Portugal-8 Varia

Kodukevad astub metsa varjus tasasel sammul. Lumikellukesed hakkavad küll juba kahvatuma, kuid tasapisi puhkevaid krookuseid on veel ootel omajagu. Muru rohetab ikka veel samblatoonides, kuigi kõige päikselisema osa kohale oleks nagu mingi pärisroheline halo tekkinud kui hästi maalähedalt vaadata.

Tänaseks Portugali teemaks on söök ja jook ja see, millest seda valmistatakse. Arusaadvalt jäävad ülevaatest välja sügisel valmivad puuviljad, ehk enamik.

Kohvi populaarsusest juba oli juttu, teena tarbitakse sidrunheina või muid taimi otse peenralt.  Nüüd aga õpime uue sõna : 'medronho' See on tulivesi, mida ei pruulita viinamarjadest, vaid sisemaal laialdaselt levinud metsikult kasvava maasikapuu viljadest. On olemas mõned litsentseeritud ametlikud tootjad ning laialdane võimude poolt sallitav isetegevus.

Maasikapuu, (Arbutus unedo). Igihaljas kanarbikuline, põõsas või väike puu, õisküüvitsate sugulane.Pildi täienduseks lisatud küpsete viljade pilt on internetist laenatud 

Põhiline saagikoristusaeg on sügisel, kuid ka kevadel leidub õitsvatel põõsastel erinevas valmimisastmes vilju. 

Kuna maasikapuu ladinakeelse nime tähendus olevat 'maitse ainult üks kord', olin üsna põnevil, et kui kehv see maitse siis olla võib. Põõsast õitsevana õnnestus näha, kuid valmis vilju mitte. Siiski avanes võimalus nii tooraine kui toote degusteerimiseks Monchique turistlikus alkoholipoes. Selgus, et vili ei olegi hullu maitsega vaid lihtsalt nii kõva, et seda puitunud mummu eriti hammustadagi ei õnnestunud. Medronho ei kippunud kaasa. Selle asemel aga rändas suveniiripauna kohalik kõrvitsamoos, mis muidugi oli liiga kalliks hinnatud, kuid  maitses päris hea - küllap olid selle põhjuseks ohtralt lisatud kreeka pähkli tükikesed. Isegi üllatav, sest kohupiimas mulle pähkliliste lisandid ei meeldi, samuti ei oska ma hinnata valmimata kreeka pähklitest keedetud 'moosi'.
Portugalis kasvatatakse ka viinamarju ja lõunasöögi juurde kann majaveini on täiesti tavaline. Eks selline lõunasöök venib mitme tunni pikkuseks, kellel võimalik. Meie kogemusel aga totaalset kella mittetundmist ei esinenud. Poed ja söögikohad avanesid õigeaegselt ka peale tunnist lõunavaheaega, laev saarele väljus minutipealt. Alkoholile vastukaaluks 'naranje' mahl, mis küla restoranis maksis 1.50 ja valmistati üliküpsetest mandariinidest ning maitses väga hea. Seevastu Portugali külaliste poolt ülistatud 'must to try' grillitud sardiinid jäid kindlalt alla meie silguroogadele.

Imelik, et kohalikud eelistavad igal juhul ookeanikala mageveekalale. Näiteks Alte restorani kõrval jõekeses ujuva elusa kalasupi kohta öeldi, et vahal harva mõni isegi püüab mõne söögiks, õiged kalad on ikka meres.
Üldiselt aga on Portugal hea sihtkoht söögituristile. Hinnad poes on nagu Eestis, liha isegi odavam. Rahva-söögikohtades saab suure toiduportsu odavamalt kui meil. Parim valik on 'brata da dia' - päevapraad, kuid hooajavälisel ajal peab selle maitsmiseks varakult kohal olema - nii umbes kella 12-ks. Meil see eriti ei õnnestunud ja nii jäidki maitsmata kuulsad oahautised. Järgneval pildil ei suuda turist varjata üllatust, kui tema tellitud pastaroog kala ja karpidega suure malmpotiga lauale kanti. Oli väga maitsev, kuid lõpuni ära süüa ei õnnestunud kahjuks.

