Küpros III Kloostrid ja mäed

Sel kevadel olen ma talvejopet 3 korda ära kappi pannud ja samapalju ka välja võtnud. Praegu on jälle soojem jope väljas,  paras aeg kasvõi virtuaalselt kerge jope välja võtta ja tuletada meelde, et Küprosel oli juba kuu aega tagasi kevad. Küprose parim osa on mägedes - kloostrid ja väikesed mägiasulad. Kui tahad midagi ilusat näha, siis külasta kloostrit. Nood on avatud varasest hommikust, iga päev, tasuta ja ehitatud saare kõige kaunimatele kohtadele. Nende territoorium on piinlikus korras ja enamasti on nad ümbritsetud kauni lilleaeia ja kasuaiaga. Heast vaatest rääkimata. Mägiasulatest külastasime põhjalikumalt ainult üht - Omodost, kuid oleks võinud veel rohkem neid vaadata. Vähemalt turistlikes kohtades on needki korras. Me ei külastanud küll ühtki veini-istandust kuid mitmed neist on lülitatud ekskursioonide kavasse ja põhjalikumate külastajate jaoks on mitmes paigas ka ööbimisvõimalus. Üks pudel kloostriveini sai siiski saarel ära joodud, koju ju käsipagasis ei vea ühtki pudelit.

Kõige lähem Paphosele oli Talas asuv klooster S. Neophytos the Recluse. Käisimegi seal hommikul, varjud olid veel pikad ja ümberringi valitses vaikus.

Selle kloostri maadel asub ka kasside sanktuaarium. Nimelt oli kloostri kohviku juurde kogunenud toidule ja seltsielule juba 60 kassi - terveid ja vigaseid. Siis eraldatigi tükk maad ja piirati see aiaga. Praegu on seal  paarsada kasvandikku. Nad on hästi hoitud ning sõbralikud. Nendega toimetab hulk vabatahtklikke ning tehakse ka korjandusi. Külastamine on tasuta, kuid soovitatakse annetada või osta suveniire. Pärast keerulisi protseduure võib sealt ka omale koju kassi saada ehk nagu seal öeldakse adopteerida. 

 Järgmisena külastasime kõrgemal asuvat Chrsoroyiatissa kloostrit. Sealt ostsime ka pudeli poolmagusat roosat kloostriveini. Kõige kallimad kohalikud veinid istandustes maksid 30 eurot pudel, meile kui mitte selle ala asjatundjatele sobis 7 eurone. Üldiselt ei kloostrites ega ka kusagil mujal ei avaldatud külastajale survet annetada või midagi osta, kuigi müügil olid vaimulikud ja muud  suveniirid, veinid ja snäkid. Arvan, et riik ka omalt poolt toetab kloostreid ja kirikuid, sest nood on paikkonna kultuuri olulised kandjad. Nood võivad olla nii õigeusklikud kui katolikud või mõlemat.Siseruumides on usuüritusi vara hommikuti, muul ajal võib igaüks sisse astuda, kuid pildistada siseruumides ei tohi. Pildid mitmest kloostrist, täpselt isegi ei oska öelda.

Põhjalikumalt külastatud asula oli Omodos. Seal olid tänavad vana tava järgi üksikutest kividest või siis nagu uuemal ajal kiviplaatidest. Palju oli poode, kõikjal lilli ja kunsti. Vanu ja uuemaid veinipresse vaatamiseks. Linnakese peaväljakul ootasid meid juba hommikul enne üheksat värsked saiakesed ja kohv. Olgu siis turistlik - vähemalt sellistesse kohtadesse on turistid oodatud ostma, jalutama või ööbima. Sellised asulad on ka korras, mingeid prügiplatse polnud näha.

Kusagil õitses lodjapuu - Viburnum tinus. Igihaljas ja meil külmaõrn

Kõige kõrgemal külastatud kloostritest oli Trooditsa klooster. Sõit sinna oli ikka sik-sakkis läbi männimetsa ja kaunite vaadetega. Peatumiskohti eriti ei olnud, kuid olekski olnud raske välja valida milline vaade see kõige ilusam on.

Ülal piltidel vaade Trooditsa kloostri õuele ja aeda. 

