siin aga kõigepealt mõned pildid krookustest, mis on küll huvitavad eraldi imetlemiseks, kuid minu meelest ei tasu värvilaigu tekitamiseks soetada. Tegelikult just mitmed pisikesed päris looduslikud või looduslähedased. Põhiline etteheide, et õis on pisike ja õitseaeg kipub olema lühem kui masshaljastuse sortidel.

Armsad pisikesed, Savisaarelt vist. Neljas kevad

Erilised nirakad - olid eelmisel sügisel soetatud botaaniliste sordinimedeta segupakis.
Tekitas soovi suuremas koguses ikkagi kindlast kohast kindlate sortidena soetada.
  Korjasin nad eraldi välja. Tommasinianuse liik äkki. Teised sordid samas pakis  olid siiski paremad.
Nu ei tea, äkki müüdi eelmise aasta sibulaid. Tavapoest ostsin.

Tricolor -selline madal töpsakas. Värvikas pung lillatab ka pilves ilmaga. Kui juhtute lahtist õit nägema,  siis kollane süda
valge rõngaga lilla õie keskel on samuti päris ilus. Ma pole päris kindel, et see pilt peaks siin rubriigis olema, kuid alustasid koos lähedal murus paiknevate gruppidega, aga lõpetasid varem.Teine või kolmas kevad.

Prins Claus. Huvitava välisküljega väike krookus. Kolmas kevad. Kuidagi märkamatult õitseb ära.

Ladykiller. Esimene kevad.Tõepoolest tähelepanuväärselt teravad pungad.

Ladykilleri õied sirutuvad  kõrgele

ja vajuvad suht  kiiresti longu 

Nüüd aga üks tubli tommasinianus, selle kevade tutvus.

Crocus tommasinianus "Ruby Giant" Ilusad värvikad pungad, kaunis ja üsna suur  õis väikese kohta - vaata päisepilti.
Reklaami järgi kõige varasem, minul aga õitses valges kohas osa aega koos suure püsiasupaiga kollasega.

Pildil 100 suureõielist krookust. Pind kipub olema alla ruutmeetri. Tubli jõuline sort, pilt esimesel kevadel pärast mahapanekut. Värvilaigu moodustamiseks panevad hollandi masinad linnahaljastuseks murusse 250 sibulat ruutmeetrile. Tulpide või muude lillede alusistutuseks alates 80 ruutmeetrile. Õiemuru niidetakse 6 nädalat pärast õitsemist. Mõned praktikud, nagu Muhedik oma krundil saavad häid tulemusi ka varasema niitmisega kui teooria järgi peaks.
Bulbi pakub haljastuseks sobivaid nii väikeseid kui suuri. Eks neid on veelgi. Aiamaailma valik on rikkalikum, tellisin paar väikepakki sealt prooviks. Suurtest minul ei ole hästi edenenud see tumelilla, mille nimi on Flower Record, kuid võib-olla juhus.

Janne d'Arc. Kahe aastaga on neid tublisti juurde tulnud.
Osa  on leidnud püsielupaiga, pooled said suvelillede jalust välja võetud.

KROOKUSTEGA ALGAB KEVAD KOLM NÄDALAT VAREM. HEAD TULEVAST KEVADET!

Krookusetellimus

HOLLANDIST JA EESTIST ÜHISTELLIMUSED ON SULETUD 


Hollandist peaks kaup saabuma 37. nädalal (st mitte enne)
Eestis alustatakse tellimuste komplekteerimist ja väljasaatmist 1.augustist.

SÕNAVÕTUD JA ARVESTUSED VAATA KOMMENTAARIDEST

Bulbi.nl 

Nagu kevadel jutuks oli, aeg on tellida suuremas koguses krookusesibulaid aprillikuiseks värvietenduseks.
Kui tuhandetes tellida, siis pigem Hollandi sibulapood. Kui aga huvid ei ole nii suuured, siis ka Eestis on konkurentsivõimelist pakkumist - vaata altpoolt.
 Vaata :  http://www.bulbi.nl/stock_uk.php?season=Autumn&groupid=7

Hinnad on unifitseeritud. Kasutusel on 3 hinda: 6.50, 17.50 ja 30 eurot, Krookusesibulaid saab nende summade seest vastavalt 50,200,500 tk. Suuremaid sibulaid vastavalt vähem, kuid hinna proportsiooid on samad.

Kõige soodsamad on maksimaalsuurusega pakid (n.500-krookust: 30 eur ja kogu tellimuse saatekulu sõltumata kogusest 25 eur, mille me jagasime tellijate vahel.
NB! Crocus sativus on sügisel õitsev safrankrookus, mis on küll väga põnev, kuid meil külmaõrn. 

