Varsti juba terve aasta on pühendatud covidile ja reisimine on täitsa plaanidest maas. Väikese imestusega vaatame eelnevate aastate jooksul võetud pilte - jajah, sai ikka kaugetes kohtades käidud. Virtuaalne meelelahutus on seevastu pea ainus praegu võimalik ja ongi saanud üle vaadata mitmedki vanad ja uued filmid. Tahaks teile soovitada filmi, mis on võetud Borneol(Malaisia). Peategelaseks endine näitleja ja missiooniks- teadvustada vihmametsades veel leiduvate eluvormide tähtsust. Film ise on siin: https://jupiter.err.ee/1196674/judi-dench-borneo-looduses. Võib-olla ei kõneta see film eriti inimesi siin kaugel põhjamaal, kuid ise seal käinuna tuleb meelde, et kuigi sai ülevaade antud Malaisia taimemaailmast, eriti orhideedest, botaanikaaedadest ja rahvusparkidest ei saanud puudutatud üldse seal silma hakanud probleeme. Viimase mõnekümne aastaga on vihmametsade pindala vähenenud kolmandiku võrra - napi osani kogu saare pindalast. https://www.smithsonianmag.com/smart-news/borneo-has-lost-30-percent-its-forest-cover-past-40-years-180952072/ Pole selge, kas artiklis on tegu kogu saarega või selle Malaisia Sabah nimelise väikese osaga, mida meie külastasime. Juba 2014 aastal tundus, et metsi on veelgi vähemaks jäänud. Selle asemel on monokultuurina õlipalmi istandused, mis annavad küll rahvale tööd ja riigile raha, ent on jõutud juba piirini, kust edasi ei ole enam teed. Metsatulekahjud ja üleujutused, kohvikarva pruun vesi jõgedes (vaadake ka filmist), metsikute taimede ja loomade massiline väljasuremine. Vastukaaluks metsade väljasuremisele on mitmasuguseid algatusi ja liikumisi. https://news.mongabay.com/2020/11/conservationists-replant-legal-palm-oil-plantation-with-forest-in-borneo/ Paljude hiidpuude küljes on nimesildid, on ehitatud teid puude latvadesse, isutatakse taas õigeid dzunglitaimi. Loomade jaoks on rajatud mitmeid "varjupaku" kus siis poolmetsikuna elavad loomad käivad kindlal kellaajal toitumas turistide hordide imetleva silma all. Meie küll käisime lõpuks ühes loomaaias - kõik elukad olid seal esindatud ning nähtavad.
Hoopis teistsugune,ent samast kohast on H.Relve 6-osaline filmiseeria Borneo dzunglitest. https://etv2.err.ee/1136323/hendrik-relvega-borneo-vihmametsas
Muidugi on see film neile, kes tegelikult tunnevad huvi taimede ja inimeste elu vastu ja sellisena sisaldab hulga rohkem infot. Soovitan.
Nüüd aga mõned pildid.
Looduskaitsealal üsna kõrgel leidusid ka mõned läbipaistva veega jõed:
Tee puude latvades. Palju õppematerjali tee ääres olevatel siltidel. Muuhulgas ka palju materjali lindude kohta, kes pidavat nende puude ladvus pesitsema. Ei tea küll kuidas neid näha-kuulda saab. Meie olime kohe avamisest platsis aga külalised ei hiilanud just vaikuse pidamidega. Kõrvalasuvast tornikesest kostus innustunud klassi laul - nagu mingi kooli hümn.
Ühe pildi sisu.Kõigil puudel on eri nimed ja neid on palju. Mõned puud ongi kadunud koos metsaraiega enne kui ende nimigi teatavaks sai.
Õlipalmi istandustega on k
aetud peaaegu kogu maa. Udus näivad needki üsna romantilised. Nagu kõikjal troopikas, on ka siin puutüvedel omaette elu, kuid see on mõistagi hulga ühekülgsem kui looduslikus metsas.
Õlipalmi maharaiutud viljad tee ääres. Lootsin kaasa osta õlipalmi õli,kuid nii lihtne see ka ei ole. Palmiõli ehedal kujul polegi saada, põhiliselt kuulub see mitmesuguste küpsetusmargariinide koostisse. Ka on eraldi veel mitut liiki õli neis viljades. nagu näiteks tuumaõli. Uurisin istanduste ja õlivabrikute hingeelu, kuid avalikuks külastuseks ühtki pakkuda ei olnud. Palm hakkab esimesi vilju kandma 4 aastaselt ning jätkab seda kaua, ent kasulik on võtta umbes 10 või pisut rohkem aastat saaki. Kõigile, kes soovivad rajada õlipalmi istandust on juhised siin http://www.fao.org/3/t0309e/T0309E01.htm
Uurides materjali Borneo kohta hakkas silma kõige ilusamaks nimetatud koht. Oli isegi kahju ei kõik ööbimised olid planeeritud, kuid tegime kõrvalepõike mööda asfaltteed mis viis endise nafta-tehase juurde. No ilusast kohast ei olnud seal midagi järgi jäänud. Kuigi endisi naftatööliste elamuid pakuti välja ööbimiseks, seisid need enamasti mahajäetuna. Paadid, mis näha, kuuluvad kaluritele, kuid saaki saavad nad püüda kusagilt kaugemalt.
Naftareostus varem imeilusas lahes. Vesi on pruun, vee pinnal on näha õlitilku, mööda põhja hõljuvad surnud vee-elukad .
Külal vaiadel pole aga kuhugi kolida. Neile ehitati asfalt-tee ja neid varustatakse vaatidega joogi- ja pesuveega. Praegugi tõuseb klimp kurku kui meenub haisva mere kohal paadisillal kohalike noorte nukker laul. Lahe ümber uitasid mõned turistid, kes ilmslt olid kirjandusest leidnud selle endise toreda väljasõidukoha.
Siiski, oli ka meeldivaid üllatusi. Üsna pealinna külje all nägi kirjanduse põhjal ujumiskõlbmatu rand küll päris hea välja. Ikkagi meres ja hoovuseid ei tea.
Loomaaias - kaeluskaru
Loomaaias - ninaahv. Kahjuks on siingi vaja taltsutada põhiliselt pealtvaatajaid ja nii lahutab vaatajaid ahvist klaasitahvel.
Need suured sisalikud (peaaegu sama suured kui kardetud hiidvaraanid oma elukohas) aga olid üpris lahtiselt väljasõidusaarekesel. Neil oli küll kõht täis, sest nad asusid otse söögilaudade kõrval
Kuna seal ei ole nagu meil, et kui on soe siis on ka kaua valge, on pimeduseaegele meelelahutusele ka mõeldud. Puudu on vaid muusika ja vahelduvad värvid - pildile jäi korraga üks.
Igal pool vaatajatele mõeldud õpperadade ääres oli ka mõnusaid puhkenurki. Lõpetakski sellega nostalgiliselt