Sõitsime põhiliselt Google'i mapsi järgi. See oli küll kõige uuem, kuid puuduseks oli, et kaardilugeja oli süüdi kui mõni pööre viltu kippus minema või ühendus koguni ära kadus - kohati mägedes seda juhtus. Muidugi jõudsime selle järgi ikka kohale, kuhu kavatsesime.

Poole aja pealt avastasime ka kuidas kasutada autogepsu, kuid selle kaardid olid mitu aastat vanad ja  mitmelgi huvikohal polnud saarel tänava aadressi. Ka ei ole kõikjal ühtmoodi kohtade ingliskeelsed nimed - kreeka keel ju täiesti oma tähestikuga. Pealegi oli  autogepsust enamvähem võimatu kogu marsruuti vaadata - pead uskuma, et see jupike mis näha, ongi õige tee. Ja ta  kaotas teekonna ära, kui ekslikult peatudes mootori välja lülitasid. 

Vähem vastutusrikastes kohtades, nagu näiteks Trooditsast kojusõit, me seda siiski kasutasime. Seetõttu saime näha mitmeid asulaid seestpoolt, osta väga magusaid apelsine ja tagatipuks sattusime eitea kuidas, sõitma ümber kogu suure Kourise veehoidla kõigi tema kaldasakkidega. Neil teedel oli vähem liiklust ja head vaated ning kuna aega meil oli, siis lõpuks jõudsime ka tagasi. Oleme mitmeski paigas varem vana kaardi järgi huvitavatele teedele sattunud. 

l 

Kõige lõppu panen aeoniumi pildi - neid küll väga palju polnud näha, kuid pildistatud eksemplar oli uhkelt õites. Küpros seega kirjas ja loodetavasti algab ka meil jälle umbes nädala pärast uus kevad. Vähemalt vahelduv lumesadu lõppeb mõneks kuuks. 

Küpros II - botaanikaaiad ja Ezhousa looduskaiseala

 Küpros on saar, kus tegelikult puuduvad botaanikaaiad klassikalises mõistes. Sellekohaselt on küll nimetatud meie poolt külastatud Adonise botaanikaaed ja tasuta botaanikaaed Aphrodite supluskoha juures Akamase poolsaarel. Larnaca lähedal asuvast botaiast räägitakse arvustustes kui peopidamise ning loodustoodete ostukohast (efiirsed õlid) ja einekohast looduse keskel. Taimedest ei sõnagi.  Kahjuks jäi külastamata mägedes endise kaevanduse alale rajatav noor botaanikaaed.

 Omamoodi tore koht on siiski  Ezholsa jõeoru kaitsealal asuv Episkopi looduskeskus. Vaatame kõiki järjekorras.

Episkopi looduskeskus. 

Selle perenaine oli väga lahke ja täielik looduse ning etnograafia entusiast kuigi mitte just õppinud taimetundja. Pilet oli 5 eurot sinna.  Kõigepealt näidati pooletunnist filmi taimedest, loomadest ja paljudest lindudest Ezhousa orus. Saaliekspositsioon oli päris põhjalik - paljude tahvlite, kivide näidistega ja loomade-lindude topistega keset jõeoru maastiku. Perenaine andis meile proovida taimeteed ja kohalikku puskarit (hoiatamata) mis olevat tehtud rohelistest laimivartest ning oli olnud varasemal ajal universaalseks ravimiks igasuguse häda puhul. Temalt ostsime kaasa ka kotikese pähkleid, mida ma kohe ära ei tundnud, sest polnud peekanipähkeid koorega näinud. Perenaine ütles küll kreekakeelse nime aga sellest ei olnud muidugi abi. Proovida sai ka kreeme ja võideid, kuid neid me ei hakanud ostma.  Hoone ümber oli kujundatud aed mini kaitsealana  - kõik oru erinevad tsoonid koos vastavate puude põõsaste ja rohttaimedega. Osadel taimedel olid mitmekeelsed sildid juures. Kahjuks ei olnud lubatud midagi rohida ega kuivanud varsi ära lõigata, sest kõik pidi olema looduslik.

Üks tahvlitest ekspositsioonis.

Küprose rahvuslill on küprose alpikann. Nägin seda hiljem Akamase poolsaare pargis keset võsa massiliselt õitsemas. Aasta pidi hiline olema, sest see taim õitsevat talvel ja märtsi algul pidavat lõpetama. Neid oli roosamaid ja valgemaid, meie jaoks muidugi liiga külmaõrnad.