Eesti tellimisvõimalused

Ellu on ärganud tellimisportaal www.aiamaailm.ee üsna soodsate hindadega.

Saatekulu alates 35 EUR   tellimuse puhul null koju kätte.
Tundub uskumatu suurmüüja puhul, kuid arve pidi tulema koos kaubaga ja ettemaksu ei nõuta.  Siiski, Facebookis nad just sellist soovitust jagavad:http://www.facebook.com/Aiamaailm 



Ka Hortes reklaamib juba ettellimist: http://www.hortes.ee/?op=body&id=2&art=371  Hinnad on külalt kõrged seal.

Suvehari

Juuli keskel on meie aias õites enamus roosisid. Kõigil nädal tagasi alustanud aasia liiliatel on veel õied pudenemata, järjest avanevad uued sordid. Elulõngad on alustanud, kuid esialgu tagasihoidlikult, välja arvatud valge väikeseõieline Paul Farges, kes on tekitanud oma kolmemeetrise lumepilve ümber männi, kus kevadel roosatas Ballet Skirt. Vihmavalingud ja tuuled pole silmaga nähtavat  kahju tekitanud. Meie liivmäel pole ka üleujutuse ohtu, kogu vesi voolab maasse või allpool olevate naabrite suunas.

Anna-Marie'sDream

Nimetud astilbed

Lollypop, kõige esimene liilia sel aastal

Paul Farges

Laupäeva ülejäägid

Pilte ja muljeid, mis eile veel blogisse ei jõudnud  ja muud nipet-näpet. Õues sajab vaikselt aga pidevalt..mõne aja pärast tugevalt, siis jälle pisut hõredamalt.

Pöörised
Midagi tõsikindlat nende kohta ei oska veel öelda.Püsikute välimus müügiletil ja aias võib teatavasti tugevasti erineda. Kasutan siis kirjeldusi abiks..

1)  helmikpööris (heucera) "Autumn leaves"  - kõige punasem vasakul. Kirjelduse järgi erepunasem kevadel ja sügisel, suvel tuhmim, kõrgust lubatakse  puhmale kõigest 20 cm. Usun,et mu taimepojal on pigem kevadvärvus, suve kohta liiga hea, et olla tõsi.

2) pisipööris (heucherella) "Sweet tea"- ei tõota jääda üldsegi pisikeseks, on oodata kõrgust  kuni 50 cm. Eestikeelne liiginimi paistab tõesti olevat pisut ebaõnnestunud. Taas muutuva lehevärviga, erksam oranzikas kevadel ja sügisel. Õitseb põhiliselt kevadsuvel tiarellidega koos. lehed tunduvad kuidagi õhukesed ja õrnavõitu.  Eks näe.

3) pisipööris (heucherella) "Kimono". Tasuta jagatud huvitavate omadustega taim. Oodatav kõrgus 30cm,  hinnatud eelkõige soojemates maades, kus ta saab hiilata oma talikuuega, mida kirjeldatakse kui metallikroosat. Kevadel paistvat ta sügavalt hõlmised "tiarellilehed" silma hõbejase pinnaga, millel sokolaadpruunid keskrood ja roheline võrgustik. Suvelehed on hoopis ümaramad nagu pildiltki näha.  Õied valkjad, õitseaeg kevadsuvel. Tegelikult paistab suvelehtede ümaramaks muutumise tendents olema omane ka teistele pisipööristele, enne vaid ei osanud neid selle pilguga näha.

"Kimono" kevadine ja suvine leht 

Kõrvaloleval pildil ongi näha erikujulisi lehti.On saanud mitmeid auhindu. Taimepotist paistvad erkkollsed sakilised lehed ei ole siiski selle pöörise veel üks eriline lehekuju, vaid kollseleheline nõges, kes tunneb end vabalt peremeestaime kõrval. Ma veel mõtlen, kas ja kuidas seda nõgest kohelda - kahtlustan, et isekülv, mitte sihilikult kokku istutatud. Aga sobib elustama küll rohelist taimepotti ja ei kõrveta. Märkus 16.07. Uurisin seda nõgest nii ja naa, võimalik, et tegu on hoopis kirinõgesega. Pärast pea ööpäevast lausvihma on teised pöörised kikkis, kuid Sweet tea lehed loperdavad nagu märg pesu.