Aiaviljad mis müügil, olid üsna tavalised, kuid oaliste ja seemnete valik võttis silmad kirjuks.Valikusse kuuluvad muuhulgas ka lupiiniseemned ning tammetõrud.

Oalett laadal

Kui juba laadale jõudsime, siis paar eluskauba pilti. Eemalt tundus imelik, et demokanad ja kuked väärikalt paigal püsisid. Lähemalt selgus väljapaneku saladus. Teisel pildil lihtsalt armsad noorpardid.
Veel oli  oli müügil küülikuid ning paabulinde. Istikuosas midagi kaasakippuvat ei näinud ei laadal ega aiapoe müügiplatsil. Soojmaa viljapuid ju meile ei istuta, potilillede valik ja hind oli umbes nagu meil, sealhulgas ka kohalikus looduses vabalt kasvavad liigid. Tööstuskauba pakkumine oli umbes nagu meie Balti jaama turul varematel aegadel. Parim laada ost - vanaaegset tüüpi käärid teravate otstega. Kes mäletab see teab.

Proovitud sai ka spetsiaalset laadaküpsetist - fartura't . See on spiraalse ussina õlis keedetav kohev taignatoode, mis kääridega umbes paarikümne-sentimeetristeks juppideks lõigatakse, kaneeliga üle puistatakse ning süüa tuleb tingimata kohe ja kuumalt.

Portugali kõge paremini varjatud saladus on aga võrratud lambajuustud.- 'queijo de ovelha'.Minu põhitoit, mis sai alati enne ära söödud, kui et pildile oleks jõudnud. Kitsejuustu ja tavalist lehmapiimajuustu müüdi ka, ning needki olid head, kuid lamba vastu ikka ei saa. Lambajuustu valmistatakse kolme liiki. Pehme, värske sarnaneb pisut teralisele kohupiimale, pakendis ümbritsetud vedelikuga. Vahepealne versioon on kreemjas juust ning lõpuks väheldaste tükkidena  müüdav valminud juust. Valminud juustu laada versioon oli eriti hea, poe omad pisut liiga soolased. Nämmm!

Lõpuks üks minu lemmik lõunamaa puuvili - villpööris ehk nispero. Poest ega laadalt neid vilju ei leia, puid aga kasvab igas aias. Koputasimegi siis ühele aiaväravale ja näitasime ootusrikaste nägudega puu suunas ja seejärel suu peale. Peremees osutus väga lahkeks ja jutukaks, tutvustas kõiki oma aia asukaid ning kutsus sügiseks tagasi, kui valmivad viigimarjad, hurmaad ja viinamarjad. Õige inimesega saab vestelda ka keeleoskuseta. :) Ostsime nisperovilju ka kaasa. Müügil pole neid seepärast, et talvised vihmad rikuvad osa vilju ning ka säilivus pole kuigi hea. Maitset on kirjeldatud kui ploomi ja õuna ristsugutist, mahlarikkuse poolest meenutavad nektariinisid.Väga värskendavad!

Jaapani villpööris (Eriobotrya japonica)

Nisperovilja detailvaade ja läbilõige. Tähelepanu!
Suuri seemneid ei maksa närida, need on mürgised. 

Kes nüüd arvab, et selle kirjatükiga on Portugal ammendatud, see eksib. Kaks päeva, mis said pühendatud Lissaboni satelliitasulale Sintrale, kunagisele kroonitud peade ja rikkurite lemmiksuvituskohale, mahutasid endasse kuhjaga hoopis teistsuguseid muljeid ja kahetsuse, et aega rohkem ei olnud. Usun siiski, et parimast saime päris suure ampsu kaasa haaratud.