Ezhousa kallasel on ka loodusrada. Me ei tundnud end selle raja jaoks küllalt vormis olevat kuid see pidavat vähemalt algul ka autoga sõidetav olema. Eks me siis sõitsime. Alguses vasakul madalal jõekaldal. Tee ääres oli pilliroogu ja võsa ning mitmeid tsitruste aedasid. Vähe kevadlilli. Tee muutus üha porisemaks ja kivisemaks ning lõpuks ei tundunud üldse ahvatlevana seda vastupidises suunas uuesti läbida. Jalakäijatele oli küll vahepeal sild, kuid mitte autodele. Tegelikult meil vedas, sest kui peatusime ühe tsitruste aia kõrval, olid seal inimesed ja me palusime paar vilja maitsmiseks, võimalik et ka ostmiseks hiljem. Habemega peremees aga teatas et paari mandariini ei saa, peab võtma vähemalt paar kolm kilo ja tasuta. Aed oli üpris suureks kasvanud, vanamehe poeg niitis parajasti  rohtu kõrgete puude alt.

Puude põhisaak oli vist korjatud, kuid puude otsas oli jääke piisavalt. Erinevad, mõned pisikesed ja paljude seemnetega kuid eriti magusad, mõned jälle hapumad. Puude alt ei lubatud korjata.

Varsti pärast seda aeda jõudsimegi kohta, kus tee viis üle jõe.  Meil oli valida kas otse üle mägede kodu poole või jõe teist kallast pidi tagasi. Valisime jõe oru. Tee muutus paremaks ning tõusis kõrgemale kaldale. Vaated muutusid üha ilusamaks. Oleks kahju olnud kui seda ei oleks näinud. Liiklust sel teel peaaegu ei olnud.

Lõpuks jõusimegi tagasi looduskeskusse, kuid vähemalt ühel meist ei jätkunud enam kannatust seda aeda lähemalt uurida :)

Adonise botaanikaaed.

Rajatud ja peetav abielupaari poolt, kus naine oli olnud kuskil sotsialismileeris ühe restorani peakokk ja mehel mingi tehniline eriala. Pärast mehe insulti aga otsustasid nad eluviisi muuta ja hakkasidki rajama era-botaanikaaeda. Looduslikult kauni mäekese otsa, mille all sillerdas järv. Ei tea, kuis kõik see vajalik kraam kohale toimetati, sest viimane osa teest on üsna järsk, sik-sakiline, loodusliku pinnaga ja kitsas. Külastustasu oli 10 euri. Lahtioleku aeg ebatraditsiooniliselt õhtupoole. Meile sobis, sest enamik kohti suletakse lõunast.  Sissepääsutasu eest sai paar pudelit vett, mis spetsiaalselt viilitud selle botaia tarvis, erinevaid omavalmistatud limonaade, mõningaid puuvilju ja põhjaliku efiirsete õlide ning võiete proovimise. No pärast seda kastitäit õliproove lõhnas kogu seltskond üsna vängelt. Lisaks oli võimalus ka oma nägu ja käed ära kreemitada. Peremees ja ta naine olid väga jutukad ning lahked. Varem olevat olnud ka mitmeid alkohoolseid jooke proovida, kuid see proovimine käis arvatavasti pererahval endal üle jõu. Kuna külastajaid oli parajasti mitu satsi, tuli aiaosa endal uurida. Sinna oli ehitatud veel bassein kosega, mingi pidupidamise katusealune ning üks suvitusonn. Aias oli selle rajamisel kõvasti tööd tehtud. Mäeküljel oli toredaid looklevaid radu, istutatud oli erinevaid taimi ning parajasti õitses mitmedki lilli. Ainult kahju oli sellest, et peaaegu kõik taimesildid olid täiesti valgeks pleekinud.

Vasakpoolse taim on eestikeelse nimeta kuukaktus, inglise keelest otsetõlge  kalaluukaktus ehk sik-sak kaktus - Selenicerus anthonyanus (vana nimega epiphyllum angulieger) tal on imeilusad tumepunased õied, mis õitsevad öösel - ta on sugulane öökuningannaga. Need sakilised on ta varred, mitte lehed. 

 Parempoolne sukulent on kalanhoe, täpsemalt Kalanchoe marmorata.

Vaade degusteerimislaua tagant järve suunas 

Käändbokarna e. hobusesaba palm  e. elavandijalg -Becaurnea recurvata sün. Nolina recurvata

Vaade ühele botaanikaaia teedest

Bath of Afrodite botaanikaaed.