Roogoja viinapuud ja elulõngad

Meie viinapuuvõre maja seinal

Karla küla talud teevad koostööd klientide suunamisel üksteise juurde, nii olid Sadevälja ürituse puhul avatud ka Kivistike talud Roogoja (viinapuud ja elulõngad) ning Roosoja (roosid). Seni pole olnud juhust Eesti kõige teenekamate elulõnga- aretajate elulõnga-aeda külastada. Kasutasimegi luksuslikku võimalust kahe-inimese ekskursiooni näol Roogoja poolel. Rooside poole ei hakanud minemagi, ei taha pärast roosipotiga mööda hoovi ringi joosta :) . Roogoja talu maja ise on põlispuude varjus, värava juures kepsutasid ponid, kaks tükki pidid parajasti müügis olema.

Nendesamade tegelaste pärast avas ja sulges perenaine Aili Kivistik teel tahapoole istandussse igasuguseid kavalaid väravatesulgureid. Kasvuhoone uksel oli karabiinsulgur, kuna üks hobu oli haakide avamise selgeks saanud. Tänavu olevat nad ka vaarikate söömise ära õppinud, ning needki tuli võrkaiaga ümbritseda. Ostke poni! Mõnes mõttes oligi huvitavam enne täis-elulõnga hooaega taimevõrede vahel liikuda. Elulõngahuviliste rõõmuks on varsti müügile oodata uusi elulõngasorte. Katsetusse on toodud mitmeid elulõngu Jaapanist. Ellujääjate abiga püütakse saada uusi meie tingimustesse sobivaid sorte. Hetkel küll tuli kuulda, et see ja teine on numbri all ja ei paljundata müügiks veel. Muuhulgas mitmeid varaseid õitsejaid.Tegelikult arusaadav, kuid hea meelega oleks valmis olnud mõne puhul katsejäneseks olema. Elulõngu me niisiis seekord juurde ei ostnud. Viinapuude hoonesse.Tegelikult huvitav, et Eesti esimene laiemlt tuntud viinamarjaentusiasti kodu paikneb pea külmimas kohas me maal.. Viinamarjakasvuhoone oli muljetavaldavalt suur. Perenaine on veendunud, et viinamarjade kasvatuseks sobib Eestis ainult kasvuhoone või äärmisel juhul seinaäär. Külmakindluse uurimiseks jätab ta viinapuudel alati mõne haru alla painutamata ja katmata. Kasvuhoone on varustatud mitmete õhu ja pinnasetermomeetritega ning näidud dokumenteeritakse korralikult. Ümberringi rippus erineva tihedusega ja suurusega viinamarjakobarahakatisi. Kuulsime mitmeid tarkusi, kuidas saada parimaid söögimarju - nojah, kasvuhoones muidugi. Lühidalt, arvasime et paar viinapuud ikka mahub veel meie metsa ära. Pilte me seal ei teinud, kuigi ehk poleks keelatud. Ei tahtnud perenaise aega viita oma eraekskursioonile lisaks ja neid numbrialuseid ehk ei ole ka hea reklaamida avalikus veebis. Köögikata, sa  tundsid muret, kust saaks ronitaime võret, siit näed, et meie läksime samuti kergema vastupanu teed ja soetasime valmistoote. Hinnasildid Cerese aiakeskusest, meie leidsime omad lähemalt sutsu odavamalt mingi sooduka ajal.

Mare ja Aarne juures

Ei teekski seekord pikemat juttu. Kõik, mis Mare oma blogis on näidanud, vastab tõele. Krundi pärliks on jõgi, millele on looduse poolt kujundatud eriti kaunis, lausa kunstipärane kaldahaljastus. Näiteks hakkasid värvi näitama roosad vesikanepi puhmad. Kõik nii kenasti vaheldumisi madalamate kõrrelistega. Koos pererahvaga rõõmustasime esimese puhkenud vesiroosi õie üle (looduslik, kuid kasvukohale asustatud).  Maja ümbruses õitsesid igal pool tõnnikese puhmad. Ka värskelt rajatud okaspõõsamaal vaheldumisi lillade alpi astritega. Mare külmanurinal on tõepõhi all küll, meilgi on tõnnikesed juba õitsemise lõpetanud. Veel oli üks huvitav koht, mida blogis nagu pole pildina märganud. Nimetatakse küll "see ebaõnnestunud lilleala" Tegu oli suurte kividega ääristatud-täidetud  kunagise tõenäoliselt kraavijupiga, kus pea kõik Mare istutatud taimed olid kevadujutuse alla jäänud ja hukka saanud - minu kaastunne siinkohal. Hetkel aga tähistas seda ponnistuse paika võrratu härjasilmade meetri-poolteise laiune riba keset niidetud heinamaad. Idee. On olemas hulk härjasilma sorte, osa õitsevad pea sügiseni välja. Võib-olla  saaks sellest murepaigast kujundada hoopis tõmbenumbri. Varakevadeks ja pärissügiseks ehk leiaks ka midagi.
 Maret ja Aarnet oli tore kuulata. Mõlemad olid ühel meelel, et enam me aiandust juurde ei tee, ainult veel maja taha hostad, siis vanad ploomid välja, et avaneks nende taga olev ala, mis siis jääks kenasti iluaia laienduseks..Lahe koht, sinna saab veel mindud loodetavasti. Aitäh pererahvale.

