Jah, kuhu jäid ja mis on neist saanud?
Kevade saabudes oli näha, et mitmeid tulpe ei olnud näha ega tulnud ka. Nii anumas kui vabamaal.Küllap mõneski aias on näriliste näljased hambad hävtustööd teinud, kuid meil peale sipelgate ja tigude teisi närilisi pole eriti märgata.. Tõe välja selgitamiseks tuli maa alla kaevuda. Tulemused siin teie ees.
Uurimistöös osales kolm tulpi, millest vaid üks mingi kolekrömbu mulla pinnale upitas. Sordiks "
Yellow Pomponette" (vist, sest müüdi kui "Monte Carlo", mida ta ei ole).
Üldinfo: kaod olid suuremad peenra parema mullaga otsas.
 |
1- etapp Välisvaatlus. Juured on hästi arenenud. Kuhu jäid õied? |
 |
2- etapp Avatud sibulad. Rohkesti mäda ja kõdu, kuid seal vahel valendab midagi.. |
 |
3-etapp Uus sugupõlv - kasutu osa eemaldatud, kõlbulik välja korjatud. |
Nüüd on selge, kust mõne aasta pärast taastekivad otsekui eimillestki su peenrale kunagi hävinud tulbid.
Samas ka elav näide Muhediku hoiatusele:
"
Tulpe liiliatega ega päevaliiliatega kokku panna ei ole soovitav." Sellised nad on - ise jäävad ellu, kuid naabritele levitavad nakkuseid. Tänavu oli tulbisibulate südamiku mädanemine ilmaolude tõttu suurem kui tavaliselt, kuid ka keskmisel aastal võib sibulate ülesvõtmisel vahel leida hallitusekooriku seest kenasid siledaid terve kestaga tulbisibulaid.
Maja ette sai uuritav tulbikoloonia toodud sellepärast, et Yellow Pomponette kaunis, hästi täidetud küpskollane õis nõudis püstiseismiseks hämaramas puudealuses varretuge (vaata pilti ülal). Maja ees oli olukord parem, kuid tuul ja vihmavalingud lükkasid ikka lõpuks osa õisi maapinnale.
Veel üks pilt - kuhu kaob normaalse välimusega tulbi maa-alune osa :
 |
Eriprojekt - õitseda pole aega, toimub istutussügavuse reguleerimine |
Optimistlikumalt poolelt. Ega kõik tulbid ka kadunud või kehvemaks jäänud aastaga.
 |
"Cartouche" 2012, õitsemise lõppfaas. Kolm õit (sibulaid oli rohkem) |
 |
"Cartouche" 2013, õitsemise lõppfaas. Rohkem eredamaid õisi |
"Cartouche" oli mõlemal aastal ämbris. Järgnevalt esineb avamaa asukas "
Golden Artist", kelle arvukus ja disain on enam-vähem samaks jäänud. Ainult et eelmisel aastal oli teda raske imetleda üle kõrgemate taimede, sest omateada ostsin rahulikuma, kõrge "Yellow Springgreeni" valgele rohetulbile seltsiks. Ikkagi rohelisega ja ikkagi kollane. Päikeselist kevadlõppu!
Hilisematsst õitsejatest on tavalises heas vormis topelt punavalged
"Wirosa", "Horizon", valge "Evita"; liiliaõielised - valge ja ka tumelilla ,
narmalised "White Swan" ja teisteski blogides kiitvalt mainitud "Blue
Heron", narmasservaga topelt helekollane "Mon Amour" (hämmastav
püstivus). Keskmiselt läbisid talve kõrgemad heleroosad kaunitarid "Angelique "
ja "New Design". Korras on ka uus
valge topelt "Global Desire" .. Kroontulpidest on kõige tublim valge, roosa
ja kollane esinevad vaid paari õiega. Ega mul palju rohkem hiliseid
polegi. Enamust on näidatud mu eelmise aasta
tulbipostitustes. Kui huvi, siis märksõnadest leiad.
Kordaläinuks võib lugeda ka hämarpeenra sordivalikut - võimalikult madalad varased, mis küll kerkisid mõnevõrra kõrgemaks päikeselise kasvukoha kolleegidest, kuid õnneks tugesid paigaldada polnud vaja :) Praegugi on veel iseoma jalal püsti viimane õiteplokk - "Czaar Peter" oma punavalgete juba loperdama kippuvate kroonidega.