Põhjarannikul, tasuta. Ta on rajatud Aphrodite basseinide juurde kus legendi kohaselt jumalanna suplemas käis. Kreeka vaste Aphroditele on Venus.

Basseinid on viimasel ajal korda tehtud, kutsuvad isegi suplema. Sealse väikese botaanikaaia moodustavad põhiliselt puud- põõsasd, mis on - imet küll, üsna suures osas loetavate siltidega varustatud. Teerajad on kenasti korras, teede ääres võsa all õitsesid alpikannid. Siin nägin looduses ka üht huvitavat taime - väikeste roosade mustikasarnaste õitega, kuid mitte mustika sugulast vaid hoopis kuiva okkalist madalat põõsast Sarkopoterium spinosum. Iseloomulik vaesele, kuivale pinnasele.

Rohus õitsesid parajasti naapoli laugud Allium neapolitanum

Mul kukkus telefon tänavale maha ja läks peaaegu täitsa rikki. Sellega on seletatav, et  sellest botaiast ei ole peaaegu üldse avaldamisväärseid pilte. 

Meil oli selleks päevaks broneeritud kella kahene paadiretk Sinisesse laguuni, kus lootsime isegi ujumist proovida.  Botaanikaaia jaoks oleks jäänud 2 tundi - see oli 5 km kaugusel paadisadamast. Paraku oli ilm tuuline ja jahedapoolne ning me saime kohe teada, et kahest sõitu ei toimu. Selle asemel pakuti kella ühest suurema paadiga retke, kuid lõpuks jäi seegi ära ja nii me saime ikka sinna Aphrodite vannide juurde. Sõit üle mägede põhja poole Paphosest oli kenade vaadetega. Tagasisõiduks valisime teise tee. Sõitudest ei ole eriti pilte, sest polnud kuigivõrd peatuskohti ja läbi klaasi pole eriti mõtet pildistada. 

Panen siiski ühe netist laenatud pildi vaatega Aphrodite botaiast mere poole

Küpros I

 

Küprosel 20.03-27.03 2024.a.

Sama AirBalticu odavlennu kampaaniaga nagu Cran Canaria reiski. Lennuk viis meid Larnacasse, kuid ööbimispaiga valisime sealt 150 km kaugemal - Paphoses. Kuluski ära esimene päev eraldi sõiduradadega kiirteel, et harjuda taas vasakpoolse liiklusega. Inglise alluvusest on veel säilinud üsna hea inglise keele oskus, sõjaväebaasid ja kolme auguga elektripistikud. Laadimiseks siiski oli toas paar üleminekut. Veel- meie rendiauto mõõtis kiirust miilides, tee ääres olid  kiirusesildid  kilomeetrites täiendatud väiksemate numbritega miilides. 

Kiirteel on kiirus maksimaalselt 100 km tunnis, kuid leidub ka hulk aeglasemaid kohti. Kahel pool teed on näha, kui palju on selle kiirtee rajamiseks maad tasandatud - küll mägede külgi raiudes küll orgusid mahendades. Üles- alla liikumist ja kurvides looklemist jääb ikkagi küllalt palju alles. Üks vähe pikem tunnel oli ka.  Üldiselt olid suuremad teed seal üsna heas korras.  Tagasisõit lennujaama oli hommikul ja sisaldas ka pooletunnise ummiku. Õnneks olime selleks piisavalt aega varunud.Tee ääres ja mujalgi kollendasid parajasti hiid- vaiguputked, apteegitilli suuremad lõhnata sugulased.

Pildil olev hiid-vaiguputk - Ferula communis kasvb Episkopi looduskeskuses. Paremal kõrgub rippuvate okstega rose-pipra puu - Shinus molle, mil küll ei olnud parajasti viljad valmis. Õied olid pungas ja mõningad viljad veel rohelised.

Saarel on peale ametliku kreeka keele ja inglise keele  levinud ka türgi keel ning vene keel, sest sinna on kolitud üsna palju endise NSVL liiduvabariikidest. Isegi paljud sildid, ka poodidel on venekeelsed. Meie ei võtnud omale eesmärgiks külastada türklaste võimu all olevat Põhja-Küprost. Küprosel on hulga rohkem punaseid puhkepäevi ja üks neist - Kreeka iseseisvuse aastapäev, sattus ka meie sealolekuajale. Ega muud, kui mõned kohad olid kinni ja korraldati koolilaste rongkäike. 