Krisile
Pilt  Hispaania ühte suvekuiva jõesängi tekkinud looduslikust "moonijõest",  mida sai mainitud moonipiltide kommentaaris. Aeg-aprilli lõpp / mai algus 2005.a. Ehk tekitab mingi ettekujutuse

Sadevälja püsilillepäev

Sadeväljas oli laupäevaks välja kuulutatud püsikutepäev. Kui meie kell kaks koos vihmapilvega kohale jõudsime, oli suur osa rahvast juba laiali läinud. Sadu osutus lühiajaliseks, võimaldades meil parajasti kodukohviku toodetega tutvuda. Püsilillede müügivalikuga olin juba interneti kaudu tutvunud, huvi pakkus eelkõige selle aasta Harjumaa kauneimaks maakoduks nimetatu aed. Grupiekskursioon oli varem rohkema rahvaga ära olnud, iseseisvalt oli ka kena ringi jalutada. Lõpuks ikka sammud müügiosakonna poole. Kohal oli ka Arnold Hannust vägagi huvitavate väiketaimedega.Temalt sai teisele ringile toodud autoriaretis varretu merikann. Müügilaua ääres mõtlesin hoolega oma pisipeenra ruumipuudusele, pärast jäid mitu tutsakut kripeldama. Aga pole viga, Haide aia asukoht on teada ja ongi hea kui on mingi ettekääne, et seda toredat kohta külastada. Kohapealsest valikust sai kaasa ostetud lisaks ettemõeldud pisipöörisele "Sweat tea" veel punetav helmikpööris "Autumn leaves". Hinnaklass on selles taimeaias minu meelest üks kõrgemaid, tähtsa päeva puhul oli 20 protsenti allahindlust, nii siis peaaegu Elise aia tasemel. Perenaine oli aga  välja pannud päris rikkaliku valiku "rohevahetuse" ehk teiste sõnadega tasuta taimi. Tagasihoidlikkus ei ole taimehuvilise puhul kuigi kasulik omadus, nii rändas autosse veel mitu potsikut, teiste hulgas veel üks pisipööris "Kimono". Õhtul juhtus meil parajasti lahti olema  telekas, kui näidati äsjakülastatud kohta Karla küla tagasopis. Räägiti ka, et piltidel nähtavad avarad jõelammi vaated on praeguse pererahva töö tulemus, enne oli see üsna võssakasvanud koht olnud. Praegu võib selles kodus pererahvas end hästi tunda ja külalistelgi on mida vaadata.

Esimene pilgupüüdja on post tegutseva kurepesaga. Posti taga helendab kiviastangu ülemine serv.

Tanguutia elulõngal jääb pisut veel kurepesast puudu

Postist paremale jääb õu suure kiviktaimlaga. Tagapool paistab kasvuhoone ja müügiplats

Pool pikast kaheosalisest kiviastangust altvaates, järgnevatel piltidel kivimüüri asukaid.

Säravpunaste õitega kukehari

Roosa maukleht vist. Kahjuks ei sannud perenaiselt küsitud, kas see tõesti talvitub neil väljas

Väga pisikene kurereha, eriti lehed.

Siin lähemalt see kollaste lehtedega leedripuu , mis helendab müüripildi sügavuses.
Ees on näha osa suurest mustika-rodo turbapeenrast.

Paremal on näha kõrgeks jäetud hein, otse ees õitsemise ajaks säästetud käbiheina-valge ristiku lapike.

Olen kade igaühele, kelle krundi sees või servas voolab jõgi või lainetab järv.
Eriti, kui veekogule avaneb selline maaliline vaade. 

Kui postitus oli valmis saanud, tuli  meelde vaadata ametlikke kauni kodu konkursi pilte, sealt saab näha ka hooneid. Mulje lühidalt kokkuvõetuna. Vähemalt selles krundi osas, kus meie ringi jalutasime oli truuks jäädud rahulikule looduslähedasele haljastusstiilile - kodu keset niitusid. Kõige silmatorkavam õitseja hoovil oli hetkel mitmel pool roosatav põlvekõrgune isekülvi malva, mille istikuid küsijatele müügiks pakkuda ei olnudki.