Hinnad poodides on meiega võrreldavad. Puuviljadest olid parajasti valmis apelsinid ja mandariinid - neid oli erinevaid, kuid kõik olid magusamad ja paremad kui meil saada. Kreekas on väga head maitsestamata  jogurtid. Neid leidub üsna rasvaseid, kuid juba 5% line on küllalt hea.  Alkohol on  seal odavam. Mägedes on viinamarjaväljad ja palju erinevaid veinipruulijaid. Küprose juust on halloumi -  kitse. ja lamabapiimasegust valmisatatud poolkõva juust. Struktuurilt meenutab nii meie sõira kui poodides olevat kreeka juustu, on nende vahepelne. Kõrgema sulamitemperatuuri tõttu  sobivat hästi grillimiseks. Esimese tüki ostsime poest ja see oli huvitavalt maitsestatud ning päris meeldiv. Selle peale külastasime üht degusteerimisega juustukoda, kus 5 Euro eest kanti lauale 4 erinevat juustu ja jogurtit ning siirupeid ja kastmeid sinna juurde. Kokku oli seda päris palju, kuid kahjuks valmistas see maitsmine pettumuse. Jogurt oli seal väga hapu, juustud kuidagi tuimad ja maitsetud, pealegi täiesti magedad. Lidlis on alatasa Keeka päevad, ostsin sealt  huvi pärast halloumit mis kandis lihtsalt nime küprose juust. Sel polnud maitsel viga aga oli üpris soolane. Grillimiseni ikka ei jõudnud.

Kohvist. Kõige levinum  kannab nimetust küprose kohv, kuid tegelikult on see variant türgi kohvist - keedetud peeneks jahvatatud kohvipaksu peal, mis jäetakse tassi põhja. Vähemalt kaubanduses polnud seda keedetud koos suhkruga. Muidugi on uuemal ajal saada ka erinevaid masinakohvisid.

Peatusime appartmendis, ning valmistasime vähemalt hommiku ja õhtusöögi ise. Lõunal käisime mitu korda lähedal asuvas Grill House nimelises söögikohas, mis tegelikult oli Rumeenia restoran ja oma rahvuslikke toite tegid nad hästi, eriti kapsarulle.

Toit on nüüd põhjalikult läbi jutustatud . Võtame käsile heakorra "meie"  linnas - Paphoses. Küpros astus Euroopa liitu koos meiega, kuid linnas on pilt umbes nagu meil vahetult pärast uut iseseisvumist 90-ndatel. Sellel mõttes, et palju on poolikuid ehitisi ja tühje jäätmaid. Kui igamehe krundid on seestpoolt rohkem või vähem korras, siis eikellegi maa on paras prügimägi. Sealt saaksid pioneerid hõlpsalt meie algkooliaegse normi - 50 kg vanarauda õpilase kohta kokku. Kõnniteed, niigi kitsad, ei ole ette nähtud kõndimiseks vaid korraks auto möödalaskmiseks. Pooled plaadid on puudu, leidub auke; kõnniteele paigutatakse prügikaste või muud vajalikku või hoitakse hooviväravaid avatuna, et mugavam oleks autoga välja sõita. Keset kõnniteed on istutatud puid, kuid sellel on vist eesmark suvekuumaga varju pakkuda - kui seal ka käia saaks. 

Autoparklad on põhiliselt tasuta, kuid kesklinnas oli mitu parklat, kus silt 1 euro vist 2-3 tunni kohta. Juures ka telefoninumber, kuhu saata sõnum. Kahjuks ei läinud meie sõnum kohale. Siis proovisin installida uut turistiäppi, millega pidi isegi juhatatama sellisele parkimisplatsile, kus rohkem ruumi. Jälle ebaõnn- nad tahtsid nii palju infi sh lennu mumber, et protsess katkes paaril katsel ja tuli otsida tasuta parkla eemal. Kesklinn on seal iga päev avatud tööstuskauba turg - põhiliselt küll siseruumides.

Lisaks igasugu rõivastele ja  suveniiridele on saada palju nahktooteid - nagu vist kõikjal lõuna pool turismikohtades

Kesklinn ja suuremate kaubakeskuste ümbrus on siiski korras. Kõikjal kasvab ja õitseb huvitavaid puid-põõsaid  ning kui heakorrale liigset tähelepanu mitte pöörata, siis põnevat vaatamist jätkub küllaga. Ning inimesed ja kassid on seal kõik kenad ja lahked!

.

Sämplehik - Bauhinia Väheldane puu

 Mürdilalehine vahulill . Polygala myrtifolia. Põõsas

Pottidesse istutatud lilli esindasid põhiliselt suureõielised  säravad piimalilled. Kristuse kroon - Euphrbia milii;  neid oli kõigis varjundites kollasest punaseni.  Ma ei tea, kuids neid südatalvel hoitakse. 

Tänavaid täitis erinevate tsitruseliste õite tugev meeldiv lõhn. Nende õitsemine kestab vist aastaringi, sest koos valmivate viljadega on puul lahti juba uued õied

Jäätmaadel   kasvas igal pool tuulekaer. Meil on see üsnagi kadunud, sest kipub umbrohustama söögivilju. Ise on ta küll ka söödav kuid annab vähe saaki. Maitset ei tea, sest pole proovinud.

  

Kui  vaadata maja tagusele platsile meie teise korruse rõdult, pole pildil väga vigagi, kuid keset seda platsi võis leida kõikvõimalikku prahti, mitmesugust vanarauda ning klaasikilde.

Paphosesse sõidetakse vaatama kuulsaid arhitektuurimälestisi. Neid leidub ka aiaga piiramata kujul kuid kaks põhilist kohta on - arhitektuuliliste väljakaevamiste plats ja nn Kuningate hauakambrid. Mõlemad asusid meie ööbimispaigale üsna lähedal. Ma ei ole eriline varemete fänn, kuid arhitektuurilisel platsil käisime siiski ära. See on hiigelsuur plats täis väljakaevatud varemeid ning taastatud hooneid. 

Eriti katuse all, kuid ka vabas õhus oli välja kaevatud hulk igasuguseid mosaiikpõrandaid. Need olid kõik laotud neljakandilisteks kuupideks tahutud erivärvilistest looduslikest kividest. Leidus nii religioosseid pilte kui ka fantaasiarikkaid jahistseene ning  lihtsalt mitmesuguseid geomeetrilisi mustreid.

Mõned aastad on avatud  kõrgetel sammastel asuv  poolkaare kujuline jalutustee. Algab ta arhitektuurilise platsi juurest. Vaated sealt on head- ühel pool kevadiselt rohetav taimestik, ajaloolised varemed ja sinine meri, teisel pool vaade linnale. Ainult, et teine kaare ots jätkub pärast lõppu jalgteega mis suundub  otse tõkkega piiratud kiirteele. Korralikumate kodanike jaoks on kitsuke rada ümber teeäärse sügava augu, mis kuiva ilmagagi vaevu läbitav. Pilt on laenatud Google mapi kohakirjeldusest.

Peale Paphose külastasime teistki suuremat linna - Limassoli, kuid oleksime võinud selle vabalt ka ära jätta. Hulk maad sõitu ning trügimine linnaliikluses. 

Poolele teele jäi taas üks turismimagnet - Aphrodite rand ja kalju.

Rand on seal kaetud ümarate kividega ja need tekitavad edasi-tagasi veeredes huvitavat kraapivat heli.

Et rahvas pääseks vabalt vaatama. siis on ehitatud tunnel autotee alt. Tunnelisuus kasvavad ning õitsesid parajasti pajulehised  akaatsiad.

Limassolis jalutasime pikal rannapromenaadil ja käisime ka selle lõpul olevas munitsipaalpargis.

Promenaadil kasvas lisaks palmidele ka hulk muid puid ning seal paiknes ka mitmeid skulptuure.

Eriti pargis, kuid ka promenaadil oli mitmeid laste mänguväljakiuid, mida ka kasutati usinalt.

Lisaks paremal möllavale mereveele on jalutustee kõrval rahulikud vaikse veega basseinid.

Kuigi munad on kivist, rasked ja kinnitatud, olevat ikkagi mõned neist ära viidud.

Ülalolev pilt on pargist . Ette on nähtud vist, et saarekeste vahel voolab vesi

Palmid pomenaadil kasvavad iga aastaga kõrgemaks kuni jäävad vaid sambad, mille tipus on lehvik